Saabunud on see aeg, kus ei tea, mida täpselt hommikul selga panna. Kui päike jääb paistma, siis võiks ju talvejope kappi jätta ning kergemate riietega ennast katta... aaaa-gaaaa, kui päike ei jää paistma ning pärastlõunaks on kurjad pilved kohal ning tuul möllab nagu eile? Otsused-otsused-otsused...
Ma siis otsustasin täna hommikul pärast natukest järelemõtlemist - ega siis nii soojaks ju ka ei lähe ja panin talvejope selga. Rongi peale minnes oli juba tunne, et see ei olnud kõige parem valik ja kui ma Baselis kolme noormeest lühikestes pükstes nägin, siis tuli juba masendus peale. Mida ma mõtlesin, kui lubatakse 12-15 kraadi sooja, aitaks ju ka vihmavarjust, sest vahet pole mis alla tuleb, ega siis sellepärast veel külmaks ei lähe.
Aga mul on vähemalt vabandus, kui ma kunagi kella kaheksa ajal õhtul koju jõuan, siis on kindlasti ka külmem ;)
Igatahes kui terve nädal nii soe on, siis kuulutan reedel rattahooaja avatuks :) Juhul kui tuul muidugi selline ei ole, et tööle puhub, aga töölt ära saamisega võib raskusi olla ;)
- M -
01/03/2010
26/02/2010
Iiiks, väike rahvus + suured kellad = ???
Kui keegi oleks tõesti olnud nõus minuga täna hommikul Zürichis olema, siis ma arvan, et ma ei oleks seda kogu tröödeldamist seal üle elanud... ilma, et ma poleks kellelegi neid kellasid kuskile kinni löönud. Seda oli juba telkust pärast viit minutit äärmiselt raske välja kannatada.
Samas oleks tore olnud seal kella kaheksast saati oodata, kui alles kella 11 saabuti ;) Seega oli seda kõike äärmiselt mõnus kodus diivanil vaadata, hommikukohvi nautides. Kes ülevaadet tahab, siis siin on paar lõiku:
Simon Ammann ja Michael Schmid
Ja see suur aga kiire tüüp, kes ka kulla võitis ning kellele pisikesed tüdrukud rohkem tähelepanu pöörasid kui neljakordsele olümpiavõitjale, see on ikka sihuke tõsine spordimees - ega suurt asjalikku just rääkida ei ole. Pidin ennast juba siis pooleks naerma, kui ma kullasõidujärgset intervjuud shveitsi televisioonis nägin :D Aga ikkagi esimene antud ala (kuidas seda üldse koduses keeles kutsutakse - suusakross?) olümpiavõitja, piisav põhjus tröödeldamiseks.
Lisaks siis see, et kuna nüüd siis enam Madgalena Neuner teema ei ole, on "meil" uus eesmärk - olla parim riik ;) Seega kõik hoiavad Kanadale pöialt hokis, palvetavad neljase bobi eest ning loodavad palju homsest slaalomist. Oehhh, raske on ikka rahul olla sellega, et põhimõtteliselt on/olid ju head mängud ;)
Teie püstolreporter peaaegu parima olümpiariigi pinnalt ;)
PS. Carlo Janka polnud vastuvõtust just nii palju pöördes kui tänased tegelased :D
Carlo Janka
Samas oleks tore olnud seal kella kaheksast saati oodata, kui alles kella 11 saabuti ;) Seega oli seda kõike äärmiselt mõnus kodus diivanil vaadata, hommikukohvi nautides. Kes ülevaadet tahab, siis siin on paar lõiku:
Simon Ammann ja Michael Schmid
Ja see suur aga kiire tüüp, kes ka kulla võitis ning kellele pisikesed tüdrukud rohkem tähelepanu pöörasid kui neljakordsele olümpiavõitjale, see on ikka sihuke tõsine spordimees - ega suurt asjalikku just rääkida ei ole. Pidin ennast juba siis pooleks naerma, kui ma kullasõidujärgset intervjuud shveitsi televisioonis nägin :D Aga ikkagi esimene antud ala (kuidas seda üldse koduses keeles kutsutakse - suusakross?) olümpiavõitja, piisav põhjus tröödeldamiseks.
Lisaks siis see, et kuna nüüd siis enam Madgalena Neuner teema ei ole, on "meil" uus eesmärk - olla parim riik ;) Seega kõik hoiavad Kanadale pöialt hokis, palvetavad neljase bobi eest ning loodavad palju homsest slaalomist. Oehhh, raske on ikka rahul olla sellega, et põhimõtteliselt on/olid ju head mängud ;)
Teie püstolreporter peaaegu parima olümpiariigi pinnalt ;)
PS. Carlo Janka polnud vastuvõtust just nii palju pöördes kui tänased tegelased :D
Carlo Janka
25/02/2010
Nüüd on küll kevad :)
Juba terve nädala jagu on ilm ilus olnud ja termomeeter püsib 12-16 kraadi juures. Nii mulle juba täitsa meeldib siin lõunas, hehe. Igatahes lumekatastroofis ja muidu külmarekordites ei olnud me muidugi kogu talve jooksul kaasarääkimisvõimelised. Lumi oli vist kokku maas kümnel hommikul ja nädal pärast jõule oli isegi paariks päevaks kohe täiesti valge. See oli ilus, aga siis läks jälle kõik ning lund nägime vaid hommikul ilmateatest kui põhjaosariike näidatati.
Täna tundub olevat esimene ametlik kevadpäev, sest alates kella kaheksast hommikul on absoluutselt kõik naabrid õues ja tegutsevad aias. Juhhuuu! Nii palju siis minu plaanist üheksani magada, mõnusasti vedeleda ja rahulikult tööd teha. Kella üheksaks oli mul tunne, et keegi saeb ja saeb ja saeb - mida annab siin terve tunni jagu saagida?! Sellele lisandusid igasugused muud kolkimised ja krääksumised, äärmiselt tark tegu minust koju jääda, siin on rahulikum tööd teha. Mhm, rahulikust on asi kaaauuugel.
Kaks nädalavehtust tagasi otsustasime ka lume jahile minna, sõitsime natuke mägedesse, 500m peal olid juba päris muljetavaldavad vallid, 800m keerasime ümber, sest tee oli täpselt nii lai, et üks auto oleks läbi pääsenud... ehk siis keegi oleks pidanud tagurpidi sõitma seal pea meetrikõrguste hangede vahel. Aga see oli vähemalt tõestus, et ka meil siin leidub lund ;) Teine põhjus miks see reis läbi pisikeste külade nii lõbus ei olnud, oli karneval. Asi, millest ma ei ole veel aru saanud... ja kogu rahvas on siin sellest pöördes... O-K. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis kui sakslased on omadega ühele poole saanud, hakkab Basel järgmisel nädalal pihta. Mul ei olnud isegi mitte natuke tahtmist saada sahmakas paberitükke krae vahele kui ma töölt koju jalutasin, aga kuisee üldsusele meeldib, siis ma ei saa ju ometi mingisuguse suure maskiga tegelase peale keset tänavat röökida, et mul ei ole tõsiselt tuju selleks hetkel. Põhjus, miks ma eile vaba päeva võtsin, pool päeva oli ametlikult vaba, teise poole võtsin ise.. kuna tööl ei ole hetkel parimad päevad, siis mul oli seda poolt päeva ka vaja, et natuke asjade üle järele mõelda ning ülemus oli sellega ka nõus, mida enamat ma võiks tahta. Ah jah, võib-olla, et midagi läheks nii nagu plaanitud, aga see oleks ju elamine soovunelmas. Nüüd ma kuulun tõsiselt lahtrisse, mida ma mõtlesin, kui ma doktorantuuri astusin! Aga läbikukkumine ei ole variant, ehk siis edasi ja mitte sammukestki tagasi ja kuidagi saab see välja venitatud. Wish me luck :)
Aga, et asjad ainult igavad, tüütud ja stressirohked siin ei ole, siis tõestus sellest on see:
Selgituseks: käisime eelmisel laupäeval kasiinos (sellises "õiges ja uhkes", kus ennast ikka ilusasti riidesse peab panema). See oli päris tore, eriti arvestades seda, et me olime kindlad, et pärast poolt tundi on kogu raha läinud ja siis võime koju tagasi sõitma hakata. Kasiino on Baden-Badenis, ehk siis poolteist tundi vahvat sõitu Freiburgist, kui vihma kallab ja kallab ja kallab. Ühel hetkel olid kõik jube aeglased, sest soolamasin oli kolonni ees - mismõttes soola? Esiteks, väljas oli pea kümme kraadi ja teiseks, kas sool ei pidanud juba ammu otsas olema? ;) Hehehe, nu jah, meie omadel siin võib-olla veel on, polnud teist ju nii palju vaja selle hullu talve jooksul. Baden-Baden, 160km Baselist põhja pool ja seal oli lumi maas?! Hmm, võib-olla siis tõesti me oleme äärmiselt erilised siin all nurgas. Seiklused läksid muidugi juba enne kohalejõudmist lahti. Sõitisime kahe autoga, kui esimesest autost helistati ja küsiti kas, me teeks McDonaldsi pausi järgmise väljasõidu kohas, siis meie seltskond hääletas selle poolt, et sõidame edasi. Nu jah, mina olin muidugi ainuke, kes tähele pani, et teised ikkagi sõitsid sööma :D Jörg oli veel 50km edasi veendunud, et teised on kaks autot eespool :D Nii me siis jõudsimegi natuke varem kohale. Täpselt nii palju varem, et ma jõudsin garaazis ära külmuda ja Jörg suutis kaks lipsusõlme teha, mis enam-vähem välja nägid. Siis tulid ka teised ja siis tuli päeva nali. Ühel noormehel olid ülikonna püksid katki, kohe tõsiselt, võimalus oli, kas ta läheb ja istub kuskile lauda ja ei tõuse terve õhtu, või et ta ei saa nende pükstega sissegi... niisiis laenas Jörg oma teksased (pükstevahtus külmas garaazis, kus on videovalve - turvameestel oli kindlasti lõbus, seitse inimest on naerukrampides kui üks püüab autos pükse vahetada ;) ). Lõpuks nägi laenatud pükstega noormees palju coolim välja kui kogu ülejäänud ülikonna fraktsioon kokku. Järgmine kord plaanivad kõik teksatega minna. Sissesaamiseks peavad ju lips ja pintsak ja ülikonnakingad olema, püksid peavad viisakad välja nägema. Pilt on tehtud kohe alguses, sest sees ei tohi pilti teha... aga ma vist isegi olen kunagi sellest pilte postitanud, kui me tööga seal ekskursioonil käisime.
Ma suutsin suht ruttu veenduda, et roulett ei ole minu mäng, kolm korda kaasa mängitud ja kolmandik rahast oli läinud... iiks! Jörg selle eest võitis kõik tagasi, siuhh, perekonnaeelarvesse üüratu augu tekitamine jäi ära. Ühel hetkel avastasime enda jaoks BlackJacki ja see läks Jörgil nii hästi, et ma andsin vabatahtlikult kogu oma raha talle :D Väikese kohvipausi ajaks olime juba nii ilusasti endaga plussis, pea 50 eurot, äärmiselt muljetavaldav. Oleks pidanud vist siis lahkuma, sest pärast pausi läks kõik allamäge ning kella poole kaheks olime uhked, et oli ainult -10 kogunenud. Aga see-eest oli see äärmiselt vahva õhtu. Palju oli rahvast, kes tegelikult mängudest nii palju ei teadnud ja tulid rohkem atmosfääri pärast. Samuti on äärmiselt vahva näha seda zetooni kogust, mis iga rouletti ringi ajal tegelikult kasiinosse jääb - kuhjade kaupa kühveldadi neid sealt sinna kasiino musta auku. Samuti oli seal inimesi, sihukesi libedaid kahtlaseid selle, kes tulid lauda ja kaotasid 500 eurot veerand tunniga, vaata ja imesta... enamus olid siiski normaalsed nagu meie ;)
Nüüd peab vist tööle hakkama, muidu ei saa siin täna midagi enam tehtud. Nüüd on ju kõigil aiatöölistel lõunapaus, pean seda rahu ja vaikust ära kasutama. Õhtul on ju olümpia, siis ei saa enam midagi teha. Olümpia on püha, peaaegu sama püha kui Magdalena Neuner, kui ma seda nime veelkord kuulen, ma hakkan karjuma... sakslaste ebajumalanna on lõpuks ometi saabunud... eeslasted ei suuda pooltki nii tüütud oma paari medalilootusega olla kui saksa meedia "laskesuusakuninganna" kajastamisel. Ma tean, see ei ole tema süü, aga hetkel see ei huvita mind :)
Palju huvitavam oli see, et Jörg ütles mulle - reede hommikul kell 8:00 Zürichi lennujaamas...
mina läheks, aga ma kardan, et Jörg ei võtnud seda nii tõsiselt, kui ma väitsin, et lets go! Nu jah... järgmine kord ehk :D
Ilusat olümpia ja talve jätku, varsti saavad ju mõlemad otsa!
- M -
Täna tundub olevat esimene ametlik kevadpäev, sest alates kella kaheksast hommikul on absoluutselt kõik naabrid õues ja tegutsevad aias. Juhhuuu! Nii palju siis minu plaanist üheksani magada, mõnusasti vedeleda ja rahulikult tööd teha. Kella üheksaks oli mul tunne, et keegi saeb ja saeb ja saeb - mida annab siin terve tunni jagu saagida?! Sellele lisandusid igasugused muud kolkimised ja krääksumised, äärmiselt tark tegu minust koju jääda, siin on rahulikum tööd teha. Mhm, rahulikust on asi kaaauuugel.
Kaks nädalavehtust tagasi otsustasime ka lume jahile minna, sõitsime natuke mägedesse, 500m peal olid juba päris muljetavaldavad vallid, 800m keerasime ümber, sest tee oli täpselt nii lai, et üks auto oleks läbi pääsenud... ehk siis keegi oleks pidanud tagurpidi sõitma seal pea meetrikõrguste hangede vahel. Aga see oli vähemalt tõestus, et ka meil siin leidub lund ;) Teine põhjus miks see reis läbi pisikeste külade nii lõbus ei olnud, oli karneval. Asi, millest ma ei ole veel aru saanud... ja kogu rahvas on siin sellest pöördes... O-K. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis kui sakslased on omadega ühele poole saanud, hakkab Basel järgmisel nädalal pihta. Mul ei olnud isegi mitte natuke tahtmist saada sahmakas paberitükke krae vahele kui ma töölt koju jalutasin, aga kuisee üldsusele meeldib, siis ma ei saa ju ometi mingisuguse suure maskiga tegelase peale keset tänavat röökida, et mul ei ole tõsiselt tuju selleks hetkel. Põhjus, miks ma eile vaba päeva võtsin, pool päeva oli ametlikult vaba, teise poole võtsin ise.. kuna tööl ei ole hetkel parimad päevad, siis mul oli seda poolt päeva ka vaja, et natuke asjade üle järele mõelda ning ülemus oli sellega ka nõus, mida enamat ma võiks tahta. Ah jah, võib-olla, et midagi läheks nii nagu plaanitud, aga see oleks ju elamine soovunelmas. Nüüd ma kuulun tõsiselt lahtrisse, mida ma mõtlesin, kui ma doktorantuuri astusin! Aga läbikukkumine ei ole variant, ehk siis edasi ja mitte sammukestki tagasi ja kuidagi saab see välja venitatud. Wish me luck :)
Aga, et asjad ainult igavad, tüütud ja stressirohked siin ei ole, siis tõestus sellest on see:
Selgituseks: käisime eelmisel laupäeval kasiinos (sellises "õiges ja uhkes", kus ennast ikka ilusasti riidesse peab panema). See oli päris tore, eriti arvestades seda, et me olime kindlad, et pärast poolt tundi on kogu raha läinud ja siis võime koju tagasi sõitma hakata. Kasiino on Baden-Badenis, ehk siis poolteist tundi vahvat sõitu Freiburgist, kui vihma kallab ja kallab ja kallab. Ühel hetkel olid kõik jube aeglased, sest soolamasin oli kolonni ees - mismõttes soola? Esiteks, väljas oli pea kümme kraadi ja teiseks, kas sool ei pidanud juba ammu otsas olema? ;) Hehehe, nu jah, meie omadel siin võib-olla veel on, polnud teist ju nii palju vaja selle hullu talve jooksul. Baden-Baden, 160km Baselist põhja pool ja seal oli lumi maas?! Hmm, võib-olla siis tõesti me oleme äärmiselt erilised siin all nurgas. Seiklused läksid muidugi juba enne kohalejõudmist lahti. Sõitisime kahe autoga, kui esimesest autost helistati ja küsiti kas, me teeks McDonaldsi pausi järgmise väljasõidu kohas, siis meie seltskond hääletas selle poolt, et sõidame edasi. Nu jah, mina olin muidugi ainuke, kes tähele pani, et teised ikkagi sõitsid sööma :D Jörg oli veel 50km edasi veendunud, et teised on kaks autot eespool :D Nii me siis jõudsimegi natuke varem kohale. Täpselt nii palju varem, et ma jõudsin garaazis ära külmuda ja Jörg suutis kaks lipsusõlme teha, mis enam-vähem välja nägid. Siis tulid ka teised ja siis tuli päeva nali. Ühel noormehel olid ülikonna püksid katki, kohe tõsiselt, võimalus oli, kas ta läheb ja istub kuskile lauda ja ei tõuse terve õhtu, või et ta ei saa nende pükstega sissegi... niisiis laenas Jörg oma teksased (pükstevahtus külmas garaazis, kus on videovalve - turvameestel oli kindlasti lõbus, seitse inimest on naerukrampides kui üks püüab autos pükse vahetada ;) ). Lõpuks nägi laenatud pükstega noormees palju coolim välja kui kogu ülejäänud ülikonna fraktsioon kokku. Järgmine kord plaanivad kõik teksatega minna. Sissesaamiseks peavad ju lips ja pintsak ja ülikonnakingad olema, püksid peavad viisakad välja nägema. Pilt on tehtud kohe alguses, sest sees ei tohi pilti teha... aga ma vist isegi olen kunagi sellest pilte postitanud, kui me tööga seal ekskursioonil käisime.
Ma suutsin suht ruttu veenduda, et roulett ei ole minu mäng, kolm korda kaasa mängitud ja kolmandik rahast oli läinud... iiks! Jörg selle eest võitis kõik tagasi, siuhh, perekonnaeelarvesse üüratu augu tekitamine jäi ära. Ühel hetkel avastasime enda jaoks BlackJacki ja see läks Jörgil nii hästi, et ma andsin vabatahtlikult kogu oma raha talle :D Väikese kohvipausi ajaks olime juba nii ilusasti endaga plussis, pea 50 eurot, äärmiselt muljetavaldav. Oleks pidanud vist siis lahkuma, sest pärast pausi läks kõik allamäge ning kella poole kaheks olime uhked, et oli ainult -10 kogunenud. Aga see-eest oli see äärmiselt vahva õhtu. Palju oli rahvast, kes tegelikult mängudest nii palju ei teadnud ja tulid rohkem atmosfääri pärast. Samuti on äärmiselt vahva näha seda zetooni kogust, mis iga rouletti ringi ajal tegelikult kasiinosse jääb - kuhjade kaupa kühveldadi neid sealt sinna kasiino musta auku. Samuti oli seal inimesi, sihukesi libedaid kahtlaseid selle, kes tulid lauda ja kaotasid 500 eurot veerand tunniga, vaata ja imesta... enamus olid siiski normaalsed nagu meie ;)
Nüüd peab vist tööle hakkama, muidu ei saa siin täna midagi enam tehtud. Nüüd on ju kõigil aiatöölistel lõunapaus, pean seda rahu ja vaikust ära kasutama. Õhtul on ju olümpia, siis ei saa enam midagi teha. Olümpia on püha, peaaegu sama püha kui Magdalena Neuner, kui ma seda nime veelkord kuulen, ma hakkan karjuma... sakslaste ebajumalanna on lõpuks ometi saabunud... eeslasted ei suuda pooltki nii tüütud oma paari medalilootusega olla kui saksa meedia "laskesuusakuninganna" kajastamisel. Ma tean, see ei ole tema süü, aga hetkel see ei huvita mind :)
Palju huvitavam oli see, et Jörg ütles mulle - reede hommikul kell 8:00 Zürichi lennujaamas...
mina läheks, aga ma kardan, et Jörg ei võtnud seda nii tõsiselt, kui ma väitsin, et lets go! Nu jah... järgmine kord ehk :D
Ilusat olümpia ja talve jätku, varsti saavad ju mõlemad otsa!
- M -
18/01/2010
Kevadekuulutaja
Ta-ta-ta-taaaaaa! Niisiis kuulutan välja kevade. Koju tulles päike säras ja taevas oli nii sinine ja muidugi rohi oli nii roheline. Üks pisike lumehang suure kuuse alla oligi veel jäänud, muidu oli täiesti kevad. Ning rõdul näitas termomeeter 19 kraadi ja oli nii mõnus soe, et oleks võinud sinna mõnulema jäädagi.
Ärge te siis hange kinni jääge seal! :) Ja hääd suusailma jätku... suusatada oleks ka tore olnud, aga nagu näha siis kõike ei saa...
- M -
Ärge te siis hange kinni jääge seal! :) Ja hääd suusailma jätku... suusatada oleks ka tore olnud, aga nagu näha siis kõike ei saa...
- M -
Kohvipaus
Vahel on äärmiselt vahva, kuidas arusaamised asjadest muutuvad. Nt., kella kümnene kohvipaus tööl, alguses äärmiselt naljakas, et kuidas inimesed teevad juba pausi pärast kahte tundi tööd. Hetkel - enam mitte nii naljakas ja on ju lausa tore pärast 2h tööd juba väike paus teha ning oma teist hommikukohvi nautida :) Kella kolmese kohvipausi olemasolu ei mõista ma siiski siiani, sest mingil ajal tuleb tööd ka ikka teha või nii. Igatahes naudin hetkel oma kohvi ja mõtlen sellele, et pooleteise tunni pärast on juba lõuna, juhhei! Neil päevadel kui pole hommikust õhtuni katseid on sellised pisiked asjad nii olulised, sest muidu ei suudaks kohe kuidagi siin istuda ja asjalik olla.
Arusaam talvest on ka muutunud. Et tuleb nautida päeva kui lumi on põlvini ja tee libe, sest järgmisel hommikul on 10 kraadi sooja ja kogu lumi on läinud selleks ajaks kui sa aknakatted üles jõuad tõmmata. See temperatuuri jälgimine on niikuinii mingi täiesti ebavajalik tegevus, sest tegelikult külm siin ju ei olegi olnud, no vähemalt siin... mis seal ülevalpool toimus, sellest on vist kõik lehed ka Eestis pasundanud. Meil oli vaid üks tore kojusõit Freiburgist kaks nädalat tagasi, kui terve päev sadas lund ja kella kümneks õhtul oli juba suht küsitav, kuidas me koju saame. Igatahes väärt kogemus, kui tavalise kiiruse asemel kahekümnega kiirteele sõita ja vaadata kuidas üks suur veok tagapeeglis aina suuremaks muutub ja lõpuks kaheksakümnega mööda tuiskab. Hehehehe, seda tõesti ei näe iga päev. Nagu ei vaja me ka pea poolteist tundi kojusõiduks, et siis tõeline Eesti - lumi ja kiirusepiirangud :) Mitte et mõni sellegipoolest poleks kihutanud, õnneks, siis ei juhunud midagi, sest kuskil lumehanges kükitada ja politseid oodata poleks küll viitsinud. Kunagi me jõudsime ju ikkagi koju ka ja peab mainima, lõunanaabrid olid selleks ajaks juba soola maha jõudnud panna, kui Saksamaa alles sahkasi välja ajas ;)
Samuti on muutunud minu usk iseendasse. Kui detsembri keskpaigas kodutöö anti, "vabal teemal" granti taotlus, teema ei tohtinud olla seotud enda uurimustööga, siis esimene mõte oli - tore oli, ei ole kahju, et otsa sai ja aga ma arvan, et ma võtan selle 2 ainepunkti asemel teise aine. Sellele järgnesid kümme meeldivat päeva tee ja taskurätikutega, sest mulle oli mingi pisik kallale tulnud. Otseloomulikult oli notsugripp, see oli ju talveunes siililegi selge ja ma ei peatu sellel teemal enam kauem... seagripp on ju palju popim kui täiesti tavaline külmetus, mis see ju ka tegelikult oli, aga misiganes. Kunagi jõulude ja uueaasta paiku siis otsustasin ennast kätte võtta ja natuke kodutöö jaoks lugeda... umbes nädal hiljem olin välja mõelnud teema (mida keegi polnud uurinud! arvatavasti sellepärast, et see pole eriti erutav... aga see pole enam minu rida). Ja veel üks nädal kirjutamiseks ning eelmisel neljapäeval sai e-mail kodutööga ära saadetud, lausa 23h enne tähtaja kukkumist. Eriti uhke selle kogu loo juures olen muidugi selle 23h pärast, sest seda pole vist kunagi juhtunud, et ma nii palju varem midagi valmis saan. Milleks siis tähtajad on, ikka selleks, et mitte varem midagi ära teha :)
Aga nüüd on ka see maailma pikim paus siin läbi ja tagasi tööinimeste hulka, tuleb ennelõunat ju ikka asjalik ka veel olla :)
Kallid,
- M -
Arusaam talvest on ka muutunud. Et tuleb nautida päeva kui lumi on põlvini ja tee libe, sest järgmisel hommikul on 10 kraadi sooja ja kogu lumi on läinud selleks ajaks kui sa aknakatted üles jõuad tõmmata. See temperatuuri jälgimine on niikuinii mingi täiesti ebavajalik tegevus, sest tegelikult külm siin ju ei olegi olnud, no vähemalt siin... mis seal ülevalpool toimus, sellest on vist kõik lehed ka Eestis pasundanud. Meil oli vaid üks tore kojusõit Freiburgist kaks nädalat tagasi, kui terve päev sadas lund ja kella kümneks õhtul oli juba suht küsitav, kuidas me koju saame. Igatahes väärt kogemus, kui tavalise kiiruse asemel kahekümnega kiirteele sõita ja vaadata kuidas üks suur veok tagapeeglis aina suuremaks muutub ja lõpuks kaheksakümnega mööda tuiskab. Hehehehe, seda tõesti ei näe iga päev. Nagu ei vaja me ka pea poolteist tundi kojusõiduks, et siis tõeline Eesti - lumi ja kiirusepiirangud :) Mitte et mõni sellegipoolest poleks kihutanud, õnneks, siis ei juhunud midagi, sest kuskil lumehanges kükitada ja politseid oodata poleks küll viitsinud. Kunagi me jõudsime ju ikkagi koju ka ja peab mainima, lõunanaabrid olid selleks ajaks juba soola maha jõudnud panna, kui Saksamaa alles sahkasi välja ajas ;)
Samuti on muutunud minu usk iseendasse. Kui detsembri keskpaigas kodutöö anti, "vabal teemal" granti taotlus, teema ei tohtinud olla seotud enda uurimustööga, siis esimene mõte oli - tore oli, ei ole kahju, et otsa sai ja aga ma arvan, et ma võtan selle 2 ainepunkti asemel teise aine. Sellele järgnesid kümme meeldivat päeva tee ja taskurätikutega, sest mulle oli mingi pisik kallale tulnud. Otseloomulikult oli notsugripp, see oli ju talveunes siililegi selge ja ma ei peatu sellel teemal enam kauem... seagripp on ju palju popim kui täiesti tavaline külmetus, mis see ju ka tegelikult oli, aga misiganes. Kunagi jõulude ja uueaasta paiku siis otsustasin ennast kätte võtta ja natuke kodutöö jaoks lugeda... umbes nädal hiljem olin välja mõelnud teema (mida keegi polnud uurinud! arvatavasti sellepärast, et see pole eriti erutav... aga see pole enam minu rida). Ja veel üks nädal kirjutamiseks ning eelmisel neljapäeval sai e-mail kodutööga ära saadetud, lausa 23h enne tähtaja kukkumist. Eriti uhke selle kogu loo juures olen muidugi selle 23h pärast, sest seda pole vist kunagi juhtunud, et ma nii palju varem midagi valmis saan. Milleks siis tähtajad on, ikka selleks, et mitte varem midagi ära teha :)
Aga nüüd on ka see maailma pikim paus siin läbi ja tagasi tööinimeste hulka, tuleb ennelõunat ju ikka asjalik ka veel olla :)
Kallid,
- M -
Subscribe to:
Posts (Atom)