2011, nädal 28 - 34

Miks siin midagi ei toimu? Kui keegi veel seda peaks mõtlema, siis siin on vastus: Monika on kirjutanud, kirjutanud ja veelkord parandanud teist artiklit, mis eile teele saadeti. Seega nüüd paluks pöialt hoida, sest kui see peaks läbi minema, siis pole paha (IF 9.56 ;P ). Seega paluks kõik võimalikud head mõtted sellele lainele saata, et ma selle vastuvõestud saaks. Ja kui mitte, et äraütlemine kiiresti tuleks ;)

Igatahes, siin on ülevaade nendest vähestest asjadest, mis me selle aja sees nüüd muidu teinud oleme.

1) 16.07, käisime Freiburgis pulmapilte presenteerimas ning noorpaarile meeldisid need väga, seega äärmiselt hea algus päevale. Siis oli veel Jörgi tädil sünnipäev. Kodune väike kogunemine ja õhtusöök kreeka restoranis. Ning kuna me juba poolel teel Baden-Badenisse olime, siis käisime Sabine ja Lukasega veel kasiinos ka. Neile meeldis - juhuu, lõpuks ometi keegi, kes meiega siis kaasa tuleks nendel harvadel kordadel kui me läheks.

2) 21.07, Basel Tattoo. Pikk lugu, kuidas me need ja miks me need piletid saime. Aga meil oli kaks piletit sõjaväeorkestrite etendusele. Just, õigesti lugesite... ja ei, see ei ole külg minus, mida te varem pole tähele pannud. Lihtsalt läks nii... kuidagi.
Suured fännid nagu me oleme, siis enne etenduse algust käisime söömas ja ma ei tea, millisel hetkel me oma raha kuubis vihkasime, aga tegime ühe kokteiliringi ka. Mhm, Baselis kokteile juua - eluidee :D 14.50 CHF kokteili kohta, ei annaks isegi mitte ilusaks juua seda arvet :D
Muidugi oleme me ka suured fännid, kui tegu on suurte rahvamassidega. Ja siis kui me lõpuks oma kohale saime, tuli välja et Jörgi kõrval istub üks suhteliselt "suur tädi"... hehehe, seega meil oli 1.5 tooli kahe peale. Etendus ise oli parem, kui ma oleks oodanud. Kes tahab võib googledada või videosid otsida.

3) 30./31.07, Alex oli külas. Käisime voodit ostmas Freiburgi Ikeast (Nissan Pathfinder, sinna mahub ka voodi sisse) ja 31.07 hommikul sõitsime Prantsusmaale. Kaugele pole vaja ju sõita ;) Päikesetõus Grand Ballonil pealpool pilvi, muljetavaldav! :)

4) Teema auto. Meie super-Nissan hakkas igast otsast lagunema... seega oleme juba tükk aega erinevaid autosid vaadanud ja uurinud, mis oleks sobiv. Kes nüüd mulle siis perekaravaniga tuleb, saab kohe ignoreerimisnupu põhja siitpoolt! Aga jah, Priusest kuni diislitneelavate Volvodeni, kõik sai üle vaadatud (vahemärkuse korras: Volvod nägid head välja, aga sellepärast ei saa ju nende eest ju nii palju rohkem raha välja käia?!). Mingil hetkel tulin välja ideega, et miks mitte vaadata midagi, mis on "pisike aga tige". Kuna see on siin ju ainus riik Euroopas, kus tohib tigedate asjadega ka tõsiselt ringi sõita ;) Nu jah, ja siis avastasime ühe uue VW Golfi, haikalasinine ja teeb imeasju ekstrate nimekirjast :D Ja kuna muidu ei toimu ju midagi, tuleb kätte võtta ja kohale minna. 1.08 tegime proovisõidu ja 9.08 sõitsime juba päriselt sellega. Nüüd on Jörgil 80 hobust ja minul 80 hobust ning parim - heina ei pea tegema :D Mhm, ning lõpuks oleme kohalikud ka, amokilinnanumbriga pluss meie kaks ja meie pulma-aastapäev - mhm, nii ebaoriginaalsed me olemegi.

Ning Jörgi küsimusele, mis on "S" käigukastil, oli vastus: "Nein, damit werden Sie nichts "S"paren aber dafür mehr "S"pass haben" :D

5) 6.08 - Sabine ja Lukas kolisid kokku. Ehk siis, me olime kolimisteenust osutamas. Boooah, ma ei tea, kes tahab kolida neljadale korrusele kus lifti pole. Pärast 8h kaste, kaste ja veel rohkem kaste, olin õnnelik, et asi otsa sai. Jörg ka, aga seal oli tegu ka kappide ning muude suurte asjadega.

6) 11.08 - meil oli tööl koosolek, kus otsustati selle aasta väljasõit. Me läheme õlletehasesse :D Ülemus leidis, et see on üks äärmiselt konstruktiivne idee! :D Rohkem kommentaare polegi vaja. Ma ei teinud kohe üldse mitte nalja, kuigi see on naljakas :D Nüüd siis 30.09, Feldschlösschen Rheinfeldenis! Vähemalt pole vaja kaugele minna ;)

Nüüd pean vaatama, et internet veel olemas oleks ja siis postitus teele! Siin on hull torm, tuult lubati kuni 100 km/h, iiiiiiiiiks! Naabrid on äärmiselt optimistlikud rõdu suhtes, vaatame mitu lille siis meile üle lennanud on hommikuks ;)

Kallid,
- teie M -

PS: Kõik, kes ei ole veel Facebookis Jörgi fotolehele "like" vajutanud... nu jah, te teate ise, mis te nüüd tegema peate ;)

PSS: Ma olen lugenud läbi kõik kolm Stieg Larssoni Milleniumi seeria raamatut - mulle meeldis! Kuigi tõlge natuke segas mõne koha peal ja polnud parim, mis ma lugenud olen. Aga kogu lugu oli äärmiselt põnev. Isegi siis kui kümne raamatu asemel ainult kolm on...

2011, nädal 26 - 27 -> Puhkus! :)

Puhkus piltides! Eeldan, et ainsad lugejad, kes siin ootavad ja loodavad omavad ka google'i kasutajat, seega sisselogimisvõimalus on olemas :) Ning Google Plus on natuke vahvam pildivaatamiseks kui Facebook.

Igatahes, selline oli meie puhkus kodus, Hiiumaal, Helsingis, Tallinnas kõigega, mis sinna juurde kuulus! :)

Kallid,
- M -

2011, nädal 25

Suur "Monika läheb Davosi" nädal.

Esmaspäeval polnud mitte midagi muud suurt plaanis, kui oma asjad kokku pakkida, sest teisipäeval oli minek. Mhm, Monika ja pakkimine, kõik, kes on mind selle tegevuse kallal näinud, leiavad, et ma ei ole just kõige suurem "sepp" sellel alal :D Igatahes, kella kümne ajal õhtul ma siis lõpuks otsustasin, mis peab kaasa tulema ning peab kohvrisse mahtuma. Nu kuidagi mahtus ju ka.

Teisipäeva hommikul näitasin ettekande targematele ja pärastlõunal koos ettekandmisega ja puha. Enam-vähem oli OK. Kella neljast olin igatahes Baseli shveitsi rongijaamas (SBB) ja ma oleks tahtnud ära surra... mu pea valutas ja mu kurk oli tõsiselt paistes ja ma olen natuke kindel, et palavik oli ka. Ootasin Jörgi ära, kes mulle apteegist igasuguseid võimalikke ja võimatuid drooge hankis. Vahemärkuse korras: mida ma sellest õppisin - ei küsi enam kunagi kurgu vastu rohtu, sest see mõjus äärmiselt hästi, järgmine hommik juba oli kurk täiesti OK, aga nina oli kinni ja suurem kui keskmine eesti kartul.

Jörg ja fanfaarid jäid perroonile, Monika istus rongis ja ootas, et see sõitma hakkaks. 16:33, 16:35 me ikka veel ei liikunud... 16:36 teatati, et neil on probleem ja ärasõit on, dadadadaaaaa, hetkel teadmata. Mhm, mul oli suur plaan välja trükitud: jõudmine La...La...Landquarti (misiganes koht) ja edasisõit Davosi, ümberistumisaeg 6 minutit. Juhhuuuu! Igatahes see teadmatu probleem sai viieteist minuti jooksul lahendatud ning rongijuht jõudis isegi õigeaegselt sihtkohta. Zürichis peatumine lõigati ääärmiselt lühikeseks. Seega ma jõudsin oma Davosi rongile... ja kuna Davos on Euroopas kõige kõrgemal asuv linn ning mis on see, mida ei peaks tegema, kui sa külmetunud oled - mhm, kõrgusevahega mängima, sest nina-kõrva rõhkude vahe lükkab kõik võimaliku ühelt poolt teisele poole. Et siis kõrvad valutasid ka. Selleks hetkeks ei olnud mul kohe tõsiselt enam isegi mitte natuke tahtmist kuskil konverentseeruda :)

Hotelli jõudsin kella kaheksast, ma ei teinud mitte midagi muud kui läksin magama. Punkt. Pärast nende kõikvõimalike apteegi-droogide tarbimist.

Järgmisel hommikul, nina kinni, paha olla - hommikusöök, mhm, mul on ju kõht tühi... vist. Konverentsikeskus oli kohe hotelli juures ning ainus, keda ma seal teadsin, oli Jystyna, kellega siin paar eksperimenti teinud olen. Aga see oli ka selline poolvõidu moodi teadmine, sest erinevalt minu grupist, võeti tema grupis ettekannet kümme korda stressirohkemalt ja enamus vabast ajast läks tal ettekande paranduse peale.

Juba esimesest ettekandest konverentsil sain aru, et ma natuke vales filmis olen. S. epidermidis ja arstid ja case showing. Super! Hr. Prof. Dr. LA-st "Mees, 28, mustanahaline, lask põlve, põlv vajab implantaati" (hmm... jooksis politsei eest ära?) "põgenemiskatse varastatud autoga, siin on pildid põlvest x, y, z ja sellisena jõudis ta meie lauale" Laks, veri, luu, midagi mis peaks olema inimese jalg. Lisaks S. epidermise võimalikust infektsioonist õppisin seda - LA, autovargus, halb idee :D

See oli näide kuidas arstid oma ettekanded üles ehitasid, mikrobioloogid lähenesid natuke monika-sõbralikumalt, vähem verd ja purustatud luid. Ja see-eest palju surnud küülikuid ja nende implantaate jalas... :S Ja nii kolm päeva!

Lõunapausid ja vabad pärastlõunad olid ka "vahvad"... esiteks oli see koht hullupööra kallis, sest see selline turistikas ju on ning vaba pärastlõuna paduvihmas, sänks! Mitte et mul oleks suurt tuju midagi teha olnud, aga hotellis vegeteerimine ja apelsinimahla joomine (goooo C-vitamiin) oli ka HEA! :)
Ettekanne läks äärmiselt nasaalses toonis, küsimusi palju polnud, aga ma olin ka ainuke "hambaimplanaat" seal :)

Tore ta oli ja otsa ta sai. Nänni ei jagatud õnneks palju, sest ma ei viitsi kunagi seda nänni koju ju vedada. Aga õiges suuruses arvutikott, täiesti OK :) Tagasisõit oli vähem emotsioonetekitav. Väsinud olin, sest jõudisin reede õhtul alles kella poole üheksast SBB-sse ja ma ei teadnud kuidas ma koju saan. Hea idee oli jalutada pea kogu tee SBB-st Basel Badische Bahnhofi... aga tramm ei sõitnud ju... Igatahes ma jõudsin 21.17 rongi peale, et koju sõita. Ja kuna mul ju veel piisavalt äktsiooni ei olnud, siis mingid noored otsustasid rongi lõhkuma hakata. Grenzachis teatas rongijuht, kas nad lähevad välja või ootab neid Whylenis politsei... noored otsustasid teise variandi kasuks. Super kuubis. Whylenis lahkusid rongist: noored ja Monika. Ainus, mida ma veel kuulsin oli see, kuidas rongi ukseklaas katki visati ja seda, et rong peatus... ning siis otsustasin, et kui seltskond minu suunas peaks liikuma, lähen ma helistan esimest ettejuhtuvat uksekella. Aga "andekas järeltulev generatsioon" kihutas "keskuse" poole! Ning ma jõudsin kunagi koju :)

Kodus ootas mind parim osa päevast, lahtipakkimine ja kokkupakkimine. Kell oli pea üksteist kui ma arvasin, et ma kohe ikka tõsiselt ei viitsi... Lükkasin kõik enam-vähem asjad spordikotti ning panin kohvri, kuhu Jörg kõik oma asjad ilusasti oli sisse ladunud, lukku. Pakitud. Enne seda eemaldasin kohvrist "delegatsiooni", kes on feat. siin. Äärmiselt tark otsus tagantjärele :P

Mingil ajal, kui ma veel päris ei maganud, jõudis Jörg koju (Sonisphere Switzerland, minge ja guugeldage). Ja enne kui ma oleks üldse nagu maganud, tuli ülesse tõusta. Viimased asjad pakkida ning rong -> buss -> lennujaam. Pensionääride esilend Budapesti suutis enne meid check-ini, automaadid ei töötanud, super-start päevale. Kannatlikkus, kohe pärast pakkimist - minu suurimad plussküljed :D Kunagi (tunde järgi kolm tundi hiljem) saime ennast checkitud ja läksime kohe väravasse. Lennuk, mis meid Frankfurti viis ei olnud suur, aga ilm oli ilus ja eriti ei logisenud see lend. Frankfurdis, ehm, ei ole ikka veel eriti põnev. Tallinna lend läks õigeaegselt, maandus plaanitust hiljem. Seega kuna auto oli tellitud nii, et lisatasu ei peaks maksma hilise võtmise pärast - Jörgi ülesanne autot võtma minna, Monika tuleb pagasiga järele. Pool tundi hiljem, Monikal on see spordikott, kus on ainult minu asjad, lint ei sõida enam... umm... Jörgi asjadega kohver vist ei jõudnud "ümberistuda". Otseloomulikult oli Jörg koos selle pagasinumbripaberiga juba teisel pool väravat ja see tõsine eesti noormees kadunud pagasi letis oli ikka kohe selline tõsine eesti noormees, et ma siis võtsin oma koti ja läksin Jörgi ja autot otsima :D Jörg oli olemas, aga mitte eriti vaimustuses sellest, et mina olin... ilma kohvrita! Aga me saime selle noormehega siis kunagi jutule ka ning lubati asja uurida ning teada anda. Mhm-mhm-mhm, ühel hetkel oli mul ka juba suhteliselt ükskõik, sest ma ei viitsi ka lõputult naeratada :) Et siis, mina, Jörg, spordikott ja käsipagas läksime autot parklast otsima... Jörg nohises midagi nende autopaberitega tükk aega, kui ma küsisin, mis autonumbrit ma otsima pean, siis teatati hõbedane Golf. Mhm, autonumber oleks mind rohkem aidanud. Ainult üks hõbedane Golf seal oli, läti numbrimärgiga :D Nii palju siis sissesulamisest ja turistina ringi sõitmisest ning põhjusest, miks Jörg neid autopabereid nii mõistmatult vaatas :D

Poole kaheksast olime kodus... keset viljapõldu!?

Puhkusest tuleb pikemalt lähiajal :)

Kallid
- M -

2011, nädal 24

24. nädal oli mitmekesine:
1) ma suutsin endale mingi kõhuviiruse saada nädalavahetusel. Põnev oli teisipäeval (esmaspäev oli ametlikult vaba) ülemusele helistada, kes arvas selle peale ainult ühte - EHEC ja naer. Mhm, ega ma seda polnudki ju varem juba kuulnud ;)
2) kolmapäeval ma siiski vedasin ennast tööle ning tegelesin oma teise artikliga, mis hakkas juba päris head kuju võtma. Ning tegin viimaseid ettevalmistusi oma kongressi ettekandeks järgnevaks nädalaks.
3) neljapäeva põhiline asi oli ilusate graafikute meisterdamine ettekande jaoks ning artikli arutamine ja inimestele selgeks tegemine, et alates järgmise nädala teisipäevast mind ei ole pea kolm nädalat. Boooah, see tähendas, et kõigil oli mingi probleem või arutelu.

Aga selle nädala põhiline asi oli, et laupäeval käisime pulmas :) Ametlikud pulmakajastad olid - Jörg (foto) & Matthias (film) ning Monika (assistent igaks otstarbeks). Päev algas vara, sest pruut läks juba kella kümneks juuksurisse, see ettevõtmine pluss make-up ja kleit võtsid aega kella poole üheni. Selleks hetkeks oli uhke Ford Mustang ukse all ja sõitsime pruutpaariga neid n.ö "ametlikke pilte" tegema. Assistent igaks asjaks loobus juba selleks hetkeks oma kontsakingadest (hea mõte :) ) ning peale asjade organiseerimise ja vajalikul hetkel toomise näitasin ka oma kreatiivsemat poolt (poosid siin ja seal, etc).
Kella kahest oli kirik, registreerimine oli juba päev varem olnud (meie õnneks). Mina kopeerisin vaikselt pilte kaartide pealt arvutisse ning vaatasin, et midagi kaotsi ei läheks. Siis sai kiriklik osa läbi ja mis sellega kaasneb? Kõik lähevad kirikust välja - OK. Ma siis ootasin 10 minutit, 20... kedagi ei tulnud mulle appi, et kuhu ma selle kogu varandusega siis nüüd lähen. Eriti põnev oli kui kirikutädi arvas: "ma tahan koju minna, kõik välja või luku taha". O-k... thanks, guys. Niisiis, kõigepalt Jörgi asjad kiriku ukse taha ja siis Matthiase suur videokaamera veel suurema statiivi peal, mis pärast filmis veel pool tundi surnuaeda, sest mul polnud läbitud koolitust, kuidas seda välja lülitada ;)
Mingil ajad härrad kajastajad siiski tulid tagasi ning isegi meie kolm saime osa jäätisevastuvõtust pärast kirikut. Siis väike kohv ja snäkid lähedalolevas restoranis. Mingil hetkel me otsustasime, et väike paus oleks asjakohane... ööbisime Matthiase juures, seega meile sobis, et osad asjad vähemalt autost ära saada, kui juba sinna minek on. Paus oli tõesti väikene, sest poole kuuest oli juba restoranis õhtusöögiks kogunemine. Poole kuueks olime meie ka seal. Antud restoranil on kolm saali, kus saab pidusid pidada ja seetõttu oli seal kolm pulma üheaegselt (sellist asja polegi varem näinud). Igatahes oli meie omadel ametlik restorani osa, nägi väääga hea välja! Siiamaani käidud pulmadest esimene, kus oli pikk (peaaegu) ühine laud ja mitte väikesed eraldi lauad.
Enne õhtusööki oli veel aeg grupipiltideks ning siis sai süüa. Mitte et kogu selle stressi keskel kuidagi kõht oleks tühi olnud. Ühel hetkel toimus kõik paralleelselt ning selle asemel, et ma nurgas rahulikult oleks saanud pilte kopeerida tuli inimesi küsima seda ja teist. Ehk siis assistendist PR-inimeseks. Otseloomulikult. Girl for anything :D
Mingil hetkel oli pildi tegemise aeg külalisteraamatu jaoks ning samas võimalus öelda midagi kaamerasse, millest tuleb selline (kindlasti naljakas) kokkumoneeritud õnnesoovide lühike kokkuvõte. Alguses ei tahtnud keegi midagi kaamerasse öelda ning pärast otsiti põhjust, miks kaks korda tulla :D
Neil oli live band mängimas, minu arust super-cool! Mitte selline König vom Mallorca tüüpi(nagu välja tuli pärast, selline oli naabersaalis) vaid rokkmuusika koverid. Ning ühel hetkel ootasime ainult, et kook tuleks ja saaks asjad kokku pakkida. Teised olid koguaeg kuskil ning mingil hetkel istusin ma lihtsalt tuima näoga ja ootasin, millal järgmine kaarditäis pilte kopeeritud saaks, kui pruudi ma mu kõrvale sõna otseses mõttes prantsatas ja tahtis teada, mis me maksame :D See oli tõsiselt naljakas olukord, sest me ei teinud seda ju mingi suure summa eest, sõprade kaudu ning õppimise eesmärgil, et kunagi oleks pilte ette näidata kui suure summa eest peaks tegema hakkama. Igatahes, ema oli lõbus ning otsustas, et kuna vanavanemad tahtsid teada, siis ta läheb ütleb, et kogu päevaks - 2500.- Ma ütlesin, et ei tohi, pärast arvavad kõik maeiteamida, aga ta leidis, et see on naljakas. Jälgisin uudise edasiandmist ka ning tõsiselt, ta rääkis neile sedasi. Vähemalt saavad siis teised arvata, et pruutpaaril oli nii palju raha üle kogu kajastamise jaoks :D
Kella ühe paiku oli suur hetk käes, koogi lahtilõikamine. Või siis ilusti platseeritud muffini korruste lahtipakkimine toidukilest. Natuke alternatiivne, aga nad jäid endale truuks kui tegid asju omamoodi.
Umbes kolm minutit hiljem oli meil kõik kokku pakitud ja tegime minekut. Kell oli pool kaks. Poole kümnest poole kaheni, kui professionaalidelt sellist teenust tahta tuleb tõesti eelpool mainitud number välja käia :D

Sellega ei olnud nädal veel läbi. Järgmisel hommikul kell kaheksa, enne ametlikku basseini avamist oli aktsioon - Trash the Dress. Ehk siis midagi selle kleidiga pole ju peale hakata, võib sama hästi ka sellega 10m tornist basseini hüpata. Nad olid vist tunnikese ainult maganud, aga olid õigeaegselt kohal ja kõik oli naljakas kokkuvõttes. Eriti naljakas oli see, et kleidi lukk ei tulnud pärast lahti ehk siis ametlik kleidi lõhkumine oleks toimunud sellega, kui ma selle ribadeks oleksin pidanud tõmbama. Aga mingil hetkel see puuduv cm ikka tuli veel lahti ja kleidi sai kuidagi seljast ära.
Veeüritus selja taga käisime me koos Matthiasega veel hommikust söömas ning siis koju ja magama. Palju sellest pühapäevast järgi ei jäänudki...

Jörgi professionaalsema poole pealt saate sellest lugeda ka siit! Ja kui juba reklaamiks läks siis virtuaalselt saab Matthiasel külas käia siin ja saksa keele oskuse korral blogi külastada siin :)

Kallid,
- M -

2011, nädal 21-23

Ega selle aja sisse palju muud ei mahtunudki. Aga vähemalt natuke on nüüd tunne, et olen midagi teinud ja saavutanud selle doktorantuuri käigus. Ning nagu teised ütlesid, siis ma peaksin enda üle natuke uhke ka olema :-)



Kallid!
- M -

2011, nädal 20

European Oral Microbiology Workshop

Neljapäeva varahommikul oli lend Amsterdami. Esmaspäeva hilisõhtul avastasin, et mul on rohkem asju, kui ma arvasin... seega oli suuremat kohvrit ikkagi vaja. Teisipäeval pärast tööd, Lörrachisse kohvrit ostma. Poode seal just palju pole, seega valik polnud just maailma suurim, aga ma leidsin ühe, mis oli EasyJeti kohaselt millimeetri pealt maksimum lubatud käsipagas, juhhuuu! :)
Ja siis pakkin teisipäeval, tuli välja, et see polnud ka ikka nii suur, kui ma arvasin. Aga lõpuks sai kõik vajalik sisse. Lend oli ka suht OK, ainult arvatust lühem. Kohvi ja muffini jaoks oli siiski aega ;) Magamine jäi ära. Amsterdamis maandudes kadus igasugune isu ära superplaani elluviimiseks, mis mul lennu ajal tekkis - läheks linna peale. Vihma sadas kohe ikka kõvasti... Booo, seega ma siis tegin endale lennujaamas olemise mõnusaks. Natuke lugesin, siis kondasin ringi, jõin hullupööra palju kohvi ja ei leidnud mitte midagi mõistlikku süüa.
Kunagi oli kell siis nii kaugel, et ma liikusin järgmise päevaplaanipunkti juurde - rong Zeisti. Põnev oli juba piletit ostes, sest näedsa, kui 9.80 EUR sentides ei ole, siis tuleb krediitkaardiga maksta ja sellele tuleb 1 euro veel otsa. Kellel on 10 eurot müntides, nagu tõsiselt?! Minul igatahes ei olnud. Aga mul oli krediitkaart ning mulle ju nii meeldib sellega igal pool maksta, eriti kuskil, kus palju inimesi trügimas ja masin näeb selline välja, et ma pole kindel, kas see kaart tagasi välja ka tuleb :P Aga tuli ning siiani pole keegi sellega veel Itaalia-siseseid lende ka broneerinud. Rongijaamas sain kahe teisega kokku, kes samale asjale sõitsid :)
Zeistis ootasime veel mõnedega Inglismaalt transfer-bussi konverentsikeskusesse ja siis seal ma olin, keset metsa ja umm... metsa! Esimesel õhtul oli veel õhtusöök ning mitteametlik avamine. Aga ma olin suhteliselt õnnelik, kui ma oma kriiksuva uksega toas tagasi olin ja magama sain.
Reede oli täisprogramm, hommikul kella 9:00 kuni 17:00 ettekannetega. Ma sain mõne koha pealt isegi natuke targemaks :) Seega kasu oli! Reede õhtul oli suur BBQ and disco :D Ehk siis kõik professorid said targusi jagada paari õlle taustal kuni tarkusi enam ei olnud ning ainult õlu jäi! Edasised kommentaarid on siinkohal üleliigsed...
Nädalavahetuse tsitaat sai siiski juba eelmisel õhtul välja antud - Monika on väsinud ning tahab kella 10 ajal magama minna kui uksest tuleb samal hetkel sisse suhteliselt vildakas tegelane, kes teatab - Hi, I'm Mike, I'm from London, who are you? Ma olen Monika ja ma olen väsinud, aga see sind vist ei huvita, eh? ;) Nii ma siis vestlesin Mike'iga kuni poole üheteistkümneni, aga siis oli kõik.
Laupäeva hommikul olid paralleelloengud ja pärast seda Monika suur ettekanne, mis läks täiesti normaalselt! :) Pärastlõunal polnud suurt programmi ning poole viiest läksid bussid Utrechti linnaekskusioonile. Kõigepealt paadisõit kanalil ning suupisted. Siis paadist tagasi maale, natuke linna peal ning siis õhtusöök hispaania restoranis. Pärast seda natuke giidiga jalutamist jälle ning magustoit kolmandas kohas. Professorid olid selleks hetkeks kõik juba suhteliselt "Hi, I'm Mike" seisus.
Pühapäeva hommikul puudusid pooled inimesed esimesest ettekanderingist :D Kohvipausi ajaks olid enam-vähem kõik kohal. Aga sellise ürituse puhul on need ju loomulikud kaod.
Kella kahe ajal oli asi läbi! Lennuaja järgi gruppidesse jaotatuna jagati inimesi taksodesse. Millegipärast olin ma kaks tundi arvatust varem tagasi lennujaamas, nu jah. Rongipileti ostmine seekond läks ainult müntide või debeetkaardiga - mhm, jätta võimalikult palju ma kontoinformatsiooni hollandi rongijaamadesse, see on minu elu suurim eesmärk. Stockholmi lendajatel polnud vaja vähemalt check-ini tormata, sest lennujaam oli seal juba kinni ning lennud tühistatud. Mina ja Mike, kes Londonisse EasyJetiga lendas, me siis läksime check-ini ja pärast seda läks ta omale vaikset nurka otsima, et kellegi lõputöö läbi lugeda, mis järgmisel päeval kuskile esitatud pidi olema :D
Turvakontrollist nii palju, et neil on seal inimskänner. Uuuuuu! Ma ei olnud varem näinud, aga mind ei lastud sellest läbi minna... pidin oma kingad jalast ära võtma ning taskud pahupidi pöörama ning kott pakiti ka täiesti lahti... Ma saan aru küll, miks, aga ma ei paista tõsiselt ka seda moodi ju välja nagu ma tahaks sealt midagi kaasa tuua, mis ei ole mujal Euroopas lubatud ;) Baselis ootasid nii prantslased kui shveitslased neid, kes kohvriga läbi tulid. Ju siis ka, et head-ja-paremat hollandi kraami konfiskeerida.
Pildid panen siis, kui ma need olen ära sorteerinud ning paremad välja valinud. Aga enamus teist on neid ju juba nii või teisiti näinud!

Kallid,
- teie konverentsi M -

2011, nädal 18 -19

Üllatus missugune, aga pärast puhkust tagasi tööle minna lõpetab igasuguse töövälise põnevuse minu elus. Vähemalt viimasel ajal! Vaatasin nüüd oma targast kalendrist järele, et mis ma antud nädalate jooksul tegin:

1) katsed, et saada jooksma üks uus projekt. Mis millegipärast ikka veel ei toimi?!

2) statistika - arvatavasti on see minu elu viimane kohustuslik kirjalik eksam, aga see-eest on see ka minu elu esimene kirjalik eksam, kus ma olen päris kindel, et läbikukkumise tõenäosus on suur. Ma lihtsalt ei saa aru. Mhm, ma pole just muidugi maailma suurim geenius, aga see tunne, et ma ei saa lihtsalt aru, on midagi uut ;) Ja see häirib mind, sest ma tahan selle ära teha ja ongi kõik. Vaatame, mis sellega siis nüüd saab. Kodutöödega olen umbes kuu aja jagu maas, aga nii kaua kui teised kontrollitud variante tagasi pole saanud... nii kaua võib neid veel esitada :D Jep, esimest korda elus, kus mul on tähtaegadest ka suhteliselt vabameelne kinnipidamine :P

3) European Oral Microbiology Workshop - Monika sõidab konverentsile, ettekandega ja puha. Tõsiselt tore tunne, kui ma tegin posteri kasti linnukese... mul ei ole selle vastu midagi, et ma tarka juttu teiste ees rääkima pean, aga mitte nii spetsiifilisel konverentsil ;) Vähemalt saan ma nüüd uhkusega öelda, et Phil Marsh on mulle e-maili saatnud ning mind Monica LongName'ks ristinud. Kõik, kes teda ei tea võivad pubmedida - the onu biofilmide osas, mis oraalset mikrobioloogiat puudutavad. Kaks nädalat oli aega ettekanne valmis saada, peaproov toimus ka veel töö juures ning siis pidin ainult selle viis minutit kogu rahva ees üle elama. Mis juuresolevast järeldades positiivse tulemusega lõppes.
Siinkohal pean mainima, et olin pettunud postri ja Easyjeti osas, kindlasti oleks põnev olnud :P

4) Kinos käisime ka selle aja jooksul - Water for Elephants. Kinoideed sünnivad alati sellest, et Monika kirjutab Jörgile - läheks täna kinno, ma vaatasin, et see film jookseb. Mis arvad? - üldjuhul pole vastuväiteid ja meil on midagi plaanis (seda ei juhtu siin tõsiselt tihti, eriti kui frank veel euro suhtes nii heal kursil on, siis frangid on ju "kulla" hinnas ;) ). Aga filmist - nu jah... pärast seda kui Jörg pärast kolmandat minutit teatas, et "but he is not Jacob, he is Edward!", oli vähemalt lõbus kui keegi selle nime äärmiselt tundeliselt välja ütles filmis. Aga hr. Waltz oli vahva, pöidlad püsti! Muidu lihtsalt film, mida võis ju täiesti vaadata, aga DVD ootama ei jää just. Kinos oli sellel seansil kokku neli inimest (kaks ja meie kaks). (Hinnang oleks nii 6.5/10)
Scream 4 jäi ka sellesse ajavahemiku sisse. Jörg tahtis näha ja kuna mul oli meenutus, et see ju nii tüüpiline õudukas ei olnud, siis mis mul selle vastu olla sai. Ta ju ikkagi tuli minuga ka Waltzi/RPatzi vaatama. Seansil oli täpselt kaks inimest (mina ja Jörg). Ei mingit popcorni ega koolat, juhuu! Film oli OK, sihuke Scream, noh :) (6/10).

Järgnevate nädalate põnevus ja EOMW is on screens near you SOON!

Kallid,
- M -

2011, nädal 15 - 17, puhkus soojal maal!

Otsustasin, et ei hakka puhkust tükkide kaupa postitama. Ning iga päeva kohta postitan kaks pilti ning kirjutan, kus me käisime ning miks... kui muidugi põhjust oli ;)

Neljapäeval, 14.04, varajasel pärastlõunal sõitsime Zürichi lennujaama emale vastu. Smside kohaselt olid lennud hästi läinud ja Münchenis ka hästi palju head kohvi saanud.
Kohvri lahtipakkimisel avanes selline vaatepilt asjadest, mis kõik meile kuulusid. Pean siinkohal mainima, et kohver oli päris tühi pärast seda. Ja ma seda ka, et Kristeli "Pentaxi" kooki võiksid kirjatuvid teine kordki tuua! :)



Reede, 15.04, sellest ei ole ühtegi pilti kuna meie kaks olime perekondlikel põhjustel Freiburgis terve päeva :( Aga põhjapoolsema puhkaja jaoks oli see aklimatiseerumiseks hea päev.

Laupäeval, 16.04, käisime siinsamas meie juures natuke matkamas. Nordschwaben - Dossenbach - Nordschwaben, lõpuks tuli kokku 15.06 km ja me olime kõik äärmiselt väsinud ja esimesed päikesepõletuse nähud põskedel avaldusid õhtuks. Ilm oli ilus, kõik õitses, õunapuud, kirsid ja ristik ja kõik muu, mida minusugune "botaanik" ei tea.



Pühapäeva, 17.04, hommikul olime juba enne kella kuut teel, St. Gallen - Bregenz (traditsiooniline pissipaus ja hommikusöök sealses McDonaldis) - Neuschwanstein - Linderhof - Ramsau in Berchtesgaden. Kella kümneks olime Neuschwansteinis, tegime tuuri ka kaasa, siis kella kolmeks olime Linderhofis, jalutasime natuke pargis ja kuna pansionaadis pidime enne kella kuut kohal olema ja ummik Bad Tölzis ei aidanud kuidagi kaasa meie arengule suunal Ramsau, siis kui me kunagi tagasi kiirtee peal olime pidi meie vaene Nissan näitama kui kiiresti ta sõita suudab... seega aklimatiseerumise teine aste peale temperatuuriga harjumist - 160 km/h autosõit :P



Esmaspäeval, 18.04, Königsee ja kuulus kaja, mida seal paadil kuulata saab. St. Bartolomä klooster ning matk Watzmanni mäe jalamile. Kolmas aste - siin on mäed, mis tähendab mäest tuleb üles ronida. Mida kõrgemal, seda vähem turiste :)


Teisipäeval, 19.04, matkasime natuke rahvuspargis. Kuni me nii väsinud olime, et otsustasime tagasi tulla ja kui liiga palavaks läks. Kuna väljas oli palav, oli hea plaan minna Bad Reichenhalli soolakaevandusse! See oli ülicool, isegi siis kui pilti ei tohtinud sees teha. Aga sellised me nägime kõik välja :)



Kolmapäeval, 20.04, enne tagasisõitu tegime veel väikese linnareisi Salzburgi - loss, toomkirik, kindlus. Ning pikk tagasisõit... München - Lindau - St. Gallen - Zürich (tere, ummik?!) - kodus tagasi kella kaheksaks õhtul.



Neljapäeval, 21.04, shoppamine Lörrachis! Tõsiselt sellest linnast ei anna pilti teha, sest seal pole millestki pilti teha!

Reedel, 22.04, tõusime poole neljast, et Feldbergilt päikesetõusu vaadata. Piinarikas, kuid tasus ära. Pärastlõunal oli meil suur plaan minna Baselisse haisulille õitsemist vaatama... Mhm, plaan oli hea, aga kuna see teist korda üldse Shveitsi ajaloo jooksul seal botaanikaaias õitses, siis oli järjekord sensiatsioonile vastav. Me ei suutnud ennast veenda seisma vähemalt paar tundi 30 kraadise päikese käes järjekorras selleks, et seda "lille" näha. Selle asemel tegin väikese kuid põhjaliku tuuri hambakliinikus :P


Laupäev, 23.04, käisime Jörgi tädi ja tädimehe juures. Enne väikest jalutuskäiku kindluse juurde, sõime kooki ja istusime natuke. Pärast jalutuskäiku oli õhtu ning läksime kõik koos kreeka restorani. Mul on siiamaani liha üledoos, kui ma selle peale mõtlen!



Pühapäeval, 24.04, oli teine perekondlik päev. Jörgi vanaema kutsus pärastlõunaks kooki sööma ja õhtupoolikul käisime Jörgi venna juures grillimas. Näm-mm-mma, veel rohkem liha! Hehe... Jörgi õde oli ka seal, seega oli see äärmiselt vahva õhtu. Ning perekondlikud ülevaatused said sellega lõpetatud. Mul ei ole sellest päevast ühtegi pilti, sest ma just avastasin, et mul on ainult oma kaameraga tehtud pildid siis arvutis :)

Esmaspäeval, 25.04, käisime Zürichis. Hull turistikas linn, kolm korda eksisime enne ära kui parkimismaja leidsime. Aga linn on ju tegelikult ilus, kui miinus turistid ja liiklus võtta. Ning nüüd oma ema lõpuks ühe suure linna, mis lähedal on, ka ära näinud :)



Teisipäeval, 26.04, sõitsime Breisachi. Vana toomkirik, linnaväravad. Jalutuskäik vanalinnas, Rheini ääres ning siis sõitsime Freiburgi. Jörg ostis omale päikeseprillid ning käisime itaalia restoranis söömas. Nämm-mm-ma! :)



Kolmapäeva, 27.04, ennelõuna veetsin ma statistikaloengus, pärastlõunal käisime Baseli peal turistitamas. Kohustuslik kohalikud küpsised kaasavõtmiseks, jne!

Neljapäeva, 28.04, hommikul veel viimane "õige" saksa hommikusöök... soolakringli ja crossantidega (sest pagaril polnud nii palju soolakringleid sel hetkel ning niimoodi sai Prantsusmaa ka puhkusesse integreeritud! :P). Pärastlõunat läks lend, tagasi jõudmisega läks kõik hästi ning kohvi Münchenis oli ikka veel hea olnud!

Selline oli siis meie puhkus!!! Meile meeldis, natuke liiga palav oli vahel... aga samas ega enne sügist enam külmemaks ei lähe... seega ilma suhtes sobis ka! :)
Suvine on juba paigas, liinil Basel - Frankfurt - Basel seekord. Päev pärast minu Davosi konverentsilt tagasi jõudmist ja päev pärast Jörgi Iron Maideni kontserti Baselis! Puhkuselainele saame siis juba enne ametlikku algust.

Kallid ja kirjutamiseni,
- M -

2011, nädal 14

Suursaavutus minu pisike elu jooksul mahtus sellesse nädalasse! Minu esimene päris oma artikkel sai lõpuks nii kaugele, et see on nüüd publitseerimiseks saadetud. Ehk siis las targad tegelased kommenteerivad ja otsivad vigu ning loodetavasti lõpuks siis võtavad vastu ning ma olen ametlikult ka äärmiselt tubli! See oli siis neljapäeva hommik. Enne seda oli vaja see lõplik variant kokku saada. Põnevust kui palju, saada siia e-mail, küsi kas sobib, saada sellele ja siis sellele ja sellele. Kuus kaasautorit on äärmiselt suur organisatsioon, mida kontrolli all hoida.

Neljapäeval oli haiglasisene ettekande, operatsioonisaalide desinfitseerimisest ja probleemidest, mis sellega kaasnevad. Mõnikord on äärmiselt huvitav kuulda reeglitest ning sellest, kuidas neid reegleid järgitakse ;) Aga vähemalt oli see midagi muud võrreldes sellega, mida ma viimased kolm nädalat teinud olin. Naljakas oli see ka, et ma võitlesin unega kuni kohvipausini, sest ma polnud terve päeva jooksul koffeiini näinud ega tarbinud. Hommikul oli liiga kiire ja rattaga sõites ei viitsi poodi ka minna Baselis hommikul ja tööl polnud aega... et siis ma tõestasin vähemalt iseendale, et kohvil on minu üle mõju.

Ilmad olid eriti ilusad siin terve eelmise nädala, nii et rattahooaeg sai avatud ning esimesed 60km töölkäimisest on maha sõidetud. Ühe korra me käisime juba ratastega Baselis, kui auto paranduses oli. Niisiis juba 80km. Eelmise aasta kokkuvõttes sõitsin 1333 km, minu jaoks on see juba muljetavaldav number. Selle aasta plaanis on siis rohkem kokku sõita. Hooaja lõpus vaatame, kas õnnestus ka.

Nüüd on puhkus. Kaks nädalat! Homme Zürichist kolmas puhkaja ka ära tuua ning siis on kaks nädalat kesk-Euroopat, siin ja seal pool piiri. Natuke mägesid Saksas ja kindlasti ka "lõunanaabrite" juures ning kes teab, äkki isegi Genf ning prantslaste kõige kõrgem mägi. Aga plaanid on veel lahtised. Vaatame palju jõuame ning kuidas ilmad/tuju on.

Kallid teile,
- M -

Nädal 12 nägi umbes selline välja nagu nädal 13

Kes siit midagi põnevat leiab, vastan küsimustele kommentaariumis hea meelega ;)



Aga varsti on ehk midagi juhtumas, päike paistab ja linnud laulavad ja Monika ning Jörg puhkavad :) Wohoo!

- M -

2011, nädal 11

Näpistan nüüd natuke aega hilinenud lõunast, mida mul ei olnud aega süüa :)
Alates 11. nädalast ei saa ma enam paljudest asjadest aru... nt. nagu miks inimesed vabatahtlikult teevad kõikvõimalikke asju. Mõned teist on kuulnud lugusid juba 12. nädalast ning varahommikustest/keset-ööd juhtuvatest laborikülastustest, aga 11. nädalal sai see kõik alguse.

Esiteks oli mul vaja Davosi projektikirjeldus kokku saada, aga kedagi ei olnud siin, kes selle üle vaataks. Siis saatsin selle teistele kaasautoritele ja tuli välja, et neile sobis see ka päris hästi. Tõsiselt, mul ei ole kunagi varem seda tunnet olnud, et ma saan siin ise ka millegagi päriselt hakkama. Igatahes, üks mure vähem ja ainult üks e-mail rohkem teele kuskile (kaugele põhja poole) ja ma sain selle "sahtli" ka kinni panna paariks päevaks.

Teiseks oli mul vaja ära teha kahe statistika loengu kodused tööd, kuna ma ei jõudnud selle esimesega õigeks ajaks valmis... nu jah, ega ma oma saba paigast ära ei pingutanud ka, sest ma ei saa ööd ega mütsi aru, miks ma pean neid tegema. Loeng on selline, et kärbes seinal saab ka aru, mida seletatakse, aga kodutöö jaoks on vaja ise materjali juurde otsida. Natuke tõsisemad loengud ei tapaks kedagi, sest mulle ei meeldi see isetegevus kodus. Mul on piisavalt isetegevust siin.

Kolmandaks, ma pidin veel eksperimenti alustama, mille pidi keegi teine lõpetama, aga siis tuli sellel teisel midagi vahele ja siis ma pidin ise selle lõpuni tegema. Otseloomulikult, Monikal on alati aega ;)

Laupäeval käisime Freiburgis... pärast pikka külastus- ja ostlemispäeva mängisime Sabine ja Lukasega paar lauamängu ja siis otsustasime koju sõita. Kuigi päevad on siin juba pikemat aega soojad, siis ööd on külmad. Sõit läks ruttu, olime vähem kui poole tunniga Lörrachist möödas ja kuna meil pagas nänni täis oli, siis ei tahtnud üle piiri sõita. Seega kui üle piiri ei sõida, siis sõidame üle mäe ja läbi metsa. Mhm, ma mäletan, et ma nägin, et see kits jookseb kohe autole ette, ma tean, et Jörg pidurdas (mitte et me peale pööret eriti kiiresti sõitnud oleks niikuinii), siis oli kokkupõrge... ja auto seisis, kits oli läinud. Mingil hetkel ei olnud meil halli aimugi, mis me tegema peaks... Jörg otsis kuskilt kindlustuse numbri välja, see tädi teisel pool ei olnud eriti huvitatud, et me kitse alla ajasime keset ööd. Käskis politseisse helistada. Mhm, politseisse, sest me ajasime kitse alla, mis oli võimeline veel ise ära jooksma - politsei tuleb kindlasti kahe minuti jooksul vilkuritega. Kui mitte varem. Ja siis see kohustuslik 100m-ohukolmnurga-ja-helkurvestide-ja-autos-mitte-istumise osa. Küüüüüülm oli! Ja politsei ei tulnud ega tulnud. Küll aga pidas lausa kaks autot kinni (2/20) ja küsis kas meil oleks abi vaja. Väike protsent seetõttu, et ülejäänud arvatavasti arvasid, me püüame nende tähelepanu võita, et siis nende auto ära varastada, vms.
Igatahes pärast poolt tundi ootamist jäi suur maastur seisma ja vastutav jahimees tuli küsima, kas meil oli õnnetus. Ei-ei, me lihtsalt pargime ja lõime ise numbrisildi katki ja nüüd teeme politsei jaoks teatrit. Jörg helistas uuesti politseisse, et jahimees on kohal (kes pidi sigu laskma minema, no näedsa siis, selle peale ma ei mõelnudki, mis meie megamaasturist järgi oleks jäänud, kui siga oleks ette jooksnud...) ja siis jahimees rääkis nendega. Lõpuks politsei ei pidanudki tulema (säh, sulle väljamõõdetud 100m ja ohukolmnurka). Ja jahimees leidis kitse metsaservalt :( Õnneks oli see juba surnud, sest muidu oleks see sigadele mõeldud püss kasutusele tulnud võtta ja seda poleks me kindlasti tahtnud näha. Paberimajandus sai natuke enne kella kahte öösel valmis ja siis me saime viimased 5km koju sõita. Ja magama minna! Nii palju põnevust siin siis ongi... kitse arvelt :(

Pühapäev oli täiesti mittemidagiütlev, natuke tööd ja natuke rohkem tv-talisporti.

-Teie M -

2011, nädal 10

No nii, nädal 10...

Esmaspäeval pärast Barcelonat oli hommikul suur real time PCRi koosolek. Meil on masin ja minul on plaan (nüüd siis vähemalt on), mida me selle masinaga peale peaks hakkama. Seega tuli kokku kutsuda suur koosolek, et kokku kirjutada, mida meil veel kõik vaja on enne alustamist. Kuna meie grupisisene harmoonia on vahel selline, et ma tõsiselt jalutaks uksest välja, sest mind ei huvita inimestevahelised probleemid, mis ei ole tööga seotud, siis... see oli suhteliselt "vahva" koosolek.

Kogu nädal läks kuidagi väga kiiresti mööda. Pidin Davosi minekuks projektikokkuvõtte kirjutama, mis läks oodatust palju valutumalt. See oli äärmiselt kahtlane, niisiis ma otsustasin selle paariks päevaks tagaplaanile jätta, et siis uuesti lugeda. Aga minu arust oli ikka veel suhteliselt hea... äkki minust saab ikka asja seal teaduses, kui külm ära ei võta...

Laupäeval aitasime kolida. Kolmandalt korruselt asjad autosse ja siis kolm tänavat edasi kõik asjad uude korterisse. Mõnes mõttes on ju tore, et kõik noored ja iseseisvad on, aga päris igasse korterisse iga hinna eest ikka ka ei koliks. Aga see olen ju mina. Ma olen ju juba elanud korteris, kus köök oli kahe otsaga asi ja vannitoas elas rohkem mikrobioloogiat kui mul laboris... ning kui veok mööda sõitis, siis oli tunne, et keegi sõidab aknast sisse. Võib-olla meil lihtsalt vedas selle uue korteriga, sest olgu need laupäevahommikused muruniitmised ja lumekratsimised nii tüütud kui nad on, siis tegelikult on korter ülicool ;) Mhm, kiidan, jah, iseennast ja meie üürikorterit :D Aga enam päris igasse korterisse iga hinna eest ei koliks. Ja vannitoa aknast ei tahaks enam ka kunagi loobuda, aitab tõsiselt selle mikrobioloogia redutseerimise koha pealt :P
Kolimine polnud nii raske, ainult üks tuba tuli välja kolida pluss muu nodi, mis keldrist kaasavaraks anti. Kuigi uus korter nägi sedamoodi välja lõpuks, et oli raske uskuda, et kõik tuli ühest väikesest toast. Aga jah, teades rahvuslikke iseloomujooni oli enne õhtusööki juba kõik lahtipakitud ja õige koha peal.

Sellest nädalast pole mul mingit muud meenutust. Kui kõrvale jätta, et ma märkasin, et mu "to do" nimekiri töö juures ainult kasvab, pluss uue lisandina on mul nüüd kahte sorti nimekirju - tähtsad ja vähemtähtsad. Ma ei pannud ainult seda hetke tähele, kus minust nii tähtis asjaosaline sai, et ma nii paljude asjade eest vastutama pean. Arvatavasti ei parane olukord, kui minust ka ametlikult kunagi tähtis tegelane saab... Mulle ei ole kunagi meeldinud olla tähtis, aga vähemalt püüan ma olla tähtis ilma, et kõik minust kaarega mööda käiksid suures kartuses, mis ma öelda võin. Mhm, ma olen ikka veel kõigi lemmiktöökaaslane :)

Kallid,
- M, kes püüab graafikusse saada postitustega -

2011, nädal 9 ehk Barcelona eri!

Seda ma juba arvasin, et keegi varsti midagi ütleb mu suure plaani kohta. Igatahes ma püüdsin meenutada, mis oli olulist üheksandal nädalal, vaatasin järgi ja isegi töökalendris pole midagi sellist, mis oleks põnevaid mälestusi esile kutsunud. Peale selle, et me käisime reedest pühapäevani Barcelonas! :)

Niisiis saab sellest postitusest Barcelona eriväljaanne... igatahes põnevam kui bakterid, postrid ja artiklid... vähemalt teie jaoks ;)

Kui nüüd algusest pihta hakata, siis EasyJet on oma pardaleminekupoliitikat muutnud, et siis speedy boarding või kõik ülejäänud. Pean tunnistama, et see gruppidesse jagamine meeldis mulle rohkem. Seekord olime jube vara lennujaamas, aga seda oleme me ju tegelikult alati... Lennujaamas läheb suhteliselt ruttu suhteliselt igavaks, aga sellele vastu aitas EasyJet, sest piletile trükitud värav ja värav, kust lend läks ei olnud sama. Jaaa, see oli tore, 10 minutit enne pardaleminekut uude väravasse tormata, mitte et lennuk oleks seal olnud... Seega mina jäin pooleldi sabasse, mis väga pikk ei olnud, Jörg istus tooli peale. Kui pardaleminekuks läks, siis üks tädi kukkus õiendama, et me trügime vahele - tõsiselt, ühistransport ükskõik mis vormis -> pöial püsti! Jörg üritas diplomaatiliselt läheneda, teadsin, et see ei kesta kaua, aga vähemalt oli see tädi kaugel ära, kui Jörg oma tavalisse käitumismaneeri naases. Mina oleks algusest peale tädile öelnud, mis ma asjast arvan, aga minu suured emotsionaalsed väljaütlemised EasyJetiga on lähitulevikuks plaanitud ;)



Lend oli vahva, esimest üle korda üle Alpide ja alguses ei olnud pime ka. Ning pardal saab osta Starbucksi kohvi ja muffineid, juhhuu! Ühel hetkel oli mul tunne, et me lendame koguaeg natuke vasakule ja millegipärast olen ma seda linna, mis meie all oli, juba päris mitu korda näinud. Kuni kapten teatas, et lennujaam on hetkel hõivatud ja me peame ringi tiirutama. Ma teadsin, et me tiirutasime!


Barcelonas oli pime, aga nii soe! Leidsime bussi, mis meid kesklinna viis ning sealt jalutasime hotelli. Ma ei saanud just suurt aru, mis hotellis toimus, sest see aktsent on üks kohutav th-th-th, aga tasuta klaas vahuveini, sellest sain isegi mina aru ;)


Laupäeva hommikul otsustasime hotellis hommikust süüa ja pärast seda oli suhteliselt vaba plaan, mida me teeme. Kindel oli see, et me tahtsime staadionile minna. Jalutasime mere äärde. Meri, seda polnud ma juba ammu näinud... nagu ka sooja päikest, mis tuletas meelde, et mu päikeseprillid olid kotis ja kott hotellis. Taibukas teguviis vms. Sadamast läksime edasi metrood otsima, kunagi leidsime ka ja isegi pileti saime ostetud, ainult väravast ei tahtnud see pilet meid läbi lasta. Hmm... vähemalt oli seal abivalmis kohalikke, kes sind piletiga aitasid ja siis sinu järel sinu raha eest koos sinuga väravast läbi tulid :D Kindel, et see mittetöötamine on mingi kaval manipulatsioon...






Staadioni poole jalutades oli kõik äärmiselt kahtlane, jube palju autosid ja veel rohkem inimesi. Ma ei maini siinkohal kui mitu korda me järgi vaatasime, millal mäng on ning ma ei lasku ka detailidesse kui mitu korda ma kuulma pidin, et me oleme Barcelonas mängupäeval, aga meil ei ole pileteid. Annnnyway... arvatavasti on minus ikka veel see geen, mis aktiveerub kui saab teha asju, mida normaalsed inimesed ei teeks. Eriti veel avalikult, kus teised näevad. Millegipärast oli minu jaoks äärmiselt intrigeeriv, miks ühe värava juures kohutavalt palju inimesi oli. Mõeldud-tehtud, Jörg kaasa tiritud ja vaatasime, mis toimub. Ainus, mida ma siinkohal mainima pean - kui absoluutselt igaks puhkuseks saab pagas niimoodi pakitud, et kaamera ja sada juurdekuuluvat asja kaasa saavad tulla - siis see ei oleks pidanud olema puhkus, kus esimest korda katsetada minu uut seebikarbikaamerat?! Aga ma ei tohi suurt midagi öelda ju, sest mina olin viimane, kes vaatas, et mäng on pühapäeval... Õppetund: abielu on kompromiss, kui Jörg tahab mängule minna, las ta ostab piletid ja kui Monika ütleb, et äkki sa võtad ikka oma kaamera kaasa, siis ta peaks oma kaamera kaasa võtma. See oleks olnud veel superhüpercoolim, kui me oleks üksteist kuulanud. Aga ma ei nurise, isegi kui me ei saanud staadionile, minu jaoks oli see juba piisavalt kogu staadionikäiku väärt.




Pärast staadionit otsustasime linna poole jala minema hakata, hehehe, kui me kunagi Sagrada Familia juurde jõudsime arvasime mõlemad, et nüüd oleks aeg midagi süüa. Eriti pärast seda kui piletijärjekord ümber kolme nurga oli ja pilet natuke liiga kallis oli, et selle peale nii palju aega raisata. Lõunasöök oli eksperiment, sest meie ei saanud aru, mida meile pakutakse ja nemad ei saanud aru, et me tegelikult ka ei saa aru :D Vähemalt olen ma nüüd korra elus värsket ananassi suitsusingiga söönud ja ennast kalaga surnuks vihastanud, sest ma ei saanud sealt ühtegi ampsu, kus kolm konti poleks olnud. Vähemalt õppisin, et neil on kohvi ja kohvi piimaga, ei mingeid ülipoppe itaaliapäraseid värke. Keeruline-keeruline.










Pärastlõunat läksime Park Güelli, jala otseloomulikult. Olime ainsad turistid, kes sinna jala läksid ja vahepeal tekkis küll selline tunne, et "siin kandis" pole keegi enne turisti näinud :D Park nagu park ikka, kui palmid ja muud asjandused välja jätta, mida ma enne väljas kasvamas näinud pole. See-eest aga ülerahvastatud turisti koht.








Plaan oli veel Tibidabo ka ära vallutada, aga ühel hetkel andsime alla. Sõitsime kesklinna tagasi ja kondasime seal veel ringi. Ülikool ja katedraal ja teater. Ning õhtusöök, paella (kanaga siiski ja mitte mereandidega) oli nämma. Isegi kui mul ei olnud isu midagi magusat süüa, siis otsustasin Crema Catalana kasuks... see oli vale otsus, sest seda oli nii palju?! Seal ei aidanud isegi kohvi enam, piim ette või taha.
Õhtu oli suhteliselt vaikne, sest me olime surmväsinud ja erilised väljaskäijad pole me ikka veel, Barcelonas või muidu.











Pühapäeva hommikul pakkisime ennast kokku ja tahtsime olümpiastaadionile minna ja muidu ka Montjuic mäe poolt linna vaadata. Laupäevane ülisuurmatk andis tunda... tõsiselt ka ja käsipagasi kaasas tassimine ei aidanud olukorra parandamisele. Nagu ka päike, mis tõsiselt kõrvetas, aga mul olid ju nüüd päikeseprillid ;) Väike lohutus. Enne mäe poole suundumist läksime veel paari kirikut üle vaatama, avastasime, et linnas on maraton ja ülejäänud osa hommikust kulus risti-põiki üle maratoniraja jooksmisest. Maraton lõppes muidugi sinna, kuhu meiegi suundusime, äärmiselt põnev. Veel põnevam, et sellel hetkel sai kaamera aku tühjaks. Ehk siis me olime nii väsinud, et unustasime selle öösel täis laadida. Otsisime kohvikut, kus saaks äkki 10min akut laadida, lõpuks kui olümpiastaadionil olime, leidsime kohviku ja nii kaua kui meie oma võileiba aegluubis näksisime, saime akut laadida. Ooo-jaa, kavalus on kogu asja mõte! ;)










Olümpiastaadioni ümber käisime ka suht tükk aega, vaatasime siia ja sinna, nagu turistid ikka. Aga kella kolmest platseerisime ennast Palau Nacionali treppidele nagu kõik kohalikud, kuulasime muusikat ja nautisime ilusat ilma! Ning otsisime Camp Nou'd, mida me kuidagi leida ei suutnud :S


Kella viiest otsustasime, et päikesepaiste on piisav ja läksime bussi peale, et lennujaama õigeks ajaks jõuda. Lennujaamas oli igav, aga lennujaamas on ju alati igav (seda pole te veel varem kuulnud, eh?). Isegi siis kui piiksuda turvakontrollist läbi minnes. See oligi ainus põnevus... ja muidugi Oreo küpsised, mis tax free poes 1.50 EUR pakk müügil olid. Minu esimene tax free poe ost, sest see oli ka päriselt odav!

Poole üheteistkümneks olime Baselis ja 25 minutit hiljem kodus. Vahva kui lennujaam kaugel pole. Kuigi kui aus olla, siis lennupiletid, mis tasuta saime, oleksid selle nädalalõpu eelarvest arvatavasti kõige väiksema osa võtnud :D Aga vähemalt olen ma nüüd lõunas käinud. Egiptusesse ei peagi ju iga eestlane jõudma ;P

Hoiatan juba ette, kümnes nädal pole pooltki nii huvitav. Aga kirjutan selle ka veel selle nädala jooksul :)

Kallid ja adios,
- M -