Kaheksas nädal oli paljuski mitte-väga-põnev nädal.
Esimene artikkel on nüüd hr. prof poolt heaks kiidetud, seega kui kaasautorid oma kommentaarid annavad, saan selle teele saata. Teine artikkel on peaaegu valmis, ma ei suuda seda hetkel lihtsalt enam lugeda ja parandada ning need joonised, mis ma sinna veel kokku monteerima pean, aitavad palju kaasa sellele, et ma ei suuda selle peale enam mõelda. Aga loodan, et saan hakkama ning järgmise nädala lõpuks oleks esimese ringi parandused sisse viidud.
Tööst veel nii palju, et mu leping lõppeb ju viimase veebruari päevaga. Nu jah, laupäeval (eile) tuli ülikooli personaliosakonnast kiri, adresseeritud Fr. Dr. Astasov-Frauenhofferile, mis teatas, et lepingut pikendati ühe aasta võrra... hmm, aga ma olen kindel, et see Fr. Dr. ei ole õige, sest kui see õige oleks siis... ma oleks selle tiitli jaoks veel vähem teinud kui freiherr zu und von Guttenberg :D Aga tore on teada, et mind siis aastaks veel jäetakse, lepingukohaselt. Seda, mis tähtis komisjon otsustas, ei tea ma ikkagi veel. Kuigi kui ma loogiliselt asjale lähenen, siis halvad uudised olid mu laual järgmisel hommikul pärast koosolekut; nüüd oli koosolek kolmapäeval ja uudised siiani puuduvad; seega hoiame hinge kinni ja loodame loogikale :) Igatahes tean ma nüüd siis, et on oluline uue projektiga pihta hakata, sest nad nagu tõsiselt tahavad ka, et ma sinna jääks :)
Kolmapäeva hommikul hakkas uus semester kohe ametlikult pihta, biostatistika 2. Esiteks olin ma liiiiiga palju varem seal kohal, sest ma ei teadnud, kus see toimub ja rongi peale ei saa ju kindel olla, et see õigel ajal tuleb. Nii ma siis istusin seal 8:35, kui loeng hakkas ametlikult üheksast, tegelikult veerand kümnest... jube põnev. Loeng oli ka ju selline, et ma sain aru, miks ainult 13 tudengit seal oli. See on nagu päris statistika, et integraal ja tõenäosus ja muud vidinad, mis mulle statistika-õudusest meenusid. Lohutus pidi olema, et kui neli esimest loengut üle elada, siis pidi jube lihtsaks minema. Ainult, et pärast nelja esimest loengut on tavaliselt pooled alla andnud :D Oh jah, ma olen siiani kõik ained, mis ma deklareerinud olen kuidagi ka ära teinud, seega ei tohiks ka nüüd probleemi olla. Pluss tempo on ikkagi selline "shveitsi-keskmine" ehk paljust ei annagi mitte aru saada ;)
Nii palju siis koolist ja tööst.
Vaba aja koha pealt. Ilm on otsustanud, et mu elu ei peaks veel lõppema ja sadas terve nädala, mis tõmbas kriipsu peale meie kogu rullika-projektile. Teisipäev oli põnev, töökaaslane võitis kaks lennupiletit Barcelonasse, kuhu ta tahtis minna, aga see kellega ta minna tahtis ei tahtnud minna jne, natuke ladina-ameerika seebikas, aga suhted on ju vahel sellised. Igatahes teisipäeva õhtuks potsatas mu postkasti kiri, kus ta ütles, et annaks need piletid meile?! Et niisama, ilma mitte mingi olulise põhjuseta...?! Hmm, eestlasliku valehäbi ja ah-mis-nüüd-mina kõrvalejättes olin ma ju täesti õnnelik selle üle! Jörg ka, sest siis läks ju lahti - Barca, Barca, Barca. Ma ei pööranud selle kogu Barca teema peale palju tähelepanu. Eile (laupäeval) oli aega ja otsustasime siis vutipiletid ära tellida. Kui juba üks kord minna, siis ikka korralikult ja kohe täiega, nii täiega, et olin õnnelik tasuta lennu üle, sest kogu muu kulin sinna kõrvale on kal-lll-lis... Enne kui Jörg siis need 113 eurosed piletid oleks tellinud, küsisin, mis kell mäng on. Lihtne ja loogiline küsimus, millest kogu planeerimine minu jaoks algas. Ja näedsa siis, mäng on PÜHAPÄEVAL kell 18:00 :D Tõsiselt... ma polnud enam ammu nii palju naernud, kui siis... :D Terve nädal käib ja tuututab, aga seda unustas vaadata. Seega, ma olin 230 euro võrra "rikkam" ja ei mingit FC Barcelonat. Kuigi staadionil olevasse muuseumisse on ikka veel plaan minna. Läheks Arsenali ka vaatama, aga see tuleb ju alles teisipäeval ning 200.- ühe pileti eest viiendal tribüünil ei maksa, ka siis kui see on Arsenal "kaotame Birmighamile" vs Barca, staadionil, mis näeb ülicool välja.
Nüüd peame ainult veel hotelli leidma ja vaatama, mis seal 48 tunniga ära näha/teha. Minu pisikesse 59 laiuskraadi peakesse muidugi ei mahu, et "läheme nädalavahetuseks Hispaaniasse", aga mis siis... sest me läheme!!! Kohe kui EasyJet ametlikult ka piletid saadab :)
Ah jah, raamaturalli lõpetuseks... mhm-mhm-mhm, elagu Videvik, tiridamm! Nu jah, kui nüüd sellele tagasi vaadata, siis anna-olla-sellist-lugu-annab-välja-mõelda-aga-see-müüb. Mille elav näide ma ju olen ;) Aga filmidest ei arva ma ikkagi veel suurt midagi, kuigi pean tunnistama poolpunastades, et hr. Pattinson on naljakam kui ma oleksin arvanud (ja laulmine on ka täitsa suht OK :) ). Eriti kommentaarid filmile, mis on sellise briti aktsendiga, et tekib kahtlus kas ta seal tegelikult ka kaasa mängis... ;) Ning nagu Jörg kuskilt luges, siis need filmid ei saagi ju paremad olla, arvestades dialoogi, mis raamatus kirjas oli :D Mis on tõsi. Nii lamedat dialoogi annab otsida, mis seal vahepeal kirjas oli... Igatahes on nüüd peatükk Videvik kinni pandud ja ei kuulu taasavamisele (väga pikaks ajaks)! Järgmine raamat ootab juba lugemist, "About a boy", aga enne pean oma magamisgraafiku korda saama ja artikli valmis kirjutama.
Magamisgraafiku kordasaamisega on küll nüüd nii, et me just otsustasime endale diivani peale pesa teha ja kella poole kaheks helisema panna, sest me tahame Oscarite jagamist vaadata. See ei ole hea idee ning arvatavasti lõppeb see diivanil magamise ja kella edasilükkamisega normaalsele ärkamisajale, aga vähemalt oleme proovinud :D
Tõmban siis nüüd otsad kokku, sest muidu ei ole siin kohe kindlasti mingit poole kahest ärkamist ;)
Järgmise nädala kokkuvõte tuleb siis pärast Barcelonat :) Wohoo, Monika läheb lõunasse! :)
Kallid,
- M (kes on kaheksa nädalat vastu pidanud ;) )-
27/02/2011
20/02/2011
2011, nädal 7
Mis on üks asi, mida mulle anda ei tohi? 10p neile, kes mõtlesid - "raamatud". See "Twilight" ette või taha, aga pärast filmi ei olnud ma kohe tõsiselt mitte suur fänn... aga esimese osa sain juba teisipäevaks läbi. Vahel on tunne, et mõni raamat on selline, et jah, kui palju selle peale ei mõtle, mis seal toimub, siis on see täiesti OK. Ja eriti kui suudad blokeerida kõik mälestused filmist, mis kohe üldse ei läinud. Aga ma olen ju juba kord selline, kui lugu on pihta hakanud, siis on juba sportlik huvi seda edasi lugeda... oo jaa, paar silmapööritust ning mul on nüüd "Twilight - the full collection" :P Iseenesest naljakas, ma pean siiamaani muigama kui ma mõtlesin selle peale need tellida, aga esimene oli selline kena armastuslugu vampiirid ees või taga, teine oli selline oh-tule-taevas-appi-kui-naiivne, siis kolmas oli suht hea, sportlik huvi muutus isegi tegelikuks huviks. Siiani on neljas selline, oh-tule-taevas-appi jälle. Kui keegi nüüd on segaduses või arvutab ja on seejärel segaduses, siis just-just Monika on lugenud kuskil 1400lk raamatut sel nädalal?! Lisaks sellele olen ma käinud kuus päeva tööl (OK, reede oli poolik, aga teised see-eest tõsiselt nõmedad), vaadanud mäesuusa MM nädalavahetusel ja Jörgi ära püganud ;) Ei ole vaja kaugelt arvata, mille arvelt see 1400lk on loetud, ma magasin arvatavasti kuskil 6h keskmiselt ja öö vastu tänast oli 4h. Lõbus oli täna hommikul laboris, kohe täiesti hommikul kella 7:30 üleval ja puha. Suutsin ainult ühe söötmepudeli keset lauda maha visata, kellegi teise laborivihiku üleujutada ning loodetavasti seal juures ka oma bakterid kasvama panna (nii söötmes kui vihikus) :D
Selle kõige juures olen ma suutnud kaks korda ka Jörgile südamerabanduse tekitada - esimese sellega, kui me eile rullitamas käisime. Laupäev ja mitte nii ilus päikesepaisteline, aga ikkagi soe. Inimesed on ju kõik poes, seega oli lihtsam minusuguse ohtliku liiklejaga tänavale minna. Kaitsmed said kiiremini peale, rullikad kiiremini alla ja siis tõusin autost püsti ja millegi pärast olin unustanud miks rullikad rullikad on. Sest nad rullivad minema. Vaatepilt oli kindlasti vahva, Monika istub autos, Monika püüab püsti tõusta, Monika istub asfaldil :D Vähemalt ei olnud valus! Kiiver pähe ja minekut! Algas paremini, rahvast oli tõesti vähe ja mul olid kindad käes seega polnud ka külm. Esimene edasi-tagasi tehtud, võtsin kindad ära, sest palav oli ja otsustasime veel ühe sellise kiirema ringi teha. Ja siis see pidi muidugi juhtuma... pidurdamine ei ole minu suurim oskus, kui mul sellel alal üldse oskusi on, aga Jörg näitas mulle kuidas ma ilma kannapidurita seisma jääda saan, tuleb üks jalg lihtsalt sõidusuunaga risti panna. Mhm, kindlasti ma teen midagi sellist. Ma ei suuda oma varvastki maast tõsta, et pidurdada, aga täiesti mõrvarlikult ennast peatada, seda ma oskaks. Ega ma ei osanudki ju. Mu vasak jalg polnud piisavalt kõrgel ja nii see "moodne" pidurdus tuli, üks jalg seisis, teine sõitis edasi ja mina... ettepoole kallutatuna kukkusin täispagaadi pealt pea ees! Hmm, ma pole päris kindel, mis teema selle ettepoole kukkumisega on, aga vähemalt nüüd me teame, millised kaitsmed mulle kuuluvad. Kõik need, mis on jubedalt ära kratsitud. Selle kõige juures suutsin ma oma parema käe pöidla enda ja asfaldi vahele jätta (hea idee need kindad käest ära võtta), küüs on äärmiselt ära kratsitud ja servast on lahti, aga äkki paraneb ära... vähemalt näeb juba normaalne välja. Igatahes ei olnud mul enam mingit tahtmist kuhugi sõita, ainult koju. Kui me juba peaaegu auto juures olime, siis ma tundsin, et mu pea kohtuvalt valutab, mille peale Jörg väitis, et kui ma ei tea siis ma käisin ka peaga vastu maad ning peaksin olema õnnelik, et mu terve nägu mööda asfaldit ära ei käinud?! OK, seda ma ei pannud tähele. Aga see seletab seda muhku, mis kiivri all sekunditega kasvas. Ma pean tõsiselt järgi lugema, kas ma tohin seda üldse teha - elukindlustuse koha pealt ning ka terve mõistuse koha pealt, sest uisutamine ei ole kunagi minu suurim oskus olnud :D Äkki mul on siis ka keskeakriisi eelvorm, ma pean ka ennast tõestama alal, millel ma kohe tõsiselt hakkama ei saa.
Aga Jörgi teine südamerabandus oli see, kui ma küsisin, kas me vaatame teise ja kolmanda filmi ka ära :D See nägu oli juba seda küsimust väärt! Aga tore on näha, et ta ikka veel valmis minu nimel tegema asju, mida ta muidu ei teeks! Siiski, ma just vaatasin imdb-st kõigi kolme treilereid ja pidin ennast pooleks naerma kui kohutvad need on. Kui ma neid ka vaataks, siis lihtsalt nägemaks, et raamatud polnudki nii hullud :) Mida nad ju ka iseenesest polnud, armastusromaani koha pealt, libahundid ja vampiirid kõrvale jätta. Seega minu suur nädal, raamatud ja töö ja liiga vähe und! Loodetavasti saan siis selle viimase ka loetud, kuigi mulle juba ei meeldi kuidas see algas... aga sportlik huvi on siiski kõige suurem pluss siis oleks mul juba kuus raamatut loetud selle aastaga. Pole paha kaheksa nädala ja kahe kirjutatud artikli kohta! :) Ma oleks isegi uhke enda üle, kui ma nii väsinud poleks :D
Ja ma luban, et ma olen tõsiselt ettevaatlikum selle rullitamisega ja mitte enam nii ametlikult kukkuda! :)
Kallid ja järgmise nädalani!
- Teie Bel.. Monika ;) -
PS. Teisipäeval käisime kinos, "The Next Three Days". Film oli hea, selline, kus arvad, et midagi läheb nihu kuigi loodad koguaeg, et äkki ei lähe ning lõpus leiad, et nii nagu see kõik läks - oli tegelikult kõige loogilisem :) Ei mingit "Black Swan"i, hehe ;)
Selle kõige juures olen ma suutnud kaks korda ka Jörgile südamerabanduse tekitada - esimese sellega, kui me eile rullitamas käisime. Laupäev ja mitte nii ilus päikesepaisteline, aga ikkagi soe. Inimesed on ju kõik poes, seega oli lihtsam minusuguse ohtliku liiklejaga tänavale minna. Kaitsmed said kiiremini peale, rullikad kiiremini alla ja siis tõusin autost püsti ja millegi pärast olin unustanud miks rullikad rullikad on. Sest nad rullivad minema. Vaatepilt oli kindlasti vahva, Monika istub autos, Monika püüab püsti tõusta, Monika istub asfaldil :D Vähemalt ei olnud valus! Kiiver pähe ja minekut! Algas paremini, rahvast oli tõesti vähe ja mul olid kindad käes seega polnud ka külm. Esimene edasi-tagasi tehtud, võtsin kindad ära, sest palav oli ja otsustasime veel ühe sellise kiirema ringi teha. Ja siis see pidi muidugi juhtuma... pidurdamine ei ole minu suurim oskus, kui mul sellel alal üldse oskusi on, aga Jörg näitas mulle kuidas ma ilma kannapidurita seisma jääda saan, tuleb üks jalg lihtsalt sõidusuunaga risti panna. Mhm, kindlasti ma teen midagi sellist. Ma ei suuda oma varvastki maast tõsta, et pidurdada, aga täiesti mõrvarlikult ennast peatada, seda ma oskaks. Ega ma ei osanudki ju. Mu vasak jalg polnud piisavalt kõrgel ja nii see "moodne" pidurdus tuli, üks jalg seisis, teine sõitis edasi ja mina... ettepoole kallutatuna kukkusin täispagaadi pealt pea ees! Hmm, ma pole päris kindel, mis teema selle ettepoole kukkumisega on, aga vähemalt nüüd me teame, millised kaitsmed mulle kuuluvad. Kõik need, mis on jubedalt ära kratsitud. Selle kõige juures suutsin ma oma parema käe pöidla enda ja asfaldi vahele jätta (hea idee need kindad käest ära võtta), küüs on äärmiselt ära kratsitud ja servast on lahti, aga äkki paraneb ära... vähemalt näeb juba normaalne välja. Igatahes ei olnud mul enam mingit tahtmist kuhugi sõita, ainult koju. Kui me juba peaaegu auto juures olime, siis ma tundsin, et mu pea kohtuvalt valutab, mille peale Jörg väitis, et kui ma ei tea siis ma käisin ka peaga vastu maad ning peaksin olema õnnelik, et mu terve nägu mööda asfaldit ära ei käinud?! OK, seda ma ei pannud tähele. Aga see seletab seda muhku, mis kiivri all sekunditega kasvas. Ma pean tõsiselt järgi lugema, kas ma tohin seda üldse teha - elukindlustuse koha pealt ning ka terve mõistuse koha pealt, sest uisutamine ei ole kunagi minu suurim oskus olnud :D Äkki mul on siis ka keskeakriisi eelvorm, ma pean ka ennast tõestama alal, millel ma kohe tõsiselt hakkama ei saa.
Aga Jörgi teine südamerabandus oli see, kui ma küsisin, kas me vaatame teise ja kolmanda filmi ka ära :D See nägu oli juba seda küsimust väärt! Aga tore on näha, et ta ikka veel valmis minu nimel tegema asju, mida ta muidu ei teeks! Siiski, ma just vaatasin imdb-st kõigi kolme treilereid ja pidin ennast pooleks naerma kui kohutvad need on. Kui ma neid ka vaataks, siis lihtsalt nägemaks, et raamatud polnudki nii hullud :) Mida nad ju ka iseenesest polnud, armastusromaani koha pealt, libahundid ja vampiirid kõrvale jätta. Seega minu suur nädal, raamatud ja töö ja liiga vähe und! Loodetavasti saan siis selle viimase ka loetud, kuigi mulle juba ei meeldi kuidas see algas... aga sportlik huvi on siiski kõige suurem pluss siis oleks mul juba kuus raamatut loetud selle aastaga. Pole paha kaheksa nädala ja kahe kirjutatud artikli kohta! :) Ma oleks isegi uhke enda üle, kui ma nii väsinud poleks :D
Ja ma luban, et ma olen tõsiselt ettevaatlikum selle rullitamisega ja mitte enam nii ametlikult kukkuda! :)
Kallid ja järgmise nädalani!
- Teie Bel.. Monika ;) -
PS. Teisipäeval käisime kinos, "The Next Three Days". Film oli hea, selline, kus arvad, et midagi läheb nihu kuigi loodad koguaeg, et äkki ei lähe ning lõpus leiad, et nii nagu see kõik läks - oli tegelikult kõige loogilisem :) Ei mingit "Black Swan"i, hehe ;)
2011, nädal 6
Ehm, sellega ei läinud kaua... hetkel olen juba plaanist maas. Nu jah, süüdistan selles ikka veel raamatuid, lugemine on äärmiselt keeruline tegevus, eriti selle lõpetamine kui raamat ei ole läbi.
Kuues nädal oli selline töötihe, ma panen tähele, et kolmas aasta on pihta hakkanud ja et see tähendab äärmiselt tihedat graafikut. Igatahes reede pärastlõunal saatsin ma Tuomasele oma parima variandi artiklist ja siiani ootan parandusi tagasi. Kui külm teda seal kaugel põhjas pole ära võtnud, siis äkki tuleb ta sealt kunagi parandustega koos ka tagasi :)
Nädalavahetus oli ka suhteliselt tihe, käisime jälle Freiburgis, sest sellele eelneval nädalal ja kogu selle pidurijama peale ei olnud meil ju aega perekonda üle vaadata. Laupäev on ju koogipäev ning nii me siis käisime vanaemade juures ja nii sama linna peal, kuna meil olid õhtuks ka plaanid. Uuu, meil on tihti õhtuks plaanid viimasel ajal ;) Igatahes linna peal käimine oli suhteliselt edukas ehk siis me ei raisanud raha. Olime või siis pigem Jörg oli küll poolel teel sellele, et me ka Sky erakanali paketi ostaks ning saaks nädalavahetuseti nii inglise kui saksa vutti otse vaadata, aga ühel hetkel oskame ka meie arvutada ja kuskil tuleb piir ette. Eriti kui lisaks rahale tähendab see seda, et me peaks veel rohkem telku ees istuma kui me seda juba nüüd teeme ;)
Õhtuks oli siis järgmine plaan - kauaoodatud väljateenitud püha söömaaeg selle poolmaratoni eest. Söök oli "nujah" ja koht samamoodi, pluss see oli äärmiselt tüütu, et kõik leidsid selle hea idee olevat, et sellel aastal võiksid tüdrukud mingi kihlveo sõlmida... Nagu mida?! Mul ei ole ausalt ka veel keskeakriisi ja ma ei leia, et ma peaksin 50kg tüdrukutega võidu jooksma ja kui ma peaksin, siis ma võin ju lasta oma tarkusehambad "akuutse põletiku" tõttu, mis täiesti ootamatult tekkis just sellel nädalavahetusel kui võistlus on, välja tõmmata. Sellisel juhul ei peaks ma isegi mitte tunnistama, et ma kaotasin, sest mul oli "aus" põhjus :P Kui ma vaid suudaks välja mõelda, kust ma leiaks sellise hambaarsti... :D Igatahes küll tahti võidu-ujuda ja rattaga sõita ja maeiteamidaveel. Ühel hetkel oli seda ka Jörgi jaoks liiga palju seega, ta siis otsustas ka, et jooksmisest talle piisab - kihlveota või ilma. NIng mulle piisab sellest, kui ma tean, et mulle ei meeldi joosta ja punkt.
Pühapäev oli siiski sportlik. Ma võtsin oma uued ilusad valged rullikad ning me läksime sõitma. Või siis vähemalt midagi sellist. Äärmiselt põnev oli kõik need kaitsmed õige koha peale sättida ja siis pool tundi möllata, et rullikad normaalselt jalas oleks. Millegipärast oli mul juba siis tunne, et see oli üks vääääga rumal hetkeidee need üldse osta. Igatahes suutsin ma kolm korda edasi-tagasi sõita Herteni ja Degerfeldeni vahel (ei mingit autoteed, keset põlde asfalteeritud rattatee) kuni ma suutsin oma olematu tempoga kivi kahe ratta vahele kinni sõita. Nu jah... sellel hetkel ma teadsin küll, et keha peab alati olema ettepoole kallutatud, et siis aitavad need kaitsmed ka midagi... aga mu keha ei olnud isegi mitte natuke ettepoole ja ma prantsatasin terve oma 50+ kg asfaldile. Aua-aua-aua, selg oli kolm päeva äärmiselt valus. Mida ma õppisin - alati peab ettepoole kukkuma!
Pühapäev oli ka teises mõttes üks suur uus algus. Nimelt ma võtsin kätte ja hakkasin esimest osa "Videvikust" lugema ;) Kuna see saksakeelne oli, siis ma eeldasin, et sellega läheb natuke kauem kui ingliskeelsega, aga kui nüüd päris aus olla, siis see raamat nüüd nii keeruline ka ei olnud ;) Ma kujutan hetkel ette Beritit, kes Potteri peale juba silmi pööritas, siis seekord peab vist kaks pööritust kindlasti soolas olema. Või ma esitan väljakutse - mitu lehekülge sa suudad Videvikku lugeda enne kui alla annad? Ja siin kohal ma pean mainima, et ma ei mõtle seda ajalehte :D
Nii palju põnevat siis sellest nädalast! :)
- M -
Kuues nädal oli selline töötihe, ma panen tähele, et kolmas aasta on pihta hakkanud ja et see tähendab äärmiselt tihedat graafikut. Igatahes reede pärastlõunal saatsin ma Tuomasele oma parima variandi artiklist ja siiani ootan parandusi tagasi. Kui külm teda seal kaugel põhjas pole ära võtnud, siis äkki tuleb ta sealt kunagi parandustega koos ka tagasi :)
Nädalavahetus oli ka suhteliselt tihe, käisime jälle Freiburgis, sest sellele eelneval nädalal ja kogu selle pidurijama peale ei olnud meil ju aega perekonda üle vaadata. Laupäev on ju koogipäev ning nii me siis käisime vanaemade juures ja nii sama linna peal, kuna meil olid õhtuks ka plaanid. Uuu, meil on tihti õhtuks plaanid viimasel ajal ;) Igatahes linna peal käimine oli suhteliselt edukas ehk siis me ei raisanud raha. Olime või siis pigem Jörg oli küll poolel teel sellele, et me ka Sky erakanali paketi ostaks ning saaks nädalavahetuseti nii inglise kui saksa vutti otse vaadata, aga ühel hetkel oskame ka meie arvutada ja kuskil tuleb piir ette. Eriti kui lisaks rahale tähendab see seda, et me peaks veel rohkem telku ees istuma kui me seda juba nüüd teeme ;)
Õhtuks oli siis järgmine plaan - kauaoodatud väljateenitud püha söömaaeg selle poolmaratoni eest. Söök oli "nujah" ja koht samamoodi, pluss see oli äärmiselt tüütu, et kõik leidsid selle hea idee olevat, et sellel aastal võiksid tüdrukud mingi kihlveo sõlmida... Nagu mida?! Mul ei ole ausalt ka veel keskeakriisi ja ma ei leia, et ma peaksin 50kg tüdrukutega võidu jooksma ja kui ma peaksin, siis ma võin ju lasta oma tarkusehambad "akuutse põletiku" tõttu, mis täiesti ootamatult tekkis just sellel nädalavahetusel kui võistlus on, välja tõmmata. Sellisel juhul ei peaks ma isegi mitte tunnistama, et ma kaotasin, sest mul oli "aus" põhjus :P Kui ma vaid suudaks välja mõelda, kust ma leiaks sellise hambaarsti... :D Igatahes küll tahti võidu-ujuda ja rattaga sõita ja maeiteamidaveel. Ühel hetkel oli seda ka Jörgi jaoks liiga palju seega, ta siis otsustas ka, et jooksmisest talle piisab - kihlveota või ilma. NIng mulle piisab sellest, kui ma tean, et mulle ei meeldi joosta ja punkt.
Pühapäev oli siiski sportlik. Ma võtsin oma uued ilusad valged rullikad ning me läksime sõitma. Või siis vähemalt midagi sellist. Äärmiselt põnev oli kõik need kaitsmed õige koha peale sättida ja siis pool tundi möllata, et rullikad normaalselt jalas oleks. Millegipärast oli mul juba siis tunne, et see oli üks vääääga rumal hetkeidee need üldse osta. Igatahes suutsin ma kolm korda edasi-tagasi sõita Herteni ja Degerfeldeni vahel (ei mingit autoteed, keset põlde asfalteeritud rattatee) kuni ma suutsin oma olematu tempoga kivi kahe ratta vahele kinni sõita. Nu jah... sellel hetkel ma teadsin küll, et keha peab alati olema ettepoole kallutatud, et siis aitavad need kaitsmed ka midagi... aga mu keha ei olnud isegi mitte natuke ettepoole ja ma prantsatasin terve oma 50+ kg asfaldile. Aua-aua-aua, selg oli kolm päeva äärmiselt valus. Mida ma õppisin - alati peab ettepoole kukkuma!
Pühapäev oli ka teises mõttes üks suur uus algus. Nimelt ma võtsin kätte ja hakkasin esimest osa "Videvikust" lugema ;) Kuna see saksakeelne oli, siis ma eeldasin, et sellega läheb natuke kauem kui ingliskeelsega, aga kui nüüd päris aus olla, siis see raamat nüüd nii keeruline ka ei olnud ;) Ma kujutan hetkel ette Beritit, kes Potteri peale juba silmi pööritas, siis seekord peab vist kaks pööritust kindlasti soolas olema. Või ma esitan väljakutse - mitu lehekülge sa suudad Videvikku lugeda enne kui alla annad? Ja siin kohal ma pean mainima, et ma ei mõtle seda ajalehte :D
Nii palju põnevat siis sellest nädalast! :)
- M -
08/02/2011
2011, nädal 5
Esmaspäev - hommikused üllatused on toredad... esmaspäeva-hommikused üllatused teemal, ah-jaa-nüüd-kontrollib-agar-assistent-kõigepealt-mu-mustandit. Sellega läks mööda enamus esmaspäevast ja teisipäev sinna otsa. Ei saaks öelda, et see protsess kiiremini ei võiks toimida, aga vähemalt keegi tegeleb minuga :)
Teisipäev - mustand-labor-mustand-labor...
Kolmapäev - Päike ja selline esimese kevadise päeva tunne! Igatahes said asjad kiiremini valmis kui plaanitud ja ma olin juba kella neljast kodus! Mitte, et ma seda aega oleks millekski muuks kasutanud, kui lihtsalt logelemiseks ja raamatu lugemiseks. Õhtuks oli David Nichollsi "Understudy" läbi loetud. Tore on vahel lugeda midagi muud peale biofilmide ja implantaatide :)
Igatahes 10 minutit pärast seda kui ma olin töölt ära tulnud, oli sekretär mulle meili saatnud, et kas mul oleks aega "tööandja/-võtja" kohtumiseks neljapäeval. Mõned meilid on tõesti nii, et istud seal ja mõtled... eh, mida? Sellised ideed, mis kuskilt kaela sajavad on alati äärmiselt kahtlased.
Neljapäev - päeva kõrghetk oli see kohtumine. Pigem oli see küll selline kohtumine - mida Monika veel tegema kõik peaks. Millegipärast iga kord kui ma oma "to do" nimekirjast midagi maha tõmmata saan, tuleb kolm uut asja juurde kirjutada ;) Vähemalt on mul tunne, et ma olen ka järgmiseks paariks aastaks kõigi plaanidesse sisse pintseldatud. Pluss see kogu kirjutamine ja muu sinnajuurdekuuluv doktorantuuri "rõõm" -> igav ei tohiks hakata :) Mõned asjad on muidugi väärtuslikumad kui mõned teised. Nt. nagu see ilme tööandja näol, kui küsida, mis saab minust esimesest märtsist alates, kuna leping lõppeb ju ametlikult veebruariga ära, kas ma pean siis oma võtmed tagasi andma ;) Ma tõstatasin selle teema juba oktoobris, aga see polnud siis eriti päevakohane. Neljapäeval kutsuti koheselt "kriisikomisjon" kokku ning esialgsetel andmetel peaks leping saama pikendatud kuni aasta lõpuni. Aga need on mitteametlikud teadaanded. Oli aeg, kui ma oleks selle peale totaalselt närvi läinud ja öö läbi mitte maganud, aga nüüd... "eh, küll nad tegelevad sellega ja ma tiksun oma asjadega edasi".
Reede - hommikul vara tööle, lootuses, et viieks saab koju tagasi ning vahelduseks teguderohke nädalavahetus ette võtta. Enne kolme helistati, et kella kolmeks ei jõuta proovidega minu juurde mikroskopeerima, aga kas ma oleks kella nelja ajal veel ka seal... nu jah, ma ei oska ikka veel selline olla, et lihtsalt öelda, "ei", kui teistel terve päev juba eksperiment jookseb. Teistel minu suhtes pole kunagi liiga kahju "ei" öelda, aga jah... nii oli mul siis ju veel terve tund aega, et tööd teha. I was given the gift of time... if anyone had given me a gift of space, I could have build a continuum (tunnistan siinkohal kohe ülesse, et see polnud minu isiklik mõttevälgatus, vaid Sõpratest pätsatud nali). Näedsa siis, nüüd tsiteerin juba igat lauset ka igapäevaelus. Nii palju kui seda igapäevaelu siin on, sest doktorandid peaksid ainult tööd tegema. Vähemalt oli selles hilises mikroskoopi-tunnis ka midagi positiivset - nimelt kohtusin ühe teise doktorandiga. Justyna Poolast, kes sügisel Baselis oma õpinguid alustas (miks inimesed seda ikka veel vabatahtlikult teevad on mõistmatu :) ). Pärast viit minutit oli mul tunne, et meil on rohkem ühist, kui mul on olnud ühist kõigi teiste "lääne" doktorantidega kogu kolme aasta jooksul kokku. Tasus siis vähemalt ära olla tööl kauem ning aidata kaaskannatajaid ;)
Idee sellest, et ma viiest kodus olen, sai muidugi sellega otsa. Aga vähemalt jõudsin ma 17:47 rongi peale, mis pidi 11 perroonilt minema, kuhu ma ka 17:44 tormasin, ainult, et rongi ei olnud... Igaks juhuks tormasin kuuendale, sest sealt läheb see rong tavaliselt ja "ohoo!", seal see kadunud rong ju oligi. Nu jah, mitte küll päris rong, sest üks vagun, kuhu tõsiselt enam ka peale ei mahu, pole rongi nime väärt... Trügisin ja siis lootsin, et see varsti ära sõidab, sest palav oli. Kui on midagi, mis inimesi teel Baselist koju ühendab, on see DB ja nende üliinnovatiivsed ideed - eriti see "ühe vaguni" taktika tipptunnil.
Laupäev - Freiburg ja Mundologia festival. Sõit Freiburgi, tavaline - A5, 40 minutit ja seal me oleme. Ainult, et Freiburgis kiirtee pealt maha sõites tegi auto sellist häält, et mul oli tunne, et mõlemad tagumised rattad tulevad alt ära. Veeresime siis kuidagi vanaema juurde, seal oli rohkem targemaid inimesi, kes diagnoosi oskaks panna. Koogi söömisest ei tulnud midagi välja, sest pidime minema otsima laupäeva pärastlõunal lahtiolevat autoparandustöökoda (tõsiselt, sama hästi võiks otsida pühapäeval lahtiolevat toidupoodi). Üks oli veel lahti ning pärast tundi aega ootamist väideti, et pidurid on katki. Esmaspäevaks parandatakse ära... et siis sõidame ilma piduriteta tagasi Baselisse, vä? :D Selle argumendi peale arvas see pidurionu, kui ta kiiresti liigutab, siis saab valmis enne nelja. No näedsa, siis ;)
Meil oli ju suur plaan välja mõeldud: esiteks olid meil piletid David Bittneri ettekandele, kus ta oma fotoreisidest Alaskale räägib ning teiseks, kuna me juba poolel teel olime, siis tahtsime pärast ettekannet veel kasiinosse minna. Lihtsalt niisama, sest see on vahva ja kuna me muidu ei tee ju midagi siin.
Pärast ettekannet läksime Sabine juurde riideid vahetama, Jörg sidus oma lipsu n korda, kuni lõpuks rahule jäi ning siis sõitsime Baden-Badenisse. Kella kümneks olime kohal ning järgnevad neli tundi mängisime rouletti (või on see ilma o-ta?). See oli esimene kord, kus ma tõsiselt ka midagi kaasa mängisin, sest muidu on alati olnud paaniline hirm kogu raha maha mängida, mis me vahetanud oleme. Aga seekord... neli tundi ja võitsime kokku ligi 90 eurot :) Kui sellest kogu see triangel maha arvutada, mis sissepääs ja bensiin ja joogid ja jootraha oma arvele võtsid, siis oli meil lihtsalt üks tore õhtu väikese plussiga, kus me midagi ei kaotanud, aga samas väga tihti võitsime. Vahepeal oli mul juba tunne, et boy, I am good in this game! :) Aga ei mingit hirmu, ma pole sõltlane ega midagi sellist! Ning 160km on liiga kauge, et isegi sõltlaseks saada :) Kunagi öösel kella nelja ajal olime tagasi ja kui kell pühapäeva hommikul helises oli mul tunne, et "ei-ole-juba-hommik?!".
Pühapäev - hommik see ei olnudki ju vaid 11:45. Sõime ja läksime Freiburgi. Pärastlõunal olid ettekanded - Florian Schulz and Reinhold Messner. Mundologia -> 12 punkti! Järgmine aasta jälle. Kuna Reinhold Messneri asi 22:30 ajal lõppes, siis olime kodus alles Super Bowli alguseks. Ma vaatasin siis ka natuke seda koos Jörgiga, kuni ma otsustasin, et rohelised võidavad niikuinii ja ma lähen nüüd magama, see oli nii teise veerandi alguses ;)
Selline oli siis see viies nädal! :)
Kallid,
- teie M -
Teisipäev - mustand-labor-mustand-labor...
Kolmapäev - Päike ja selline esimese kevadise päeva tunne! Igatahes said asjad kiiremini valmis kui plaanitud ja ma olin juba kella neljast kodus! Mitte, et ma seda aega oleks millekski muuks kasutanud, kui lihtsalt logelemiseks ja raamatu lugemiseks. Õhtuks oli David Nichollsi "Understudy" läbi loetud. Tore on vahel lugeda midagi muud peale biofilmide ja implantaatide :)
Igatahes 10 minutit pärast seda kui ma olin töölt ära tulnud, oli sekretär mulle meili saatnud, et kas mul oleks aega "tööandja/-võtja" kohtumiseks neljapäeval. Mõned meilid on tõesti nii, et istud seal ja mõtled... eh, mida? Sellised ideed, mis kuskilt kaela sajavad on alati äärmiselt kahtlased.
Neljapäev - päeva kõrghetk oli see kohtumine. Pigem oli see küll selline kohtumine - mida Monika veel tegema kõik peaks. Millegipärast iga kord kui ma oma "to do" nimekirjast midagi maha tõmmata saan, tuleb kolm uut asja juurde kirjutada ;) Vähemalt on mul tunne, et ma olen ka järgmiseks paariks aastaks kõigi plaanidesse sisse pintseldatud. Pluss see kogu kirjutamine ja muu sinnajuurdekuuluv doktorantuuri "rõõm" -> igav ei tohiks hakata :) Mõned asjad on muidugi väärtuslikumad kui mõned teised. Nt. nagu see ilme tööandja näol, kui küsida, mis saab minust esimesest märtsist alates, kuna leping lõppeb ju ametlikult veebruariga ära, kas ma pean siis oma võtmed tagasi andma ;) Ma tõstatasin selle teema juba oktoobris, aga see polnud siis eriti päevakohane. Neljapäeval kutsuti koheselt "kriisikomisjon" kokku ning esialgsetel andmetel peaks leping saama pikendatud kuni aasta lõpuni. Aga need on mitteametlikud teadaanded. Oli aeg, kui ma oleks selle peale totaalselt närvi läinud ja öö läbi mitte maganud, aga nüüd... "eh, küll nad tegelevad sellega ja ma tiksun oma asjadega edasi".
Reede - hommikul vara tööle, lootuses, et viieks saab koju tagasi ning vahelduseks teguderohke nädalavahetus ette võtta. Enne kolme helistati, et kella kolmeks ei jõuta proovidega minu juurde mikroskopeerima, aga kas ma oleks kella nelja ajal veel ka seal... nu jah, ma ei oska ikka veel selline olla, et lihtsalt öelda, "ei", kui teistel terve päev juba eksperiment jookseb. Teistel minu suhtes pole kunagi liiga kahju "ei" öelda, aga jah... nii oli mul siis ju veel terve tund aega, et tööd teha. I was given the gift of time... if anyone had given me a gift of space, I could have build a continuum (tunnistan siinkohal kohe ülesse, et see polnud minu isiklik mõttevälgatus, vaid Sõpratest pätsatud nali). Näedsa siis, nüüd tsiteerin juba igat lauset ka igapäevaelus. Nii palju kui seda igapäevaelu siin on, sest doktorandid peaksid ainult tööd tegema. Vähemalt oli selles hilises mikroskoopi-tunnis ka midagi positiivset - nimelt kohtusin ühe teise doktorandiga. Justyna Poolast, kes sügisel Baselis oma õpinguid alustas (miks inimesed seda ikka veel vabatahtlikult teevad on mõistmatu :) ). Pärast viit minutit oli mul tunne, et meil on rohkem ühist, kui mul on olnud ühist kõigi teiste "lääne" doktorantidega kogu kolme aasta jooksul kokku. Tasus siis vähemalt ära olla tööl kauem ning aidata kaaskannatajaid ;)
Idee sellest, et ma viiest kodus olen, sai muidugi sellega otsa. Aga vähemalt jõudsin ma 17:47 rongi peale, mis pidi 11 perroonilt minema, kuhu ma ka 17:44 tormasin, ainult, et rongi ei olnud... Igaks juhuks tormasin kuuendale, sest sealt läheb see rong tavaliselt ja "ohoo!", seal see kadunud rong ju oligi. Nu jah, mitte küll päris rong, sest üks vagun, kuhu tõsiselt enam ka peale ei mahu, pole rongi nime väärt... Trügisin ja siis lootsin, et see varsti ära sõidab, sest palav oli. Kui on midagi, mis inimesi teel Baselist koju ühendab, on see DB ja nende üliinnovatiivsed ideed - eriti see "ühe vaguni" taktika tipptunnil.
Laupäev - Freiburg ja Mundologia festival. Sõit Freiburgi, tavaline - A5, 40 minutit ja seal me oleme. Ainult, et Freiburgis kiirtee pealt maha sõites tegi auto sellist häält, et mul oli tunne, et mõlemad tagumised rattad tulevad alt ära. Veeresime siis kuidagi vanaema juurde, seal oli rohkem targemaid inimesi, kes diagnoosi oskaks panna. Koogi söömisest ei tulnud midagi välja, sest pidime minema otsima laupäeva pärastlõunal lahtiolevat autoparandustöökoda (tõsiselt, sama hästi võiks otsida pühapäeval lahtiolevat toidupoodi). Üks oli veel lahti ning pärast tundi aega ootamist väideti, et pidurid on katki. Esmaspäevaks parandatakse ära... et siis sõidame ilma piduriteta tagasi Baselisse, vä? :D Selle argumendi peale arvas see pidurionu, kui ta kiiresti liigutab, siis saab valmis enne nelja. No näedsa, siis ;)
Meil oli ju suur plaan välja mõeldud: esiteks olid meil piletid David Bittneri ettekandele, kus ta oma fotoreisidest Alaskale räägib ning teiseks, kuna me juba poolel teel olime, siis tahtsime pärast ettekannet veel kasiinosse minna. Lihtsalt niisama, sest see on vahva ja kuna me muidu ei tee ju midagi siin.
Pärast ettekannet läksime Sabine juurde riideid vahetama, Jörg sidus oma lipsu n korda, kuni lõpuks rahule jäi ning siis sõitsime Baden-Badenisse. Kella kümneks olime kohal ning järgnevad neli tundi mängisime rouletti (või on see ilma o-ta?). See oli esimene kord, kus ma tõsiselt ka midagi kaasa mängisin, sest muidu on alati olnud paaniline hirm kogu raha maha mängida, mis me vahetanud oleme. Aga seekord... neli tundi ja võitsime kokku ligi 90 eurot :) Kui sellest kogu see triangel maha arvutada, mis sissepääs ja bensiin ja joogid ja jootraha oma arvele võtsid, siis oli meil lihtsalt üks tore õhtu väikese plussiga, kus me midagi ei kaotanud, aga samas väga tihti võitsime. Vahepeal oli mul juba tunne, et boy, I am good in this game! :) Aga ei mingit hirmu, ma pole sõltlane ega midagi sellist! Ning 160km on liiga kauge, et isegi sõltlaseks saada :) Kunagi öösel kella nelja ajal olime tagasi ja kui kell pühapäeva hommikul helises oli mul tunne, et "ei-ole-juba-hommik?!".
Pühapäev - hommik see ei olnudki ju vaid 11:45. Sõime ja läksime Freiburgi. Pärastlõunal olid ettekanded - Florian Schulz and Reinhold Messner. Mundologia -> 12 punkti! Järgmine aasta jälle. Kuna Reinhold Messneri asi 22:30 ajal lõppes, siis olime kodus alles Super Bowli alguseks. Ma vaatasin siis ka natuke seda koos Jörgiga, kuni ma otsustasin, et rohelised võidavad niikuinii ja ma lähen nüüd magama, see oli nii teise veerandi alguses ;)
Selline oli siis see viies nädal! :)
Kallid,
- teie M -
01/02/2011
2011, nädal 4
Mida teha, kui artikkel on parandusteks teele saadetud ja laboris pole midagi plaanis...? Tuleb alustada teise artikliga :) Mida ma ka tegin ning olin isegi päris edukas! Tulemused on nüüd igatahes nii läbiarutatud, et ma tean, kuidas need kokku kirjutada. Kohe kui mu vahva statistika programm sellised graafikud ka teeb nagu ma tahan (või siis kui ma selgeks saan, kuidas neid teha...), siis näeb asi päris hea välja. Just, kui keegi arvas, et siin mingil hetkel elu põnevaks ka läheb, siis esimese nelja nädala jooksul pole seda veel juhtunud.
Kirjutasin ja lugesin ja parandasin ja parandasin ja kirjutasin ja siis ei viitsi enam lugeda... enam-vähem selline nägi see nädal välja.
Laupäeval käisime Freiburgis. Sünnipäeval, kus sai kooki ja muidu hääd sööki! Kuna me muidugi pidime linna peale ka minema ja kui juba linna minna, siis tuleb ju raha ka alati raisata. Seega, tere-minu-uus-kell :) Ammu olen juba otsinud ja tahtnud, aga pole seda päris õiget leidnud... nüüd siis võtsin kätte ja otsisin. See tädi seal kellaletis polnud just kõige paremas tujus ning kui ma kolmandat kella proovisin, siis mõtlesin, et neljandat ta mulle küll näidata enam ei taha :D Igatahes, kell on vahva ja ma olen rahul! :)
Nädal nr. 5 on juba äärmiselt turbulentselt alanud, peaks tulema lõbus ülevaade kunagi...
Seniks aga, tschüß! :)
- M -
Kirjutasin ja lugesin ja parandasin ja parandasin ja kirjutasin ja siis ei viitsi enam lugeda... enam-vähem selline nägi see nädal välja.
Laupäeval käisime Freiburgis. Sünnipäeval, kus sai kooki ja muidu hääd sööki! Kuna me muidugi pidime linna peale ka minema ja kui juba linna minna, siis tuleb ju raha ka alati raisata. Seega, tere-minu-uus-kell :) Ammu olen juba otsinud ja tahtnud, aga pole seda päris õiget leidnud... nüüd siis võtsin kätte ja otsisin. See tädi seal kellaletis polnud just kõige paremas tujus ning kui ma kolmandat kella proovisin, siis mõtlesin, et neljandat ta mulle küll näidata enam ei taha :D Igatahes, kell on vahva ja ma olen rahul! :)
Nädal nr. 5 on juba äärmiselt turbulentselt alanud, peaks tulema lõbus ülevaade kunagi...
Seniks aga, tschüß! :)
- M -
Subscribe to:
Posts (Atom)