Suur "Monika läheb Davosi" nädal.
Esmaspäeval polnud mitte midagi muud suurt plaanis, kui oma asjad kokku pakkida, sest teisipäeval oli minek. Mhm, Monika ja pakkimine, kõik, kes on mind selle tegevuse kallal näinud, leiavad, et ma ei ole just kõige suurem "sepp" sellel alal :D Igatahes, kella kümne ajal õhtul ma siis lõpuks otsustasin, mis peab kaasa tulema ning peab kohvrisse mahtuma. Nu kuidagi mahtus ju ka.
Teisipäeva hommikul näitasin ettekande targematele ja pärastlõunal koos ettekandmisega ja puha. Enam-vähem oli OK. Kella neljast olin igatahes Baseli shveitsi rongijaamas (SBB) ja ma oleks tahtnud ära surra... mu pea valutas ja mu kurk oli tõsiselt paistes ja ma olen natuke kindel, et palavik oli ka. Ootasin Jörgi ära, kes mulle apteegist igasuguseid võimalikke ja võimatuid drooge hankis. Vahemärkuse korras: mida ma sellest õppisin - ei küsi enam kunagi kurgu vastu rohtu, sest see mõjus äärmiselt hästi, järgmine hommik juba oli kurk täiesti OK, aga nina oli kinni ja suurem kui keskmine eesti kartul.
Jörg ja fanfaarid jäid perroonile, Monika istus rongis ja ootas, et see sõitma hakkaks. 16:33, 16:35 me ikka veel ei liikunud... 16:36 teatati, et neil on probleem ja ärasõit on, dadadadaaaaa, hetkel teadmata. Mhm, mul oli suur plaan välja trükitud: jõudmine La...La...Landquarti (misiganes koht) ja edasisõit Davosi, ümberistumisaeg 6 minutit. Juhhuuuu! Igatahes see teadmatu probleem sai viieteist minuti jooksul lahendatud ning rongijuht jõudis isegi õigeaegselt sihtkohta. Zürichis peatumine lõigati ääärmiselt lühikeseks. Seega ma jõudsin oma Davosi rongile... ja kuna Davos on Euroopas kõige kõrgemal asuv linn ning mis on see, mida ei peaks tegema, kui sa külmetunud oled - mhm, kõrgusevahega mängima, sest nina-kõrva rõhkude vahe lükkab kõik võimaliku ühelt poolt teisele poole. Et siis kõrvad valutasid ka. Selleks hetkeks ei olnud mul kohe tõsiselt enam isegi mitte natuke tahtmist kuskil konverentseeruda :)
Hotelli jõudsin kella kaheksast, ma ei teinud mitte midagi muud kui läksin magama. Punkt. Pärast nende kõikvõimalike apteegi-droogide tarbimist.
Järgmisel hommikul, nina kinni, paha olla - hommikusöök, mhm, mul on ju kõht tühi... vist. Konverentsikeskus oli kohe hotelli juures ning ainus, keda ma seal teadsin, oli Jystyna, kellega siin paar eksperimenti teinud olen. Aga see oli ka selline poolvõidu moodi teadmine, sest erinevalt minu grupist, võeti tema grupis ettekannet kümme korda stressirohkemalt ja enamus vabast ajast läks tal ettekande paranduse peale.
Juba esimesest ettekandest konverentsil sain aru, et ma natuke vales filmis olen. S. epidermidis ja arstid ja case showing. Super! Hr. Prof. Dr. LA-st "Mees, 28, mustanahaline, lask põlve, põlv vajab implantaati" (hmm... jooksis politsei eest ära?) "põgenemiskatse varastatud autoga, siin on pildid põlvest x, y, z ja sellisena jõudis ta meie lauale" Laks, veri, luu, midagi mis peaks olema inimese jalg. Lisaks S. epidermise võimalikust infektsioonist õppisin seda - LA, autovargus, halb idee :D
See oli näide kuidas arstid oma ettekanded üles ehitasid, mikrobioloogid lähenesid natuke monika-sõbralikumalt, vähem verd ja purustatud luid. Ja see-eest palju surnud küülikuid ja nende implantaate jalas... :S Ja nii kolm päeva!
Lõunapausid ja vabad pärastlõunad olid ka "vahvad"... esiteks oli see koht hullupööra kallis, sest see selline turistikas ju on ning vaba pärastlõuna paduvihmas, sänks! Mitte et mul oleks suurt tuju midagi teha olnud, aga hotellis vegeteerimine ja apelsinimahla joomine (goooo C-vitamiin) oli ka HEA! :)
Ettekanne läks äärmiselt nasaalses toonis, küsimusi palju polnud, aga ma olin ka ainuke "hambaimplanaat" seal :)
Tore ta oli ja otsa ta sai. Nänni ei jagatud õnneks palju, sest ma ei viitsi kunagi seda nänni koju ju vedada. Aga õiges suuruses arvutikott, täiesti OK :) Tagasisõit oli vähem emotsioonetekitav. Väsinud olin, sest jõudisin reede õhtul alles kella poole üheksast SBB-sse ja ma ei teadnud kuidas ma koju saan. Hea idee oli jalutada pea kogu tee SBB-st Basel Badische Bahnhofi... aga tramm ei sõitnud ju... Igatahes ma jõudsin 21.17 rongi peale, et koju sõita. Ja kuna mul ju veel piisavalt äktsiooni ei olnud, siis mingid noored otsustasid rongi lõhkuma hakata. Grenzachis teatas rongijuht, kas nad lähevad välja või ootab neid Whylenis politsei... noored otsustasid teise variandi kasuks. Super kuubis. Whylenis lahkusid rongist: noored ja Monika. Ainus, mida ma veel kuulsin oli see, kuidas rongi ukseklaas katki visati ja seda, et rong peatus... ning siis otsustasin, et kui seltskond minu suunas peaks liikuma, lähen ma helistan esimest ettejuhtuvat uksekella. Aga "andekas järeltulev generatsioon" kihutas "keskuse" poole! Ning ma jõudsin kunagi koju :)
Kodus ootas mind parim osa päevast, lahtipakkimine ja kokkupakkimine. Kell oli pea üksteist kui ma arvasin, et ma kohe ikka tõsiselt ei viitsi... Lükkasin kõik enam-vähem asjad spordikotti ning panin kohvri, kuhu Jörg kõik oma asjad ilusasti oli sisse ladunud, lukku. Pakitud. Enne seda eemaldasin kohvrist "delegatsiooni", kes on feat. siin. Äärmiselt tark otsus tagantjärele :P
Mingil ajal, kui ma veel päris ei maganud, jõudis Jörg koju (Sonisphere Switzerland, minge ja guugeldage). Ja enne kui ma oleks üldse nagu maganud, tuli ülesse tõusta. Viimased asjad pakkida ning rong -> buss -> lennujaam. Pensionääride esilend Budapesti suutis enne meid check-ini, automaadid ei töötanud, super-start päevale. Kannatlikkus, kohe pärast pakkimist - minu suurimad plussküljed :D Kunagi (tunde järgi kolm tundi hiljem) saime ennast checkitud ja läksime kohe väravasse. Lennuk, mis meid Frankfurti viis ei olnud suur, aga ilm oli ilus ja eriti ei logisenud see lend. Frankfurdis, ehm, ei ole ikka veel eriti põnev. Tallinna lend läks õigeaegselt, maandus plaanitust hiljem. Seega kuna auto oli tellitud nii, et lisatasu ei peaks maksma hilise võtmise pärast - Jörgi ülesanne autot võtma minna, Monika tuleb pagasiga järele. Pool tundi hiljem, Monikal on see spordikott, kus on ainult minu asjad, lint ei sõida enam... umm... Jörgi asjadega kohver vist ei jõudnud "ümberistuda". Otseloomulikult oli Jörg koos selle pagasinumbripaberiga juba teisel pool väravat ja see tõsine eesti noormees kadunud pagasi letis oli ikka kohe selline tõsine eesti noormees, et ma siis võtsin oma koti ja läksin Jörgi ja autot otsima :D Jörg oli olemas, aga mitte eriti vaimustuses sellest, et mina olin... ilma kohvrita! Aga me saime selle noormehega siis kunagi jutule ka ning lubati asja uurida ning teada anda. Mhm-mhm-mhm, ühel hetkel oli mul ka juba suhteliselt ükskõik, sest ma ei viitsi ka lõputult naeratada :) Et siis, mina, Jörg, spordikott ja käsipagas läksime autot parklast otsima... Jörg nohises midagi nende autopaberitega tükk aega, kui ma küsisin, mis autonumbrit ma otsima pean, siis teatati hõbedane Golf. Mhm, autonumber oleks mind rohkem aidanud. Ainult üks hõbedane Golf seal oli, läti numbrimärgiga :D Nii palju siis sissesulamisest ja turistina ringi sõitmisest ning põhjusest, miks Jörg neid autopabereid nii mõistmatult vaatas :D
Poole kaheksast olime kodus... keset viljapõldu!?
Puhkusest tuleb pikemalt lähiajal :)
Kallid
- M -
15/07/2011
14/07/2011
2011, nädal 24
24. nädal oli mitmekesine:
1) ma suutsin endale mingi kõhuviiruse saada nädalavahetusel. Põnev oli teisipäeval (esmaspäev oli ametlikult vaba) ülemusele helistada, kes arvas selle peale ainult ühte - EHEC ja naer. Mhm, ega ma seda polnudki ju varem juba kuulnud ;)
2) kolmapäeval ma siiski vedasin ennast tööle ning tegelesin oma teise artikliga, mis hakkas juba päris head kuju võtma. Ning tegin viimaseid ettevalmistusi oma kongressi ettekandeks järgnevaks nädalaks.
3) neljapäeva põhiline asi oli ilusate graafikute meisterdamine ettekande jaoks ning artikli arutamine ja inimestele selgeks tegemine, et alates järgmise nädala teisipäevast mind ei ole pea kolm nädalat. Boooah, see tähendas, et kõigil oli mingi probleem või arutelu.
Aga selle nädala põhiline asi oli, et laupäeval käisime pulmas :) Ametlikud pulmakajastad olid - Jörg (foto) & Matthias (film) ning Monika (assistent igaks otstarbeks). Päev algas vara, sest pruut läks juba kella kümneks juuksurisse, see ettevõtmine pluss make-up ja kleit võtsid aega kella poole üheni. Selleks hetkeks oli uhke Ford Mustang ukse all ja sõitsime pruutpaariga neid n.ö "ametlikke pilte" tegema. Assistent igaks asjaks loobus juba selleks hetkeks oma kontsakingadest (hea mõte :) ) ning peale asjade organiseerimise ja vajalikul hetkel toomise näitasin ka oma kreatiivsemat poolt (poosid siin ja seal, etc).
Kella kahest oli kirik, registreerimine oli juba päev varem olnud (meie õnneks). Mina kopeerisin vaikselt pilte kaartide pealt arvutisse ning vaatasin, et midagi kaotsi ei läheks. Siis sai kiriklik osa läbi ja mis sellega kaasneb? Kõik lähevad kirikust välja - OK. Ma siis ootasin 10 minutit, 20... kedagi ei tulnud mulle appi, et kuhu ma selle kogu varandusega siis nüüd lähen. Eriti põnev oli kui kirikutädi arvas: "ma tahan koju minna, kõik välja või luku taha". O-k... thanks, guys. Niisiis, kõigepalt Jörgi asjad kiriku ukse taha ja siis Matthiase suur videokaamera veel suurema statiivi peal, mis pärast filmis veel pool tundi surnuaeda, sest mul polnud läbitud koolitust, kuidas seda välja lülitada ;)
Mingil ajad härrad kajastajad siiski tulid tagasi ning isegi meie kolm saime osa jäätisevastuvõtust pärast kirikut. Siis väike kohv ja snäkid lähedalolevas restoranis. Mingil hetkel me otsustasime, et väike paus oleks asjakohane... ööbisime Matthiase juures, seega meile sobis, et osad asjad vähemalt autost ära saada, kui juba sinna minek on. Paus oli tõesti väikene, sest poole kuuest oli juba restoranis õhtusöögiks kogunemine. Poole kuueks olime meie ka seal. Antud restoranil on kolm saali, kus saab pidusid pidada ja seetõttu oli seal kolm pulma üheaegselt (sellist asja polegi varem näinud). Igatahes oli meie omadel ametlik restorani osa, nägi väääga hea välja! Siiamaani käidud pulmadest esimene, kus oli pikk (peaaegu) ühine laud ja mitte väikesed eraldi lauad.
Enne õhtusööki oli veel aeg grupipiltideks ning siis sai süüa. Mitte et kogu selle stressi keskel kuidagi kõht oleks tühi olnud. Ühel hetkel toimus kõik paralleelselt ning selle asemel, et ma nurgas rahulikult oleks saanud pilte kopeerida tuli inimesi küsima seda ja teist. Ehk siis assistendist PR-inimeseks. Otseloomulikult. Girl for anything :D
Mingil hetkel oli pildi tegemise aeg külalisteraamatu jaoks ning samas võimalus öelda midagi kaamerasse, millest tuleb selline (kindlasti naljakas) kokkumoneeritud õnnesoovide lühike kokkuvõte. Alguses ei tahtnud keegi midagi kaamerasse öelda ning pärast otsiti põhjust, miks kaks korda tulla :D
Neil oli live band mängimas, minu arust super-cool! Mitte selline König vom Mallorca tüüpi(nagu välja tuli pärast, selline oli naabersaalis) vaid rokkmuusika koverid. Ning ühel hetkel ootasime ainult, et kook tuleks ja saaks asjad kokku pakkida. Teised olid koguaeg kuskil ning mingil hetkel istusin ma lihtsalt tuima näoga ja ootasin, millal järgmine kaarditäis pilte kopeeritud saaks, kui pruudi ma mu kõrvale sõna otseses mõttes prantsatas ja tahtis teada, mis me maksame :D See oli tõsiselt naljakas olukord, sest me ei teinud seda ju mingi suure summa eest, sõprade kaudu ning õppimise eesmärgil, et kunagi oleks pilte ette näidata kui suure summa eest peaks tegema hakkama. Igatahes, ema oli lõbus ning otsustas, et kuna vanavanemad tahtsid teada, siis ta läheb ütleb, et kogu päevaks - 2500.- Ma ütlesin, et ei tohi, pärast arvavad kõik maeiteamida, aga ta leidis, et see on naljakas. Jälgisin uudise edasiandmist ka ning tõsiselt, ta rääkis neile sedasi. Vähemalt saavad siis teised arvata, et pruutpaaril oli nii palju raha üle kogu kajastamise jaoks :D
Kella ühe paiku oli suur hetk käes, koogi lahtilõikamine. Või siis ilusti platseeritud muffini korruste lahtipakkimine toidukilest. Natuke alternatiivne, aga nad jäid endale truuks kui tegid asju omamoodi.
Umbes kolm minutit hiljem oli meil kõik kokku pakitud ja tegime minekut. Kell oli pool kaks. Poole kümnest poole kaheni, kui professionaalidelt sellist teenust tahta tuleb tõesti eelpool mainitud number välja käia :D
Sellega ei olnud nädal veel läbi. Järgmisel hommikul kell kaheksa, enne ametlikku basseini avamist oli aktsioon - Trash the Dress. Ehk siis midagi selle kleidiga pole ju peale hakata, võib sama hästi ka sellega 10m tornist basseini hüpata. Nad olid vist tunnikese ainult maganud, aga olid õigeaegselt kohal ja kõik oli naljakas kokkuvõttes. Eriti naljakas oli see, et kleidi lukk ei tulnud pärast lahti ehk siis ametlik kleidi lõhkumine oleks toimunud sellega, kui ma selle ribadeks oleksin pidanud tõmbama. Aga mingil hetkel see puuduv cm ikka tuli veel lahti ja kleidi sai kuidagi seljast ära.
Veeüritus selja taga käisime me koos Matthiasega veel hommikust söömas ning siis koju ja magama. Palju sellest pühapäevast järgi ei jäänudki...
Jörgi professionaalsema poole pealt saate sellest lugeda ka siit! Ja kui juba reklaamiks läks siis virtuaalselt saab Matthiasel külas käia siin ja saksa keele oskuse korral blogi külastada siin :)
Kallid,
- M -
1) ma suutsin endale mingi kõhuviiruse saada nädalavahetusel. Põnev oli teisipäeval (esmaspäev oli ametlikult vaba) ülemusele helistada, kes arvas selle peale ainult ühte - EHEC ja naer. Mhm, ega ma seda polnudki ju varem juba kuulnud ;)
2) kolmapäeval ma siiski vedasin ennast tööle ning tegelesin oma teise artikliga, mis hakkas juba päris head kuju võtma. Ning tegin viimaseid ettevalmistusi oma kongressi ettekandeks järgnevaks nädalaks.
3) neljapäeva põhiline asi oli ilusate graafikute meisterdamine ettekande jaoks ning artikli arutamine ja inimestele selgeks tegemine, et alates järgmise nädala teisipäevast mind ei ole pea kolm nädalat. Boooah, see tähendas, et kõigil oli mingi probleem või arutelu.
Aga selle nädala põhiline asi oli, et laupäeval käisime pulmas :) Ametlikud pulmakajastad olid - Jörg (foto) & Matthias (film) ning Monika (assistent igaks otstarbeks). Päev algas vara, sest pruut läks juba kella kümneks juuksurisse, see ettevõtmine pluss make-up ja kleit võtsid aega kella poole üheni. Selleks hetkeks oli uhke Ford Mustang ukse all ja sõitsime pruutpaariga neid n.ö "ametlikke pilte" tegema. Assistent igaks asjaks loobus juba selleks hetkeks oma kontsakingadest (hea mõte :) ) ning peale asjade organiseerimise ja vajalikul hetkel toomise näitasin ka oma kreatiivsemat poolt (poosid siin ja seal, etc).
Kella kahest oli kirik, registreerimine oli juba päev varem olnud (meie õnneks). Mina kopeerisin vaikselt pilte kaartide pealt arvutisse ning vaatasin, et midagi kaotsi ei läheks. Siis sai kiriklik osa läbi ja mis sellega kaasneb? Kõik lähevad kirikust välja - OK. Ma siis ootasin 10 minutit, 20... kedagi ei tulnud mulle appi, et kuhu ma selle kogu varandusega siis nüüd lähen. Eriti põnev oli kui kirikutädi arvas: "ma tahan koju minna, kõik välja või luku taha". O-k... thanks, guys. Niisiis, kõigepalt Jörgi asjad kiriku ukse taha ja siis Matthiase suur videokaamera veel suurema statiivi peal, mis pärast filmis veel pool tundi surnuaeda, sest mul polnud läbitud koolitust, kuidas seda välja lülitada ;)
Mingil ajad härrad kajastajad siiski tulid tagasi ning isegi meie kolm saime osa jäätisevastuvõtust pärast kirikut. Siis väike kohv ja snäkid lähedalolevas restoranis. Mingil hetkel me otsustasime, et väike paus oleks asjakohane... ööbisime Matthiase juures, seega meile sobis, et osad asjad vähemalt autost ära saada, kui juba sinna minek on. Paus oli tõesti väikene, sest poole kuuest oli juba restoranis õhtusöögiks kogunemine. Poole kuueks olime meie ka seal. Antud restoranil on kolm saali, kus saab pidusid pidada ja seetõttu oli seal kolm pulma üheaegselt (sellist asja polegi varem näinud). Igatahes oli meie omadel ametlik restorani osa, nägi väääga hea välja! Siiamaani käidud pulmadest esimene, kus oli pikk (peaaegu) ühine laud ja mitte väikesed eraldi lauad.
Enne õhtusööki oli veel aeg grupipiltideks ning siis sai süüa. Mitte et kogu selle stressi keskel kuidagi kõht oleks tühi olnud. Ühel hetkel toimus kõik paralleelselt ning selle asemel, et ma nurgas rahulikult oleks saanud pilte kopeerida tuli inimesi küsima seda ja teist. Ehk siis assistendist PR-inimeseks. Otseloomulikult. Girl for anything :D
Mingil hetkel oli pildi tegemise aeg külalisteraamatu jaoks ning samas võimalus öelda midagi kaamerasse, millest tuleb selline (kindlasti naljakas) kokkumoneeritud õnnesoovide lühike kokkuvõte. Alguses ei tahtnud keegi midagi kaamerasse öelda ning pärast otsiti põhjust, miks kaks korda tulla :D
Neil oli live band mängimas, minu arust super-cool! Mitte selline König vom Mallorca tüüpi(nagu välja tuli pärast, selline oli naabersaalis) vaid rokkmuusika koverid. Ning ühel hetkel ootasime ainult, et kook tuleks ja saaks asjad kokku pakkida. Teised olid koguaeg kuskil ning mingil hetkel istusin ma lihtsalt tuima näoga ja ootasin, millal järgmine kaarditäis pilte kopeeritud saaks, kui pruudi ma mu kõrvale sõna otseses mõttes prantsatas ja tahtis teada, mis me maksame :D See oli tõsiselt naljakas olukord, sest me ei teinud seda ju mingi suure summa eest, sõprade kaudu ning õppimise eesmärgil, et kunagi oleks pilte ette näidata kui suure summa eest peaks tegema hakkama. Igatahes, ema oli lõbus ning otsustas, et kuna vanavanemad tahtsid teada, siis ta läheb ütleb, et kogu päevaks - 2500.- Ma ütlesin, et ei tohi, pärast arvavad kõik maeiteamida, aga ta leidis, et see on naljakas. Jälgisin uudise edasiandmist ka ning tõsiselt, ta rääkis neile sedasi. Vähemalt saavad siis teised arvata, et pruutpaaril oli nii palju raha üle kogu kajastamise jaoks :D
Kella ühe paiku oli suur hetk käes, koogi lahtilõikamine. Või siis ilusti platseeritud muffini korruste lahtipakkimine toidukilest. Natuke alternatiivne, aga nad jäid endale truuks kui tegid asju omamoodi.
Umbes kolm minutit hiljem oli meil kõik kokku pakitud ja tegime minekut. Kell oli pool kaks. Poole kümnest poole kaheni, kui professionaalidelt sellist teenust tahta tuleb tõesti eelpool mainitud number välja käia :D
Sellega ei olnud nädal veel läbi. Järgmisel hommikul kell kaheksa, enne ametlikku basseini avamist oli aktsioon - Trash the Dress. Ehk siis midagi selle kleidiga pole ju peale hakata, võib sama hästi ka sellega 10m tornist basseini hüpata. Nad olid vist tunnikese ainult maganud, aga olid õigeaegselt kohal ja kõik oli naljakas kokkuvõttes. Eriti naljakas oli see, et kleidi lukk ei tulnud pärast lahti ehk siis ametlik kleidi lõhkumine oleks toimunud sellega, kui ma selle ribadeks oleksin pidanud tõmbama. Aga mingil hetkel see puuduv cm ikka tuli veel lahti ja kleidi sai kuidagi seljast ära.
Veeüritus selja taga käisime me koos Matthiasega veel hommikust söömas ning siis koju ja magama. Palju sellest pühapäevast järgi ei jäänudki...
Jörgi professionaalsema poole pealt saate sellest lugeda ka siit! Ja kui juba reklaamiks läks siis virtuaalselt saab Matthiasel külas käia siin ja saksa keele oskuse korral blogi külastada siin :)
Kallid,
- M -
Subscribe to:
Posts (Atom)