Tunne on hetkel selline... et enam tühjakspigistatud sidrun ei annaks piisavalt head v6rdlust välja, aga sihuke tugevalt röstitud uba, sihuke tunne on küll. Mitte, et ma nüüd teaks mida vaene kohviuba tunneb, aga ikkagi.
Ma olen siin terve eelneva nädala oma doktorantuuriplaaniga möllanud, ei olnud nii väga vahva. Aga kui eile 6htul "send" nuppu vajutada sai, et targemad seda lugeda saaks, siis oli natuke selline kergem tunne. Ei pea täna enam terve päeva läbi m6tlema, ainult vahetevahel ;) Aga selle eest olin ma ka nädalavahetusel tubli 6ppur ja tegin seda asja nii, et täna on kohe moraalselt lubatud asja natuke vaiksemalt v6tta. Eeldatavasti hetkeni, kui see parandustega e-mail mu postkasti tagasi potsatab :)
Muidu on ka laboris vahva olnud... eriti siis avastamisr66mude rohke eksperimentide läbiviimine tellitud geelidega, mis ei jooksnud kohe kuidagi ja need, millele midagi peale sai kanda - need olid klaasilt eelmaldamatud. Ühes6naga värvitud ei saanud ma midagi ning resulteerub tulemusega null. Aga mul on veel m6ni proovigeel järel, kuidagi peab see ajuvaba leiutis ju töötama ka. V6i siis ma olen liiga rumal selleks ning saan ikka akrüülamiidiga ise mängida ;)
Koduselt rindelt pole suurt midagi kirjutada. Tiksume ikka oma vana rada pidi, suurte uudisteta. Baselist v6ib nii palju mainida, et ma ei j6ua järgmist nädalat kohe ära oodatagi, siis on siin vist täielik möll lahti. Minu tee tööle on igatahes piki ametlikku "fan-zone" nii, et kui hommikul ka tööle saab, siis 6htul kojuminekuks peab eeldatavasti häid närve ja palju aega varuma. Kuigi ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, miks nad siin nii väga üldse juubeldavad, see kestab neile ju vaid kolm mängu (v6i nad t6sihingeliselt loodavad rohkem... nii rumal ju ka ikka olla ei saa...?). Igatahes me m6tlesime ka kunagi mingi fännireportaazhi teha - et kuidas on päev Baselis enne mängu, public viewing ning pärast mängu. Mhm, läheme Christiano Ronaldot vaatama kui teda juba nii lähedal jagatakse, hehehehe. Kui keegi nüüd sarkastilise kommentaari public viewingu peale viskab, siis nii läheb kui EM koju trepi peale tuuakse ja siis ei anta pileteid...
Mul oli kindlasti veel midagi, aga see läks nüüd meelest. Igatahes head EMi ootusaega teile sinna koju ning varsti näeme!
Kalli,
- M, vutt-vutt-vutt -
29/05/2008
17/05/2008
Elu toimib täiesti rahulikult edasi
nagu mõni siin ikka kipub vahel mainima, et ma ei suuda piisavalt kiiresti uusi uudiseid välja riputada. Peab vaid mainima, et siin lihtsalt ei toimu nii palju ja aega ei ole ka just alati nii palju üle. Aga eks ma püüan nüüd natuke järje peale saada.
Esiteks, ma pean mainima, et minu "ülekaalukas" võit Fantasy Premierleague amatöörliiga tasemel ei ole mulle ühtegi siirast õnnesoovi siiamaani toonud. Teise koha omanik siin oli liialt löödud ;) Ei, tegelikult, järgmine aasta siis paremini ja parema lõpptulemusega. Vahva oli see igatahes ja viimaseks nädalaks oli minulgi raha iluspoiss Ronaldo jaoks, jippiii. Mitte et tema mu võidu võti oleks olnud, aga ikkagi.
Nüüd kui see asi õiendatud on... umm... mis me siis siin teinud oleme. Ach ja, tööl oleme käinud. Nii palju kui neid tööpäevi siin olnud on. Esmaspäev oli ju vaba jälle. Tööl on ikka veel vahva, eriti kui palju teha on ning uusi asju saab uurida ja proovida. See koht, kus peab firma müügiesindajatega kohtuma, see ei ole nii tore. Eriti siis, kui ma ainult ühte asja küsisin telefonis ja siis tullakse tervet maailma tutvustama. Aga nagu ma aru sain, siis see käibki nii. Säh sulle siis, et kõik on ohe ümber nurga. Positiivse poole pealt on muidugi see, et vahet pole mis sa tellid, järgmiseks päevaks on kõik juba olemas ;) Sama käib ka müügiesindajate kohta, see nii tore enam ei ole ;)
Tööpäevadest niipalju, et eile oli vaba. Sest siis kui mina üksi pean Baselisse minema, läheb ikka miskit viltu. Eile hommikul pärast tõsist võitlust Unematiga sain voodist välja ja isegi sain rongijaama õigeks ajaks... et minna siit rongiga Freiburgi pearongijaama ja seal ümber istuda Baseli rongile. Plaan oli hea ja siiamaani on ka funktsioneerinud. Alati on muidugi esimene kord kui enam ei lähe nii hästi. Nii siis oligi, et kui rong juba peatuses pidi olema hakkas keegi onu viisakalt valjuhääldis rääkima. Deutsche Bahni puhul ei ole see kunagi midagi head, samal ajal võib juba hakata kalkuleerima kui palju rong võib hiljaks jääda nii, et ikka edasi jõuad ka teisele rongile. Igatahes need 15min olid liiast eile hommikul ja kui täpne olla siis see oli "umbes 15 minutit", hehe, siis on 20 kindel ;) Kuna Jörg kuskil Rheini ääres kitsi ja jäneseid pildistas, siis polnud mul vähimatki võimalust seda Baseli rongi püüda. Pooleks päevaks oleks ma läinud, sest elukindlustuse mees tuli lepingut sõlmima kella kolmest. Nii ma siis ei läinudki, vaid olin hoopis kodus tore ja tubli ning mõtlesin ka töö peale :)
Puhkusest ka natuke, kõlab naljakalt kuna tunnet küll ei ole, et mul oleks puhkust nüüd nii väga vaja. Aga kuna mul on ka 20 tööpäeva puhkust, siis mõtlesime juulis koju tulla. Hetkel on plaan juuli teiseks ja kolmandaks nädalaks. Ükski asi broneeritud, aga esialgu on meil vähemalt plaan. Vaatasime ainult niipalju, et Easyjet on rohkem lendama hakanud Berliinist. Vähemalt ei mäleta, et ka reede õhtul oleks saanud Tallinnasse sõita. Nüüd on vaja veel puhkuseavaldus ära täita, millele Tuomas siis lubas oma käpajälje peale panna, siis on asi ametlikult ka olemas.
Igapäevaelus pole siin suurt muutust, ikka veel oleme natuke Wii-hoolikud. Siinkohal üleskutse kui kellelgi on kombinatsioon, Wii-Mario Kart-internet, siis võib teada anda, saame võidu sõita ;) Kuid kui keegi nüüd muret tunneb, siis me Wii Fit-i ei osta, selle asemel käime ikka veel trennis ;) Aga samas ei ole meil siin nii palju igapäevaeluks aegagi kui hommikul 7.15 läheme ning õhtul 18.50 tuleme. Mhm, isegi mina olen nüüd terved pikad päevad tööl ;) Sest lõpuks ometi on nii palju vahvat teha. Go, doktorantuur!!! Ei-ei-ei, nii vahva see veel ka ei ole :) "Vahvaks" läheb kindlasti esmaspäeval kui ma kõik oma dokumendid vastuvõtuosakonda viin. Mitte et ei olnud juba "vahva" kõiki neid templeid ja tõlkeid maksta, mis ma esiteks oma diplomitele ja lisadele ja umm... keskkooli lõputunnistusele (?!) saama pidin. Taaskord sõna otses mõttes kulda väärt koopiad ;) Ja veel "vahvaks" läheb kindlasti ka siis, kui ma jälle midagi nagu päriselt ka õppima pean hakkama... enesedisipliin ja igasugune motivatsioon olla õpilane koolis, see on kuskile kaugele kaotsi läinud.
Nii palju siin siis uudiseid ongi. Ja esikommenteerijale, asi ei ole "publikatsioonide" arvus, vaid kui palju tähemärke kasutatakse oma "publikatsioonides". Tee järgi ;)
Kalli-kalli teile kõigile,
- M, teab, et Garmisch-Partenkircheni pildid ootavad online pääsemist :$ -
Esiteks, ma pean mainima, et minu "ülekaalukas" võit Fantasy Premierleague amatöörliiga tasemel ei ole mulle ühtegi siirast õnnesoovi siiamaani toonud. Teise koha omanik siin oli liialt löödud ;) Ei, tegelikult, järgmine aasta siis paremini ja parema lõpptulemusega. Vahva oli see igatahes ja viimaseks nädalaks oli minulgi raha iluspoiss Ronaldo jaoks, jippiii. Mitte et tema mu võidu võti oleks olnud, aga ikkagi.
Nüüd kui see asi õiendatud on... umm... mis me siis siin teinud oleme. Ach ja, tööl oleme käinud. Nii palju kui neid tööpäevi siin olnud on. Esmaspäev oli ju vaba jälle. Tööl on ikka veel vahva, eriti kui palju teha on ning uusi asju saab uurida ja proovida. See koht, kus peab firma müügiesindajatega kohtuma, see ei ole nii tore. Eriti siis, kui ma ainult ühte asja küsisin telefonis ja siis tullakse tervet maailma tutvustama. Aga nagu ma aru sain, siis see käibki nii. Säh sulle siis, et kõik on ohe ümber nurga. Positiivse poole pealt on muidugi see, et vahet pole mis sa tellid, järgmiseks päevaks on kõik juba olemas ;) Sama käib ka müügiesindajate kohta, see nii tore enam ei ole ;)
Tööpäevadest niipalju, et eile oli vaba. Sest siis kui mina üksi pean Baselisse minema, läheb ikka miskit viltu. Eile hommikul pärast tõsist võitlust Unematiga sain voodist välja ja isegi sain rongijaama õigeks ajaks... et minna siit rongiga Freiburgi pearongijaama ja seal ümber istuda Baseli rongile. Plaan oli hea ja siiamaani on ka funktsioneerinud. Alati on muidugi esimene kord kui enam ei lähe nii hästi. Nii siis oligi, et kui rong juba peatuses pidi olema hakkas keegi onu viisakalt valjuhääldis rääkima. Deutsche Bahni puhul ei ole see kunagi midagi head, samal ajal võib juba hakata kalkuleerima kui palju rong võib hiljaks jääda nii, et ikka edasi jõuad ka teisele rongile. Igatahes need 15min olid liiast eile hommikul ja kui täpne olla siis see oli "umbes 15 minutit", hehe, siis on 20 kindel ;) Kuna Jörg kuskil Rheini ääres kitsi ja jäneseid pildistas, siis polnud mul vähimatki võimalust seda Baseli rongi püüda. Pooleks päevaks oleks ma läinud, sest elukindlustuse mees tuli lepingut sõlmima kella kolmest. Nii ma siis ei läinudki, vaid olin hoopis kodus tore ja tubli ning mõtlesin ka töö peale :)
Puhkusest ka natuke, kõlab naljakalt kuna tunnet küll ei ole, et mul oleks puhkust nüüd nii väga vaja. Aga kuna mul on ka 20 tööpäeva puhkust, siis mõtlesime juulis koju tulla. Hetkel on plaan juuli teiseks ja kolmandaks nädalaks. Ükski asi broneeritud, aga esialgu on meil vähemalt plaan. Vaatasime ainult niipalju, et Easyjet on rohkem lendama hakanud Berliinist. Vähemalt ei mäleta, et ka reede õhtul oleks saanud Tallinnasse sõita. Nüüd on vaja veel puhkuseavaldus ära täita, millele Tuomas siis lubas oma käpajälje peale panna, siis on asi ametlikult ka olemas.
Igapäevaelus pole siin suurt muutust, ikka veel oleme natuke Wii-hoolikud. Siinkohal üleskutse kui kellelgi on kombinatsioon, Wii-Mario Kart-internet, siis võib teada anda, saame võidu sõita ;) Kuid kui keegi nüüd muret tunneb, siis me Wii Fit-i ei osta, selle asemel käime ikka veel trennis ;) Aga samas ei ole meil siin nii palju igapäevaeluks aegagi kui hommikul 7.15 läheme ning õhtul 18.50 tuleme. Mhm, isegi mina olen nüüd terved pikad päevad tööl ;) Sest lõpuks ometi on nii palju vahvat teha. Go, doktorantuur!!! Ei-ei-ei, nii vahva see veel ka ei ole :) "Vahvaks" läheb kindlasti esmaspäeval kui ma kõik oma dokumendid vastuvõtuosakonda viin. Mitte et ei olnud juba "vahva" kõiki neid templeid ja tõlkeid maksta, mis ma esiteks oma diplomitele ja lisadele ja umm... keskkooli lõputunnistusele (?!) saama pidin. Taaskord sõna otses mõttes kulda väärt koopiad ;) Ja veel "vahvaks" läheb kindlasti ka siis, kui ma jälle midagi nagu päriselt ka õppima pean hakkama... enesedisipliin ja igasugune motivatsioon olla õpilane koolis, see on kuskile kaugele kaotsi läinud.
Nii palju siin siis uudiseid ongi. Ja esikommenteerijale, asi ei ole "publikatsioonide" arvus, vaid kui palju tähemärke kasutatakse oma "publikatsioonides". Tee järgi ;)
Kalli-kalli teile kõigile,
- M, teab, et Garmisch-Partenkircheni pildid ootavad online pääsemist :$ -
07/05/2008
Garmisch-Partenkirchen
Natuke meie puhkusest!!! ;) P6him6tteliselt ei saa seda nagu ikka puhkuseks nimetada, pigem nagu vabade päevade parim ärakasutamise viis :) Ametlikult on mul ikka veel mu 20 päeva puhkust veel järel. Neid saab siis kunagi tulevikus realiseerida.
Igatahes, Garmisch-Partenkirchen oli vahva. Veel vahvam kui siis kui ma seal kunagi ammu käisin, seekord sain ikka nagu asjadest aru ka ja suutsin miskit meelde jätta. Hakkasime neljapäeva hommikul poolteist tund plaanitust hiljem s6itma (autojuht ei suutnud ennast voodist välja saada), see ei ole meie puhul küll mingi näitaja, sest siiani pole me vist kunagi veel plaanist kinni suutnud pidada. Ilm oli ilus ja oli isegi lootust, et seekord ei saja koguaeg. S6it läks suht ladusalt kuni me j6udsime sinnamaale, kus me ei teadnud enam kuhu edasi, ehk siis ma pidin kaarti lugema... mhm, ma olen ju kaardilugeja positsioonis, pean ennast ka natuke kasulikuks tegema. Kuna Jörg oli pigem h6ivatud mägede tuvastamise kui tee ääres siltide lugemisega, siis alguses sai nii m6nigi "teeots" maha magatud, aga kella kaheks olime me igatahes Garmisch-Partenkirchenis - turistide keskel. Registreerisime ennast hotelli sisse ja siis pakkisime natuke asju lahti ning otsustasime - Partnachklamm on selle pärastl6una sisustamiseks täiesti sobiv. Kaardi pealt järgi vaadatud, hakkasime aga astuma... ja muudkui astusime ja astusime kuni poolteist tundi oli möödas ja siis hakkasid sildid pihta, et siin jah, varsti tuleb Partnachklamm, hehe... kaardi peal ei tundunud see linn üldse nii suur ja suusastaadion oli ka nagu lähemal. Aga jah, kui me juba ennast sinna vedasime, siis läksime aga vapralt edasi. Pool tundi enne kassa kinnipanekut j6udsime kohale ka, siis kui juba päris pime seal oli... vesi möllas täpselt samamoodi nagu siis kui ma seal kooliga käisin ning suhteliselt v6imatu oli midagi kuulda v6i rääkida. Jörg, pühendunud fotograaf selleks pikaks nädalavahetuseks, oli igatahes rahul, et me sinna läksime. Ma sain assisteerida ning karjuda, kui me ennast kokku pidime t6mbama, sest rahvas tahtis mööda saada. Kohe kui me pildid ilusaks saame tehtud, siis panen m6ned siia ka. Olime seal pea 2 tundi ning selle ajaga oli minu jope vähemalt küll täiesti märg, ja ma hääletasin variandi poolt - läheme tagasi. See oli kergem öelda, kui teha, sest terve see pikk tee tuli ju tagasi k6ndida. Kui kohale j6udsime oli kell juba peaaegu kaheksa ja siis polnudki muud kui kiire 6htusöök ("der M" on ka nüüd ära testitud burgerite nimekirjas) ja magama.
Hommikusöök oli 7-10, meie jaoks kuskil pool üheksa. Ja algas teekond Zugspitze vallutamiseks. Kuna me ühed argpüksid oleme, siis me seda 10 minuti s6itu pea 2000m t6usuga ei v6tnud, läksime rongiga, v6ttis 1.5h aega, aga ei olnud nii hirmus. Hind oli küll hirmus, aga muidu oli täitsa OK, isegi minu jaoks. Sealt kus rong l6petas oli veel 400m minna päris tippu, selle hullu asjaga mille sees mul alati paanika tekib. Minu jaoks oli kohe päris kindel see, et mina sellega k6ikuva asjadusega kuskile ei s6ida. Jörg oli vaba poiss minemaks ja mäge kohe täitsa ametlikult vallutamaks... aga näedsa, oli teine jänes veel peres :) Ei sümpatiseerinud tedagi see s6it. Nii me siis nautisime vaadet ja ilusat ilma ja mägesid, mida seekord siis ka näha oli, jippiii! :) Nii palju kui silmad lubasid, sest otseloomulikult päikeseprillid jäid ju koju. Vaated nauditud ja pildid tehtud läksime tagasi rongi peale ja s6itsime alla. Plaanid olid ka selleks pärastl6unaks vägevad, aga ei j6udnud me kuskile, pisike uinak ja siis niisama linna peale. Mhm, see oli vahva t6esti... terve linn on turiste täis, siis on neil seal veel mingi Fest ja üleüldse polnudki nagu midagi vaadata... mängisime ühe ringi minigolfi (mina v6itsin, aga kes oleks selles kahelnud ;) ) ja läksime tagasi, sest meil oli ju kolmekäiguline 6htusöök ees ootamas. See oli täitsa nämma, aga seda oli kohe täitsa palju nii, et... pool ööd kulus seedimisele vähemalt.
Laupäevaks olid meil mägirattad. Ma ei hakka siinkohal mainima, kui kaugele me plaanisime nendega j6uda, sest see oleks lausa liiga piinlik. Aga Eibsee äärde me igatahes j6udsime, kas siis kui see mäest ülesminek oli juba piisavalt raske ilma rattata, siis allamäge oli päris vahva ;) Järv oli ilus ja mäed selle taustal ka. Ainult, et inimesi oli kole palju... Kella viieks jõudsime hotelli tagasi, tagumikud rattasadulast sinised ja ise väsinud. Aga õnnelikud, et tagasi olime. Õhtul käisime veel natuke maad uurimas ja avastamas, aga Jörgi päikeseloojangu pildid jäid seekord tegemata, sest ei sobinud üks ega teine koht :) Päev lõppes igatahes taaskord kiirtoiduga, seekord siis Pizza Hut ja võisime hää tunde ja täis kõhuga jälle magama minna.
Pühapäev... oo jaa, see pühapäev, see kojusõidupäev... või siis peaks vist ümbernimetama, kojuvenimisepäevaks. Algus oli ju täitsa tore, käisime Linderhofis. See oli ka nii nagu ma mäletasin, aga kuna Jörg ei olnud seal varem käinud, siis muidugi ei olnud ma selle vastu see veelkord üle vaadata. Rahvast oli seal juba kella 10 ajal nii palju, et enamus parklatest oli täis. Mis tähendas siis ka seda, et järgmist ekskursiooni tuli oodata pea poolteist tundi. Me olime siis nii kavalad, et läksime inglisekeelse grupiga, siis sai varem ;) Ilm oli ka ilus ning soe, aga mitte nii soe, et oleks tahtnud jope päris nurka visata. (Vahekommentaarina võib öelda, et nüüd on küll nii soe, et jope on nurka visatud ja flip-flopid on täiesti asjakohased).
Ma ei teagi, mida me seal Linderhofis nii kaua tegime, alles kella kahest saime tagasi sõitu alustada. Sinna jõudsime 4.5h, lootsime siis 4 tunniga kodus tagasi olla. Algus läks ju päris hästi... niikaua kui me suutsime kuskilt valesti maha keerata ja nina sai kuidagi Innsbrucki suunda, see ei olnud õige. Ümberpöörd ja teine katse, see ei tulnud ka välja, sest olime täiesti ära kaotanud sildi, mis näitas suurelt - Saksamaa. No jah... tangime siis vähemalt odavat Austria kütust, ehm... või siis mitte, sest kõik tanklad on saksa numbrimärgiga autosid täis ja vähemalt 20 autot on järjekorras. No, OK... lõpuks saime õige tee peale ja siis läks lahti, absoluutselt kogu Saksamaa oli kodu poole teel. Algas juba Füsseni juures tunnelis, kus lasti autosid ainult grupikaupa sisse, et keegi ummikut veel suuremaks ei aja. Pärast seda natuke nagu asi liikus, aga jah... oli lootus, et ehk jõuame kella seitsmeks koju. Kui me Bodensee äärde jõudsime, siis oli närv ikka juba päris must. Vahet ei olnud lõpuks kuidas me mööda pisikesi kõrvalteid pidi ukerdasime, kuskilt tuli ikka autodevoog peale nii, et 5 km oli ka seal ummik valmis. Pärast kolme tundi ja 100km, saime kiirtee peale... ja siis öeldi raadiost, et meist 10km edasi on ummik, sellel hetkel oli küll selline tunne, et järgmine kord oleme kas päeva kauem või läheme mingisse täiesti mõttetusse kohta, mis mitte kedagi ei huvita. Igatahes õhtul natuke enne üheksat olime kodus, aga seda vaid tänu minu kiirele kaardilugemisele, mis meid kiirtee pealt õige koha pealt maha juhatas. Muidu me olekski sinna tiksuma jäänud. Samas muidugi ei tohiks ma nuriseda, kella kolmest alates oli Nürnberg-Frankfurt suunal 40km ummik, kui meie koju jõudsime olid nad suutnud selle likvideerida 25km peale...
Puhkus oli tore, soovitan kõigile. Pildid panen kunagi ka, täna vist ei jõua, aga ehk nädalavahetusel. See on ju jälle pikem, sest esmaspäev on ka vaba, hehe, siin on nii tore tööl käia :D ;)
Seniks teile palju päikest ning kui teil ei ole, siis ma saadan siitpoolt, meil on palju koos pea 30 kraadise suvega :) *päike*
Kalli,
- M -
Igatahes, Garmisch-Partenkirchen oli vahva. Veel vahvam kui siis kui ma seal kunagi ammu käisin, seekord sain ikka nagu asjadest aru ka ja suutsin miskit meelde jätta. Hakkasime neljapäeva hommikul poolteist tund plaanitust hiljem s6itma (autojuht ei suutnud ennast voodist välja saada), see ei ole meie puhul küll mingi näitaja, sest siiani pole me vist kunagi veel plaanist kinni suutnud pidada. Ilm oli ilus ja oli isegi lootust, et seekord ei saja koguaeg. S6it läks suht ladusalt kuni me j6udsime sinnamaale, kus me ei teadnud enam kuhu edasi, ehk siis ma pidin kaarti lugema... mhm, ma olen ju kaardilugeja positsioonis, pean ennast ka natuke kasulikuks tegema. Kuna Jörg oli pigem h6ivatud mägede tuvastamise kui tee ääres siltide lugemisega, siis alguses sai nii m6nigi "teeots" maha magatud, aga kella kaheks olime me igatahes Garmisch-Partenkirchenis - turistide keskel. Registreerisime ennast hotelli sisse ja siis pakkisime natuke asju lahti ning otsustasime - Partnachklamm on selle pärastl6una sisustamiseks täiesti sobiv. Kaardi pealt järgi vaadatud, hakkasime aga astuma... ja muudkui astusime ja astusime kuni poolteist tundi oli möödas ja siis hakkasid sildid pihta, et siin jah, varsti tuleb Partnachklamm, hehe... kaardi peal ei tundunud see linn üldse nii suur ja suusastaadion oli ka nagu lähemal. Aga jah, kui me juba ennast sinna vedasime, siis läksime aga vapralt edasi. Pool tundi enne kassa kinnipanekut j6udsime kohale ka, siis kui juba päris pime seal oli... vesi möllas täpselt samamoodi nagu siis kui ma seal kooliga käisin ning suhteliselt v6imatu oli midagi kuulda v6i rääkida. Jörg, pühendunud fotograaf selleks pikaks nädalavahetuseks, oli igatahes rahul, et me sinna läksime. Ma sain assisteerida ning karjuda, kui me ennast kokku pidime t6mbama, sest rahvas tahtis mööda saada. Kohe kui me pildid ilusaks saame tehtud, siis panen m6ned siia ka. Olime seal pea 2 tundi ning selle ajaga oli minu jope vähemalt küll täiesti märg, ja ma hääletasin variandi poolt - läheme tagasi. See oli kergem öelda, kui teha, sest terve see pikk tee tuli ju tagasi k6ndida. Kui kohale j6udsime oli kell juba peaaegu kaheksa ja siis polnudki muud kui kiire 6htusöök ("der M" on ka nüüd ära testitud burgerite nimekirjas) ja magama.
Hommikusöök oli 7-10, meie jaoks kuskil pool üheksa. Ja algas teekond Zugspitze vallutamiseks. Kuna me ühed argpüksid oleme, siis me seda 10 minuti s6itu pea 2000m t6usuga ei v6tnud, läksime rongiga, v6ttis 1.5h aega, aga ei olnud nii hirmus. Hind oli küll hirmus, aga muidu oli täitsa OK, isegi minu jaoks. Sealt kus rong l6petas oli veel 400m minna päris tippu, selle hullu asjaga mille sees mul alati paanika tekib. Minu jaoks oli kohe päris kindel see, et mina sellega k6ikuva asjadusega kuskile ei s6ida. Jörg oli vaba poiss minemaks ja mäge kohe täitsa ametlikult vallutamaks... aga näedsa, oli teine jänes veel peres :) Ei sümpatiseerinud tedagi see s6it. Nii me siis nautisime vaadet ja ilusat ilma ja mägesid, mida seekord siis ka näha oli, jippiii! :) Nii palju kui silmad lubasid, sest otseloomulikult päikeseprillid jäid ju koju. Vaated nauditud ja pildid tehtud läksime tagasi rongi peale ja s6itsime alla. Plaanid olid ka selleks pärastl6unaks vägevad, aga ei j6udnud me kuskile, pisike uinak ja siis niisama linna peale. Mhm, see oli vahva t6esti... terve linn on turiste täis, siis on neil seal veel mingi Fest ja üleüldse polnudki nagu midagi vaadata... mängisime ühe ringi minigolfi (mina v6itsin, aga kes oleks selles kahelnud ;) ) ja läksime tagasi, sest meil oli ju kolmekäiguline 6htusöök ees ootamas. See oli täitsa nämma, aga seda oli kohe täitsa palju nii, et... pool ööd kulus seedimisele vähemalt.
Laupäevaks olid meil mägirattad. Ma ei hakka siinkohal mainima, kui kaugele me plaanisime nendega j6uda, sest see oleks lausa liiga piinlik. Aga Eibsee äärde me igatahes j6udsime, kas siis kui see mäest ülesminek oli juba piisavalt raske ilma rattata, siis allamäge oli päris vahva ;) Järv oli ilus ja mäed selle taustal ka. Ainult, et inimesi oli kole palju... Kella viieks jõudsime hotelli tagasi, tagumikud rattasadulast sinised ja ise väsinud. Aga õnnelikud, et tagasi olime. Õhtul käisime veel natuke maad uurimas ja avastamas, aga Jörgi päikeseloojangu pildid jäid seekord tegemata, sest ei sobinud üks ega teine koht :) Päev lõppes igatahes taaskord kiirtoiduga, seekord siis Pizza Hut ja võisime hää tunde ja täis kõhuga jälle magama minna.
Pühapäev... oo jaa, see pühapäev, see kojusõidupäev... või siis peaks vist ümbernimetama, kojuvenimisepäevaks. Algus oli ju täitsa tore, käisime Linderhofis. See oli ka nii nagu ma mäletasin, aga kuna Jörg ei olnud seal varem käinud, siis muidugi ei olnud ma selle vastu see veelkord üle vaadata. Rahvast oli seal juba kella 10 ajal nii palju, et enamus parklatest oli täis. Mis tähendas siis ka seda, et järgmist ekskursiooni tuli oodata pea poolteist tundi. Me olime siis nii kavalad, et läksime inglisekeelse grupiga, siis sai varem ;) Ilm oli ka ilus ning soe, aga mitte nii soe, et oleks tahtnud jope päris nurka visata. (Vahekommentaarina võib öelda, et nüüd on küll nii soe, et jope on nurka visatud ja flip-flopid on täiesti asjakohased).
Ma ei teagi, mida me seal Linderhofis nii kaua tegime, alles kella kahest saime tagasi sõitu alustada. Sinna jõudsime 4.5h, lootsime siis 4 tunniga kodus tagasi olla. Algus läks ju päris hästi... niikaua kui me suutsime kuskilt valesti maha keerata ja nina sai kuidagi Innsbrucki suunda, see ei olnud õige. Ümberpöörd ja teine katse, see ei tulnud ka välja, sest olime täiesti ära kaotanud sildi, mis näitas suurelt - Saksamaa. No jah... tangime siis vähemalt odavat Austria kütust, ehm... või siis mitte, sest kõik tanklad on saksa numbrimärgiga autosid täis ja vähemalt 20 autot on järjekorras. No, OK... lõpuks saime õige tee peale ja siis läks lahti, absoluutselt kogu Saksamaa oli kodu poole teel. Algas juba Füsseni juures tunnelis, kus lasti autosid ainult grupikaupa sisse, et keegi ummikut veel suuremaks ei aja. Pärast seda natuke nagu asi liikus, aga jah... oli lootus, et ehk jõuame kella seitsmeks koju. Kui me Bodensee äärde jõudsime, siis oli närv ikka juba päris must. Vahet ei olnud lõpuks kuidas me mööda pisikesi kõrvalteid pidi ukerdasime, kuskilt tuli ikka autodevoog peale nii, et 5 km oli ka seal ummik valmis. Pärast kolme tundi ja 100km, saime kiirtee peale... ja siis öeldi raadiost, et meist 10km edasi on ummik, sellel hetkel oli küll selline tunne, et järgmine kord oleme kas päeva kauem või läheme mingisse täiesti mõttetusse kohta, mis mitte kedagi ei huvita. Igatahes õhtul natuke enne üheksat olime kodus, aga seda vaid tänu minu kiirele kaardilugemisele, mis meid kiirtee pealt õige koha pealt maha juhatas. Muidu me olekski sinna tiksuma jäänud. Samas muidugi ei tohiks ma nuriseda, kella kolmest alates oli Nürnberg-Frankfurt suunal 40km ummik, kui meie koju jõudsime olid nad suutnud selle likvideerida 25km peale...
Puhkus oli tore, soovitan kõigile. Pildid panen kunagi ka, täna vist ei jõua, aga ehk nädalavahetusel. See on ju jälle pikem, sest esmaspäev on ka vaba, hehe, siin on nii tore tööl käia :D ;)
Seniks teile palju päikest ning kui teil ei ole, siis ma saadan siitpoolt, meil on palju koos pea 30 kraadise suvega :) *päike*
Kalli,
- M -
Subscribe to:
Posts (Atom)