... comes within the next few days, for the one(s) who asked for it ;)
- M -
15/01/2008
Uuel aastal uue hooga
Ainult, et ei ole seda hoogu veel kuidagimoodi sisse saanud. Poleks iial arvanud, et kirjutamine on selline kättevõtmise asi. Oleme juba nädala siin soojema maa kodus olnud, uuesti siia sisseelatud, ehk siis, viimane aeg kirjutada midagi ;)
Eestis oli vahva! Kõiki oli tore näha ning kallistada. Samas on ka tore näha kui palju kõik muutub vaid napi nelja kuuga, kui ära ei oleks, siis vast ei paneks nii tähelegi... aga nii mõnigi muutus oli ju ka üllatavalt positiivne! :) Loodetvasti läheb kõigil nii toredasti ka edaspidi. Kodus oli ka mõnus olla, lihtsalt niisama logeleda nagu vanasti... no jah, mis nüüd nii väga vanasti, aga ikkagi. Kass on ikka veel kuningas majas, see on vist tõesti üks muutumatu faktor läbi elu ;) Aga niikaua kui ta natuke ikka suhtleb ka, on ta päris vahva elukas. Siiski mitte nii vahva, et me nüüd endale siia kassi võtaks ;) Ei oskagi kuidagi muudmoodi seda panna kui - kodu on ikka kodu ning sinna on hea tagasi tulla. Isegi siis kui ma ei suuda kahe nädalaga kõiki, keda tahaks, ära näha... järgmine kord peab tõsiselt ikka plaani tegema, et kes-kus-millal, muidu jookseme jälle nagu peata kanad ringi ja pooled asjad jäävad tegemata, mida tahtsime teha. Kaks nädalat tuleb välja ei olegi nii pikk aeg.
Kui pikast ajast rääkida... ning meie tagasilennust, siis see oli ju päris vahva. Eriti see Tallinna lennujaama osa kogu sellest üritusest. See oli muidugi positiivne, et meie ülekaaluline kohver meile midagi ekstra maksma ei läinud. Aga see oli vist küll ainus positiivne asi kogu selle sagina juures, mis lennujaamas lahti oli. Kolm lendu olid hiljaks jäänud, närvilist rahvast oli nagu murdu (eriti naiste WC järjekorras :S ) ja kohta, kus vaikselt eksisteerida ei olnud lihtsalt olemas. Mine veel varem, et siis on rahulikum kõik... ts ;) Veel "rahulikumaks" läks kogu see olukord siis, kui pardaleminek hakkas. Ehk siis kõik, kes kiire pardalesaamise ostnud olid ja siis alla 10-aastate lastega ja grupp A ja grupp B, pisteti kõik ühe bussi pardale ning sõidutati lennukini. Ning siis ootasime kuni ka viimased grupid teise bussiga kohale jõudsid... ja uksed avanesid, mõlemas bussis otseloomulikult samaaegselt, et siis... palju õnne nendele esimestele pardalesaajatele. Ja eriti neile, kes selle eest tegelikult ka maksnud olid. Igatahes ei aidanud see kuidagipidi kaasa inimeste närvilisusetaseme langetamisele, lennukis lendas igasuguseid märkusi. Mis kohati küll olid ka õigustatud. Meie siis, kes me olime ka juba päris pikalt ikka lennujaamas olnud, me ei viitsinud eriti, kuigi põhjendatud oleks see nurin olnud. Kirss koogi peal oli muidugi see, et me istusime siis varuväljapääsu all ja kulutasime pool tundi selleks, et selgeks teha kuidas hädaolukorras evakueeruda ;) Mhm, mina super-hea-närviga-lendaja, seda oli mulle nüüd kohe kindlasti tarvis ;) Jörgile see koht meeldis, sest ta jalad mahtusid lõpuks ometi peaaegu kuskile ära - vähemalt midagi positiivset ka :)
Berliinis võttis meid vastu juba selline kevadiselt soe tuuleke ja plusskraadid. Ja airport hotel, mis oli elamus omaette. Tuba oli suur ja kaheksandal korrusel ja vaade avanes... siseõule, mida ümbritsesid kolm teist sellist suurt Lasnamäe tüüpi maja :D Ning terve öö käis mingi paugutamine, ei saanudki aru, kas keegi oli uueaastaga hiljaks jäänud või lasti seal päriselt kedagi. Hull kisa kaasnes igatahes kogu tegevusega. Panna juurde veel see, et ainsad restoranikülastajad peale meie olid venelased... siis tekkis küll tunne, et polekski nagu Lasnamäest kaugemale jõudnud :) Kauaks me seda siiski ei nautinud ning olime esmaspäeva hommikul 5.00 juba lennujaamas tagasi. Ei toiminud see pardaleminek kuidagi efektiivsemalt ka Berliinis, ikka bussi, ja siis kui esimesena väravast läbi läksid, pakiti sind ikka bussi tagumisse serva... hehehe, see on küll hästi läbimõeldud ;) Igatahes Jörg ei saanud oma evakuatsioonirea istet, millest meil isegi niipalju kahju ei olnud, sest me olime liiga väsinud, et sellega oma pead kaua vaevata.
Basel... on üks soe koht, eriti kui tulla -10kraadisest Tallinnast 11 plusskraadi juurde. Pani mõtlema, et miks ma küll oma talvesaapad üldse Eestist siia tassisin. Selline ilusalt kevadine ilm on püsinud nüüd üle terve nädala... Jörg küll väitis, et tal on infot, et talv tuleb (tagasi?) jaanuari lõpus - no, vaatame, ma ei loodaks liiga palju ;)
Eelmine nädal läks kuidagi ruttu kaotsi, esmaspäeva õhtul oli Jörgi vanaema 80. sünnipäev, siinsamas üle tänava restoranis - jah, otseloomulikult olime meie pea viimased, kes kohale jõudsid. Süüa oli palju, kas just nüüd see kõige parem võimalik, aga kõht oli täis ;) Enamuse ajast ma küll püüdsin mitte laua äärde tukkuma jääda, sest see reisipäev oli kuidagi pikk ja uni tikkus ligi igast kandist. Nii nagu Jörg Eestis nii mina siin, tegin ka tarka nägu kui teised rääkisid... ei suutnud sellel hetkel kohe kindlasti mitte 100% kõigesse süveneda. Aga see ei ole ju ka esimene kord.
Terve nädala me tegelesime siis nende Navitrolla piltidega, mis me ostsime. Et algul otsisime raame ja siis püüdsime need kuidagi raami ajada. Ja siis sai sein palju augulisemaks kui planeeritud, ehk siis, see pilt jääb sinna rippuma, kus ta on ;) Aga alates nädalavahetusest ta seal nüüd ripub ning eeldatavasti suhteliselt kindlalt, sest Jörg vapralt istub ikka selle all diivani peal ;)
Laupäeval käisime kinos... ma küll olin kõigi meeltega selle mineku vastu, aga kui kõik teised nii väga tahavad, siis noh-äkki-kuidagi on see film ikka hea. "I am legend" - hmm, umm, ehm... ei oska ikka veel seisukohta võtta, aga midagi selle kõige juures häirib mind siiani. Idee oli ju hea, aga mis sellest "välja võluti", ei tea, kas see just kõige parem oli. Aga eks igaühele oma :) Kõigile ei peagi ju kõik asjad ühtemoodi meeldima.
Eile õhtul, kui ma olin juba kõik oma vähegi esinduslikumad riided pessu pistnud, tuli Jörgil meelde, et teised tahtsid table-quiz'ile minna. Oh jah, et siis üheksaks sinna ja me sõitsime poolest siit välja. Juba sellel hetkel ma teadsin, et seelik ja kontsad ei saanud hea valik olla. Ei olnud tore munakivide peal noormeestega sammu pidada ;) Aga hakkama ma sain, või siis nad lihtsalt aeglustasid sammu ;) Viktoriin ise oli muidugi jälle vahva, kohe veel vahvamaks sai see siis kui tuli voor Abba ja Harry Potteri küsimustega - ma oleks võinud ju koju ka jääda ;) Aga sellel hetkel tundsid seda kõik meie neljases lauas ;) Lõppkokkuvõttes taaskord ei mingit auhinda, sest 10. koha jagamisel sai auhinna see, kellel oli tähestiku alguse poole nimi. Meie "We are legend" ei olnud seda kohe kindlasti, nagu ei olnud me ka mingid legendid ;) 11. koht, palju õnne meile ;)
Vot nii palju mul siin siis uudist ongi. Muud suurt ei ole siin vist juhtunud, vähemalt hetkel meelde ei tule. Eks ma siis püüan taas sisutiheda (otseloomulikult on see sissekanne sisutihe ;) ) kirjutise siia postitada :)
Seniks kõike ilusat teile sinna ja järgmine korrani,
- M -
Eestis oli vahva! Kõiki oli tore näha ning kallistada. Samas on ka tore näha kui palju kõik muutub vaid napi nelja kuuga, kui ära ei oleks, siis vast ei paneks nii tähelegi... aga nii mõnigi muutus oli ju ka üllatavalt positiivne! :) Loodetvasti läheb kõigil nii toredasti ka edaspidi. Kodus oli ka mõnus olla, lihtsalt niisama logeleda nagu vanasti... no jah, mis nüüd nii väga vanasti, aga ikkagi. Kass on ikka veel kuningas majas, see on vist tõesti üks muutumatu faktor läbi elu ;) Aga niikaua kui ta natuke ikka suhtleb ka, on ta päris vahva elukas. Siiski mitte nii vahva, et me nüüd endale siia kassi võtaks ;) Ei oskagi kuidagi muudmoodi seda panna kui - kodu on ikka kodu ning sinna on hea tagasi tulla. Isegi siis kui ma ei suuda kahe nädalaga kõiki, keda tahaks, ära näha... järgmine kord peab tõsiselt ikka plaani tegema, et kes-kus-millal, muidu jookseme jälle nagu peata kanad ringi ja pooled asjad jäävad tegemata, mida tahtsime teha. Kaks nädalat tuleb välja ei olegi nii pikk aeg.
Kui pikast ajast rääkida... ning meie tagasilennust, siis see oli ju päris vahva. Eriti see Tallinna lennujaama osa kogu sellest üritusest. See oli muidugi positiivne, et meie ülekaaluline kohver meile midagi ekstra maksma ei läinud. Aga see oli vist küll ainus positiivne asi kogu selle sagina juures, mis lennujaamas lahti oli. Kolm lendu olid hiljaks jäänud, närvilist rahvast oli nagu murdu (eriti naiste WC järjekorras :S ) ja kohta, kus vaikselt eksisteerida ei olnud lihtsalt olemas. Mine veel varem, et siis on rahulikum kõik... ts ;) Veel "rahulikumaks" läks kogu see olukord siis, kui pardaleminek hakkas. Ehk siis kõik, kes kiire pardalesaamise ostnud olid ja siis alla 10-aastate lastega ja grupp A ja grupp B, pisteti kõik ühe bussi pardale ning sõidutati lennukini. Ning siis ootasime kuni ka viimased grupid teise bussiga kohale jõudsid... ja uksed avanesid, mõlemas bussis otseloomulikult samaaegselt, et siis... palju õnne nendele esimestele pardalesaajatele. Ja eriti neile, kes selle eest tegelikult ka maksnud olid. Igatahes ei aidanud see kuidagipidi kaasa inimeste närvilisusetaseme langetamisele, lennukis lendas igasuguseid märkusi. Mis kohati küll olid ka õigustatud. Meie siis, kes me olime ka juba päris pikalt ikka lennujaamas olnud, me ei viitsinud eriti, kuigi põhjendatud oleks see nurin olnud. Kirss koogi peal oli muidugi see, et me istusime siis varuväljapääsu all ja kulutasime pool tundi selleks, et selgeks teha kuidas hädaolukorras evakueeruda ;) Mhm, mina super-hea-närviga-lendaja, seda oli mulle nüüd kohe kindlasti tarvis ;) Jörgile see koht meeldis, sest ta jalad mahtusid lõpuks ometi peaaegu kuskile ära - vähemalt midagi positiivset ka :)
Berliinis võttis meid vastu juba selline kevadiselt soe tuuleke ja plusskraadid. Ja airport hotel, mis oli elamus omaette. Tuba oli suur ja kaheksandal korrusel ja vaade avanes... siseõule, mida ümbritsesid kolm teist sellist suurt Lasnamäe tüüpi maja :D Ning terve öö käis mingi paugutamine, ei saanudki aru, kas keegi oli uueaastaga hiljaks jäänud või lasti seal päriselt kedagi. Hull kisa kaasnes igatahes kogu tegevusega. Panna juurde veel see, et ainsad restoranikülastajad peale meie olid venelased... siis tekkis küll tunne, et polekski nagu Lasnamäest kaugemale jõudnud :) Kauaks me seda siiski ei nautinud ning olime esmaspäeva hommikul 5.00 juba lennujaamas tagasi. Ei toiminud see pardaleminek kuidagi efektiivsemalt ka Berliinis, ikka bussi, ja siis kui esimesena väravast läbi läksid, pakiti sind ikka bussi tagumisse serva... hehehe, see on küll hästi läbimõeldud ;) Igatahes Jörg ei saanud oma evakuatsioonirea istet, millest meil isegi niipalju kahju ei olnud, sest me olime liiga väsinud, et sellega oma pead kaua vaevata.
Basel... on üks soe koht, eriti kui tulla -10kraadisest Tallinnast 11 plusskraadi juurde. Pani mõtlema, et miks ma küll oma talvesaapad üldse Eestist siia tassisin. Selline ilusalt kevadine ilm on püsinud nüüd üle terve nädala... Jörg küll väitis, et tal on infot, et talv tuleb (tagasi?) jaanuari lõpus - no, vaatame, ma ei loodaks liiga palju ;)
Eelmine nädal läks kuidagi ruttu kaotsi, esmaspäeva õhtul oli Jörgi vanaema 80. sünnipäev, siinsamas üle tänava restoranis - jah, otseloomulikult olime meie pea viimased, kes kohale jõudsid. Süüa oli palju, kas just nüüd see kõige parem võimalik, aga kõht oli täis ;) Enamuse ajast ma küll püüdsin mitte laua äärde tukkuma jääda, sest see reisipäev oli kuidagi pikk ja uni tikkus ligi igast kandist. Nii nagu Jörg Eestis nii mina siin, tegin ka tarka nägu kui teised rääkisid... ei suutnud sellel hetkel kohe kindlasti mitte 100% kõigesse süveneda. Aga see ei ole ju ka esimene kord.
Terve nädala me tegelesime siis nende Navitrolla piltidega, mis me ostsime. Et algul otsisime raame ja siis püüdsime need kuidagi raami ajada. Ja siis sai sein palju augulisemaks kui planeeritud, ehk siis, see pilt jääb sinna rippuma, kus ta on ;) Aga alates nädalavahetusest ta seal nüüd ripub ning eeldatavasti suhteliselt kindlalt, sest Jörg vapralt istub ikka selle all diivani peal ;)
Laupäeval käisime kinos... ma küll olin kõigi meeltega selle mineku vastu, aga kui kõik teised nii väga tahavad, siis noh-äkki-kuidagi on see film ikka hea. "I am legend" - hmm, umm, ehm... ei oska ikka veel seisukohta võtta, aga midagi selle kõige juures häirib mind siiani. Idee oli ju hea, aga mis sellest "välja võluti", ei tea, kas see just kõige parem oli. Aga eks igaühele oma :) Kõigile ei peagi ju kõik asjad ühtemoodi meeldima.
Eile õhtul, kui ma olin juba kõik oma vähegi esinduslikumad riided pessu pistnud, tuli Jörgil meelde, et teised tahtsid table-quiz'ile minna. Oh jah, et siis üheksaks sinna ja me sõitsime poolest siit välja. Juba sellel hetkel ma teadsin, et seelik ja kontsad ei saanud hea valik olla. Ei olnud tore munakivide peal noormeestega sammu pidada ;) Aga hakkama ma sain, või siis nad lihtsalt aeglustasid sammu ;) Viktoriin ise oli muidugi jälle vahva, kohe veel vahvamaks sai see siis kui tuli voor Abba ja Harry Potteri küsimustega - ma oleks võinud ju koju ka jääda ;) Aga sellel hetkel tundsid seda kõik meie neljases lauas ;) Lõppkokkuvõttes taaskord ei mingit auhinda, sest 10. koha jagamisel sai auhinna see, kellel oli tähestiku alguse poole nimi. Meie "We are legend" ei olnud seda kohe kindlasti, nagu ei olnud me ka mingid legendid ;) 11. koht, palju õnne meile ;)
Vot nii palju mul siin siis uudist ongi. Muud suurt ei ole siin vist juhtunud, vähemalt hetkel meelde ei tule. Eks ma siis püüan taas sisutiheda (otseloomulikult on see sissekanne sisutihe ;) ) kirjutise siia postitada :)
Seniks kõike ilusat teile sinna ja järgmine korrani,
- M -
Subscribe to:
Posts (Atom)