Ishias

Tõsiselt, kaua võib???

Poolteist nädalat, aga nüüd andsin alla ja otsustasin ikkagi google'iga konsulteerida teemal: valu vasakus jalas. Siiamaani oli pigem selline, "peab ikka ju kunagi paremaks minema" lootus, natuke on ka ju parem, aga põhimõtteliselt valutab ikkagi igas asendis. Ja viimase tunnusena on lisandunud, et käies vasak jalg trambib kui parem lihtsalt normaalselt maaga kontakti saavutab. Miks mina? Ma tõesti ei tea.
Nüüd ma siis olen targem, sest sellele on ainult üks diagnoos ja see on ishias (sciatica). Mõned kirjutavad internetis, et tunne on nagu oleks maamiinile astunud (ma ei tea, kas nad on seda siis ka päriselt oma teise jalaga kogenud) - poleks hetkel halb, sest poleks jalga, poleks probleemi. Mõned väitsid, et laste saamine pole pooltki nii valus... Mul pole ei maamiinide ega lastega kogemusi, aga hetkel tunduvad mõlemad "tükisese koogina". Turning 30, suuuu-uuucks!

Ja kui sellest veel ei piisa, siis mul on nüüd ametlik paber, mis teavitab mind teemal "kirurgiline tarkusehambaeemaldamine alalõualuust". Tuleb välja, et vähemalt vasakpoolne tuleb kindlasti eemaldada, sest see tekitab juba hetkel probleeme, parempoolsega annab veel oodata. Aga otseloomulikult on juured närvile lähedal ja hammas ise nõmedas positsioonis. Ainus positiivne asi on, et kirurg tundub (siga)lahe olevat ja lubas siis leida aega, kui mul on kaistmine läbi ;-) Hetkeseisuga siis jäävad tarkusehambad igaveseks :-D Sest selle lõpetamisega ma ei tea ise ka, mis seis on. Võib-olla polnud see kõige mõtekam tähelepanu juhtida ülikooli paberimajanduse vigadele, sest viimase seisuga keerati uus käru. Aga mu jalg valutab nii palju, et ma isegi mitte ei viitsi ennast sellega vihastada. Ma tean, ma olengi maailma kõige positiivsem inimene hetkel! :-)

Ah jaa, päike tuli välja! Reedel oli 5 kraadi, täna kuskil 25. Ainus positiivne asi, mis siin viimastel päevadel juhtunud on. Meie plaanitud Murder Dinner - 27. aprilliks on kõik organiseeritud. Kleit on kohal ja mahub selga, Jörgil on ka riided koos (k.a kaabu), ainult need plaanipärased kontsad jäävad vist ikka kappi (minul mitte Jörgil) ;-)
Hetkeseisuga oleme 14 inimest - me lubasime ka midagi sooja süüa teha, korter vajab tõsisemat tolmukihist vabanemist, ise peame ilusad olema... ja kui mu jalg paremaks ei saa, siis võib ka päriselt mõrv toimuda, kui keegi kuskil midagi valesti ütleb :-P

Teie päikesekiir :-)

On asju...

seekord siis numbritega:

1) kes veel ei tea, mul on vahetevahel ehk siis nüüd teist korda mingi seljaprobleem. Algas neljapäeval sellega, et ma ei saanud mitte ainult istuda ega astuda, vaid ka lihtsalt eksisteerimine oli valus. Eeldasin, et hullemaks minna ei saa ja kuna mul oli palju asju vaja teha töö juures, siis... jah, kõige mitte-mõistlikuma otsusena, läksin tööle. Kella kolmest tulin ära, sest istumine oli võimatu missioon. Aga asjad said tehtud ;)

2) reede hommik, pärast u. 3 h magamist, ma ei saanud voodist välja, sest terve selg keeldus koostööst. Helistasin oma kiropraktikule, mhm, mul on oma kiropraktik ;) Ainus arst, jah, nad on Shveitsis päris arstidega sama pulga peal, kes mind ka eelmine kord aitas. Kella 11 roomasin kuidagimoodi sinna, pärast seda koju tagasi ja otsustasin põrandal lamada nii kaua kui annab.

3) Monika põrandal, telefon heliseb. Võõras number, Shveitsi mobiil. Oeh... see ei saa midagi head olla. 3 sekundit pärast vastuvõtmist, Jörg küsib, miks Samu Haber mulle helistab... Inside joke, aga jah, see oli sel hetkel keskmisest naljakam. Täpsustuseks, see ei olnud Samu Haber vaid hoopis mu professor, kes ei saanud päris täpselt aru, miks ma ühe teatud lõigu viimasesse parandatud artiklisse pannud olin. Tõsiselt, see oli äärmiselt huvitav olukord, mina kodus seljali põrandal, tema kuskil Helsingis ja me arutame tähtsat teadust. Asi lõppes sellega, ma tsiteerin: "why the f*** do we need to put it there? Let's just delete it". See oli ka minu esimene mõte olnud, aga kartsin, et see oleks lihtsama vastupanu teed minema. Nu jah, aga kui targemad samamoodi arvavad, probleem lahendatud :)

4) Kui pikk on üks nädalavahetus? See oli üks pikemaid nädalavahetusi mu elus, lugesin tunde, et uuesti arsti juurde saada. Ja kes mulle midagi paracetamolist või ibuprofeeni valuvaigistavast toimest tahab rääkida, siis ei, maksimaalne doos => mitte midagi...

5) Vaatasime kõik kaheksa osa Ripper Streeti ja kõik kümme osa teise hooaja Troonide mängust. Ainus positiivne asi kogu nädalavahetuse juures! Ka objektiivselt hinnates, mulle Ripper Street meeldis :) Ja Troonide mäng on ka hea, mitte nii hea, et ma raamatuid lugema tormaks, aga vaatamiseks on hea. Selline moodne seebiooper.

6) Eile hommikul, arst, juhhei! Jah, ma olen, või vähemalt tunnen end nii vanana, et sel hetkel olin sellise asja üle õnnelik.

7) Eile õhtul, mu artikkel on nüüd vastu võetud ehk siis ametlikult kõik ülikooli nõuded täidetud lõpetamiseks. Ja millegipärast... täna tuli vastus, et ma ikka saan 5. maiks oma töö esitada. Hmm... kuidas küll nüüd asjad nii lihtsalt lähevad ;)

8) Täna oli koosolek, saan võib-olla esimese päris oma koostööprojekti, kohe kui olen selle valmis kirjutanud ;)

9) mina ja hr professor, teadus ja muidu jooksvad teemad on super, aga kui kummalgi enam midagi öelda pole, siis oleme tõsiselt: Friends, Mike & Ross :D
Aga ma sain valuvaigisteid, tutvused tulevad vahel kasuks!

Kallid,

teie äärmiselt vana M.

Blink-blink...

Ma saan aru küll, et mingil hetkel ei viitsi vist enam ühte ja sama laulu koguaeg mängida, aga... see laul oleks väärinud natuke paremat "surma" - võib-olla siis kui Sunrise Avenue jälle Sunrise Avenue on, siis Olvidame ei ole enam Olvidame...

Ja see oli ka selline äärmiselt joone peal käimine, sest meil on kodus diil, et see on bänd, mis meile mõlemale meeldib ja mitte Noorkuu vol 2 :D Aga loodetavasti tulevad nad siis ikka kunagi tagasi ja teevad seda, millepärast me neid ikka ja jälle vaatame/kuulame.

Selgituseks: Ei, me ei olnud Amsterdamis, eile õhtul Zürichis. Aga need on ainsad videod, mida annab postitada ja vaadata :)

Wow!

Ma siis nüüd varsti lõpetan, eks ole... või siis ma peaks varsti ikka lõpetama, jätame ikka natuke professionaalsema mulje ;)

Igatahes, ma sain oma lõputöö esimesed kommetaarid tagasi ja pean siinkohal mainima, et kui ma andsin töö ära neljapäeva hommikul oli mul umbes pooleks tunniks äärmiselt hea tunne. Aga siis tuli selline tavaline "Monika tunne" peale, et põhimõtteliselt võib ju ka nii olla, et hr. professorile kohe üldse ei sobi, mis ma kirjutanud olen... See ei ole üldse mingi vahva tunne. Ja siis veel see, et neljapäev oli üleüldse kahtlane, sest mul polnud mitte midagi teha?! Ma olen viimased kuu aega nagu peata kana siin istunud ja maailm on must mööda käinud ja ühel hetkel oli äärmiselt raske jälle normaalsesse ellu naasta ja mitte ainult Endnote'iga kakelda või Pubmedi peale vihastada (nende kahe kombineerimine suurendab mõlemast eraldiseisvalt tekkivat effekti ;) ). Aga ma siis käisin laboris ja vaatasin, mis seal teha annab ja kuidagi said need päevad mööda.

Parandusi tööle lubati nädala alguseks, seega mul oli veel terve nädalavahetus vaba - tõsiselt, mida ma selle ajaga peaks peale hakkama??? Reedel kojuminnes tekkis plaan, suusatama võiks minna. Jörg oli umbes täpselt kella kuuest reedel üleval ja kui ma teda siis lõpuks kella kaheksa ajal õhtul selle plaaniga üllatasin... olin suhteliselt kindel mis vastus olema saab. Aga ei, isegi kui ta juba oli magama jäänud diivani peal kolm korda, leidis, et sellel mõttel on jumet. Ja kui juba, siis ikka kohe üle-vindi-plaan. Äkki tahab Alex ka kaasa tulla, sest juba viimased kolma nädalavahetust on need kaks püüdnud kokku saada? Ja järgmine asi oli korter natuke viisakamaks koristada, Alex pidi kella 23 kohal olema. Sest nii on lihtsam, kui hommikul kella kuuest sõitma hakata.

Laupäeva hommikul 7:00 (pean mainima, see on mõnevõrra varem kui mu tavaline tööpäev :P) ülesse ja siis kui kõik omadega valmis olid, Todtmoosi suuski laenutama. Schwarzwaldis on igal pool suusaradasid, aga ma ei hakanud kohe 10% ülesmäkke ja 13% alla - igaks juhuks ;) 9:30 kuni 13:00 möllasime lumes ringi, vahva oli jälle suusatada, isegi kui need 11.5 km tähendavad, et mul on täna isegi valus istuda. Lund oli sigapalju. Poisid käisid pärast veel ühte väikest juga pildistamas, ma ei viitsinud, sest seal oli nii palju lund ja kui mul pole nii pikki jalgu kui teistel, siis ma sahka mängida ka ei viitsi.

Kojujõudes tsekkasin meili ja üllatus oli suur! Tuleb välja, et nädalaalgus saabus natuke varem kui loodetud/kardetud. Aga see oli äärmiselt positiivne ja ma olin nii õnnelik! Nii õnnelik, et otsustasin teiega seda jagada :)

"Dear Monika,

Thanks you very much for your valuable work! Briefly, I'm very pleased to realise your constantly improving skills. I've thoroughly read the Abstract and Intro and diagonally the Discussion. Enclosed please find my hand-written remarks"...

Põhimõtteliselt pidi see ikka väga hea olema, sest muidu ei oleks ma kohe kindlasti mitte 20 lehekülge sisseskänneritud tööd tagasi saanud. Ja kes see koera saba ikka liputab kui koer ise...

..."Once more, I was pleased to take these hours for reading your text! Excellent! Keep on and push it through the way you've done the Intro! You are on the right track! We'll talk early next week!".

Wow... kogu doktorantuuri vältel pole mind kunagi päris hullusti kritiseeritud, aga nii palju positiivsust ühe korraga pole mulle ka osaks saanud. Olen enda üle peaaegu uhke! :)

Ja nüüd tagasi tööd parandama, sest kolmapäevaks lubasin ülevaadatud variandiga valmis olla.

Teie M :)  

 

Mida sa teed...?

... kui hommikul rongi peale minnes näed, et rong on oodatust palju varem juba jaamas...? Kas sa jooksed need viimased 300 m nagu maailma kõige suurem totakas või oled sa arukas ja saad kohe aru, et hetkel, mil su varvas perroonile jõuab, sõidab see rong edasi? Arvesta ka fakti, et kõik koduomanikud pole lund lükanud ning uhked ülelinnaketsid pole just parima profiiliga...
Iga normaalne inimene laskeks rongil minna, aga ei, mitte mina, vana jooksufänn! Ja ma võin enda lohutuseks öelda, et ma ei jõudnud perroonini, rong sõitis juba enne ära. 8:56, mitte 8:59. Sel hetkel, ma isegi ei tahtnud teada, miks... ma mõtlesin ainult sellele, et "näedsa, ei käinudki külili". Mhm, tarkust ei jagata ülikoolis, vähemalt mitte seda tarkust, mis tänaval ellu jääda aitab.
Aga sellega see muidugi ei lõppenud, sest antud kolme minutiga jõudis kohale suurem hulk inimesi, kes kõik tahtsid Baselisse. Mina? Nakaa, mina lihtsalt seisan igal hommikul perroonil ja mõtlen, millega oma päeva sisustada. Sest see, et mina tööle tahan on täiesti köömes selle kõrval, et mingid mammid Kölni tahavad. Umbes täpselt kell üheksa teatas rongionu kõlarist: "RB blablabla fällt heute aus", et siis jääb vahele see rong. Sekundiks tekkis tunne, et ma äkki magan veel, sest ma ju jooksin mingi rongi peale....... Ehm? Nu jah, siis läks hädaldamine lahti, et kuidas siis nüüd selle 9:13 rongi peale jõuda Baselisse. Oeh, sellistele inimestele ei oskagi midagi muud öelda, kui - vaja minna kuskile, siis ära rongi peale nüüd küll looda esimesel etapil oma reisist. Kuus minutit ümberistumiseks, isegi kui rong oleks olnud graafikus, siis teades keskmise sakslase peatakana-käitumist rongijaamas pluss nende kohvreid - sellele rongile jõudmine oleks nii või teisiti väljakutse olnud ;)
Minust jäid nad sinna perroonile ebaõigust ja pileti hindasi kiruma... ma lendasin siis edasi bussi peale, ah jaa, mul pole ju tavaliselt münte... mündid on kodus, Nutella klaasis, ootavad panka viimist. Seega, poodi, 10 minutit enne kui buss läheb. Pood... kui võiks arvata, et ei ole raske osta kaks Brezelilt ja väljuda poest, minna bussipeatusesse ja osta pilet. Siis, külapoes on oma aeg ja ruum. Esiteks on seal kindlasti kolm inimest enne sind, kes tahavad teada, "mis leib see on ja mis seal sees on". "Kas täna ei olegi, et ostan kaks moosipalli ja saan kolm". "Ach Mann, mul tõesti pole väiksemat kui 50-eurone", kell 9:05 külapoes... alati äärmiselt kiiresti lahendatav probleem. Mingil hetkel ma mõtlesin, et ma keeran otsa ringi ja lähen koju tagasi. Ma ei leia, et ma peaksin nii palju juba hommikul enne tööle jõudmist stressama. Aga ei, ma hea meelega ju seisan seal järjekorras kuni 9:08, et siis oma müntidega teist etappi esmaspäevahommikusest sprindist läbida. Pean tunnistama, et kui siis on bussipeatuses inimesed, kes esimest korda piletiautomaati näevad... vot siis, tuleks koju ära minna! Aga ikka, aitame enne võõrstele piletit osta ja siis loodame, et nad vähemalt hoiavad sulle bussi ust lahti. Seda on ju arvata, kas nad hoidsid siis või ei. Midaiganes, bussijuht ootas, see oli armas! Aga ülejäänud ühistransporti kasutav elanikkond... no comments!

Ja kirss koogil, ma jõudsin tööle, aga see, keda mul on vaja... on ikka veel haige! Prantsatasin oma tooli, tegin kohvi, istusin sõin ma soolakringlit ja mõtlesin: alati kui on tunne, et see ei ole ju tegelikult seda kogu sahmerdamist väärt, peab minema tagasi koju! Maailm püüab vahetevahel lihtsalt midagi öelda, tuleb ainult maailma kuulata! :)

Fantoomrong... arvatavasti 8:32, mis oli pool tundi hiljaks jäänud. Või siis ma ikka veel magan ja see kõik on üks unenägu olnud!

Kallid,
M :)