Olümpiavõitjad!

Kaua aega pole siia miskit postitanud, aga pole ka põhjust eriti olnud. Tööl on palju teha, katsed ja olelusvõitlus laborikoha eest, sest seal on hetkel viis tudengit kõik tahavad oma asjadega ühele poole saada. Peaks mainima - jube tüütu... Aga järgmisest nädalast hakkab uuesti semester, siis on nad kõik sealt jälle läinud.

Semestrist rääkides, siis ma nüüd maksin ka oma semestrimaksu ära ja esmaspäeval saan üliõpilaspileti ja kõik muud vidinad, mis vaja. Ning nagu ma välja olen otisnud, siis mul on lausa kaks loengut, teisipäeval kella 10.15 ja kolmapäval 16.15. Iiks, see tähendab, et neljapäev saab suhteliselt vegeteerimise päev olema, hehe. Ning need kaks loengut annavad vaid veerandi kõigist vajalikest punktidest. Tore-tore. Aga samas on mul aega ju nüüd pool aastat kauem üliõpilane olla, kui mu doktorandileping kestab, mis annab siis pool aastat kõigi asjade jaoks, mida ma töö kõrvalt teha ei jõua.

Eile käisin poolepäevasel seminaril. Oli saksakeelne, noh jah. Nii saksakeelne kui need lõunanaabrid siin saksa keelt rääkida oskavad. Esimesed viis minutit kulus iga ettekande alguses, et aru saada, kuidas inimene räägib, edasi sain isegi nagu aru. Parim oli muidugi see kohvipaus ja snäkkid, hehehe. Just, kolmetunnise seminari käigus peab ka olema pooletunnine kohvipaus, shveitslased on tõsiselt pausirahvas ;)

Aga see ei olnud ju põhiline sündmus eile. Ei-ei. Me jäime vabatahtlikult kella viieks veel Baselisse, kuigi me oleks varem koju saanud oma nädalavahetust nautima. See ei olnud nii oluline siiski, kui Roger Federeri raekojaplatsil näidati. Mitte ainult näidati, aga ka päriselt ta oli seal. Koos Stanislas Wawrinka ja Fabian Cancellaraga. Muidugi ka medalid ning US Openi karikas. Suht vahva oli, rahvast ei olnud nii palju kui viimane kord Basel ülerahvastatud oli. Autogrammid jäid umbes täpselt selle reaktsiooni taha, mis hilines 2 sekundit. Ma pole enam oma vanas vormis, samas ega see siis viimane kord polnud kui ta miskit võitis ja teda Baselis tervitati. Igatahes me saime T-särgi, ees on shveitsi lipp ja taga kiri - Alles Roger, 1. Hehehehe. Pole päris kindel, kuhu ma sellega nüüd lähen, aga meil on see olemas.

Koju saime kella üheksast. Siis pidin muidugi esimese asjana pilte jagama, ning Beritile fotomaterjali pakkuma. Hetkel ma ei tea, kas reklaamiks on põhjust, igaks juhuks piiluge siis järgmisesse Sporditähte kas Jörg Frauenhofferi foto jõudis ka kuskile ;) Näedsa, Berit, ma teen su ajakirjale reklaami isegi :P

Mõned pildid panen siia ka :)






Nüüd panen oma vaimu valmis, kella kahest on hambaarst. Seekord siis mitte tööalane, vaid nagu päriselt arsti juurde minek. See on mulle ju alati nii palju meeldinud...

Kalli ja ilusat nädalavahetust kõigile,
- M -

Immatrikuleeritud! ;)

Mhm, ma olen nüüd ametlikult siis doktorant järgmiseks kolmeks aastaks. Tore-tore... ma ei j6ua kohe ära oodatagi, millal jälle loengusse saab ;) Aga jah, enne 19.septembrit saan veel oma üli6pilaspileti ka kätte, vähemalt midagi positiivset (enne peab ainult välja uurima, kus selle eest midagi odavamalt saab, hehehehe).

Nii kaua kui mul nüüd veel aega on, siis ma lähen ja teen oma katseid. Kas ma olen varem öelnud, et midagi läks alati nihu kui ma pidin mikrobioloogiat tegema. Just-just, millegipärast kasvavad minu plaatide peal vahel täiesti valed asjad... eks ma siis püüan rohkem järgmine kord. Kuigi meie labor on täis hetkel tudengeid, kes ei jaga ööd ega mütsi mis nad tegema peavad, pole siis ka ime, et 6hus rohkem "asju" leidub :)

Jörgi suurest juubelist, mis pea terve eelmise nädalavahetuse h6lmas, kirjutab ta ikka ise. K6ikide saadetud kinkide eest aitäh juba ette ära. K6ik söödav on suuremal v6i vähemal määral juba järgi proovitud, hehehe.

Kalli,
Frau Doktor in 3yrs, hehehehe ;)

Terve aasta juba Saksamaal?!

Avastasin täna, et ma olen juba terve aasta siin olnud. M6tlesin, et kirjutan, mis mulle sellest ajast hetkel eelk6ige meenub.

August kuni september olid rohkem sisseelamiseks ning arusaamiseks, et asjad käivad siin natuke teistmoodi. Poes ei ole neid asju, millega ma harjunud olen, absoluutselt k6ike toiduained on v6imalik mingil kujul purgis osta E-dest pungil. Paberimajandus on ületamatu. Ning ka et Eesti T6lkekeskus ei oska üle vaadata, kui nende t6lkja kirjutab abieluaktile - lahutusele kirjutasid alla :D Kusjuures kaks korda nii veel, teine kord ei olnud enam naljakas...

Septembrist detsembrini tekkis väike paanika, et mis ma siin teen ja mis must siin saab. Töö leidmisega on ikka nii, et kui kedagi ei tunne, on raske jalga ukse vahele saada. Kuid samas avastasime me enda jaoks matkamise, see oli omakorda jälle positiivne nähtus. Detsembri algul siiski leidsime ka meie ühe pisike ning 6rna kontaktialge, mida proovisime, et mind tööle saada. Tööle ei saanud, kuid pakuti kolmeks aastaks doktorandikohta. Deal or no deal? DEAL!!! :) Sellel hetkel oleks ma vist olnud n6us juba alla poodi poole kohaga müüjaks minema ja see on veel hullem kui McDonalds :S Pärast väikest läbirääkimist lepingu osas oligi nii, et märtsist oli asi kindel.

Detsembrist märtsini, käisime korra j6ulude ajal kodus. Ülejäänud aja veetsin ennast uude teemasse puurides ja uurides. Siinkohal vahemärkusena, et k6ike ma ei m6ista veel siiani. Aga hambad, implantaadid ning biofilmid - ma olen juba veerandeksperti ;) T6sisemalt hakkasime ka trennis käima.

Märtsist siiani - tööloom... kas seda oligi nüüd siis vaja? Aga perekondlik igakuine kassa täieneb ning doktorandi kohta suhteliselt hästi. Vahel tunnen end isegi süüdi, et ma piisavalt vaeva ei näe. Viimasel ajal siiski üha vähem, sest aega pole, et laiselda. Täitsa l6pp :S

Kokkuv6tteks, suhteliselt hea aasta ning kuigi algus oli raske, on nüüd asjad ülesmäge minemas :) Loodetavasti nüüd siis pikemaks ajaks!

- M -

Järelpuhkus ;)

Kui juba kirjutamiseks läks ja nii palju aega käes on, siis ajan ennast siin juba ajaliselt joone peale ka ;)

J6udsime Eestist 20.07 tagasi. Siis oli ju vapralt vaja tööl käia... lausa 9 päeva :D 1.august on Shveitsi sünnipäev, seega on see vaba. Nii me siis kasutasimegi oma "üüratust" puhkusepäevade koguarvust (20 tp. nuuks... :( ) veel kaks, et s6ita pikemaks nädalavahetuseks tädile ja tädimehele nende suvekohta Brandenburgi külla.

Sellele eelnev aeg oli suht kiire ja palju tuli ära teha. Mina maadlesin sellega, et l6puks aru saada mille peale oma esimene artikkel planeerida. Kuna Tuomas oli terve kuu puhkusel, oligi see nagu omalooming seal. Ise otsi, ise loe ja mis k6ige hullem, ise m6tle... Oma m6tted presenteerisin ma talle üleeile hommikul ja... ja... ja sain kiita!!! Ei peagi koer koguaeg ise oma saba liputama ;) Muidugi ei ole asi l6plik, aga vähemalt liigub. Raske on ka, aga ma loodan, et seda parem on siis tunne, kui k6ik plaanitud eksperimendid kunagi ka publitseeritud saavad. Hetkel ma nii kaugele ei taha/viitsi m6elda. Ikka ükshaaval, ei teki nii suurt stressi :D Mhm, räägin mina, kes ma viimase pooleteise kuu jooksul 2 nädalat tööl olen olnud :)

Igatahes siis see Brandenburg. Meil oli esimene eesmärk v6imalikult palju paadiga s6ita. Saime teiste vana täispuhutava kanuu, ema-ise käest aerud ja umm... siis oligi meie pakiruum juba täis ;) Ei no, nii hull ei olnud, aga peaaegu. Siis veel riided ja kaamerad ja olime valmis startima. Reede öösel kell 3.30. See oli see päev, kus nad Marsilt vett leidsid. Oleks v6inud sellega veel ühe päeva oodata, sest me kuulsime seda uudist kuni kella üheni välja iga poole tunni tagant. Alguses oli päris pime, kuna meil on üks esituli katki, siis see polnud nii hea. Aga s6it läks kiiresti, sest kiirtee oli suht tühi. Kella viie paiku tulid esimesed teated ummikutest ning mina kui kaardilugeja sain ka midagi teha. Aga 6nneks olid need ummikud piisavalt kaugel. Täpselt sama v6in ma ka Brandenburgi kohta öelda, sest 920km on ikka küll kauge. Plaani meil ei olnud millal seal olla ja nii. L6puks läks vist pea 9 tundi. Suht hästi, arvestades et palju oli teeremonti ja seet6ttu ka piiratud kiirusega s6itmist. Mitte et me muidu oleks lennanud kui tuul, bensiin tuleb siiski säästlikult kasutada (kuigi hinnad langevad, mitte et me palju autoga muidu s6idaks, positiivne siiski) ;) K6ik oleks lausa imeline olnud, kui 10km enne meie viimast väljas6itu kiirtee pealt poleks ummik tekkinud ma-ei-tea-kust-kohast. Eelmine väljas6it jäi just seljataha ning nii me siis seal tiksusime oma 40min. Aga see andis meile v6imaluse veelkord kuulda, et Marsil leiti vett, jippii! Ja kohvi saime termosest otsa ning küpsisepakk sai ka tühjaks. Igav ei olnud ;)

Esimene päev siis minipuhkusest oli peaaegu möödas. Magasime veel paar tundi ja siis istusime niisama ja ajasime teistega juttu. Järgmine hommik oli 6nneks ilm ilus ja saime oma paadi täis pumbata ning vee äärde tassida. Saime isegi paar meetrit vees s6ita, kui kuskilt tuli naljakas susin. Mhm, otseloomulikult oli paadis pisike auk. Siis ei aita, kui mulle räägitakse, et paat koosneb kaheksast kandvast eraldi täispuhutavast osast, juhul ka kui see üks natuke 6hku kaotab. Nii me siis läksimegi minu, suure argpüksi, pärast tagasi paati lappima. Kui see püha aktsioon l6pule sai, siis tagasi veele saime umbes kella kolme paiku. Aga siis oli k6ik oki-doki. L6puks saime kokku vist ligi 15km. Seda oli ka kätes tunda, kuid vahva oli ka. Kuigi tuul juba t6usis ning suht raske oli vahepeal end motiveerida Jörgi aitama meie kojuj6udmisel. Siinkohal v6in juba ette öelda, et see oli meie ainus paadireis sealolekuajal.

Laupäev algas juba öösel vihmasajuga ning suure tuulega. Hommikul ei näinud asi parem välja. Järvel oli suhteliselt k6rged lained, vähemalt minu arust järve kohta. Otsustasime minna sinna lähedalasuvasse loodusparki. Niisama jalutama ja loodust nautima. Seal on seda puutumata loodust ikka palju rohkem kui siin. Jalutama me ei saanudki hakata, kui nägime jalgrattaid, kus neli inimest saavad peal olla ning samaaegselt vändata (kaks k6rvuti ja kahekaupa nii, nagu Flinstone'ide auto :D). Nähtud-tehtud ja 6nneks siiamaani elus. Raske oli see asi iseenesest oma konstruktsioonilt juba pluss siis meie neli tükki seal peal, kuid omaette elamus kindlasti. Samuti neile, kes meid selle asjandusega s6itmas nägid :D Tore on kohe teistele inimestele sellise väikese tsirkusega r66mu pakkuda. Järgmine kord kasseerime raha selle eest ;) Kokku olime teel 4 tundi ja kokku oli vist pea 17km. Sinna sisse kuuluvad muidugi pausid kui me vaatetornides käisime ning kui me suurema l6unapausi tegime. Vääääga sportlik nädalavahetus, gut-gut :)

Viimane päev oli vist ilma poolest k6ige hullem. Tuul tahtis juuksed peast välja kiskuda... Tegime siis väiksema tuuri ja läksime Meseburgi, pr. kantsleri suveresidentsi vaatama. Sest ega seal ju muud ei olnudki vaadata :D Täiesti mittemidagiütlev pisike kohake oma vanade majade ja lehmalautadega, mille keskel on äärmiselt ilus vana loss üles vuntsitud. Ning muidugi kahekordse aia taha pistetud. Liiga kaua ühe koha peal olles pilti tehes tulid isegi turvamehed juba putkast välja lähemalt uudistama, et mis teoksil on. Esisissemurdjate m66tu me vist keset päeva välja ei andnud nii, et mehed suundusid varsti oma majakesse tagasi. Sealt edasi s6itsime järgmise järve juurde, jalutasime natuke ning läksime kala sööma. Olime selleks hetkeks vist juba iga päev kala söönud. Jörgi aastakogus oli ületatud ning notsu oli tema viimane valik.

Teisipäeva öösel/varahommikul hakkasime tagasi s6itma. Seekord siis natuke teist teed pidi, et liiga igav ei oleks ja uusi kohti näeks. Teel oli palju rohkem liiklust siiski ja remonti tehti ka pikematel l6ikudel. Koju saime siiski pool tundi kiiremini kui sinna minnes aega kulus, kilomeetreid oli ka nati vähem. Olime samas aga ka palju 6nnelikumad, et üldse koju j6udsime, sest mingi rekka otsustas ühel hetkel meile lihtsalt peale vajuma hakata. Ilma et meil oleks kolmandas reas ruumi olnud kuhu minna. Sellel hetkel oli küll paanika, et mis nüüd, sest tee oli igatpidi autosid täis ja misiganes vale liigutus meie poolt oleks l6ppenud ma-ei-taha-teada-kuidas. Aga siis rekkajuht vist ikka sai aru, et ta ei mahu sinna, kuhu ta mahtuda tahab ning t6mbas tagasi... 6nneks! Rohkem selliseid ekstreemolukordi enam ei taha, sellest piisab kohe täitsa pikaks ajaks.

Vot nii, olegi nüüd juba tänases päevas oma kirjutamistega. Suht tubli näitaja ;) V6i mis?

- M -

Suvine Eesti

Siin on meie suvise puhkuse reportaazh. Kaks nädalat ära siit linnakärast ja m6ttetust jooksmisest... ei suutnud seda l6puks enam ära oodata.
Algas nagu ikka, k6igepealt Baselist Berliini ja siis sealt edasi Tallinna. Esimene lend läks hästi, tuli 6igeaegselt, maandus 6igeaegselt ja pagas oli ka kohal, mida veel tahta. Siis oli meil pea seitse tundi Berliinis aega. "Läksime linna peale". Ega meil muud eriti kavas ei olnud kui, et vaataks natuke ringi ja käiks teletornis. Eriti tahtmist ei olnud ringi tatsata selle raske kotiga, palav oli ja üleüldse need vahepausid enne sihtkohta ei lähe kohe kuidagipidi. Teletornis oli vahva, kallis aga vahva ning ma ei olnudki k6ige suurem jänespüks, k6rgusega oli k6ik okidoki. Pärast j6ime Alexandriplatsil kohvi ja vaatasime elu, nagu k6ik teised... olime turistid kes sulandusid massi. Tagasiteel lennujaama saime tähelepanu, mida me t6esti ei palunud. Rongijaamas tuli mingi mees, kes eelnevalt just oma käpa prügikasti oli pistnud, et pudeleid leida, meie juurde ja kukkus seletama kuidas tema teab kuhu k6ik rongid siit edasi s6idavad. No palju 6nne sulle siis, mis me selle teadmisega nüüd siis teeme. Seletas ja seletas ning hakkas samaaegselt oma käega Jörgi 6la peale patsutama. Esimesel hetkel ma arvan, et Jörg soovis oma särgist eemalduda nii kiiresti kui v6imalik, teiseks saada lahti mehest, kes oma "kultuuri"kihti tema peale laotas. Nüüd sellele tagasim6eldes, ajab ainult naerma :)
Lennujaamas oli sama p6nev nagu alati. Unemati murdis selleks hetkeks juba paremalt ja vasakult. Jörg ostis mingi vutiajakirja ja ma keerasin tooli peale kerra. Ühel hetkel läks muidugi k6ht ka veel tühjaks (otseloomulikult ;) ). Ostsime siis natuke, sest me pidime ju varsti juba koju j6udma. Aga nagu tavaliselt ikka, selle asemel, et "please wait" muutuks "boarding gate ..." muutus "please wait" vilkuv tähis meie lennu taga " delayed". Dumpstidummmmm... Kell on seitse 6htul, me t6usime kella poole kuuest... Kui me siis tund ja veerand plaanitust hiljem lennukis istusime ja raja suunas s6itsime tuli välja, et tornist ei anta luba 6hkut6usuks enne tunni aja möödumist. OK, siis saab vähemalt magada kohas, kus enam millestki maha ei jää. Kerra t6mmata enam nii hästi ei saanud kui varem lennujaama kahe tooli peal, aga magada sai ikkagi. Ning lendu saime ka varem kui tunni pärast. Jipppiii! :)
Päeva punkt oli see rendiauto kassa, kus tädi seletas meile, et "opening hours" ei ole "opening hours" ja hilise auto kättesaamise eest tuleb juurde maksta. Ei olnud see hetk, kus oleks pidanud meiega vaidlema hakkama, anna auto ja lase meid magama ning me tegeleme teie "lahtiolekupoliitikaga" m6ni teine kord. Natuke enne kella ühte olime kodus ja vist natuke enne kolme saime magama, missioon täidetud! :)

Kodus on alati tore olla, ma m6istan nüüd 100% miks Jörgile seal nii väga alati meeldis. Lähed 6ue, ükski auto ei kihuta, ole ja kuula vaikust (ja linnulaulu). Hetkel kuulan ma siin mööduvate autode raadioprogramme, see on suhteliselt n6me. Peaks paigaldama sildi enne maja tee äärde - palun keerake oma raadio normaalsete detsibellide peale, siin elavad inimesed ei ole huvitatud teie muusikamaitsest! Dankesöön! See siis selleks.

Kuna meil siis ka Eestis rattad all olid, saime ka ringi rallida ja kohti avastada, kus me varem käinud polnud. Jörgil oli suur plaan, teha v6imalikult palju pilte ning see tuli tal l6puks päris hästi välja. Esimese päeva 6htupoolikul, kuna terve päeva oli sadanud, käisime Keila joal ja Türisalu pangal. Vihma sadas ka siis nii, et ma sain Jörgi assisteerida ning vihmavarju üle kaamera hoida, peaks mainima, kohati oli ikka "jube p6nev" ;) Kuskil mere ääres Türisalus avastasime, et auto all tolgendab mingi voolik lahti, no aitäh... Hetkeks oli natuke paanikat, siis käis meie suur mehhaanik auto all, pidi parandatav olema. Kui Jörg seda ütleb, ei saa miskit hullu katki olla ;) Kojus6ites nägime tee ääres kahte metssiga... nii oli ka metslooma nägemise kvoot selleks päevaks täidetud. Magama saime vist alles kella ühe-kahe ajal, aga see-eest oli päev tore olnud.

Teisipäeval käisime Haapses. Vaatasime minu endised (tahtsin juba vanad kirjutada, aga te ei ole ju vanad :) ) töökaaslased üle. Siinkohal pean mainima, et oli nii tore teid k6iki jälle näha!!! :) Muidugi olime me väga 6nnelikud selle üle, et Marta meid sinna peaaegu et paradiisi kutsus :) Ning et ilm ka kaasa mängis ning päikest näitas, see oli kohe eriti ilus. Ma ei teagi kuhu see terve päev kulus, aga juttu oleks vast pikemakski ajaks jätkunud. Suitsukala oli viimase peal, ka Jörgi arust ning uskuge mind, see on megakompliment! Ning saun ja meri - need olid Jörgi arust juba üle v6lli, räägib siin k6igile kui vahva seal oli! Samal ajal kui mina teiste eluga ennast kurssi viisin, sai Jörg endale juba s6bra kellega vutti mängida. V6i siis see pisike s6ber sai endale suure s6bra, kes temaga vutti tahtis taguda. Ma ei teagi, kes l6puks siis peale jäi, aga Jörg lahkus väljakult roheliste teksade ja rohelise varrukaga kuid see-eest oli "onu" palju maasikaid pisike s6bra vanaisa käest saanud. Ikka kasud sees, kui väiksematega tegeled :)
Tore on muidugi ka see, et Viiul on nüüd ka ikka keegi, kes teda sealt musta masenduse ääremailt kiiresti ära ajab :) See on raske amet, kuid keegi peab seda tegema, sest muidu me teame ju küll, mis juhtub kui Viiu 6htul laboris kaua istub üksinda ja tulemusi ikka ei tule ;)

Pärast teist päeva on mul nüüd suhteliselt raske meenutada, mis me tegime päev-päevalt. Kuid nii palju ma mäletan, et kolmapäeva 6htul oli rummisiilid kohal. Ehk siis Berit ja Kristel, grill ja magustoiuduks need kaloripommidest eelpoolmainitud rummisiilid. Süüa oli palju ja juttu oli vist veel rohkem. M6ned asjad ei muutu t6esti kunagi, Beriti ületamatu lobisemine ja Kristeli lakkamatu naer. Nagu polekski ära olnud vahepeal :D Igatahes venis see grilli6htu vaikselt juba grilliööks ja mida aeg edasi seda rohkem sai riideid selga pandud. Tore teada, et kuskil ikka läheb öösel külmemaks ka, mitte nagu siin kus öösel on ka 25 kraadi.

Suurematest ettev6tmistest veel, siis me käisime Elistvere loomapargis. Ettev6tmine oli selle mineku juures see umm... autos6it Tartu maanteel. Ei hakka siinkohal midagi kallite kaasmaalaste kohta muud ütlema, kui et - raske on ikka elu, kui keegi 90 tsoonis teie ees 95 s6idab, ikka vaja pigistada igal v6imalusel ennast mööda ja siis ees töllerdada terve tee :D Väikesed vahemaad, väikesed kiirused, "väikesed" inimesed ja olematud ajav6idud... kurb aga t6si. Igatahes me jäime ellu, esimene punkt - täidetud. Elistvere oli pisike, aga siiski vaatamist väärt. Sääski oli palju rohkem kui vaja, aga kannatasime ära, mis meil muud üle jäi. Jörg nägi esimest korda elus kotkast, see on ka üks nendest lugudest, mis ta k6igile nüüd räägib. Ja kotkas ei olnud kuskil puuris vaid lendas niisama seal tiigi kohal kuni k6ik väikesed linnud talle kambaka tegid. Vähemalt saime vastuse küsimusele miks me kunagi p6tru ei näe, sest see kes seal rohu sees oli, näitas endast vaid k6rvu - sama hästi oleks v6inud see ka jänes olla :D
Elistverest edasi (pärast paaritunnist veedetud aega) läksime Alatskivi lossi vaatama ja siis Peipsi äärt pidi tagasi. Tutvusime ka teedega, mis kaardi järgi lugedes juba palju ei lubanud, aga kui kaardilugeja ning autojuht omavahel selgeks ei saa kus pöörata ning kuhu minna, siis tuleb pärast kuskilt metsavahelt tagasi logiseda :D Kella üheteistkümne paiku olime Jägala joal ning Jörg tegi pilte. Seda on siin inimestel raske uskuda, et nii hilja veel normaalsed pildistamisolud on :)

Lisaks neile s6itudele, oli meil ka päris mitu rabapäeva. Käisime Kakerdaja rabas, kuhu me ma-ei-tea-mis-teed-mööda j6udsime, auto nägi igatahes pärast paras käkerdis välja ;) Ja kaks korda Viru rabas, üks kord päeval ning teine kord 6htul hiljem, sest Jörg tahtis pilte teha. Kui sääsed välja arvata, oli k6ik OK ning ilus :) Altja k6rtsi "tallinna kesklinna tüüpi" hindadega tutvusime ka, aga kui mujalt süüa ei saa, siis on äri suht hästi läbi m6eldud... Käsmu poolsaarel olime ka nii päeval kui 6htul hiljem. Seal suutis Jörg adru sisse ära uppuda nii, et pärast terve auto lehkas... ja jalan6usid ähvardas juba hülgamine, kuid pärast t6sist nühkimist ja tuulutamist, andis adru alla ning meie v6itsime. Hehe.

Käisime muidugi ka Ave uut pesa vaatamas :) Ning seda metsistunud toakassi, kellel pole enam sooja ega külma kas keegi temaga tegeleb, peaasi et saaks 6ue. Hehe, nii see läheb ;) Kuna me muidugi l6pliku viimistlust ei j6ua ära oodata, siis panime omalt poolt välja motiveeriva soojaleivapeo kingi. Ning kokkulepe on kokkulepe, me juba paneme iga kuu 5 eurot selle jaoks k6rvale ;) V6i äkki peaks rohkem panema, igaks juhuks kui maja enne valmis saab...? K6ige muu hulgas, mis me selle 6htuga j6udsime ära rääkida ja muljetada, siis WC-sse mineva tapeedimuster/värv jäi meil ikkagi valimata, aga äkki oli see lihtsalt hea taktika ;) Nii saavad nad ise valida... mhm-mhm-mhm... :D

L6ppude-l6puks oli see puhkus ikkagi liiga lühike... tahaks ju alati rohkem aega veeta inimestega, kes tähtsad meie jaoks on, aga niisama tahaks jälle ka olla. Nautida seda, et hea maal olla, mitte midagi suurt teha. Ning isegi muru ei pea niitma, sest Jörg tahab seda vabatahtlikult teha. Kogu selle kahe nädala jooksul j6udsime Tallinna kesklinna kahel korral. Kaks päeva enne äras6itu ostutuurile (Baltmannis pakiti Jörgile vale särk kaasa, mida allahindluse t6ttu ju enam ümber ei vahetata...) ja enne äras6itu käisime söömas. Ei saa öelda, et Tallinnast nii väga puudust tunnen, sest linnasaginat on siingi piisavalt. Kuigi siin ei ole nii palju vahvaid turiste, kes ikka veel oma 6llepagasit mööda munakive veavad (kui nad need purgid kunagi kodus lahti teevad, siis see 6lu ju hüppab sealt purgist välja...?).

Tagasilend läks suhteliselt plaanipäraselt, ainult pisikese hilinemisega. Berliinis maandusime enne kui suur äike seal möllama hakkas. Meie üheks ööks odav hotellituba oli nii suur, et seal oleks v6inud vabalt kaks nädalat elada. Meil oli seda luksust kuni järgmise hommiku kella viieni, siis tuli ennast edasi Baselisse lasta lennutada. Nii pea kui kodus pesumasin sisse oli lülitatud, pugesime m6lemad p6hku ja nautisime seda, mis selleks hetkeks veel puhkusest järele oli jäänud (ehk siis viimast poolt päeva :D ).

Kokkuv6tteks v6in öelda, et nii tore oli k6iki jälle näha, juttu rääkida ja m6ista, et ma ei ole ainus, kes ei suuda töö k6rvalt piisavalt palju aega leida kirjutamiseks-joonistamiseks :) Siis ma ei tunne end nii süüdi, kui vahel tundub nagu poleks sada aastat midagi kuulnud kellestki. Mis ei tähenda, et ma ennast üldse süüdi ei tunneks... siinkohal ma ei luba, et asjad paraneksid, sest ma ju tean, et ega ma aega juurde varastada kuskilt ei saa... kahjuks :(

Kallid teile k6igile ning j6ulude ajal jälle!
- M -