Püüan heastada paarikuulist pausi ning seega tuleb täna lausa kaks postitust, ikka ilusasti oma pausi arvelt, ei varasta siin tööaega ega midagi :)
Kõvad lõbustusparkurid nagu me oleme, käisime me ka siis lõpuks Saksamaa suurimas lõbustuspargis. Ma pole ju kunagi nendest vaimustuses olnud, seega pole ma ka paljusid näinud. Seega minu jaoks oli see äärmiselt muljetavaldav kui suur ja ilus see oli. Ning päeva lõpuks ei olnud enam raske arvata, miks sõidavad rongid pargi ühest otsast teise, sest see edasi-tagasi tatsamine tundub ühel hetkel nagu maratoni läbimine.
Ega me siis ainult kahekesi läinud, kahekesi poleks meil sellist ideed ju tulnudki... Jörgi üks sõber üritas mitu nädalat kampa kokku ajada ning lõpuks tuli tal ainult meiega piirduda, suurte jänespükstega, kes teatasid juba alguses, et igasuguseid jube kiireid ja kõrgeid asju nad kaasa ei tee. Naaa-kaaaa!
Plaan oli täpselt kella pealt paika pandud: punkt 8:30 kohtume väravate juures. Park tehakse küll alles 9:00 lahti, aga selleks et parkimiskohta saada, peab juba varem kohal olema... well, me ei jõudnud päris täpselt, sest see oli ju veel varasem hommik kui tavaline tööhommik :S Niisiis sai Tobias natuke kületada meid oodates. Äärmiselt tore oli hommikul enam vähem autoaknaid puhtaks kraapida ja mõelda, jeee, lõbustuspark :D Aga suvel ei ole ju mõtet minna, kui iga asja sabas tuleb juba pea tunni jagu oodata.
Kella üheksast sai siis sisse... ekspertkülastaja, kellel oli juba plaan, mis kõigepealt tuleb läbi käia, sest pärast on liiga palju rahvast ja meie, kaks lammast. Minul oli muidugi tegemist, et kõik asjad ülevaadatud saaksid, sest see on tõesti nagu muinasjutumaailm. Ühe hetkega sai selgeks, miks pilet nii kallis on - teemapargi ehitamiseks ja hoidmiseks lihtsalt kulub ka ju mingi summa. Pluss seal oli umbes miljon kõrvitat kui mitte rohkem - Halloween tuleb ju.
Minu jaoks oli juba esimene atraktsioon piisavalt jube... pisike käru, lift ülesse, siis muidugi järsk kurv ja otsejoones mäest alla, siis paar ägedat paremat ja vasakut kurvi ja uuesti mäest alla... iiiiiks, just sellepärast ma pole veel aru saanud miks need kohad lõbustuspargid on. Ei olnud nii väga lõbus, aga samas ei kannata ma ju suurt kõrgust ka ning selle käruga seal "põnevaid" kurve võttes oli mu ainus mõte, et miks-miks-miks ma pidin sinna ronima. Kõige vahvam on, et kuskil raja peal on kaamera ja pärast saad kuue euro eest selle pildi osta, mis nad sust teinud on. Nu jah, see pilt ei olnud seda väärt, võib-olla oleks parem sellised pilte koju vanematele saata ja lunaraha nõuda, sest pildil olevatel inimestel on eeldatavasti surmahirm :D
Enamasti olid ju kõik atraktsioonid ühte moodi ühes ehitatud, kõigepealt viia sind kõrgele ja siis alla solgutada. Mõni oli päris vahva, nt. bobisõit ja sihuke natuke "titekas".
Schweizer Bobbahn
Alpenexpress
Samas ma ei saa siiamaani aru kuidas ma seda asja kaks korda tegin, täielik müstika... eeldatavasti oli mu hirm juba ää külmunud selleks hetkeks:
Atlantica Supersplash
Uhked võime mõlemad olla ka selle üle, aga samas ma ju natuke teadsin, mida see endast kujutab... sellelaadse hullu "tünni" sees olen ma juba Helsingis olnud:
Eurosat
Muidugi, et külmumine täielik oleks oli vaja minna sinna... ja ainuke, kes pärast seda tilkus, oli see, kes keskel istus. Ehk siis mina. Aga kuna sellise temperatuuri juures polnud sellel saba, siis me tegime kohe kaks ringi, ega enam märjemaks minna tõesti ei saanud ju ka :)
Tiroler Wildwasserbahn
Siis on neil sellised asjad seal ka veel, niisama reklaami mõttes. Sest ainuüksi selle asja nägemine kaugelt on minu jaoks juba hirmuäratav. Olgu siis hõbetähe poolt sponsoreeritud või mitte :S Tobias sõitis sellega vist kokku neli korda... palju õnne! Ma oleks juba hirmu kätte ära surnud kui see asi sealt esimesest püstsirgest üles roomab :I:I:I
Silver Star
Ma arvan, et kuigi see lendab kõrgele, on ta nii kiire, et võib-olla on isegi minusuguse jänese jaoks lõbus. Seekord otsustasin, et ei-ei-ei, aga järgmine kord prooviks ära. Kes tuleb kaasa? Nullist sajani 2.5 sekundiga ja kolm korda üle pea. Hmmm, äkki ma ikka mõtlen selle äraproovimise peale :S
Blue Fire
Igatahes vahva päev oli! Ning tahaks kindlasti tagasi minna :) Kes kaasa tahab tulla, andku teada ;)
Ilusat päeva jätku teile ja head videotamist :)
21/10/2009
Blogi tuleb tagasi... loodetavasti!
No nii, teretulemast tagasi! Me oleme veel täiesti olemas ja vahel oleme isegi mõelnud, et võiks ju midagi kirjutada. Eks ma nüüd siis püüan informatiivne olla.
Tegelikult pole siin suurt mitte midagi ju juhtunud. Põhiline päevakava on äärmiselt igav – hommikul suure vaevaga ennast voodist välja veeretada, tööle tulla ja mõelda, millal saaks ennast kodu suunas jälle liigutama hakata. Eriti nendel päevadel, kus on palju teha ja kohe üldse pole sellist tunnet, et viitsiks. Aga peab... ma tean küll!
Et kuidas siis läinud on? Töiselt... tuli välja, et ülikool on ikka üks suhteliselt nõme asutus, kus paberimajandus on sinu põhitöö. Teaduskonna vastutavad tähtsad onud olid saatnud mulle kirja, et mu juhendajad peaksid mind pärast esimest lõpetatud doktorantuuriaastat kontrollima. Äärmiselt tore mõte ju, sest mul ei ole ju absoluutselt mitte midagi muud oma ajaga siin teha, kui mingisugust ettekannet ja protokolli kirjutada. Nu jah, igatahes olukord läks kuu alguses äärmiselt huvitavaks, sest ma ei olnud seda tähtsat kirja ju kunagi näinudki. Ma pole päris kindel, mis ajas teaduskond elab, aga see info, et ma juba jaanuaris kolisin, ei olnud nendeni veel jõudnud. Ja mida tähtsad onud siis teevad, kui nad arvavad, et tudeng on laisk? Otseloomulikult nad helistavad otsejoones laisa tudengi juhendajale... siis võtab juhendaja sektrtär minuga ühendust ja pean järgmisel päeval vaibale ilmuma. Äärmiselt loogiline ju? Eriti see, et mul polnud 16h enne seda kohtumist halli aimugi, mis-kes-kus-miks. Aga samas oli see ju sama hr. porf. Juhendaja osas, sest ega keegi ei maininud siis ju, miks seda kohtumist kohe homme on vaja. Igatahes oli see üks äärmiselt veider kohtumine, ma ei mäletagi millal keegi minu peale enne nii viisakalt karjunud oleks. Tekkis kohe tunne, et ma mahun sinna laisa tundegi kategooriasse hästi sisse. Aga kui välja tuli, et nad tainapead (väga vabandan, aga selle jaoks ei ole muud sõna), ei suuda ülitähtsalt tundegiinfosüsteemist või personaliosakonnast mu uut aadressi välja otsida, või nt. nagu kõik teised inimesed tänapäeval, e-maili saata, siis ei olnud mul enam mingit tahtmist seda viisakat karjumist kuulata... onu oli siis terve suure nimekirja asjadest kaasa toonud, mis ma pean kuu lõpuks teaduskonnale esitama. Pooled asjad olen ma küll juba ülikoolile edastanud, aga nagu välja tuleb, see ei loe, sest teaduskond ei aktsepteeri asju, mida nendele pole eraldi ekstra saadetud. Teretulemast edukasse kesk-Euroopa ülikooli! Just täpselt selliste nõmeduste pärast ei tahtnud ma seda doktorantuuri kohe alguses... keegi tahab sust koguaeg midagi, koguaeg on mingi jama kaelas ja tegeliku teadustöö jaoks on täpselt nii palju aega, et tsaupakaa nädalavahetus. Nüüd kui mulle vihjati, et tegelikult on teaduskonnal ka reeglid online, siis ma uurisin natuke ja seal on tõesti punkt selle ülevaatuse kohta. Nu jah, aga see paber on sinna neti alles suht hiljuti üles riputatud. Jube kavalad on nad oma arust...
Täna hommikul vaadati ja kuulati mind siis üle. Aga mitte selles vormis, nagu see tähtis onu ette kirjutas... pigem oli see nagu arutelu teemal, kuidas me mu tulemused artiklitesse jagame, sest nagu välja tuleb, on eduka doktoratuuri alustalaks, et esimese aasta lõpuks peab olema visioon, mis artiklite teemad täpselt on. Just täpselt, peab juba äärmiselt täpne visioon olema. Ja ma veel lootsin, et me teeme sellise koosoleku nagu ettekirjutus oli – see lootus jooksis kohe alguses liiva lausega...“ vaatame siis, mis tulemused sul on ja siis sa kirjutad pärast raporti, me vaatame üle ja kirjutame alla“. Urrr. Aga kui päris aus olla, siis sisimas ma ju teadsin, et see nii läheb. Ma olen ju edukas doktorant ja keegi pole minu eest siin kunagi midagi ära teinud ega kirjutanud. Lubasime raporti saata kuu lõpuks, loodetavasti jõuan selle siis enne järgmist reedet ära saata, ei taha ju tähtsaid onusid päris üle ääre ka lükata.
Kuna elu on olnud täpselt nii tore pärast puhkust, ei ole mul ka eriti tahtmist olnud midagi postitada, sest ma olen koguaeg mingisugused asju tööl teinud ja siis kodus vegeteerinud... ja siis nädalavahetusel jälle tööd teinud. Ja kolmapäeviti käin loengus ka. Sest nagu tähtsad onud arvavad, siis ma peaks ikka rohkem ainepunkte tegema kui ettenähtud 12. Ma ikka veel ei saa päris täpselt aru, miks?! Kui nad rohkem tahavad, siis nad peaks rohkem oma tähtsatesse reeglitesse kirjutama... aga kuna ma juba nii "heas" nimekirjas nendega olen, siis ma esitan neile plaani 18 ainepunkti jaoks – 4 on juba olemas ja see semester toob veel 2. Siis järgmine sügis läheb lõbusaks biostatistikaks ;) 4 ainepunkti I osa eest ja 4 kevadel II osa eest – eeldusel, et ma esimesest osast läbi saan :D
Kokkuvõte – kõik, kes leiavad, et neil on igav, peaksid ülikooli astuma! Siin leiab koguaeg keegi, et sa pead seda ja teist tegema ning sul ei jäägi aega enam igavleda ;)
Kokkuvõte 2 - hetkel on meil selge visioon kahe artikli osas, mis mõlemad peaksid saama järgneva aastaga avaldatud. Olenevalt kuidas me olemasolevat infot artiklitesse jagame... läheb kirjutamine võib-olla juba varsti lahti :S Oh, seda õnne ja rõõmu, jõulud tulevad ilusad! ;)
Tegelikult pole siin suurt mitte midagi ju juhtunud. Põhiline päevakava on äärmiselt igav – hommikul suure vaevaga ennast voodist välja veeretada, tööle tulla ja mõelda, millal saaks ennast kodu suunas jälle liigutama hakata. Eriti nendel päevadel, kus on palju teha ja kohe üldse pole sellist tunnet, et viitsiks. Aga peab... ma tean küll!
Et kuidas siis läinud on? Töiselt... tuli välja, et ülikool on ikka üks suhteliselt nõme asutus, kus paberimajandus on sinu põhitöö. Teaduskonna vastutavad tähtsad onud olid saatnud mulle kirja, et mu juhendajad peaksid mind pärast esimest lõpetatud doktorantuuriaastat kontrollima. Äärmiselt tore mõte ju, sest mul ei ole ju absoluutselt mitte midagi muud oma ajaga siin teha, kui mingisugust ettekannet ja protokolli kirjutada. Nu jah, igatahes olukord läks kuu alguses äärmiselt huvitavaks, sest ma ei olnud seda tähtsat kirja ju kunagi näinudki. Ma pole päris kindel, mis ajas teaduskond elab, aga see info, et ma juba jaanuaris kolisin, ei olnud nendeni veel jõudnud. Ja mida tähtsad onud siis teevad, kui nad arvavad, et tudeng on laisk? Otseloomulikult nad helistavad otsejoones laisa tudengi juhendajale... siis võtab juhendaja sektrtär minuga ühendust ja pean järgmisel päeval vaibale ilmuma. Äärmiselt loogiline ju? Eriti see, et mul polnud 16h enne seda kohtumist halli aimugi, mis-kes-kus-miks. Aga samas oli see ju sama hr. porf. Juhendaja osas, sest ega keegi ei maininud siis ju, miks seda kohtumist kohe homme on vaja. Igatahes oli see üks äärmiselt veider kohtumine, ma ei mäletagi millal keegi minu peale enne nii viisakalt karjunud oleks. Tekkis kohe tunne, et ma mahun sinna laisa tundegi kategooriasse hästi sisse. Aga kui välja tuli, et nad tainapead (väga vabandan, aga selle jaoks ei ole muud sõna), ei suuda ülitähtsalt tundegiinfosüsteemist või personaliosakonnast mu uut aadressi välja otsida, või nt. nagu kõik teised inimesed tänapäeval, e-maili saata, siis ei olnud mul enam mingit tahtmist seda viisakat karjumist kuulata... onu oli siis terve suure nimekirja asjadest kaasa toonud, mis ma pean kuu lõpuks teaduskonnale esitama. Pooled asjad olen ma küll juba ülikoolile edastanud, aga nagu välja tuleb, see ei loe, sest teaduskond ei aktsepteeri asju, mida nendele pole eraldi ekstra saadetud. Teretulemast edukasse kesk-Euroopa ülikooli! Just täpselt selliste nõmeduste pärast ei tahtnud ma seda doktorantuuri kohe alguses... keegi tahab sust koguaeg midagi, koguaeg on mingi jama kaelas ja tegeliku teadustöö jaoks on täpselt nii palju aega, et tsaupakaa nädalavahetus. Nüüd kui mulle vihjati, et tegelikult on teaduskonnal ka reeglid online, siis ma uurisin natuke ja seal on tõesti punkt selle ülevaatuse kohta. Nu jah, aga see paber on sinna neti alles suht hiljuti üles riputatud. Jube kavalad on nad oma arust...
Täna hommikul vaadati ja kuulati mind siis üle. Aga mitte selles vormis, nagu see tähtis onu ette kirjutas... pigem oli see nagu arutelu teemal, kuidas me mu tulemused artiklitesse jagame, sest nagu välja tuleb, on eduka doktoratuuri alustalaks, et esimese aasta lõpuks peab olema visioon, mis artiklite teemad täpselt on. Just täpselt, peab juba äärmiselt täpne visioon olema. Ja ma veel lootsin, et me teeme sellise koosoleku nagu ettekirjutus oli – see lootus jooksis kohe alguses liiva lausega...“ vaatame siis, mis tulemused sul on ja siis sa kirjutad pärast raporti, me vaatame üle ja kirjutame alla“. Urrr. Aga kui päris aus olla, siis sisimas ma ju teadsin, et see nii läheb. Ma olen ju edukas doktorant ja keegi pole minu eest siin kunagi midagi ära teinud ega kirjutanud. Lubasime raporti saata kuu lõpuks, loodetavasti jõuan selle siis enne järgmist reedet ära saata, ei taha ju tähtsaid onusid päris üle ääre ka lükata.
Kuna elu on olnud täpselt nii tore pärast puhkust, ei ole mul ka eriti tahtmist olnud midagi postitada, sest ma olen koguaeg mingisugused asju tööl teinud ja siis kodus vegeteerinud... ja siis nädalavahetusel jälle tööd teinud. Ja kolmapäeviti käin loengus ka. Sest nagu tähtsad onud arvavad, siis ma peaks ikka rohkem ainepunkte tegema kui ettenähtud 12. Ma ikka veel ei saa päris täpselt aru, miks?! Kui nad rohkem tahavad, siis nad peaks rohkem oma tähtsatesse reeglitesse kirjutama... aga kuna ma juba nii "heas" nimekirjas nendega olen, siis ma esitan neile plaani 18 ainepunkti jaoks – 4 on juba olemas ja see semester toob veel 2. Siis järgmine sügis läheb lõbusaks biostatistikaks ;) 4 ainepunkti I osa eest ja 4 kevadel II osa eest – eeldusel, et ma esimesest osast läbi saan :D
Kokkuvõte – kõik, kes leiavad, et neil on igav, peaksid ülikooli astuma! Siin leiab koguaeg keegi, et sa pead seda ja teist tegema ning sul ei jäägi aega enam igavleda ;)
Kokkuvõte 2 - hetkel on meil selge visioon kahe artikli osas, mis mõlemad peaksid saama järgneva aastaga avaldatud. Olenevalt kuidas me olemasolevat infot artiklitesse jagame... läheb kirjutamine võib-olla juba varsti lahti :S Oh, seda õnne ja rõõmu, jõulud tulevad ilusad! ;)
20/07/2009
New: blog list
Hi everyone,
I just wanted to tell you that I added a blog list to our blog with blogs that we read regularly. You find it on the right side, right below the 'About Us' section. And I want to tell everyone that whenever you have time, check out Florian Schulz's blog 'Visions of the Wild', a blog about nature photography on the North American continent. It's worth your time :)
Cheers,
J
I just wanted to tell you that I added a blog list to our blog with blogs that we read regularly. You find it on the right side, right below the 'About Us' section. And I want to tell everyone that whenever you have time, check out Florian Schulz's blog 'Visions of the Wild', a blog about nature photography on the North American continent. It's worth your time :)
Cheers,
J
19/06/2009
Skandaal?!
Kes rääkis siin paar õhtut tagasi, et pulmadeks on vaja vaid kleit kapist välja otsida ning minekule... see sama tegelane unustas ju ära, et ta põletas endale esimesel suvepäeval sihukese t-särgi selga, et selle peale ei anna mingit kleiti panna. Pigem näen siis välja nagu kaeluskaru, kes metsast lillelise kleidi leidis, aga pole peegliga kohtunud. Niisiis käisime me täna poes, mulle garderoobi otsimas. Teades kui väga mulle meeldib ju poes käia ja asju otsida ja veel parem, neid selga proovida, siis oli see ju puhas piin?! Käisime vist kõik võimalikud poed läbi kuni lõpuks mingi topinässi sain, ühe päeva kannatab ära ning kapis seelikuid ju on, millega seda kombineerida. Kõige parem on muidugi, et meil siin sajab enam-vähem pausiteta ehk siis, parim päev pulmapilte looduses teha :D Ning ma külmetan ennast pooleks selle topiga :D
Muidu, läbisin kiirkursuse kaamera käsitlemisest ja lakkisin küüned roosaks (Berit, must saab veel asja ;) ) - ma olen nüüd valmis homseks, seelik tuleb vaid veel ära triikida ja midagi homme hommikul oma juustega teha. Kuigi vahet pole, poole tunni jooksul on nad ju niikuinii sorakil, sest vihma sajab :) aga äkki tuleb päike välja ja läheb soojemaks. Oleks ka tore variant ;)
Igatahes läksin nüüd vaatama, mida ma veel tegema pean! Ilusat pikka nädalavahetust kõigile ;)
Kallid,
- M -
Muidu, läbisin kiirkursuse kaamera käsitlemisest ja lakkisin küüned roosaks (Berit, must saab veel asja ;) ) - ma olen nüüd valmis homseks, seelik tuleb vaid veel ära triikida ja midagi homme hommikul oma juustega teha. Kuigi vahet pole, poole tunni jooksul on nad ju niikuinii sorakil, sest vihma sajab :) aga äkki tuleb päike välja ja läheb soojemaks. Oleks ka tore variant ;)
Igatahes läksin nüüd vaatama, mida ma veel tegema pean! Ilusat pikka nädalavahetust kõigile ;)
Kallid,
- M -
17/06/2009
Tegevust jätkub, igav ei ole
Ma vean siis selle kuu keskmise postituste arvu kohe veel kõrgemale, hehehe.
Mõtlesin juba eile kirjutada, aga olin siis veel selles "loe kümneni ja hinga sügavalt" faasis. Viimasel ajal pole ju töö juures midagi suurt teha olnud, sest mu katsed seisavad selle taga, et meil pole ei meetodeid ega masinaid - supercombi! Seetõttu ma siis kirjutasin targematele ning rikkamatele Zürichisse... no jah, ma siis kirjutasin kaks nädalat tagasi, esmaspäeval viskas juba tõsiselt närvi mustaks, et vastust pole. Kirjutasin siis uuesti, et ma ikka veel ootan ja pole unustanud, et ma ootan ;) Põhimõtteliselt niimoodi, natuke oli ikka viisakam. Aga see shveitslaste moodi - homme on ka päev, kui täna ei jõua, raha ju tiksub, paanikaks pole põhjust - elamine, see käib vaikselt juba pinda, sest kui vaja midagi ära teha, siis on küll viimane rahvas, kes kiirelt reageeriks. Igatahes oma pideva pealekäimise ja aktiivse olemisega sain ma nüüd nad nii kaugele, et järgmine esmaspäev, 22.06, lähen sinna. Kell üheksa hommikul pean kohal olema. Iiiiks, ma pole enamus päevadest isegi mitte selleks ajaks Baselis. Aga eks ma siis lähen pühapäeval varem magama ja loodan, et ma sisse ei maga. Ning siis terve päev FISHamist. Oikuitore. Ma olen ennast juba teoreetiliselt sellel teemal harinud ning meetod ei oleks ju ka praktikas probleem, ainult et... meil siin pole selleks vahendeid. Vaatame siis kuidas see koostöö sujub ja kui tihti ma nüüd siis rikkurite linna külastama hakkan.
Lisaks sellele, et ma kedagi sealt ei tunne ning absoluutset ettekujutust ei oma kuidas see kõik funktsioneerima peaks, siis olen ma nüüd selles jamas ka suht-koht üksi, sest suur ülemus on kuu aega puhkusel... dumpstidum. Vastutus on tore asi ning vahva on oma rida ajada, aga jah, niimoodi minus siis seda iseseisvust püütakse kasvatada. Oodaku ta ainult, kui ta juulis tagasi on. Kirjutan selleks ajaks kõik küsimused jooksvalt ülesse ja toon ta puhkusepilvelt poole minutiga alla tagasi ;) Kõigi eelduste kohaselt lõppeb see siiski taaskord suurepärase omaväravaga, aga vähemalt olen siis taaskord aktiivsust üles näidanud. Ning kõigile neile, kes te mu esimest artiklit ikka veel oodata, pikka meelt! :) Iseloomu kasvatamist mainides, siis selle kirjutamine kujutab tulla äärmiselt piinarikas (loodetavasti mitte pikk), ekstra piinarikas.
Nädalavahetusel olen palgata assistendiks Jörgile, kes juba oma kolmandat pulma fotograafina kajastab. Ma pean õigel ajal õige objektiiviga õiges kohas olema. Muu polnud vist oluline ;) Kindlasti saan veel täpsed juhised. Igatahes on jälle põhjust oma kleit kapist välja õngitseda. Just täpselt, mul on ainult üks kleit ;)
Järgmise korrani siis!
Kallid ja hääd ööd,
- M -
PS: Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, aga meil on instituudis nüüd veel üks soomlasest hambaarst, huvitav kas eestlased on ka nii ühtemoodi kõik...? Ning ma ei tee nalja seekord nende keeleliste omapärade üle :) Või äkki shveitlaste üksluisel foonil paistavad kõik teised jälle kuidagi teistmoodi ühtemoodi välja. Kuigi päris soomlastega ma ennast ka ühte punti ei tembeldaks, selleks tuleks mul veel natuke pohhuismi kasvatada endas ;)
Mõtlesin juba eile kirjutada, aga olin siis veel selles "loe kümneni ja hinga sügavalt" faasis. Viimasel ajal pole ju töö juures midagi suurt teha olnud, sest mu katsed seisavad selle taga, et meil pole ei meetodeid ega masinaid - supercombi! Seetõttu ma siis kirjutasin targematele ning rikkamatele Zürichisse... no jah, ma siis kirjutasin kaks nädalat tagasi, esmaspäeval viskas juba tõsiselt närvi mustaks, et vastust pole. Kirjutasin siis uuesti, et ma ikka veel ootan ja pole unustanud, et ma ootan ;) Põhimõtteliselt niimoodi, natuke oli ikka viisakam. Aga see shveitslaste moodi - homme on ka päev, kui täna ei jõua, raha ju tiksub, paanikaks pole põhjust - elamine, see käib vaikselt juba pinda, sest kui vaja midagi ära teha, siis on küll viimane rahvas, kes kiirelt reageeriks. Igatahes oma pideva pealekäimise ja aktiivse olemisega sain ma nüüd nad nii kaugele, et järgmine esmaspäev, 22.06, lähen sinna. Kell üheksa hommikul pean kohal olema. Iiiiks, ma pole enamus päevadest isegi mitte selleks ajaks Baselis. Aga eks ma siis lähen pühapäeval varem magama ja loodan, et ma sisse ei maga. Ning siis terve päev FISHamist. Oikuitore. Ma olen ennast juba teoreetiliselt sellel teemal harinud ning meetod ei oleks ju ka praktikas probleem, ainult et... meil siin pole selleks vahendeid. Vaatame siis kuidas see koostöö sujub ja kui tihti ma nüüd siis rikkurite linna külastama hakkan.
Lisaks sellele, et ma kedagi sealt ei tunne ning absoluutset ettekujutust ei oma kuidas see kõik funktsioneerima peaks, siis olen ma nüüd selles jamas ka suht-koht üksi, sest suur ülemus on kuu aega puhkusel... dumpstidum. Vastutus on tore asi ning vahva on oma rida ajada, aga jah, niimoodi minus siis seda iseseisvust püütakse kasvatada. Oodaku ta ainult, kui ta juulis tagasi on. Kirjutan selleks ajaks kõik küsimused jooksvalt ülesse ja toon ta puhkusepilvelt poole minutiga alla tagasi ;) Kõigi eelduste kohaselt lõppeb see siiski taaskord suurepärase omaväravaga, aga vähemalt olen siis taaskord aktiivsust üles näidanud. Ning kõigile neile, kes te mu esimest artiklit ikka veel oodata, pikka meelt! :) Iseloomu kasvatamist mainides, siis selle kirjutamine kujutab tulla äärmiselt piinarikas (loodetavasti mitte pikk), ekstra piinarikas.
Nädalavahetusel olen palgata assistendiks Jörgile, kes juba oma kolmandat pulma fotograafina kajastab. Ma pean õigel ajal õige objektiiviga õiges kohas olema. Muu polnud vist oluline ;) Kindlasti saan veel täpsed juhised. Igatahes on jälle põhjust oma kleit kapist välja õngitseda. Just täpselt, mul on ainult üks kleit ;)
Järgmise korrani siis!
Kallid ja hääd ööd,
- M -
PS: Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, aga meil on instituudis nüüd veel üks soomlasest hambaarst, huvitav kas eestlased on ka nii ühtemoodi kõik...? Ning ma ei tee nalja seekord nende keeleliste omapärade üle :) Või äkki shveitlaste üksluisel foonil paistavad kõik teised jälle kuidagi teistmoodi ühtemoodi välja. Kuigi päris soomlastega ma ennast ka ühte punti ei tembeldaks, selleks tuleks mul veel natuke pohhuismi kasvatada endas ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)