Aga me tuleme siis veebruaris. Lufthansa ja SASiga ning Taani vahemaandumisega ;) Eks see paistab kuidas me siis kunagi kohale jõuame, hehheee :)
Kallid,
- M -
20/12/2008
18/12/2008
Hetkeemotsioon...
tegelikult enam nii hetkeemotsioon ei ole, pidin ikka natuke m6tlema ja siis nüüd kriban. Estonian Air on saavutamas t6sist koomikuauhinda, sest nad lihtsalt tühistasid meie piletid veebruariks :D Ning tuleb välja, et üldse midagi ei lenda enam Saksamaale talvise graafiku alusel. Ega seda ju enne ei teata, ikka siis kui juba k6ik plaanid on tehtud ja piletid välja müüdud. Kui neil kuskil j6ulukuusel küünlad p6levad, siis ma loodan, et see on elav tuli ;) Häid j6ule neilegi?!
Annan teada, kui me kunagi rohkem teame, kas tuleb üldse mingit talvepuhkust v6i ei.
- M, läheb loeb nüüd piletitühistamise reegleid ja siis kisab kellegi peale -
Annan teada, kui me kunagi rohkem teame, kas tuleb üldse mingit talvepuhkust v6i ei.
- M, läheb loeb nüüd piletitühistamise reegleid ja siis kisab kellegi peale -
16/12/2008
Üheksa kuud ja nüüd on valmis, jippii!
Detsembri alguses oli masendus, üheksa kuud on tööd tehtud ning vaeva ka nagu nähtud, aga tulemusi on natuke vähev6itu. Nüüd, kaks nädalat hiljem, oh jah, lausa kaks nädalat puhast stressi... on esimene abstract valmis ning märtsis on minek esimesele konverentsile. Hetkel ei ole isegi sellist tunnet, et oi-ma-olen-nii-tubli! Pigem see, et valmis, ära, rohkem ei pea stressama ja k6iki tagant lükkama, et äkki tegeleks nüüd minuga. Nu jah, minu töö, minu abstract, minu-minu-minu. Au ja kuulsus saab siis ka mulle!!! Heheheheheee :)
Kui nüüd see töö-ja-töö-ja-töö välja jätta, siis polegi me miskit teinud ju. Nädalavahetused veerevad poole kiiremini mööda kui tööpäevad, aga see ei ole midagi uut kindlasti. Korter on valmis ning ootab sissekolimist! Värvid said megavahvad ning me oleme üli6nnelikud. Lampe oleme isegi ostnud, enamus vajavad siiski veel vaatamist, sest me ei suuda kuidagi otsustada, et millised ja kuhu. Köök on tellitud ning peaks jaanuari alguses tulema, siis saab monteerimiser66me jälle tunda. Suurema kolimise oma asjadega Freiburgist teeme 10.01 ning kunagi kuu l6pus peaks tulema ka meie uus magamistuba. Et siis sinnamaani saab madratsi peal magatud. Aga see ei ole üldse oluline kui päevast kaks tundi rohkem järgi jääb :) Elutoa diivanit meil ikka veel ei ole, sest kuskil ei müüda ju sellist nagu me tahame ning mingit nässakat, mida k6rge hinnaga igalt poolt leiab, me ju ka ostma ei hakka. Ma saan aru küll, et siis on kvaliteetne nässakas, aga ikkagi, v6iks ikka kvaliteetselt normaalne välja ka näha ;) Ma tean, ma tean, k6rged n6udmised, raske juhus ;)
Sünnipäev oli ka. See läks kogu selle töösiblimise käigus küll toredasti kaotsi, aga siinkohal suur aitäh k6igile, kes meeles pidasid ning kuskilt pidi mulle 6nnitlusi saatsid. Väga vahva! Ma olen nüüd ka natuke vanem, halle juukseid veel ei ole, kortse natuke, aga see-eest proteese veel ei pea muretsema. Lohutus seegi ju :)
J6ulud tulevad... Jumal tänatud! P6him6tteliselt ei ole siis ju enam nii palju tööd, ainult see nädal veel ning siis pisikeste mööndustega kaks päeva. Siis on 5 päeva vaba, juhhhuuuuuuu! Ning siis veel kaks päeva tööd ning jälle 5 vaba! Miks küll koguaeg nii olla ei v6iks?! Ma paneks selle hääletusele... igatahes j6ulutega on siis nii, et meil ei ole siiamaani veel ühtegi kinki ning poodlemise m6te juba kutsub esile hirmujudinaid, sest nüüd on ju k6ik poodides rabamas midaiganes, mida siis j6ulute ajal üle anda, et uus omanik saaks uuesti poodi minna ja selle asja ümber vahetada. V6i umbes nii need asjad siin käivad. Aga meil on ju alati Amazon ning sealt saab ju k6ike tellida. Siis isegi DHL on funktsionaalne ja toimetab asjad 6igeaegselt kohale. K6ike muud, mida sealt tellida ei saa, peab eeldavasti Jörgi 6de minema linnast ostma. Sest meil on nii pikad päevad tööl ju ;) Ei, tegelikult on ju ka. Nii palju siis j6uluteemast. Meil on juba vidinad akna küljes rippumas, sest meil oli igav üks 6htu. Nüüd m6tleme, kas ostame kuuse ka, sihukese ilusa ning pisikese. Aga selliseid ei ole kindlasti enam järgi. Sest saksa j6ulutrall number 2, kohe kingiralli järgi, on kuuseralli, algab juba kesk novembrit. Et ikka k6ige ilusama ja parema kuuse endale r6dule kuivama ette ära tuua. Midaiganes... me siis vaatame, kas ostame kui näeme kuskil ilusat näsimata eksemplari.
Muidu.. uudised suures osas puuduvad. Jaanuaris on siis vast rohkem kribada, j6ulutest ning uueaasta vastuv6tust ning kolimisest. Ehk siis k6igest, mis ei ole tööga seotud, see oleks juba eriti tore samm positiivsuse poole ;)
Ma nüüd pakin siis oma asjad kokku ning lähen koju, j6ulukinkide teemaga tegelema. Tööd on juba niigi liiga palju täna tehtud, aga see on ju tavaline...
Kallid,
- M, ei ole täitsa ää kadunud -
Kui nüüd see töö-ja-töö-ja-töö välja jätta, siis polegi me miskit teinud ju. Nädalavahetused veerevad poole kiiremini mööda kui tööpäevad, aga see ei ole midagi uut kindlasti. Korter on valmis ning ootab sissekolimist! Värvid said megavahvad ning me oleme üli6nnelikud. Lampe oleme isegi ostnud, enamus vajavad siiski veel vaatamist, sest me ei suuda kuidagi otsustada, et millised ja kuhu. Köök on tellitud ning peaks jaanuari alguses tulema, siis saab monteerimiser66me jälle tunda. Suurema kolimise oma asjadega Freiburgist teeme 10.01 ning kunagi kuu l6pus peaks tulema ka meie uus magamistuba. Et siis sinnamaani saab madratsi peal magatud. Aga see ei ole üldse oluline kui päevast kaks tundi rohkem järgi jääb :) Elutoa diivanit meil ikka veel ei ole, sest kuskil ei müüda ju sellist nagu me tahame ning mingit nässakat, mida k6rge hinnaga igalt poolt leiab, me ju ka ostma ei hakka. Ma saan aru küll, et siis on kvaliteetne nässakas, aga ikkagi, v6iks ikka kvaliteetselt normaalne välja ka näha ;) Ma tean, ma tean, k6rged n6udmised, raske juhus ;)
Sünnipäev oli ka. See läks kogu selle töösiblimise käigus küll toredasti kaotsi, aga siinkohal suur aitäh k6igile, kes meeles pidasid ning kuskilt pidi mulle 6nnitlusi saatsid. Väga vahva! Ma olen nüüd ka natuke vanem, halle juukseid veel ei ole, kortse natuke, aga see-eest proteese veel ei pea muretsema. Lohutus seegi ju :)
J6ulud tulevad... Jumal tänatud! P6him6tteliselt ei ole siis ju enam nii palju tööd, ainult see nädal veel ning siis pisikeste mööndustega kaks päeva. Siis on 5 päeva vaba, juhhhuuuuuuu! Ning siis veel kaks päeva tööd ning jälle 5 vaba! Miks küll koguaeg nii olla ei v6iks?! Ma paneks selle hääletusele... igatahes j6ulutega on siis nii, et meil ei ole siiamaani veel ühtegi kinki ning poodlemise m6te juba kutsub esile hirmujudinaid, sest nüüd on ju k6ik poodides rabamas midaiganes, mida siis j6ulute ajal üle anda, et uus omanik saaks uuesti poodi minna ja selle asja ümber vahetada. V6i umbes nii need asjad siin käivad. Aga meil on ju alati Amazon ning sealt saab ju k6ike tellida. Siis isegi DHL on funktsionaalne ja toimetab asjad 6igeaegselt kohale. K6ike muud, mida sealt tellida ei saa, peab eeldavasti Jörgi 6de minema linnast ostma. Sest meil on nii pikad päevad tööl ju ;) Ei, tegelikult on ju ka. Nii palju siis j6uluteemast. Meil on juba vidinad akna küljes rippumas, sest meil oli igav üks 6htu. Nüüd m6tleme, kas ostame kuuse ka, sihukese ilusa ning pisikese. Aga selliseid ei ole kindlasti enam järgi. Sest saksa j6ulutrall number 2, kohe kingiralli järgi, on kuuseralli, algab juba kesk novembrit. Et ikka k6ige ilusama ja parema kuuse endale r6dule kuivama ette ära tuua. Midaiganes... me siis vaatame, kas ostame kui näeme kuskil ilusat näsimata eksemplari.
Muidu.. uudised suures osas puuduvad. Jaanuaris on siis vast rohkem kribada, j6ulutest ning uueaasta vastuv6tust ning kolimisest. Ehk siis k6igest, mis ei ole tööga seotud, see oleks juba eriti tore samm positiivsuse poole ;)
Ma nüüd pakin siis oma asjad kokku ning lähen koju, j6ulukinkide teemaga tegelema. Tööd on juba niigi liiga palju täna tehtud, aga see on ju tavaline...
Kallid,
- M, ei ole täitsa ää kadunud -
30/10/2008
Kõik, mis meid viimase kuu jooksul kirjutamisest eemal on hoidnud...
Paar viimast nädalat on kuidagi väga kiiresti mööda läinud. Põhiliselt kahe asja tõttu. Esiteks, Jörgi head sõbrad abiellusid 18.10. Otseloomulikult pidi olema siis ju suured organisatoorsed koosviibimised, et mida kinkida, milliseid mänge planeerida, jne. Nüüd tagantjärele võib öelda, et tore oli, aga viskas lõpuks kopsu üle maksa ja siis veel tagasi ka. Suurte meestega mingit kinki koos teha on sama hea, kui lasteaias mänguhoos lapsi veenda, et lõunauinak on kasulik :D Keegi miskit vahvat teha ei viitsinud, raha saab ju alati anda. Mhm-mhm-mhm. Me siis tegelesime pulmalehega, kolmekesi (üks aktivist ikka leidus peale meie kahe), ning reedeks jõudis asi isegi köidetud. Jippiii, ei pidanudki laupäeval enne pulma veel sellega tegelema. Sest meil oli ju teha taaskord rohkem kui algselt tahtsime... Jörg smuugeldas ennast fotograafiks, n.ö ametlikuks pulmafotograafiks. Kirikus oli ainuõigus ja enne kirikut käisime viinamarjaistanduses pildistamas. Kui nüüd algusest alustada, siis... me tõusime enne kaheksat hommikul, kümneks olime pulmaliste juures. Ma läksin pruudiga kleidile järgi ja siis juuksurisse (ei, ma ei olnud pruutneitsi ega tunnistaja ega miskit muud tähtsat), läksin lihtsalt kaasa pilte tegema, kuidas ettevalmistused lähevad – sonks, küüned, meik ja lõpuks ka kleit. Juba alguses nägi see päevakava juuksuris mitte just kõige paljulubavam välja – ehk siis, Jörgil ei ole kohe kindlasti terve tund aega ettevalmistuste ja kiriku vahepeal pilte teha... nagu veel natuke aeglasest juuksuritempost vähe oleks, siis päeva esimene pruut suutis seal paraja paanika tekitada. Et see ei sobi ja meik on kole ja ma ei pane seda kleiti selga enne kui kõik korras on. Kuigi kõik oli juba ammu korras. Dziisas... Igatahes lõpuks oli tõesti elav järjekord ning me juba mõtlesime, kus me siis riidesse saame. Graafikust olime nii või teisiti juba maas… hehe. Nagu pärast kuulsime, siis peigmehe ja lapsega oli samal ajal palju lahedam. Jörg käis nendega jalutamas ja mängis pisikesega ja tsillisid niisama. Lõpuks oli siiski natuke stressi, lipsusõlmega, aga see oli ka kõik. Välja arvatud see, et meil jäi ametlike enne-pulma-piltide jaoks, ehm täpselt 20 minutit:D Pruutkleit, mäest üles, natuke närviline pruutpaar, pisike laps, kellele see solgutamine nüüd nii meeltmööda polnud ja terve kotitäis kaameranänni – ma oleks sellel hetkel kui Jörg viimase klõpsu tegi, koju läinud ja natuke maganud :D Stress oli suur, aga vähemalt oli seal paar vahvat pilti :) Igatahes suutsin ma terve hommiku jooksul omandada kõrgema taseme kleidisaba tõstmises ;) Eks paistab, kas seda oskust veel kunagi vaja läheb, mu vallalised sõbrannad, hint-hint, hehehehhe. Kirikus oli megakülm, sellel hetkel kui mäest üles-alla jooksmise soojus ära kadus. Ach ja, ma pidin ju laulma ka veel… mul ei olnud muidugi aega ju enne teistega harjutada, aga laul sai lauldud ning selle kohta on isegi olemas fototõend (kuidas mu laul lauldud sai, hehe) ;) Kui laulatuse osa läbi oli, siis tuli veel lapse ristimine. Jörgil on eksklusiivsed pildid, kus last ei huvita mitte miskit muu, kui vaatab ainiti kaamerasse, sest selle onuga, kes kaamera taga on, sai ju hommikupoole võidu roomatud :D
Pärast kirikut oli väike vahuvein, kook ja kohvi. Natuke rahulikum ning isegi pruutneitsi ilmus selleks ajaks välja, sain „sabast“ lahti ;) Miks see neiu enne ei võinud aidata kogu selle jooksmise juures, jääb siinkohal ning jäi ka sealkohal täielikuks mõistatuseks. Pärast kooki oli pisike paus, me tulime koju tunnikeseks, laadisime pildid arvutisse ning veendusime, et täiesti aia taha need ka läinud polnud. Siuhh... Siis viie-minuti-power-nap ja tagasi pidusse. Pidime pool tundi enne ametlikku algust kogu kingiseltskonnaga kokku saama, et üks pilt teha rahakingi jaoks. Ehm, ainsad kes seal pool tundi varem olid, olime meie muidugi. Teised saabusid peo alguseks, vabandusega või ma ei tea, mis see oli – nad istusid kõrvalbaaris... dumpstidum... Kui mõni neist kunagi naise leiab, siis selle naisega ei saa küll kõik päris korras olla. Need on kadunud case normaalselt toimiva mõistuse jaoks :D Kunagi saime isegi siis selle pildi tehtud... ja nautisime niisama pidu. Kõik paanitsesid ringi, kes pidi külalisteraamatu jaoks pilte tegema, kes tegi videopäevikut, kes seda ja kes teist. Mõni teatas pärast eelrooga, et nende laual on juba üheksas veinipudel. Nu jah, kell oli ka juba pea üheksa... Me saime oma kauatehtud-kaunikese pulmalehe müüdud, kingikassasse raha juurdeteenitud ning lõpuks ometi sa selle päeva kõik-mis-vaja-teha otsa. Siis oli ainult hää söök ja pidu. Nii hää see söök ka ei olnud, sest kella kahe ajal hakkas tõsiselt halb ning kuna ne joonud ei olnud, siis sõitsime varsti koju ka. Enne seda suutsin ma mingis mängus kaotada... ja nüüd pean pruutpaarile oktoobris 2009 mõnusa matka korraldama. Ei olnud kõige hullem auhind, 8-pudelit-enne-pearooga noormees peab kevadel suurpuhastusel kaasa aitama :D
See oli siis esimene asi. Teine asi on, meil on uus korter välja vaadatud. Grenzach-Whylenis. Just-just kirja saatmine läheb veel keerulisemaks ;) Peale mu nime kokkuveerimist peab ka veel linna õigekirja kontrollima. Igatahes on see vaid kuue rongisõiduminuti kaugusel (jippiiii!) ning korter ei asu tiheda liiklusega tänava ristmikul, mille vastas on hotell (jippiiii ruudus!). Jaanuaris on n.ö üleminekuperiood, kus siis saame kolida ja kõige muu hulgas oma kööki kokku monteerida. M6nes asjas on sakslased ikka väga veidrad, miks ei peaks/võiks olla üürikorteris ka köök... igatahes peame me nüüd endale ühe ostma. See ei ole jippiiii enam. Aga meil on juba plaan tehtud ja mudel välja otsitud, kunagi siis läheb ostmiseks. Loodetavasti jäävad siis majanduskriisist tulenevad valuutakursid mingiks ajaks püsima, hehehe. Oleks positiivne igatahes. Vahva pool selle asja juures saab kõikide asjade kokkukruvimine ja paika panemine ;)
Korter ise on 105m2, kolm tuba, milles n.ö söögitoa ja elutoa vahelise seina sees on lükanduksed, mille vajaduse korral saab kinni panna. Siis on neljatoaline ;) Köök, magamistuba ja see kolmas tuba, mida kasutatakse külaliste ja arvutite ja hiljem siis ka laste jaoks :) Esimesel korrusel ning ainult kahepereelamu ongi. Äärmiselt vaikne ja rahulik. Mis veel? Seda ma juba mainisin, et kuus minutit kulub rongiga Baselisse... igatahes kuulub see kordamisele, sest see on lihtsalt niiii vahva! V6rreldes hetkeolukorraga ;) Kevadel saab siis isegi rattasõidu peale mõelda. Kohe kui rattad investeeringutesse kuuluma hakkavad.
Niimoodi me siin olemegi elanud. Palju ringijooksmist, aga seekord siis tulemuslikult. Kes plaanib ehk järgmisel aastal külla tulla, saab meie uut pesa nägema. Mis on isegi nagu pesa moodi ;) Me teeme kindlasti pilte, milline elamine enne oli ning milline see alates jaanuarist on. Mis ei tähenda, et jõuluks oleks vaja ilmtingimata dekoratiivset nänni saata, sest meil on niigi palju tolmu koguvaid asju. Need on enam-vähem ainsad asjad, mis meil olemas on. Ülejäänuga peab vaatama, kuidas funktsionaalsed asjad korteri jaoks kokku saavad ;) Konstruktiivseid kinke ootame küll, nt. pilte iseendast, sest meil on lõpuks plaanis perest ja kõikidest sõpradest-tuttavatest mõnna stend kokku panna ja kuna meil nüüd on seinapinda piiritult, siis ei ole põhjust, miks me seda teha ei võiks :) Kes esireas olla tahab, peab kiirustama, sest mõned pildid on meil juba järjekorras ootamas. Jõulukinkidest rääkides, siis sellel aastal on meil isegi ideid, mis me tahaks, kui kedagi kunagi peaks võib-olla vaevama piin, mida meile kinkida :D Niisama vihje korras mainin… hehehe :)
Nüüd teen natuke tööd ja siis koju ka. Vaatan, kas lumi on veel maas. Nimelt siin juba sadas lund ning autodel oli lumekiht Baselis peal. Gooo, winter! Läheme sellel nädalavahetusel ehk matkama, esimest lund näpuga katsuma, jne. Järgmisel nädalavahetusel on meil Jörgi sünnipäevaks saadud piletid Blue Man Groupile ja peaks uue Bondi ka ää tsekkama. Plaane on ning seega on oodata ka uusi postitusi. Sest need ettevõtmised ei kuluta nii palju energiat kui millegi suure organiseerimine :)
Kalli kõigile, kes veel meie lehele klikkavad ja nägudeni-tegudeni,
- M.hilinenudl6unapaus.ch -
Pärast kirikut oli väike vahuvein, kook ja kohvi. Natuke rahulikum ning isegi pruutneitsi ilmus selleks ajaks välja, sain „sabast“ lahti ;) Miks see neiu enne ei võinud aidata kogu selle jooksmise juures, jääb siinkohal ning jäi ka sealkohal täielikuks mõistatuseks. Pärast kooki oli pisike paus, me tulime koju tunnikeseks, laadisime pildid arvutisse ning veendusime, et täiesti aia taha need ka läinud polnud. Siuhh... Siis viie-minuti-power-nap ja tagasi pidusse. Pidime pool tundi enne ametlikku algust kogu kingiseltskonnaga kokku saama, et üks pilt teha rahakingi jaoks. Ehm, ainsad kes seal pool tundi varem olid, olime meie muidugi. Teised saabusid peo alguseks, vabandusega või ma ei tea, mis see oli – nad istusid kõrvalbaaris... dumpstidum... Kui mõni neist kunagi naise leiab, siis selle naisega ei saa küll kõik päris korras olla. Need on kadunud case normaalselt toimiva mõistuse jaoks :D Kunagi saime isegi siis selle pildi tehtud... ja nautisime niisama pidu. Kõik paanitsesid ringi, kes pidi külalisteraamatu jaoks pilte tegema, kes tegi videopäevikut, kes seda ja kes teist. Mõni teatas pärast eelrooga, et nende laual on juba üheksas veinipudel. Nu jah, kell oli ka juba pea üheksa... Me saime oma kauatehtud-kaunikese pulmalehe müüdud, kingikassasse raha juurdeteenitud ning lõpuks ometi sa selle päeva kõik-mis-vaja-teha otsa. Siis oli ainult hää söök ja pidu. Nii hää see söök ka ei olnud, sest kella kahe ajal hakkas tõsiselt halb ning kuna ne joonud ei olnud, siis sõitsime varsti koju ka. Enne seda suutsin ma mingis mängus kaotada... ja nüüd pean pruutpaarile oktoobris 2009 mõnusa matka korraldama. Ei olnud kõige hullem auhind, 8-pudelit-enne-pearooga noormees peab kevadel suurpuhastusel kaasa aitama :D
See oli siis esimene asi. Teine asi on, meil on uus korter välja vaadatud. Grenzach-Whylenis. Just-just kirja saatmine läheb veel keerulisemaks ;) Peale mu nime kokkuveerimist peab ka veel linna õigekirja kontrollima. Igatahes on see vaid kuue rongisõiduminuti kaugusel (jippiiii!) ning korter ei asu tiheda liiklusega tänava ristmikul, mille vastas on hotell (jippiiii ruudus!). Jaanuaris on n.ö üleminekuperiood, kus siis saame kolida ja kõige muu hulgas oma kööki kokku monteerida. M6nes asjas on sakslased ikka väga veidrad, miks ei peaks/võiks olla üürikorteris ka köök... igatahes peame me nüüd endale ühe ostma. See ei ole jippiiii enam. Aga meil on juba plaan tehtud ja mudel välja otsitud, kunagi siis läheb ostmiseks. Loodetavasti jäävad siis majanduskriisist tulenevad valuutakursid mingiks ajaks püsima, hehehe. Oleks positiivne igatahes. Vahva pool selle asja juures saab kõikide asjade kokkukruvimine ja paika panemine ;)
Korter ise on 105m2, kolm tuba, milles n.ö söögitoa ja elutoa vahelise seina sees on lükanduksed, mille vajaduse korral saab kinni panna. Siis on neljatoaline ;) Köök, magamistuba ja see kolmas tuba, mida kasutatakse külaliste ja arvutite ja hiljem siis ka laste jaoks :) Esimesel korrusel ning ainult kahepereelamu ongi. Äärmiselt vaikne ja rahulik. Mis veel? Seda ma juba mainisin, et kuus minutit kulub rongiga Baselisse... igatahes kuulub see kordamisele, sest see on lihtsalt niiii vahva! V6rreldes hetkeolukorraga ;) Kevadel saab siis isegi rattasõidu peale mõelda. Kohe kui rattad investeeringutesse kuuluma hakkavad.
Niimoodi me siin olemegi elanud. Palju ringijooksmist, aga seekord siis tulemuslikult. Kes plaanib ehk järgmisel aastal külla tulla, saab meie uut pesa nägema. Mis on isegi nagu pesa moodi ;) Me teeme kindlasti pilte, milline elamine enne oli ning milline see alates jaanuarist on. Mis ei tähenda, et jõuluks oleks vaja ilmtingimata dekoratiivset nänni saata, sest meil on niigi palju tolmu koguvaid asju. Need on enam-vähem ainsad asjad, mis meil olemas on. Ülejäänuga peab vaatama, kuidas funktsionaalsed asjad korteri jaoks kokku saavad ;) Konstruktiivseid kinke ootame küll, nt. pilte iseendast, sest meil on lõpuks plaanis perest ja kõikidest sõpradest-tuttavatest mõnna stend kokku panna ja kuna meil nüüd on seinapinda piiritult, siis ei ole põhjust, miks me seda teha ei võiks :) Kes esireas olla tahab, peab kiirustama, sest mõned pildid on meil juba järjekorras ootamas. Jõulukinkidest rääkides, siis sellel aastal on meil isegi ideid, mis me tahaks, kui kedagi kunagi peaks võib-olla vaevama piin, mida meile kinkida :D Niisama vihje korras mainin… hehehe :)
Nüüd teen natuke tööd ja siis koju ka. Vaatan, kas lumi on veel maas. Nimelt siin juba sadas lund ning autodel oli lumekiht Baselis peal. Gooo, winter! Läheme sellel nädalavahetusel ehk matkama, esimest lund näpuga katsuma, jne. Järgmisel nädalavahetusel on meil Jörgi sünnipäevaks saadud piletid Blue Man Groupile ja peaks uue Bondi ka ää tsekkama. Plaane on ning seega on oodata ka uusi postitusi. Sest need ettevõtmised ei kuluta nii palju energiat kui millegi suure organiseerimine :)
Kalli kõigile, kes veel meie lehele klikkavad ja nägudeni-tegudeni,
- M.hilinenudl6unapaus.ch -
Majanduskriis?
Me peame siinkohal ära mainima, et meil ei ole majanduskriis ;) Perekonnaeelarve suhtes, mitte et see kedagi huvitama peaks, aga... shveitsi frank on t6usuteel euroga v6rreldes. Täiesti tore on ju avasatada - ilma ülemuselt palgat6usu nurumata on järsku 10% palgat6us, hehehe :) Igatahes v6iks see veel natuke aega kesta, sest siis saate k6ik suuremad j6ulukingid :D
Mis vahepeal toimunud on, sellest kriban natuke hiljem :) Hinge kinni oodatades pole m6tet siiski närviliselt siia tagasi klikkida iga minut. Nii palju nüüd ka juhtunud ei ole ;)
Kalli,
M.kohvipaus.ch :)
Mis vahepeal toimunud on, sellest kriban natuke hiljem :) Hinge kinni oodatades pole m6tet siiski närviliselt siia tagasi klikkida iga minut. Nii palju nüüd ka juhtunud ei ole ;)
Kalli,
M.kohvipaus.ch :)
30/09/2008
Baden-Baden, 25.09.2008
Terroristid... või siis katusekoristajad :)
Kõik olid veel vormis, et kuulata, mis räägitakse
Purskkaev inglise aias, mis 2.5km mööda jõeäärt kulgeb
Teater, kes veel pildilt ei leidnud
Kõlakoda, kuulub kokku kuursaaliga järgmiselt pildilt
Kuursaal, kus tegutseb kasiino. Selle pildid järgnevad nüüd. Tegelikult ei tohtinud vist pilti teha, nagu giid majast väljudes sapiselt teatas. Nu jah, oleks rohkem aidanud, kui oleks seda teadnud majja sisenemisel. Aga võta näpust. Ega ma siis omaalgatuslikult ei alustanud piltide tegemist. Mingi mammide-papide grupp klõpsutas rohkem, kui jaapani turistid suvisel pärastlõunal Tallinna raekojaplatsil...
Nüüdne spaa, kuulsaks saanud roomlaste ehitatud vannide kohal (pole halli aimu ka kuidas neid asju tõlkida...). Ehk siis maksta palju raha, et näha uues kuues, seda kuidas vana pesemiskultuur siiamaile jõudis...
Restoran vihmasajus, hea, et ainult mitte vaatamiseks, aga sai ka hääd süüa ja liiga palju juua. See kõik instituudi arvel ja tööandja juuresolekul (ning kaasaaitamisel). Järgmine kord olen targem ja positsioneerin ennast laua teise nurka ;) Tahaks siinkohal teha nalja soomlaste ja alkoholi üle... hehe.
Kloostriaed. Meie pärastlõunase jalutuskäigu sihtpunkt.
Paar pilti laenatud meiepärisomapapparazolt Patricialt ;) See seletab nii mõndagi, näiteks, miks me vahepeal grupist lootuselt maha jäime... Hehe. Igatahes meie "big boss" väärib ümbersnimetamist, sest niimoodi ei ole ta just kõige tõsisemaltvõetavam ;)
Loengud, katsed, väljasõit, muidu olemine...
Hei-hei,
jälle pole aega olnud, et midagi kirja panna... mina ei tea ausõna, mida mina oma ajaga teen ;)
Esiteks, ma käin ju koolis. Mhm, kaks loengut nädalas, aga need võtavad piisavalt aega ära, et ma ei viitsi mitte midagi kirjutada. Loengusse registreerimine toimub läbi saksakeelse arvutisüsteemi (teretulemast välismaalased, kes ei oska kohe üldse seda keelt), probleeme saab lahendada läbi sektetäri, kes "a little bit" inglise keelt oskab, aga pärast minu probleemi kuulmist pakub prantsuse või itaalia keelt... multikultuurne, mhm-mhm-mhm. Igatahes ma nüüd olen registreerunud ja käin täis entusiasmi loenguid kuulamas. Eksam on ka juba kirjas 17.12.08 ning teises aines tuleb essee kirjutada, teemad jagatakse loengukursuse käigus. Ma juba kujutan ette, kui õnnelik Jörg selle üle on, et ta mind taaskord kirjutamisega aidata saab ;)
Katsed... lähevad. Tulemused... ehm, tulevad. Kunagi ehk jõuame kuskile ka. Lõigu lõpp.
Meil oli eelmisel neljapäeval väljasõit. Kogu grupiga, kõik Baden-Badenisse. Kes ei tea, mis linnaga tegu on, siis ega ma ka rohkem teadlik ei olnud, kui et kõik rikkad venelased elavad seal ja kasiino on neil ka. Hommikul sai vahelduse mõttes kauem magada ja siis teistega ühineda Freiburgist ICE peale hüpates. 45minutit. Baden-Baden. Kohvipaus. Otseloomulikult, kuidas siis ilma pausita saaks. Ja siis päeva parim nali. Giid, see tädi vist tõesti arvas, et selline väljanägemine on stiilne või kuidagi muudmoodi silmapaistev. Igatahes suutis ta tekitada vägagi vastakaid tundeid. Nii meil siis oli suur tikk-kontsade peal õõtsuv giid, kes pidevalt eest ära jooksis ja keda eriti ei huvitanud kogu grupi järgi ootamine enne kui rääkima hakkas. Et siis, ma ei tea hetkel suurt rohkem kui enne Baden-Badenis viibimist ;) Igatahes me siis käisime kasiinos... raha ei võetud ega antud, sest ma ei oleks oma tossudega sisse pääsenud ning ega mul palju rohkem kui miniimum bet jaoks pokkeris raha poleks olnudki :D Kunagi siis teeme ennast ilusaks ja läheme vaatame, kuidas rikkad inimesed vaeseks jäävad või veel rikkamaks saavad.
Lõunasöök oli pärast kahetunnist mööda linna ringi jooksmist suht vahva. Soe oli vähemalt. Ning kuna kõht tühi oli, siis see apperatiiv hakkas väga kiiresti mõjuma ka. Pean siinkohal mainima, et eelroog (ristiku ja kõige muu põllurohelisega salat - ausõna, ma ei tee nalja) ei aidanud just alkoholi mõju leevendmisele kaasa. Pearoog oli nämma ning magustoit - besee, ehm.. nojah.. ma ei viitsinud alternatiivi pärast ka kakelda, kuigi pakkumisi oli. Restoran ise oli väga cool, aga samas ühe tärni eest peab ta seda ka ju olema. Ning pärast põhjamaalaste napsuringi ma tõsiselt mõtlesin, et keeraks kuskile nurka kerra ja magaks natuke ;)
Pärastlõunat oli vaba aeg, mida mina kasutasin natuke ringijalutamiseks, mõnna oli. Kohe kui meie internetikaablilt keegi varba pealt ära võtab, siis panen paar pilti ka :) Ausõna :) Facebooki juba mõned jõudsid, sest agarad töökaaslased riputavad igasuguseid pilte ülesse ;)
Muidu olemisest... kalliks läheb see muidu olemine... ehk siis vähemalt meieni on juba jõudnud kallim küttehind... ja kui algselt oli arvata, et see vähemalt 30% on hea nali, siis eile arvet avades ei olnudki enam nii naljakas :S Ehm, ei oska siinkohal muud öelda, kui et kui pool korterit normaalset põrandaalust ei oma, siis on talvel suht külm :D Aga samas sai otsus vastu võetud, et novembrist loobume sellest siin ja siis on kolm kuud aega uus elamine leida. Võite meile edu soovida ;) Seda läheb vaja ;)
Seniks teile kõigile kalli siit äärmiselt sügisesest lõunast,
- M -
jälle pole aega olnud, et midagi kirja panna... mina ei tea ausõna, mida mina oma ajaga teen ;)
Esiteks, ma käin ju koolis. Mhm, kaks loengut nädalas, aga need võtavad piisavalt aega ära, et ma ei viitsi mitte midagi kirjutada. Loengusse registreerimine toimub läbi saksakeelse arvutisüsteemi (teretulemast välismaalased, kes ei oska kohe üldse seda keelt), probleeme saab lahendada läbi sektetäri, kes "a little bit" inglise keelt oskab, aga pärast minu probleemi kuulmist pakub prantsuse või itaalia keelt... multikultuurne, mhm-mhm-mhm. Igatahes ma nüüd olen registreerunud ja käin täis entusiasmi loenguid kuulamas. Eksam on ka juba kirjas 17.12.08 ning teises aines tuleb essee kirjutada, teemad jagatakse loengukursuse käigus. Ma juba kujutan ette, kui õnnelik Jörg selle üle on, et ta mind taaskord kirjutamisega aidata saab ;)
Katsed... lähevad. Tulemused... ehm, tulevad. Kunagi ehk jõuame kuskile ka. Lõigu lõpp.
Meil oli eelmisel neljapäeval väljasõit. Kogu grupiga, kõik Baden-Badenisse. Kes ei tea, mis linnaga tegu on, siis ega ma ka rohkem teadlik ei olnud, kui et kõik rikkad venelased elavad seal ja kasiino on neil ka. Hommikul sai vahelduse mõttes kauem magada ja siis teistega ühineda Freiburgist ICE peale hüpates. 45minutit. Baden-Baden. Kohvipaus. Otseloomulikult, kuidas siis ilma pausita saaks. Ja siis päeva parim nali. Giid, see tädi vist tõesti arvas, et selline väljanägemine on stiilne või kuidagi muudmoodi silmapaistev. Igatahes suutis ta tekitada vägagi vastakaid tundeid. Nii meil siis oli suur tikk-kontsade peal õõtsuv giid, kes pidevalt eest ära jooksis ja keda eriti ei huvitanud kogu grupi järgi ootamine enne kui rääkima hakkas. Et siis, ma ei tea hetkel suurt rohkem kui enne Baden-Badenis viibimist ;) Igatahes me siis käisime kasiinos... raha ei võetud ega antud, sest ma ei oleks oma tossudega sisse pääsenud ning ega mul palju rohkem kui miniimum bet jaoks pokkeris raha poleks olnudki :D Kunagi siis teeme ennast ilusaks ja läheme vaatame, kuidas rikkad inimesed vaeseks jäävad või veel rikkamaks saavad.
Lõunasöök oli pärast kahetunnist mööda linna ringi jooksmist suht vahva. Soe oli vähemalt. Ning kuna kõht tühi oli, siis see apperatiiv hakkas väga kiiresti mõjuma ka. Pean siinkohal mainima, et eelroog (ristiku ja kõige muu põllurohelisega salat - ausõna, ma ei tee nalja) ei aidanud just alkoholi mõju leevendmisele kaasa. Pearoog oli nämma ning magustoit - besee, ehm.. nojah.. ma ei viitsinud alternatiivi pärast ka kakelda, kuigi pakkumisi oli. Restoran ise oli väga cool, aga samas ühe tärni eest peab ta seda ka ju olema. Ning pärast põhjamaalaste napsuringi ma tõsiselt mõtlesin, et keeraks kuskile nurka kerra ja magaks natuke ;)
Pärastlõunat oli vaba aeg, mida mina kasutasin natuke ringijalutamiseks, mõnna oli. Kohe kui meie internetikaablilt keegi varba pealt ära võtab, siis panen paar pilti ka :) Ausõna :) Facebooki juba mõned jõudsid, sest agarad töökaaslased riputavad igasuguseid pilte ülesse ;)
Muidu olemisest... kalliks läheb see muidu olemine... ehk siis vähemalt meieni on juba jõudnud kallim küttehind... ja kui algselt oli arvata, et see vähemalt 30% on hea nali, siis eile arvet avades ei olnudki enam nii naljakas :S Ehm, ei oska siinkohal muud öelda, kui et kui pool korterit normaalset põrandaalust ei oma, siis on talvel suht külm :D Aga samas sai otsus vastu võetud, et novembrist loobume sellest siin ja siis on kolm kuud aega uus elamine leida. Võite meile edu soovida ;) Seda läheb vaja ;)
Seniks teile kõigile kalli siit äärmiselt sügisesest lõunast,
- M -
12/09/2008
Lubatud reklaam, natuke ka enesereklaam :D
Kõik järgmist Sporditähte rabama!
Hehehehe,
- M ja "staarfotograaf" J ;P -
Hehehehe,
- M ja "staarfotograaf" J ;P -
Olümpiavõitjad!
Kaua aega pole siia miskit postitanud, aga pole ka põhjust eriti olnud. Tööl on palju teha, katsed ja olelusvõitlus laborikoha eest, sest seal on hetkel viis tudengit kõik tahavad oma asjadega ühele poole saada. Peaks mainima - jube tüütu... Aga järgmisest nädalast hakkab uuesti semester, siis on nad kõik sealt jälle läinud.
Semestrist rääkides, siis ma nüüd maksin ka oma semestrimaksu ära ja esmaspäeval saan üliõpilaspileti ja kõik muud vidinad, mis vaja. Ning nagu ma välja olen otisnud, siis mul on lausa kaks loengut, teisipäeval kella 10.15 ja kolmapäval 16.15. Iiks, see tähendab, et neljapäev saab suhteliselt vegeteerimise päev olema, hehe. Ning need kaks loengut annavad vaid veerandi kõigist vajalikest punktidest. Tore-tore. Aga samas on mul aega ju nüüd pool aastat kauem üliõpilane olla, kui mu doktorandileping kestab, mis annab siis pool aastat kõigi asjade jaoks, mida ma töö kõrvalt teha ei jõua.
Eile käisin poolepäevasel seminaril. Oli saksakeelne, noh jah. Nii saksakeelne kui need lõunanaabrid siin saksa keelt rääkida oskavad. Esimesed viis minutit kulus iga ettekande alguses, et aru saada, kuidas inimene räägib, edasi sain isegi nagu aru. Parim oli muidugi see kohvipaus ja snäkkid, hehehe. Just, kolmetunnise seminari käigus peab ka olema pooletunnine kohvipaus, shveitslased on tõsiselt pausirahvas ;)
Aga see ei olnud ju põhiline sündmus eile. Ei-ei. Me jäime vabatahtlikult kella viieks veel Baselisse, kuigi me oleks varem koju saanud oma nädalavahetust nautima. See ei olnud nii oluline siiski, kui Roger Federeri raekojaplatsil näidati. Mitte ainult näidati, aga ka päriselt ta oli seal. Koos Stanislas Wawrinka ja Fabian Cancellaraga. Muidugi ka medalid ning US Openi karikas. Suht vahva oli, rahvast ei olnud nii palju kui viimane kord Basel ülerahvastatud oli. Autogrammid jäid umbes täpselt selle reaktsiooni taha, mis hilines 2 sekundit. Ma pole enam oma vanas vormis, samas ega see siis viimane kord polnud kui ta miskit võitis ja teda Baselis tervitati. Igatahes me saime T-särgi, ees on shveitsi lipp ja taga kiri - Alles Roger, 1. Hehehehe. Pole päris kindel, kuhu ma sellega nüüd lähen, aga meil on see olemas.
Koju saime kella üheksast. Siis pidin muidugi esimese asjana pilte jagama, ning Beritile fotomaterjali pakkuma. Hetkel ma ei tea, kas reklaamiks on põhjust, igaks juhuks piiluge siis järgmisesse Sporditähte kas Jörg Frauenhofferi foto jõudis ka kuskile ;) Näedsa, Berit, ma teen su ajakirjale reklaami isegi :P
Mõned pildid panen siia ka :)
Nüüd panen oma vaimu valmis, kella kahest on hambaarst. Seekord siis mitte tööalane, vaid nagu päriselt arsti juurde minek. See on mulle ju alati nii palju meeldinud...
Kalli ja ilusat nädalavahetust kõigile,
- M -
Semestrist rääkides, siis ma nüüd maksin ka oma semestrimaksu ära ja esmaspäeval saan üliõpilaspileti ja kõik muud vidinad, mis vaja. Ning nagu ma välja olen otisnud, siis mul on lausa kaks loengut, teisipäeval kella 10.15 ja kolmapäval 16.15. Iiks, see tähendab, et neljapäev saab suhteliselt vegeteerimise päev olema, hehe. Ning need kaks loengut annavad vaid veerandi kõigist vajalikest punktidest. Tore-tore. Aga samas on mul aega ju nüüd pool aastat kauem üliõpilane olla, kui mu doktorandileping kestab, mis annab siis pool aastat kõigi asjade jaoks, mida ma töö kõrvalt teha ei jõua.
Eile käisin poolepäevasel seminaril. Oli saksakeelne, noh jah. Nii saksakeelne kui need lõunanaabrid siin saksa keelt rääkida oskavad. Esimesed viis minutit kulus iga ettekande alguses, et aru saada, kuidas inimene räägib, edasi sain isegi nagu aru. Parim oli muidugi see kohvipaus ja snäkkid, hehehe. Just, kolmetunnise seminari käigus peab ka olema pooletunnine kohvipaus, shveitslased on tõsiselt pausirahvas ;)
Aga see ei olnud ju põhiline sündmus eile. Ei-ei. Me jäime vabatahtlikult kella viieks veel Baselisse, kuigi me oleks varem koju saanud oma nädalavahetust nautima. See ei olnud nii oluline siiski, kui Roger Federeri raekojaplatsil näidati. Mitte ainult näidati, aga ka päriselt ta oli seal. Koos Stanislas Wawrinka ja Fabian Cancellaraga. Muidugi ka medalid ning US Openi karikas. Suht vahva oli, rahvast ei olnud nii palju kui viimane kord Basel ülerahvastatud oli. Autogrammid jäid umbes täpselt selle reaktsiooni taha, mis hilines 2 sekundit. Ma pole enam oma vanas vormis, samas ega see siis viimane kord polnud kui ta miskit võitis ja teda Baselis tervitati. Igatahes me saime T-särgi, ees on shveitsi lipp ja taga kiri - Alles Roger, 1. Hehehehe. Pole päris kindel, kuhu ma sellega nüüd lähen, aga meil on see olemas.
Koju saime kella üheksast. Siis pidin muidugi esimese asjana pilte jagama, ning Beritile fotomaterjali pakkuma. Hetkel ma ei tea, kas reklaamiks on põhjust, igaks juhuks piiluge siis järgmisesse Sporditähte kas Jörg Frauenhofferi foto jõudis ka kuskile ;) Näedsa, Berit, ma teen su ajakirjale reklaami isegi :P
Mõned pildid panen siia ka :)
Nüüd panen oma vaimu valmis, kella kahest on hambaarst. Seekord siis mitte tööalane, vaid nagu päriselt arsti juurde minek. See on mulle ju alati nii palju meeldinud...
Kalli ja ilusat nädalavahetust kõigile,
- M -
04/09/2008
Immatrikuleeritud! ;)
Mhm, ma olen nüüd ametlikult siis doktorant järgmiseks kolmeks aastaks. Tore-tore... ma ei j6ua kohe ära oodatagi, millal jälle loengusse saab ;) Aga jah, enne 19.septembrit saan veel oma üli6pilaspileti ka kätte, vähemalt midagi positiivset (enne peab ainult välja uurima, kus selle eest midagi odavamalt saab, hehehehe).
Nii kaua kui mul nüüd veel aega on, siis ma lähen ja teen oma katseid. Kas ma olen varem öelnud, et midagi läks alati nihu kui ma pidin mikrobioloogiat tegema. Just-just, millegipärast kasvavad minu plaatide peal vahel täiesti valed asjad... eks ma siis püüan rohkem järgmine kord. Kuigi meie labor on täis hetkel tudengeid, kes ei jaga ööd ega mütsi mis nad tegema peavad, pole siis ka ime, et 6hus rohkem "asju" leidub :)
Jörgi suurest juubelist, mis pea terve eelmise nädalavahetuse h6lmas, kirjutab ta ikka ise. K6ikide saadetud kinkide eest aitäh juba ette ära. K6ik söödav on suuremal v6i vähemal määral juba järgi proovitud, hehehe.
Kalli,
Frau Doktor in 3yrs, hehehehe ;)
Nii kaua kui mul nüüd veel aega on, siis ma lähen ja teen oma katseid. Kas ma olen varem öelnud, et midagi läks alati nihu kui ma pidin mikrobioloogiat tegema. Just-just, millegipärast kasvavad minu plaatide peal vahel täiesti valed asjad... eks ma siis püüan rohkem järgmine kord. Kuigi meie labor on täis hetkel tudengeid, kes ei jaga ööd ega mütsi mis nad tegema peavad, pole siis ka ime, et 6hus rohkem "asju" leidub :)
Jörgi suurest juubelist, mis pea terve eelmise nädalavahetuse h6lmas, kirjutab ta ikka ise. K6ikide saadetud kinkide eest aitäh juba ette ära. K6ik söödav on suuremal v6i vähemal määral juba järgi proovitud, hehehe.
Kalli,
Frau Doktor in 3yrs, hehehehe ;)
10/08/2008
Terve aasta juba Saksamaal?!
Avastasin täna, et ma olen juba terve aasta siin olnud. M6tlesin, et kirjutan, mis mulle sellest ajast hetkel eelk6ige meenub.
August kuni september olid rohkem sisseelamiseks ning arusaamiseks, et asjad käivad siin natuke teistmoodi. Poes ei ole neid asju, millega ma harjunud olen, absoluutselt k6ike toiduained on v6imalik mingil kujul purgis osta E-dest pungil. Paberimajandus on ületamatu. Ning ka et Eesti T6lkekeskus ei oska üle vaadata, kui nende t6lkja kirjutab abieluaktile - lahutusele kirjutasid alla :D Kusjuures kaks korda nii veel, teine kord ei olnud enam naljakas...
Septembrist detsembrini tekkis väike paanika, et mis ma siin teen ja mis must siin saab. Töö leidmisega on ikka nii, et kui kedagi ei tunne, on raske jalga ukse vahele saada. Kuid samas avastasime me enda jaoks matkamise, see oli omakorda jälle positiivne nähtus. Detsembri algul siiski leidsime ka meie ühe pisike ning 6rna kontaktialge, mida proovisime, et mind tööle saada. Tööle ei saanud, kuid pakuti kolmeks aastaks doktorandikohta. Deal or no deal? DEAL!!! :) Sellel hetkel oleks ma vist olnud n6us juba alla poodi poole kohaga müüjaks minema ja see on veel hullem kui McDonalds :S Pärast väikest läbirääkimist lepingu osas oligi nii, et märtsist oli asi kindel.
Detsembrist märtsini, käisime korra j6ulude ajal kodus. Ülejäänud aja veetsin ennast uude teemasse puurides ja uurides. Siinkohal vahemärkusena, et k6ike ma ei m6ista veel siiani. Aga hambad, implantaadid ning biofilmid - ma olen juba veerandeksperti ;) T6sisemalt hakkasime ka trennis käima.
Märtsist siiani - tööloom... kas seda oligi nüüd siis vaja? Aga perekondlik igakuine kassa täieneb ning doktorandi kohta suhteliselt hästi. Vahel tunnen end isegi süüdi, et ma piisavalt vaeva ei näe. Viimasel ajal siiski üha vähem, sest aega pole, et laiselda. Täitsa l6pp :S
Kokkuv6tteks, suhteliselt hea aasta ning kuigi algus oli raske, on nüüd asjad ülesmäge minemas :) Loodetavasti nüüd siis pikemaks ajaks!
- M -
August kuni september olid rohkem sisseelamiseks ning arusaamiseks, et asjad käivad siin natuke teistmoodi. Poes ei ole neid asju, millega ma harjunud olen, absoluutselt k6ike toiduained on v6imalik mingil kujul purgis osta E-dest pungil. Paberimajandus on ületamatu. Ning ka et Eesti T6lkekeskus ei oska üle vaadata, kui nende t6lkja kirjutab abieluaktile - lahutusele kirjutasid alla :D Kusjuures kaks korda nii veel, teine kord ei olnud enam naljakas...
Septembrist detsembrini tekkis väike paanika, et mis ma siin teen ja mis must siin saab. Töö leidmisega on ikka nii, et kui kedagi ei tunne, on raske jalga ukse vahele saada. Kuid samas avastasime me enda jaoks matkamise, see oli omakorda jälle positiivne nähtus. Detsembri algul siiski leidsime ka meie ühe pisike ning 6rna kontaktialge, mida proovisime, et mind tööle saada. Tööle ei saanud, kuid pakuti kolmeks aastaks doktorandikohta. Deal or no deal? DEAL!!! :) Sellel hetkel oleks ma vist olnud n6us juba alla poodi poole kohaga müüjaks minema ja see on veel hullem kui McDonalds :S Pärast väikest läbirääkimist lepingu osas oligi nii, et märtsist oli asi kindel.
Detsembrist märtsini, käisime korra j6ulude ajal kodus. Ülejäänud aja veetsin ennast uude teemasse puurides ja uurides. Siinkohal vahemärkusena, et k6ike ma ei m6ista veel siiani. Aga hambad, implantaadid ning biofilmid - ma olen juba veerandeksperti ;) T6sisemalt hakkasime ka trennis käima.
Märtsist siiani - tööloom... kas seda oligi nüüd siis vaja? Aga perekondlik igakuine kassa täieneb ning doktorandi kohta suhteliselt hästi. Vahel tunnen end isegi süüdi, et ma piisavalt vaeva ei näe. Viimasel ajal siiski üha vähem, sest aega pole, et laiselda. Täitsa l6pp :S
Kokkuv6tteks, suhteliselt hea aasta ning kuigi algus oli raske, on nüüd asjad ülesmäge minemas :) Loodetavasti nüüd siis pikemaks ajaks!
- M -
Järelpuhkus ;)
Kui juba kirjutamiseks läks ja nii palju aega käes on, siis ajan ennast siin juba ajaliselt joone peale ka ;)
J6udsime Eestist 20.07 tagasi. Siis oli ju vapralt vaja tööl käia... lausa 9 päeva :D 1.august on Shveitsi sünnipäev, seega on see vaba. Nii me siis kasutasimegi oma "üüratust" puhkusepäevade koguarvust (20 tp. nuuks... :( ) veel kaks, et s6ita pikemaks nädalavahetuseks tädile ja tädimehele nende suvekohta Brandenburgi külla.
Sellele eelnev aeg oli suht kiire ja palju tuli ära teha. Mina maadlesin sellega, et l6puks aru saada mille peale oma esimene artikkel planeerida. Kuna Tuomas oli terve kuu puhkusel, oligi see nagu omalooming seal. Ise otsi, ise loe ja mis k6ige hullem, ise m6tle... Oma m6tted presenteerisin ma talle üleeile hommikul ja... ja... ja sain kiita!!! Ei peagi koer koguaeg ise oma saba liputama ;) Muidugi ei ole asi l6plik, aga vähemalt liigub. Raske on ka, aga ma loodan, et seda parem on siis tunne, kui k6ik plaanitud eksperimendid kunagi ka publitseeritud saavad. Hetkel ma nii kaugele ei taha/viitsi m6elda. Ikka ükshaaval, ei teki nii suurt stressi :D Mhm, räägin mina, kes ma viimase pooleteise kuu jooksul 2 nädalat tööl olen olnud :)
Igatahes siis see Brandenburg. Meil oli esimene eesmärk v6imalikult palju paadiga s6ita. Saime teiste vana täispuhutava kanuu, ema-ise käest aerud ja umm... siis oligi meie pakiruum juba täis ;) Ei no, nii hull ei olnud, aga peaaegu. Siis veel riided ja kaamerad ja olime valmis startima. Reede öösel kell 3.30. See oli see päev, kus nad Marsilt vett leidsid. Oleks v6inud sellega veel ühe päeva oodata, sest me kuulsime seda uudist kuni kella üheni välja iga poole tunni tagant. Alguses oli päris pime, kuna meil on üks esituli katki, siis see polnud nii hea. Aga s6it läks kiiresti, sest kiirtee oli suht tühi. Kella viie paiku tulid esimesed teated ummikutest ning mina kui kaardilugeja sain ka midagi teha. Aga 6nneks olid need ummikud piisavalt kaugel. Täpselt sama v6in ma ka Brandenburgi kohta öelda, sest 920km on ikka küll kauge. Plaani meil ei olnud millal seal olla ja nii. L6puks läks vist pea 9 tundi. Suht hästi, arvestades et palju oli teeremonti ja seet6ttu ka piiratud kiirusega s6itmist. Mitte et me muidu oleks lennanud kui tuul, bensiin tuleb siiski säästlikult kasutada (kuigi hinnad langevad, mitte et me palju autoga muidu s6idaks, positiivne siiski) ;) K6ik oleks lausa imeline olnud, kui 10km enne meie viimast väljas6itu kiirtee pealt poleks ummik tekkinud ma-ei-tea-kust-kohast. Eelmine väljas6it jäi just seljataha ning nii me siis seal tiksusime oma 40min. Aga see andis meile v6imaluse veelkord kuulda, et Marsil leiti vett, jippii! Ja kohvi saime termosest otsa ning küpsisepakk sai ka tühjaks. Igav ei olnud ;)
Esimene päev siis minipuhkusest oli peaaegu möödas. Magasime veel paar tundi ja siis istusime niisama ja ajasime teistega juttu. Järgmine hommik oli 6nneks ilm ilus ja saime oma paadi täis pumbata ning vee äärde tassida. Saime isegi paar meetrit vees s6ita, kui kuskilt tuli naljakas susin. Mhm, otseloomulikult oli paadis pisike auk. Siis ei aita, kui mulle räägitakse, et paat koosneb kaheksast kandvast eraldi täispuhutavast osast, juhul ka kui see üks natuke 6hku kaotab. Nii me siis läksimegi minu, suure argpüksi, pärast tagasi paati lappima. Kui see püha aktsioon l6pule sai, siis tagasi veele saime umbes kella kolme paiku. Aga siis oli k6ik oki-doki. L6puks saime kokku vist ligi 15km. Seda oli ka kätes tunda, kuid vahva oli ka. Kuigi tuul juba t6usis ning suht raske oli vahepeal end motiveerida Jörgi aitama meie kojuj6udmisel. Siinkohal v6in juba ette öelda, et see oli meie ainus paadireis sealolekuajal.
Laupäev algas juba öösel vihmasajuga ning suure tuulega. Hommikul ei näinud asi parem välja. Järvel oli suhteliselt k6rged lained, vähemalt minu arust järve kohta. Otsustasime minna sinna lähedalasuvasse loodusparki. Niisama jalutama ja loodust nautima. Seal on seda puutumata loodust ikka palju rohkem kui siin. Jalutama me ei saanudki hakata, kui nägime jalgrattaid, kus neli inimest saavad peal olla ning samaaegselt vändata (kaks k6rvuti ja kahekaupa nii, nagu Flinstone'ide auto :D). Nähtud-tehtud ja 6nneks siiamaani elus. Raske oli see asi iseenesest oma konstruktsioonilt juba pluss siis meie neli tükki seal peal, kuid omaette elamus kindlasti. Samuti neile, kes meid selle asjandusega s6itmas nägid :D Tore on kohe teistele inimestele sellise väikese tsirkusega r66mu pakkuda. Järgmine kord kasseerime raha selle eest ;) Kokku olime teel 4 tundi ja kokku oli vist pea 17km. Sinna sisse kuuluvad muidugi pausid kui me vaatetornides käisime ning kui me suurema l6unapausi tegime. Vääääga sportlik nädalavahetus, gut-gut :)
Viimane päev oli vist ilma poolest k6ige hullem. Tuul tahtis juuksed peast välja kiskuda... Tegime siis väiksema tuuri ja läksime Meseburgi, pr. kantsleri suveresidentsi vaatama. Sest ega seal ju muud ei olnudki vaadata :D Täiesti mittemidagiütlev pisike kohake oma vanade majade ja lehmalautadega, mille keskel on äärmiselt ilus vana loss üles vuntsitud. Ning muidugi kahekordse aia taha pistetud. Liiga kaua ühe koha peal olles pilti tehes tulid isegi turvamehed juba putkast välja lähemalt uudistama, et mis teoksil on. Esisissemurdjate m66tu me vist keset päeva välja ei andnud nii, et mehed suundusid varsti oma majakesse tagasi. Sealt edasi s6itsime järgmise järve juurde, jalutasime natuke ning läksime kala sööma. Olime selleks hetkeks vist juba iga päev kala söönud. Jörgi aastakogus oli ületatud ning notsu oli tema viimane valik.
Teisipäeva öösel/varahommikul hakkasime tagasi s6itma. Seekord siis natuke teist teed pidi, et liiga igav ei oleks ja uusi kohti näeks. Teel oli palju rohkem liiklust siiski ja remonti tehti ka pikematel l6ikudel. Koju saime siiski pool tundi kiiremini kui sinna minnes aega kulus, kilomeetreid oli ka nati vähem. Olime samas aga ka palju 6nnelikumad, et üldse koju j6udsime, sest mingi rekka otsustas ühel hetkel meile lihtsalt peale vajuma hakata. Ilma et meil oleks kolmandas reas ruumi olnud kuhu minna. Sellel hetkel oli küll paanika, et mis nüüd, sest tee oli igatpidi autosid täis ja misiganes vale liigutus meie poolt oleks l6ppenud ma-ei-taha-teada-kuidas. Aga siis rekkajuht vist ikka sai aru, et ta ei mahu sinna, kuhu ta mahtuda tahab ning t6mbas tagasi... 6nneks! Rohkem selliseid ekstreemolukordi enam ei taha, sellest piisab kohe täitsa pikaks ajaks.
Vot nii, olegi nüüd juba tänases päevas oma kirjutamistega. Suht tubli näitaja ;) V6i mis?
- M -
J6udsime Eestist 20.07 tagasi. Siis oli ju vapralt vaja tööl käia... lausa 9 päeva :D 1.august on Shveitsi sünnipäev, seega on see vaba. Nii me siis kasutasimegi oma "üüratust" puhkusepäevade koguarvust (20 tp. nuuks... :( ) veel kaks, et s6ita pikemaks nädalavahetuseks tädile ja tädimehele nende suvekohta Brandenburgi külla.
Sellele eelnev aeg oli suht kiire ja palju tuli ära teha. Mina maadlesin sellega, et l6puks aru saada mille peale oma esimene artikkel planeerida. Kuna Tuomas oli terve kuu puhkusel, oligi see nagu omalooming seal. Ise otsi, ise loe ja mis k6ige hullem, ise m6tle... Oma m6tted presenteerisin ma talle üleeile hommikul ja... ja... ja sain kiita!!! Ei peagi koer koguaeg ise oma saba liputama ;) Muidugi ei ole asi l6plik, aga vähemalt liigub. Raske on ka, aga ma loodan, et seda parem on siis tunne, kui k6ik plaanitud eksperimendid kunagi ka publitseeritud saavad. Hetkel ma nii kaugele ei taha/viitsi m6elda. Ikka ükshaaval, ei teki nii suurt stressi :D Mhm, räägin mina, kes ma viimase pooleteise kuu jooksul 2 nädalat tööl olen olnud :)
Igatahes siis see Brandenburg. Meil oli esimene eesmärk v6imalikult palju paadiga s6ita. Saime teiste vana täispuhutava kanuu, ema-ise käest aerud ja umm... siis oligi meie pakiruum juba täis ;) Ei no, nii hull ei olnud, aga peaaegu. Siis veel riided ja kaamerad ja olime valmis startima. Reede öösel kell 3.30. See oli see päev, kus nad Marsilt vett leidsid. Oleks v6inud sellega veel ühe päeva oodata, sest me kuulsime seda uudist kuni kella üheni välja iga poole tunni tagant. Alguses oli päris pime, kuna meil on üks esituli katki, siis see polnud nii hea. Aga s6it läks kiiresti, sest kiirtee oli suht tühi. Kella viie paiku tulid esimesed teated ummikutest ning mina kui kaardilugeja sain ka midagi teha. Aga 6nneks olid need ummikud piisavalt kaugel. Täpselt sama v6in ma ka Brandenburgi kohta öelda, sest 920km on ikka küll kauge. Plaani meil ei olnud millal seal olla ja nii. L6puks läks vist pea 9 tundi. Suht hästi, arvestades et palju oli teeremonti ja seet6ttu ka piiratud kiirusega s6itmist. Mitte et me muidu oleks lennanud kui tuul, bensiin tuleb siiski säästlikult kasutada (kuigi hinnad langevad, mitte et me palju autoga muidu s6idaks, positiivne siiski) ;) K6ik oleks lausa imeline olnud, kui 10km enne meie viimast väljas6itu kiirtee pealt poleks ummik tekkinud ma-ei-tea-kust-kohast. Eelmine väljas6it jäi just seljataha ning nii me siis seal tiksusime oma 40min. Aga see andis meile v6imaluse veelkord kuulda, et Marsil leiti vett, jippii! Ja kohvi saime termosest otsa ning küpsisepakk sai ka tühjaks. Igav ei olnud ;)
Esimene päev siis minipuhkusest oli peaaegu möödas. Magasime veel paar tundi ja siis istusime niisama ja ajasime teistega juttu. Järgmine hommik oli 6nneks ilm ilus ja saime oma paadi täis pumbata ning vee äärde tassida. Saime isegi paar meetrit vees s6ita, kui kuskilt tuli naljakas susin. Mhm, otseloomulikult oli paadis pisike auk. Siis ei aita, kui mulle räägitakse, et paat koosneb kaheksast kandvast eraldi täispuhutavast osast, juhul ka kui see üks natuke 6hku kaotab. Nii me siis läksimegi minu, suure argpüksi, pärast tagasi paati lappima. Kui see püha aktsioon l6pule sai, siis tagasi veele saime umbes kella kolme paiku. Aga siis oli k6ik oki-doki. L6puks saime kokku vist ligi 15km. Seda oli ka kätes tunda, kuid vahva oli ka. Kuigi tuul juba t6usis ning suht raske oli vahepeal end motiveerida Jörgi aitama meie kojuj6udmisel. Siinkohal v6in juba ette öelda, et see oli meie ainus paadireis sealolekuajal.
Laupäev algas juba öösel vihmasajuga ning suure tuulega. Hommikul ei näinud asi parem välja. Järvel oli suhteliselt k6rged lained, vähemalt minu arust järve kohta. Otsustasime minna sinna lähedalasuvasse loodusparki. Niisama jalutama ja loodust nautima. Seal on seda puutumata loodust ikka palju rohkem kui siin. Jalutama me ei saanudki hakata, kui nägime jalgrattaid, kus neli inimest saavad peal olla ning samaaegselt vändata (kaks k6rvuti ja kahekaupa nii, nagu Flinstone'ide auto :D). Nähtud-tehtud ja 6nneks siiamaani elus. Raske oli see asi iseenesest oma konstruktsioonilt juba pluss siis meie neli tükki seal peal, kuid omaette elamus kindlasti. Samuti neile, kes meid selle asjandusega s6itmas nägid :D Tore on kohe teistele inimestele sellise väikese tsirkusega r66mu pakkuda. Järgmine kord kasseerime raha selle eest ;) Kokku olime teel 4 tundi ja kokku oli vist pea 17km. Sinna sisse kuuluvad muidugi pausid kui me vaatetornides käisime ning kui me suurema l6unapausi tegime. Vääääga sportlik nädalavahetus, gut-gut :)
Viimane päev oli vist ilma poolest k6ige hullem. Tuul tahtis juuksed peast välja kiskuda... Tegime siis väiksema tuuri ja läksime Meseburgi, pr. kantsleri suveresidentsi vaatama. Sest ega seal ju muud ei olnudki vaadata :D Täiesti mittemidagiütlev pisike kohake oma vanade majade ja lehmalautadega, mille keskel on äärmiselt ilus vana loss üles vuntsitud. Ning muidugi kahekordse aia taha pistetud. Liiga kaua ühe koha peal olles pilti tehes tulid isegi turvamehed juba putkast välja lähemalt uudistama, et mis teoksil on. Esisissemurdjate m66tu me vist keset päeva välja ei andnud nii, et mehed suundusid varsti oma majakesse tagasi. Sealt edasi s6itsime järgmise järve juurde, jalutasime natuke ning läksime kala sööma. Olime selleks hetkeks vist juba iga päev kala söönud. Jörgi aastakogus oli ületatud ning notsu oli tema viimane valik.
Teisipäeva öösel/varahommikul hakkasime tagasi s6itma. Seekord siis natuke teist teed pidi, et liiga igav ei oleks ja uusi kohti näeks. Teel oli palju rohkem liiklust siiski ja remonti tehti ka pikematel l6ikudel. Koju saime siiski pool tundi kiiremini kui sinna minnes aega kulus, kilomeetreid oli ka nati vähem. Olime samas aga ka palju 6nnelikumad, et üldse koju j6udsime, sest mingi rekka otsustas ühel hetkel meile lihtsalt peale vajuma hakata. Ilma et meil oleks kolmandas reas ruumi olnud kuhu minna. Sellel hetkel oli küll paanika, et mis nüüd, sest tee oli igatpidi autosid täis ja misiganes vale liigutus meie poolt oleks l6ppenud ma-ei-taha-teada-kuidas. Aga siis rekkajuht vist ikka sai aru, et ta ei mahu sinna, kuhu ta mahtuda tahab ning t6mbas tagasi... 6nneks! Rohkem selliseid ekstreemolukordi enam ei taha, sellest piisab kohe täitsa pikaks ajaks.
Vot nii, olegi nüüd juba tänases päevas oma kirjutamistega. Suht tubli näitaja ;) V6i mis?
- M -
07/08/2008
Suvine Eesti
Siin on meie suvise puhkuse reportaazh. Kaks nädalat ära siit linnakärast ja m6ttetust jooksmisest... ei suutnud seda l6puks enam ära oodata.
Algas nagu ikka, k6igepealt Baselist Berliini ja siis sealt edasi Tallinna. Esimene lend läks hästi, tuli 6igeaegselt, maandus 6igeaegselt ja pagas oli ka kohal, mida veel tahta. Siis oli meil pea seitse tundi Berliinis aega. "Läksime linna peale". Ega meil muud eriti kavas ei olnud kui, et vaataks natuke ringi ja käiks teletornis. Eriti tahtmist ei olnud ringi tatsata selle raske kotiga, palav oli ja üleüldse need vahepausid enne sihtkohta ei lähe kohe kuidagipidi. Teletornis oli vahva, kallis aga vahva ning ma ei olnudki k6ige suurem jänespüks, k6rgusega oli k6ik okidoki. Pärast j6ime Alexandriplatsil kohvi ja vaatasime elu, nagu k6ik teised... olime turistid kes sulandusid massi. Tagasiteel lennujaama saime tähelepanu, mida me t6esti ei palunud. Rongijaamas tuli mingi mees, kes eelnevalt just oma käpa prügikasti oli pistnud, et pudeleid leida, meie juurde ja kukkus seletama kuidas tema teab kuhu k6ik rongid siit edasi s6idavad. No palju 6nne sulle siis, mis me selle teadmisega nüüd siis teeme. Seletas ja seletas ning hakkas samaaegselt oma käega Jörgi 6la peale patsutama. Esimesel hetkel ma arvan, et Jörg soovis oma särgist eemalduda nii kiiresti kui v6imalik, teiseks saada lahti mehest, kes oma "kultuuri"kihti tema peale laotas. Nüüd sellele tagasim6eldes, ajab ainult naerma :)
Lennujaamas oli sama p6nev nagu alati. Unemati murdis selleks hetkeks juba paremalt ja vasakult. Jörg ostis mingi vutiajakirja ja ma keerasin tooli peale kerra. Ühel hetkel läks muidugi k6ht ka veel tühjaks (otseloomulikult ;) ). Ostsime siis natuke, sest me pidime ju varsti juba koju j6udma. Aga nagu tavaliselt ikka, selle asemel, et "please wait" muutuks "boarding gate ..." muutus "please wait" vilkuv tähis meie lennu taga " delayed". Dumpstidummmmm... Kell on seitse 6htul, me t6usime kella poole kuuest... Kui me siis tund ja veerand plaanitust hiljem lennukis istusime ja raja suunas s6itsime tuli välja, et tornist ei anta luba 6hkut6usuks enne tunni aja möödumist. OK, siis saab vähemalt magada kohas, kus enam millestki maha ei jää. Kerra t6mmata enam nii hästi ei saanud kui varem lennujaama kahe tooli peal, aga magada sai ikkagi. Ning lendu saime ka varem kui tunni pärast. Jipppiii! :)
Päeva punkt oli see rendiauto kassa, kus tädi seletas meile, et "opening hours" ei ole "opening hours" ja hilise auto kättesaamise eest tuleb juurde maksta. Ei olnud see hetk, kus oleks pidanud meiega vaidlema hakkama, anna auto ja lase meid magama ning me tegeleme teie "lahtiolekupoliitikaga" m6ni teine kord. Natuke enne kella ühte olime kodus ja vist natuke enne kolme saime magama, missioon täidetud! :)
Kodus on alati tore olla, ma m6istan nüüd 100% miks Jörgile seal nii väga alati meeldis. Lähed 6ue, ükski auto ei kihuta, ole ja kuula vaikust (ja linnulaulu). Hetkel kuulan ma siin mööduvate autode raadioprogramme, see on suhteliselt n6me. Peaks paigaldama sildi enne maja tee äärde - palun keerake oma raadio normaalsete detsibellide peale, siin elavad inimesed ei ole huvitatud teie muusikamaitsest! Dankesöön! See siis selleks.
Kuna meil siis ka Eestis rattad all olid, saime ka ringi rallida ja kohti avastada, kus me varem käinud polnud. Jörgil oli suur plaan, teha v6imalikult palju pilte ning see tuli tal l6puks päris hästi välja. Esimese päeva 6htupoolikul, kuna terve päeva oli sadanud, käisime Keila joal ja Türisalu pangal. Vihma sadas ka siis nii, et ma sain Jörgi assisteerida ning vihmavarju üle kaamera hoida, peaks mainima, kohati oli ikka "jube p6nev" ;) Kuskil mere ääres Türisalus avastasime, et auto all tolgendab mingi voolik lahti, no aitäh... Hetkeks oli natuke paanikat, siis käis meie suur mehhaanik auto all, pidi parandatav olema. Kui Jörg seda ütleb, ei saa miskit hullu katki olla ;) Kojus6ites nägime tee ääres kahte metssiga... nii oli ka metslooma nägemise kvoot selleks päevaks täidetud. Magama saime vist alles kella ühe-kahe ajal, aga see-eest oli päev tore olnud.
Teisipäeval käisime Haapses. Vaatasime minu endised (tahtsin juba vanad kirjutada, aga te ei ole ju vanad :) ) töökaaslased üle. Siinkohal pean mainima, et oli nii tore teid k6iki jälle näha!!! :) Muidugi olime me väga 6nnelikud selle üle, et Marta meid sinna peaaegu et paradiisi kutsus :) Ning et ilm ka kaasa mängis ning päikest näitas, see oli kohe eriti ilus. Ma ei teagi kuhu see terve päev kulus, aga juttu oleks vast pikemakski ajaks jätkunud. Suitsukala oli viimase peal, ka Jörgi arust ning uskuge mind, see on megakompliment! Ning saun ja meri - need olid Jörgi arust juba üle v6lli, räägib siin k6igile kui vahva seal oli! Samal ajal kui mina teiste eluga ennast kurssi viisin, sai Jörg endale juba s6bra kellega vutti mängida. V6i siis see pisike s6ber sai endale suure s6bra, kes temaga vutti tahtis taguda. Ma ei teagi, kes l6puks siis peale jäi, aga Jörg lahkus väljakult roheliste teksade ja rohelise varrukaga kuid see-eest oli "onu" palju maasikaid pisike s6bra vanaisa käest saanud. Ikka kasud sees, kui väiksematega tegeled :)
Tore on muidugi ka see, et Viiul on nüüd ka ikka keegi, kes teda sealt musta masenduse ääremailt kiiresti ära ajab :) See on raske amet, kuid keegi peab seda tegema, sest muidu me teame ju küll, mis juhtub kui Viiu 6htul laboris kaua istub üksinda ja tulemusi ikka ei tule ;)
Pärast teist päeva on mul nüüd suhteliselt raske meenutada, mis me tegime päev-päevalt. Kuid nii palju ma mäletan, et kolmapäeva 6htul oli rummisiilid kohal. Ehk siis Berit ja Kristel, grill ja magustoiuduks need kaloripommidest eelpoolmainitud rummisiilid. Süüa oli palju ja juttu oli vist veel rohkem. M6ned asjad ei muutu t6esti kunagi, Beriti ületamatu lobisemine ja Kristeli lakkamatu naer. Nagu polekski ära olnud vahepeal :D Igatahes venis see grilli6htu vaikselt juba grilliööks ja mida aeg edasi seda rohkem sai riideid selga pandud. Tore teada, et kuskil ikka läheb öösel külmemaks ka, mitte nagu siin kus öösel on ka 25 kraadi.
Suurematest ettev6tmistest veel, siis me käisime Elistvere loomapargis. Ettev6tmine oli selle mineku juures see umm... autos6it Tartu maanteel. Ei hakka siinkohal midagi kallite kaasmaalaste kohta muud ütlema, kui et - raske on ikka elu, kui keegi 90 tsoonis teie ees 95 s6idab, ikka vaja pigistada igal v6imalusel ennast mööda ja siis ees töllerdada terve tee :D Väikesed vahemaad, väikesed kiirused, "väikesed" inimesed ja olematud ajav6idud... kurb aga t6si. Igatahes me jäime ellu, esimene punkt - täidetud. Elistvere oli pisike, aga siiski vaatamist väärt. Sääski oli palju rohkem kui vaja, aga kannatasime ära, mis meil muud üle jäi. Jörg nägi esimest korda elus kotkast, see on ka üks nendest lugudest, mis ta k6igile nüüd räägib. Ja kotkas ei olnud kuskil puuris vaid lendas niisama seal tiigi kohal kuni k6ik väikesed linnud talle kambaka tegid. Vähemalt saime vastuse küsimusele miks me kunagi p6tru ei näe, sest see kes seal rohu sees oli, näitas endast vaid k6rvu - sama hästi oleks v6inud see ka jänes olla :D
Elistverest edasi (pärast paaritunnist veedetud aega) läksime Alatskivi lossi vaatama ja siis Peipsi äärt pidi tagasi. Tutvusime ka teedega, mis kaardi järgi lugedes juba palju ei lubanud, aga kui kaardilugeja ning autojuht omavahel selgeks ei saa kus pöörata ning kuhu minna, siis tuleb pärast kuskilt metsavahelt tagasi logiseda :D Kella üheteistkümne paiku olime Jägala joal ning Jörg tegi pilte. Seda on siin inimestel raske uskuda, et nii hilja veel normaalsed pildistamisolud on :)
Lisaks neile s6itudele, oli meil ka päris mitu rabapäeva. Käisime Kakerdaja rabas, kuhu me ma-ei-tea-mis-teed-mööda j6udsime, auto nägi igatahes pärast paras käkerdis välja ;) Ja kaks korda Viru rabas, üks kord päeval ning teine kord 6htul hiljem, sest Jörg tahtis pilte teha. Kui sääsed välja arvata, oli k6ik OK ning ilus :) Altja k6rtsi "tallinna kesklinna tüüpi" hindadega tutvusime ka, aga kui mujalt süüa ei saa, siis on äri suht hästi läbi m6eldud... Käsmu poolsaarel olime ka nii päeval kui 6htul hiljem. Seal suutis Jörg adru sisse ära uppuda nii, et pärast terve auto lehkas... ja jalan6usid ähvardas juba hülgamine, kuid pärast t6sist nühkimist ja tuulutamist, andis adru alla ning meie v6itsime. Hehe.
Käisime muidugi ka Ave uut pesa vaatamas :) Ning seda metsistunud toakassi, kellel pole enam sooja ega külma kas keegi temaga tegeleb, peaasi et saaks 6ue. Hehe, nii see läheb ;) Kuna me muidugi l6pliku viimistlust ei j6ua ära oodata, siis panime omalt poolt välja motiveeriva soojaleivapeo kingi. Ning kokkulepe on kokkulepe, me juba paneme iga kuu 5 eurot selle jaoks k6rvale ;) V6i äkki peaks rohkem panema, igaks juhuks kui maja enne valmis saab...? K6ige muu hulgas, mis me selle 6htuga j6udsime ära rääkida ja muljetada, siis WC-sse mineva tapeedimuster/värv jäi meil ikkagi valimata, aga äkki oli see lihtsalt hea taktika ;) Nii saavad nad ise valida... mhm-mhm-mhm... :D
L6ppude-l6puks oli see puhkus ikkagi liiga lühike... tahaks ju alati rohkem aega veeta inimestega, kes tähtsad meie jaoks on, aga niisama tahaks jälle ka olla. Nautida seda, et hea maal olla, mitte midagi suurt teha. Ning isegi muru ei pea niitma, sest Jörg tahab seda vabatahtlikult teha. Kogu selle kahe nädala jooksul j6udsime Tallinna kesklinna kahel korral. Kaks päeva enne äras6itu ostutuurile (Baltmannis pakiti Jörgile vale särk kaasa, mida allahindluse t6ttu ju enam ümber ei vahetata...) ja enne äras6itu käisime söömas. Ei saa öelda, et Tallinnast nii väga puudust tunnen, sest linnasaginat on siingi piisavalt. Kuigi siin ei ole nii palju vahvaid turiste, kes ikka veel oma 6llepagasit mööda munakive veavad (kui nad need purgid kunagi kodus lahti teevad, siis see 6lu ju hüppab sealt purgist välja...?).
Tagasilend läks suhteliselt plaanipäraselt, ainult pisikese hilinemisega. Berliinis maandusime enne kui suur äike seal möllama hakkas. Meie üheks ööks odav hotellituba oli nii suur, et seal oleks v6inud vabalt kaks nädalat elada. Meil oli seda luksust kuni järgmise hommiku kella viieni, siis tuli ennast edasi Baselisse lasta lennutada. Nii pea kui kodus pesumasin sisse oli lülitatud, pugesime m6lemad p6hku ja nautisime seda, mis selleks hetkeks veel puhkusest järele oli jäänud (ehk siis viimast poolt päeva :D ).
Kokkuv6tteks v6in öelda, et nii tore oli k6iki jälle näha, juttu rääkida ja m6ista, et ma ei ole ainus, kes ei suuda töö k6rvalt piisavalt palju aega leida kirjutamiseks-joonistamiseks :) Siis ma ei tunne end nii süüdi, kui vahel tundub nagu poleks sada aastat midagi kuulnud kellestki. Mis ei tähenda, et ma ennast üldse süüdi ei tunneks... siinkohal ma ei luba, et asjad paraneksid, sest ma ju tean, et ega ma aega juurde varastada kuskilt ei saa... kahjuks :(
Kallid teile k6igile ning j6ulude ajal jälle!
- M -
Algas nagu ikka, k6igepealt Baselist Berliini ja siis sealt edasi Tallinna. Esimene lend läks hästi, tuli 6igeaegselt, maandus 6igeaegselt ja pagas oli ka kohal, mida veel tahta. Siis oli meil pea seitse tundi Berliinis aega. "Läksime linna peale". Ega meil muud eriti kavas ei olnud kui, et vaataks natuke ringi ja käiks teletornis. Eriti tahtmist ei olnud ringi tatsata selle raske kotiga, palav oli ja üleüldse need vahepausid enne sihtkohta ei lähe kohe kuidagipidi. Teletornis oli vahva, kallis aga vahva ning ma ei olnudki k6ige suurem jänespüks, k6rgusega oli k6ik okidoki. Pärast j6ime Alexandriplatsil kohvi ja vaatasime elu, nagu k6ik teised... olime turistid kes sulandusid massi. Tagasiteel lennujaama saime tähelepanu, mida me t6esti ei palunud. Rongijaamas tuli mingi mees, kes eelnevalt just oma käpa prügikasti oli pistnud, et pudeleid leida, meie juurde ja kukkus seletama kuidas tema teab kuhu k6ik rongid siit edasi s6idavad. No palju 6nne sulle siis, mis me selle teadmisega nüüd siis teeme. Seletas ja seletas ning hakkas samaaegselt oma käega Jörgi 6la peale patsutama. Esimesel hetkel ma arvan, et Jörg soovis oma särgist eemalduda nii kiiresti kui v6imalik, teiseks saada lahti mehest, kes oma "kultuuri"kihti tema peale laotas. Nüüd sellele tagasim6eldes, ajab ainult naerma :)
Lennujaamas oli sama p6nev nagu alati. Unemati murdis selleks hetkeks juba paremalt ja vasakult. Jörg ostis mingi vutiajakirja ja ma keerasin tooli peale kerra. Ühel hetkel läks muidugi k6ht ka veel tühjaks (otseloomulikult ;) ). Ostsime siis natuke, sest me pidime ju varsti juba koju j6udma. Aga nagu tavaliselt ikka, selle asemel, et "please wait" muutuks "boarding gate ..." muutus "please wait" vilkuv tähis meie lennu taga " delayed". Dumpstidummmmm... Kell on seitse 6htul, me t6usime kella poole kuuest... Kui me siis tund ja veerand plaanitust hiljem lennukis istusime ja raja suunas s6itsime tuli välja, et tornist ei anta luba 6hkut6usuks enne tunni aja möödumist. OK, siis saab vähemalt magada kohas, kus enam millestki maha ei jää. Kerra t6mmata enam nii hästi ei saanud kui varem lennujaama kahe tooli peal, aga magada sai ikkagi. Ning lendu saime ka varem kui tunni pärast. Jipppiii! :)
Päeva punkt oli see rendiauto kassa, kus tädi seletas meile, et "opening hours" ei ole "opening hours" ja hilise auto kättesaamise eest tuleb juurde maksta. Ei olnud see hetk, kus oleks pidanud meiega vaidlema hakkama, anna auto ja lase meid magama ning me tegeleme teie "lahtiolekupoliitikaga" m6ni teine kord. Natuke enne kella ühte olime kodus ja vist natuke enne kolme saime magama, missioon täidetud! :)
Kodus on alati tore olla, ma m6istan nüüd 100% miks Jörgile seal nii väga alati meeldis. Lähed 6ue, ükski auto ei kihuta, ole ja kuula vaikust (ja linnulaulu). Hetkel kuulan ma siin mööduvate autode raadioprogramme, see on suhteliselt n6me. Peaks paigaldama sildi enne maja tee äärde - palun keerake oma raadio normaalsete detsibellide peale, siin elavad inimesed ei ole huvitatud teie muusikamaitsest! Dankesöön! See siis selleks.
Kuna meil siis ka Eestis rattad all olid, saime ka ringi rallida ja kohti avastada, kus me varem käinud polnud. Jörgil oli suur plaan, teha v6imalikult palju pilte ning see tuli tal l6puks päris hästi välja. Esimese päeva 6htupoolikul, kuna terve päeva oli sadanud, käisime Keila joal ja Türisalu pangal. Vihma sadas ka siis nii, et ma sain Jörgi assisteerida ning vihmavarju üle kaamera hoida, peaks mainima, kohati oli ikka "jube p6nev" ;) Kuskil mere ääres Türisalus avastasime, et auto all tolgendab mingi voolik lahti, no aitäh... Hetkeks oli natuke paanikat, siis käis meie suur mehhaanik auto all, pidi parandatav olema. Kui Jörg seda ütleb, ei saa miskit hullu katki olla ;) Kojus6ites nägime tee ääres kahte metssiga... nii oli ka metslooma nägemise kvoot selleks päevaks täidetud. Magama saime vist alles kella ühe-kahe ajal, aga see-eest oli päev tore olnud.
Teisipäeval käisime Haapses. Vaatasime minu endised (tahtsin juba vanad kirjutada, aga te ei ole ju vanad :) ) töökaaslased üle. Siinkohal pean mainima, et oli nii tore teid k6iki jälle näha!!! :) Muidugi olime me väga 6nnelikud selle üle, et Marta meid sinna peaaegu et paradiisi kutsus :) Ning et ilm ka kaasa mängis ning päikest näitas, see oli kohe eriti ilus. Ma ei teagi kuhu see terve päev kulus, aga juttu oleks vast pikemakski ajaks jätkunud. Suitsukala oli viimase peal, ka Jörgi arust ning uskuge mind, see on megakompliment! Ning saun ja meri - need olid Jörgi arust juba üle v6lli, räägib siin k6igile kui vahva seal oli! Samal ajal kui mina teiste eluga ennast kurssi viisin, sai Jörg endale juba s6bra kellega vutti mängida. V6i siis see pisike s6ber sai endale suure s6bra, kes temaga vutti tahtis taguda. Ma ei teagi, kes l6puks siis peale jäi, aga Jörg lahkus väljakult roheliste teksade ja rohelise varrukaga kuid see-eest oli "onu" palju maasikaid pisike s6bra vanaisa käest saanud. Ikka kasud sees, kui väiksematega tegeled :)
Tore on muidugi ka see, et Viiul on nüüd ka ikka keegi, kes teda sealt musta masenduse ääremailt kiiresti ära ajab :) See on raske amet, kuid keegi peab seda tegema, sest muidu me teame ju küll, mis juhtub kui Viiu 6htul laboris kaua istub üksinda ja tulemusi ikka ei tule ;)
Pärast teist päeva on mul nüüd suhteliselt raske meenutada, mis me tegime päev-päevalt. Kuid nii palju ma mäletan, et kolmapäeva 6htul oli rummisiilid kohal. Ehk siis Berit ja Kristel, grill ja magustoiuduks need kaloripommidest eelpoolmainitud rummisiilid. Süüa oli palju ja juttu oli vist veel rohkem. M6ned asjad ei muutu t6esti kunagi, Beriti ületamatu lobisemine ja Kristeli lakkamatu naer. Nagu polekski ära olnud vahepeal :D Igatahes venis see grilli6htu vaikselt juba grilliööks ja mida aeg edasi seda rohkem sai riideid selga pandud. Tore teada, et kuskil ikka läheb öösel külmemaks ka, mitte nagu siin kus öösel on ka 25 kraadi.
Suurematest ettev6tmistest veel, siis me käisime Elistvere loomapargis. Ettev6tmine oli selle mineku juures see umm... autos6it Tartu maanteel. Ei hakka siinkohal midagi kallite kaasmaalaste kohta muud ütlema, kui et - raske on ikka elu, kui keegi 90 tsoonis teie ees 95 s6idab, ikka vaja pigistada igal v6imalusel ennast mööda ja siis ees töllerdada terve tee :D Väikesed vahemaad, väikesed kiirused, "väikesed" inimesed ja olematud ajav6idud... kurb aga t6si. Igatahes me jäime ellu, esimene punkt - täidetud. Elistvere oli pisike, aga siiski vaatamist väärt. Sääski oli palju rohkem kui vaja, aga kannatasime ära, mis meil muud üle jäi. Jörg nägi esimest korda elus kotkast, see on ka üks nendest lugudest, mis ta k6igile nüüd räägib. Ja kotkas ei olnud kuskil puuris vaid lendas niisama seal tiigi kohal kuni k6ik väikesed linnud talle kambaka tegid. Vähemalt saime vastuse küsimusele miks me kunagi p6tru ei näe, sest see kes seal rohu sees oli, näitas endast vaid k6rvu - sama hästi oleks v6inud see ka jänes olla :D
Elistverest edasi (pärast paaritunnist veedetud aega) läksime Alatskivi lossi vaatama ja siis Peipsi äärt pidi tagasi. Tutvusime ka teedega, mis kaardi järgi lugedes juba palju ei lubanud, aga kui kaardilugeja ning autojuht omavahel selgeks ei saa kus pöörata ning kuhu minna, siis tuleb pärast kuskilt metsavahelt tagasi logiseda :D Kella üheteistkümne paiku olime Jägala joal ning Jörg tegi pilte. Seda on siin inimestel raske uskuda, et nii hilja veel normaalsed pildistamisolud on :)
Lisaks neile s6itudele, oli meil ka päris mitu rabapäeva. Käisime Kakerdaja rabas, kuhu me ma-ei-tea-mis-teed-mööda j6udsime, auto nägi igatahes pärast paras käkerdis välja ;) Ja kaks korda Viru rabas, üks kord päeval ning teine kord 6htul hiljem, sest Jörg tahtis pilte teha. Kui sääsed välja arvata, oli k6ik OK ning ilus :) Altja k6rtsi "tallinna kesklinna tüüpi" hindadega tutvusime ka, aga kui mujalt süüa ei saa, siis on äri suht hästi läbi m6eldud... Käsmu poolsaarel olime ka nii päeval kui 6htul hiljem. Seal suutis Jörg adru sisse ära uppuda nii, et pärast terve auto lehkas... ja jalan6usid ähvardas juba hülgamine, kuid pärast t6sist nühkimist ja tuulutamist, andis adru alla ning meie v6itsime. Hehe.
Käisime muidugi ka Ave uut pesa vaatamas :) Ning seda metsistunud toakassi, kellel pole enam sooja ega külma kas keegi temaga tegeleb, peaasi et saaks 6ue. Hehe, nii see läheb ;) Kuna me muidugi l6pliku viimistlust ei j6ua ära oodata, siis panime omalt poolt välja motiveeriva soojaleivapeo kingi. Ning kokkulepe on kokkulepe, me juba paneme iga kuu 5 eurot selle jaoks k6rvale ;) V6i äkki peaks rohkem panema, igaks juhuks kui maja enne valmis saab...? K6ige muu hulgas, mis me selle 6htuga j6udsime ära rääkida ja muljetada, siis WC-sse mineva tapeedimuster/värv jäi meil ikkagi valimata, aga äkki oli see lihtsalt hea taktika ;) Nii saavad nad ise valida... mhm-mhm-mhm... :D
L6ppude-l6puks oli see puhkus ikkagi liiga lühike... tahaks ju alati rohkem aega veeta inimestega, kes tähtsad meie jaoks on, aga niisama tahaks jälle ka olla. Nautida seda, et hea maal olla, mitte midagi suurt teha. Ning isegi muru ei pea niitma, sest Jörg tahab seda vabatahtlikult teha. Kogu selle kahe nädala jooksul j6udsime Tallinna kesklinna kahel korral. Kaks päeva enne äras6itu ostutuurile (Baltmannis pakiti Jörgile vale särk kaasa, mida allahindluse t6ttu ju enam ümber ei vahetata...) ja enne äras6itu käisime söömas. Ei saa öelda, et Tallinnast nii väga puudust tunnen, sest linnasaginat on siingi piisavalt. Kuigi siin ei ole nii palju vahvaid turiste, kes ikka veel oma 6llepagasit mööda munakive veavad (kui nad need purgid kunagi kodus lahti teevad, siis see 6lu ju hüppab sealt purgist välja...?).
Tagasilend läks suhteliselt plaanipäraselt, ainult pisikese hilinemisega. Berliinis maandusime enne kui suur äike seal möllama hakkas. Meie üheks ööks odav hotellituba oli nii suur, et seal oleks v6inud vabalt kaks nädalat elada. Meil oli seda luksust kuni järgmise hommiku kella viieni, siis tuli ennast edasi Baselisse lasta lennutada. Nii pea kui kodus pesumasin sisse oli lülitatud, pugesime m6lemad p6hku ja nautisime seda, mis selleks hetkeks veel puhkusest järele oli jäänud (ehk siis viimast poolt päeva :D ).
Kokkuv6tteks v6in öelda, et nii tore oli k6iki jälle näha, juttu rääkida ja m6ista, et ma ei ole ainus, kes ei suuda töö k6rvalt piisavalt palju aega leida kirjutamiseks-joonistamiseks :) Siis ma ei tunne end nii süüdi, kui vahel tundub nagu poleks sada aastat midagi kuulnud kellestki. Mis ei tähenda, et ma ennast üldse süüdi ei tunneks... siinkohal ma ei luba, et asjad paraneksid, sest ma ju tean, et ega ma aega juurde varastada kuskilt ei saa... kahjuks :(
Kallid teile k6igile ning j6ulude ajal jälle!
- M -
30/07/2008
Meenutused EM2008-st ;)
Hei-hei!
Kadunud hinged ja muidu igasugused laiskloomad on nüüd ennast kätte v6tmas ja miskit siia kirjutamas. Mitu päeva juba t6siselt kriipis hinge, et ei ole omadega isegi mitte Euro2008 tagasivaatele j6udnud aega leida. Aga nüüd siis ohverdan pool oma l6unaajast ning kriban, mis meelde tuleb :)
Et siis Basel. See oli ikka üks suhteliselt surnud koht, eriti siis kui mänge siin ei olnud just samal päeval. Mängupäeval oli nagu natuke rohkem toimumas, vähemalt mingil p6hjusel trammid pärast kella 14 enam ei s6itnud. Ju nad siis lootsid et ehk miskit toimub. Esimene tunne sellest, et me oleme ka nagu natuke osa sellest suurest vutipeost tuli vist alles siis kui Shveitsil endal oli mingi v6imalus veel edasipääseda. Siis oli linnas elu ja melu ning uhked fännid lippude lehvides marssimas. Kuid seda jätkus ka vaid selleks üheks niruseks veejalgpalli mänguks Türgiga, pärast seda ei huvitanud kohalikke vist muu kui et "hängimine ja tsillimine ja alko tarbimine" ;)
Meie n.ö kontosse jäi kolm mängu, mida siin kohapeal public viewingul vaatasime. Veerandfinaalid, Saksmaa-Portugal ning Holland-Venemaa ja Saksamaa-Türgi poolfinaal. Esimene oli minu mäletamist mööda vist nädala keskel, ainus mida ma selle juures lootsin oli, et lisaaega ei tule ning et saaks kunagi ikka magama ka. Muidugi oleks v6inud ka siin kontoris v6i Jörgi omas laua all magada, aga igaks juhuks (koristajatädid poole öö ajal, jne) tahtsime ikka koju j6uda. Enne mängu oli linnas küll inimesi, kuid see polnud siiski selline tunne et wow-mis-nüüd-lahti-on. Mängu kohta peaks mainima, et see oli vist ainus mäng mida vaatades mul tekkis tunne, et nüüd ehk siis v6ib-olla tuleb finaali l6puni välja sihuke ilus jalgpall. Aga me k6ik teame kuidas see l6ppes. No jah. Veerandfinaal oli igatahes p6nev. Ka siis kui täiesti olematust olukorrast olukord tekkis, mille ajal ma kuhugi mujale vaatasin ja ühel hetkel avastasin, et mind kallatakse kalli-euro-6llega üle. Viie minuti pärast oli ikka juba suht r6ve olla, aga ma arvan, et meesterahvas mu k6rval oli ka natuke löödud, pidi ju uuesti sabasse minema ning järjekordsed frangid välja käima ;) Emotsioon oli pärast mängu laes, Cristiano ning tema nimi mudas ja meie rahvuslikus paraadis rongijaama suunas. Siis oli küll tunne, et me nagu polekski enam üle piiri, nii palju juubeldavaid sakslasi üksmeeles laulmas (lällamas) polegi varem näinud. Järgmisel päeval sai lehest lugeda, et viis minutit pärast meie rongijaama sisenemist pani piirivalve uksed kinni, sest rahvast oli liiga palju. See läks siis ka veel hästi. Ach ja, seda ma ka ei teadnud, et Shveitsil üldse nii palju piirivalvureid on ;):D
Kui esimene veerandfinaal siin emotsioonid lakke viis, siis Holland-Venemaa tekitas natuke vastakaid tundeid. Terve linn oligi s6naotses m6ttes oranzh. Liikumine toimus ainult mingis voolus. Tänaval, poes ja rongijaamas. Olime kohal juba 16 ajal, aga k6ik v6imalikud public viewing kohad olid juba v6etud. Nii palju siis sellest. Jalutasime fännitsooni ühtepidi ja teistpidi läbi ning siis v6itlesime eksisteerimise eest raekoja platsil. Kuni seal hakkasid pudelid lendama ning kuni k6ik kohalikud purjus noored suitsetama hakkasid, aga see l6ppes meie jaoks sellega, kui hakati pudeleid politseinike suunas loopima. See ei olnud enam nii tore, mitte et enne oleks olnud. Kogu selle aja pidi jalgu iga 2 sekundi tagant t6stma, et mitte kivide külge kleepuda (ei tahagi teada, millest need kivid seal k6ik kleepusid ja t6siseid judinad jooksid üle selja kui keegi varba peale astus :S). L6puks vaatasime mängu messiväljakul telgis. Suured ekraanid olid k6ik h6ivatud. Samuti meie esimese mängu koht j6ekaldal. Algul olime vaprad ja seisime, aga kuna seistes seisid teise meie ette, siis me istusime maha, iuuuuuu oli, aga tuleb ju ka kuidagi eksisteerida ;) Mäng oli suht m6ttetu ja Hollandi fännid olid nii vaiksed, et tekkis tunne, nagu... terve tee maha s6idetud ja siis nagu kodus telkut vaadata - see jäi m6istmatuks. Enamus lahkus neid enne l6ppu juba, nii suur see usk siis koondisesse oligi. Pärast mängu, poisid arvasid, et v6iks kuskil istuda ja 6lle juua. Selleks hetkeks olime vist juba umbes kahe nädala jaoks snäkkidele planeeritud raha ära realiseerinud, siis kui Matthias tagasi tuli hämmastunud näoga, sest kaks nirust 6lu olid 19.- maksnud, sel hetkel olin 6nnelik, et ma miskit ei tahtnud enam :D Ning kui keegi nüüd arvab, et ma diskrimineerin vene fänne... siis neid lihtsalt ei olnud?! Kogu selle aja jooksul nägime vist paarikümmet, aga selleks pidi ikka hästi tähele panema, kes vastu tuleb :)
Poolfinaal Saksamaa ja Türgi vahel oli umm, ma arvan, et see s6na on - üllatusterohke. Päeval sa tööl oldud ning juba ette oli näha, et see tuleb üks kole palav ilm. Aga me olime selleks hetkeks juba uued Saksa koondise särke omanikud nii, et tagavarariided olid kotist v6tta. Meeleolu linnas oli selline vahva, inimesi oli, aga mitte niimoodi murdu nagu Hollandi mängu ajal. K6ikidel oli hää tuju ja mis p6hiline neid tsillivaid kohalikke polnud nii palju. Tööpäev ju ka ikka. Sättisime oma sammud siis seekord juba kella kuueks j6e suunas, et saaks kuskile normaalse koha peale istuma. Ja saimegi, seekord siis isegi nendele ekstra EMi jaoks ülesehitatud tribüünidele. Kuna mängu alguseni oli enam-vähem 2h ning koha pealt lahkuda ei saanud, sest poleks olnud kuskile tagasi tulla ja päike küttis nii mis hull, siis... umbes poole tunniga tekkis sihuke tunne, et kas ei oleks kodus parem vaadata. Aga kannatasime ära, ka suhteliselt varajaselt alustanud saksa fännid kannatasime ära (siinkohal v6ib mainida, et kui mäng lahti läks ei saanud nad sellest enam ööd-ega-mütsi aru ja pandiga 6lletopse oli neil kuue peale juba päääääris palju ;) ). Selle kahe tunni jooksul saime meiegi endale "s6jamaalingud" (hehehe, ma olen lugenud, et Tallinnas vutti vaadates on hümn s6tta mineku laul ja seega siis näole joonistatavad lipud minu arvamuste kohaselt kvalifitseeruvad kui s6jamaalingud), Jörgi saksa lipp sai küll tagurpidi, aga selle apsaka v6ib väikese promilli arvele kirjutada. Hetk hiljem oli see fänn juba ühe türgi paari juures, veenmaks ka neid endale s6braliku vutimängu eel lippe omaks v6tma. Neiu oli pika moosimise peale n6us, noormees keeldus naerdes. Oli teine nii suur, et agaral sakslasel tuli m6istus pähe ja jättis nad olla. Säh sulle siis integratsiooni. Järgmine kord Eesti-Vene mängu eel v6iks ka ju m6ni meie omadest teistele sini-must-valget joonistada :) Kui mäng kunagi pihta hakkas, siis oli see ka suht 6udu algus, mille krooniks oli see, kui me Türgi värava ajal üksteisele m6istmatult otsa vaatasime, kargas kuskilt hommikutelevisiooni kaameramees välja ja zoomis kohe emotsiooni. Minul ei olnud asi niiv6rd emotsioonis värava suhtes kui selle suhtes, et ma seda ei näinud, sest tribüünil istmeridade ees oli suht palju "kavalaid" lihtsalt seismas. Meie teledebüüti nähti igatahes järgmisel hommikul TV-s, meie jäime ilma, sest see tuli hiljem, siis kui tööinimesed juba raha teenisid... See ülerahvastatud tribüün sai turvatöötajate poolt puhtaks esimese poolaja keskel. Siis oli täitsa tore kohe, isegi nägin midagi. Teise poolaja alguses läks igatahes teisest peatükist edasi, ehk siis uued nutikad tegelased v6tsid ennast sinna ette platsi. Natuke pärast mängu taasalgamist tuli politseipaat tribüünialust valgustama. M6tlesime algul, et äkki m6ni sillalt hüppaja jäi konstruktsiooni kinni, aga ei, asi oli veel parem. M6nekümne minuti pärast tuli suur turvatöötaja ning palus k6ikidel istmekohtateta tegelastel tribüünilt lahkuda. V6ttis ise meie k6rvale trepi peale platsi ja teatas oma raadiosaatjasse, et jah, on küll üks post katki. Teretulemast, mis tähendab üks post on katki?! Paar minutit hiljem tuli Türgi 2-2 ja me lendasime sealt tribüünilt kui tuul, ei mitte vette, vaid ära... sest mul ei olnud mitte mingit tahtmist olla tunnistajaks kas need v6nked purustavad selle toe täielikult v6i ei. Philipp Lahmi viimase hetke väravat nägime kuskilt puulehtede vahelt, aga seda ei olnud raske maha magada, sest ka k6ige ebaadekvaatsemad said aru... Saksamaa oli edasi, mitte küll teenitult, kui edasi ja see on k6ik mis loeb.
ka pärast mängu ei olnud kellelelgi kellegagi probleeme, muidugi oli palju nördinud l6unamaalasi, aga juubeldavate saksa fännidega ei v6etud midagi ette. Naeratati kurvalt vastu, kuid keegi tüli ei provotseerinud. Tore on näha, et ka s6bralikult saab vutti vaadata :) Rongis6it koju oli pikk ja kohati ka piinarikas, üks asi on saksa hümni laulda kui k6ik teised kaasa laulavad, aga kell pool üks öösel rongis, kui kolm tükki pihta hakkab ja ülejäänud vagun kaasa joriseb... mul on sellest vist isegi video tehtud, naera puruks aus6na ;) Polnud seal ei takti ega viisi, korea turistid kes mingil p6hjusel olid selle rongi peale ära eksinud, said vist kergemat sorti shoki.
Seda kuidas kogu asi l6ppes, vaatasime me meie juures telekast, sest... ma olin haige. Kehatemperatuur v6rdus välitemperatuuriga, ei olnud tore. Muidugi parim asi selle mängu juures olid need grillproduktid, mis me s6ime, k6ik muu oli puhas hämming. Teise poolaja keskel oleks kolm eksperti minu k6rval selle asja lihtsalt l6ppenuks kuulutanud ja rahvuslikule häbile joone alla ja punkti l6ppu pannud. Ehk siis järgmine kord :)
Euro2008, muud meenutused, rubriigis peaks ära mainima ka UEFA megastore'i olemasolu. Päris vahva oli seal käia ning asju tsekata, mis terve varanduse maksid. Kuid... mingil imeväel toimus allahindlus -70% iga kord kui meeskond turniililt välja langes. Mis tähendas, et 120CHFi asemel maksis sel juhul koondise särk vaid 36.-, rääkimata väiksematest jubinatest mis siis p6him6tteliselt Shveitsi m6ttes tasuta kätte suruti. Asi ei toiminud ainult pärast poolfinaalist väljalangemist, siis oli uus süsteem, k6igi top4 asjad korjati poest ära. Nu jah. Viimasel päeval nägi see pood küll rohkem sihukese päeva l6pupoolse turuna välja, kus k6ik igalpool vedeles ja ei saanud aru mis kui palju maksab. Beritile teise rootsi särgi otsmine oli suur kunst, et mitte osta seda, mille peal juba teised pool päeva trampinud on ;)
Nii palju siis mälestusi minu esimesest suuremast turniirist, mis nii lähedalt mööda käis :) Kui miskit meenub, eks panen juurde.
- M -
Kadunud hinged ja muidu igasugused laiskloomad on nüüd ennast kätte v6tmas ja miskit siia kirjutamas. Mitu päeva juba t6siselt kriipis hinge, et ei ole omadega isegi mitte Euro2008 tagasivaatele j6udnud aega leida. Aga nüüd siis ohverdan pool oma l6unaajast ning kriban, mis meelde tuleb :)
Et siis Basel. See oli ikka üks suhteliselt surnud koht, eriti siis kui mänge siin ei olnud just samal päeval. Mängupäeval oli nagu natuke rohkem toimumas, vähemalt mingil p6hjusel trammid pärast kella 14 enam ei s6itnud. Ju nad siis lootsid et ehk miskit toimub. Esimene tunne sellest, et me oleme ka nagu natuke osa sellest suurest vutipeost tuli vist alles siis kui Shveitsil endal oli mingi v6imalus veel edasipääseda. Siis oli linnas elu ja melu ning uhked fännid lippude lehvides marssimas. Kuid seda jätkus ka vaid selleks üheks niruseks veejalgpalli mänguks Türgiga, pärast seda ei huvitanud kohalikke vist muu kui et "hängimine ja tsillimine ja alko tarbimine" ;)
Meie n.ö kontosse jäi kolm mängu, mida siin kohapeal public viewingul vaatasime. Veerandfinaalid, Saksmaa-Portugal ning Holland-Venemaa ja Saksamaa-Türgi poolfinaal. Esimene oli minu mäletamist mööda vist nädala keskel, ainus mida ma selle juures lootsin oli, et lisaaega ei tule ning et saaks kunagi ikka magama ka. Muidugi oleks v6inud ka siin kontoris v6i Jörgi omas laua all magada, aga igaks juhuks (koristajatädid poole öö ajal, jne) tahtsime ikka koju j6uda. Enne mängu oli linnas küll inimesi, kuid see polnud siiski selline tunne et wow-mis-nüüd-lahti-on. Mängu kohta peaks mainima, et see oli vist ainus mäng mida vaatades mul tekkis tunne, et nüüd ehk siis v6ib-olla tuleb finaali l6puni välja sihuke ilus jalgpall. Aga me k6ik teame kuidas see l6ppes. No jah. Veerandfinaal oli igatahes p6nev. Ka siis kui täiesti olematust olukorrast olukord tekkis, mille ajal ma kuhugi mujale vaatasin ja ühel hetkel avastasin, et mind kallatakse kalli-euro-6llega üle. Viie minuti pärast oli ikka juba suht r6ve olla, aga ma arvan, et meesterahvas mu k6rval oli ka natuke löödud, pidi ju uuesti sabasse minema ning järjekordsed frangid välja käima ;) Emotsioon oli pärast mängu laes, Cristiano ning tema nimi mudas ja meie rahvuslikus paraadis rongijaama suunas. Siis oli küll tunne, et me nagu polekski enam üle piiri, nii palju juubeldavaid sakslasi üksmeeles laulmas (lällamas) polegi varem näinud. Järgmisel päeval sai lehest lugeda, et viis minutit pärast meie rongijaama sisenemist pani piirivalve uksed kinni, sest rahvast oli liiga palju. See läks siis ka veel hästi. Ach ja, seda ma ka ei teadnud, et Shveitsil üldse nii palju piirivalvureid on ;):D
Kui esimene veerandfinaal siin emotsioonid lakke viis, siis Holland-Venemaa tekitas natuke vastakaid tundeid. Terve linn oligi s6naotses m6ttes oranzh. Liikumine toimus ainult mingis voolus. Tänaval, poes ja rongijaamas. Olime kohal juba 16 ajal, aga k6ik v6imalikud public viewing kohad olid juba v6etud. Nii palju siis sellest. Jalutasime fännitsooni ühtepidi ja teistpidi läbi ning siis v6itlesime eksisteerimise eest raekoja platsil. Kuni seal hakkasid pudelid lendama ning kuni k6ik kohalikud purjus noored suitsetama hakkasid, aga see l6ppes meie jaoks sellega, kui hakati pudeleid politseinike suunas loopima. See ei olnud enam nii tore, mitte et enne oleks olnud. Kogu selle aja pidi jalgu iga 2 sekundi tagant t6stma, et mitte kivide külge kleepuda (ei tahagi teada, millest need kivid seal k6ik kleepusid ja t6siseid judinad jooksid üle selja kui keegi varba peale astus :S). L6puks vaatasime mängu messiväljakul telgis. Suured ekraanid olid k6ik h6ivatud. Samuti meie esimese mängu koht j6ekaldal. Algul olime vaprad ja seisime, aga kuna seistes seisid teise meie ette, siis me istusime maha, iuuuuuu oli, aga tuleb ju ka kuidagi eksisteerida ;) Mäng oli suht m6ttetu ja Hollandi fännid olid nii vaiksed, et tekkis tunne, nagu... terve tee maha s6idetud ja siis nagu kodus telkut vaadata - see jäi m6istmatuks. Enamus lahkus neid enne l6ppu juba, nii suur see usk siis koondisesse oligi. Pärast mängu, poisid arvasid, et v6iks kuskil istuda ja 6lle juua. Selleks hetkeks olime vist juba umbes kahe nädala jaoks snäkkidele planeeritud raha ära realiseerinud, siis kui Matthias tagasi tuli hämmastunud näoga, sest kaks nirust 6lu olid 19.- maksnud, sel hetkel olin 6nnelik, et ma miskit ei tahtnud enam :D Ning kui keegi nüüd arvab, et ma diskrimineerin vene fänne... siis neid lihtsalt ei olnud?! Kogu selle aja jooksul nägime vist paarikümmet, aga selleks pidi ikka hästi tähele panema, kes vastu tuleb :)
Poolfinaal Saksamaa ja Türgi vahel oli umm, ma arvan, et see s6na on - üllatusterohke. Päeval sa tööl oldud ning juba ette oli näha, et see tuleb üks kole palav ilm. Aga me olime selleks hetkeks juba uued Saksa koondise särke omanikud nii, et tagavarariided olid kotist v6tta. Meeleolu linnas oli selline vahva, inimesi oli, aga mitte niimoodi murdu nagu Hollandi mängu ajal. K6ikidel oli hää tuju ja mis p6hiline neid tsillivaid kohalikke polnud nii palju. Tööpäev ju ka ikka. Sättisime oma sammud siis seekord juba kella kuueks j6e suunas, et saaks kuskile normaalse koha peale istuma. Ja saimegi, seekord siis isegi nendele ekstra EMi jaoks ülesehitatud tribüünidele. Kuna mängu alguseni oli enam-vähem 2h ning koha pealt lahkuda ei saanud, sest poleks olnud kuskile tagasi tulla ja päike küttis nii mis hull, siis... umbes poole tunniga tekkis sihuke tunne, et kas ei oleks kodus parem vaadata. Aga kannatasime ära, ka suhteliselt varajaselt alustanud saksa fännid kannatasime ära (siinkohal v6ib mainida, et kui mäng lahti läks ei saanud nad sellest enam ööd-ega-mütsi aru ja pandiga 6lletopse oli neil kuue peale juba päääääris palju ;) ). Selle kahe tunni jooksul saime meiegi endale "s6jamaalingud" (hehehe, ma olen lugenud, et Tallinnas vutti vaadates on hümn s6tta mineku laul ja seega siis näole joonistatavad lipud minu arvamuste kohaselt kvalifitseeruvad kui s6jamaalingud), Jörgi saksa lipp sai küll tagurpidi, aga selle apsaka v6ib väikese promilli arvele kirjutada. Hetk hiljem oli see fänn juba ühe türgi paari juures, veenmaks ka neid endale s6braliku vutimängu eel lippe omaks v6tma. Neiu oli pika moosimise peale n6us, noormees keeldus naerdes. Oli teine nii suur, et agaral sakslasel tuli m6istus pähe ja jättis nad olla. Säh sulle siis integratsiooni. Järgmine kord Eesti-Vene mängu eel v6iks ka ju m6ni meie omadest teistele sini-must-valget joonistada :) Kui mäng kunagi pihta hakkas, siis oli see ka suht 6udu algus, mille krooniks oli see, kui me Türgi värava ajal üksteisele m6istmatult otsa vaatasime, kargas kuskilt hommikutelevisiooni kaameramees välja ja zoomis kohe emotsiooni. Minul ei olnud asi niiv6rd emotsioonis värava suhtes kui selle suhtes, et ma seda ei näinud, sest tribüünil istmeridade ees oli suht palju "kavalaid" lihtsalt seismas. Meie teledebüüti nähti igatahes järgmisel hommikul TV-s, meie jäime ilma, sest see tuli hiljem, siis kui tööinimesed juba raha teenisid... See ülerahvastatud tribüün sai turvatöötajate poolt puhtaks esimese poolaja keskel. Siis oli täitsa tore kohe, isegi nägin midagi. Teise poolaja alguses läks igatahes teisest peatükist edasi, ehk siis uued nutikad tegelased v6tsid ennast sinna ette platsi. Natuke pärast mängu taasalgamist tuli politseipaat tribüünialust valgustama. M6tlesime algul, et äkki m6ni sillalt hüppaja jäi konstruktsiooni kinni, aga ei, asi oli veel parem. M6nekümne minuti pärast tuli suur turvatöötaja ning palus k6ikidel istmekohtateta tegelastel tribüünilt lahkuda. V6ttis ise meie k6rvale trepi peale platsi ja teatas oma raadiosaatjasse, et jah, on küll üks post katki. Teretulemast, mis tähendab üks post on katki?! Paar minutit hiljem tuli Türgi 2-2 ja me lendasime sealt tribüünilt kui tuul, ei mitte vette, vaid ära... sest mul ei olnud mitte mingit tahtmist olla tunnistajaks kas need v6nked purustavad selle toe täielikult v6i ei. Philipp Lahmi viimase hetke väravat nägime kuskilt puulehtede vahelt, aga seda ei olnud raske maha magada, sest ka k6ige ebaadekvaatsemad said aru... Saksamaa oli edasi, mitte küll teenitult, kui edasi ja see on k6ik mis loeb.
ka pärast mängu ei olnud kellelelgi kellegagi probleeme, muidugi oli palju nördinud l6unamaalasi, aga juubeldavate saksa fännidega ei v6etud midagi ette. Naeratati kurvalt vastu, kuid keegi tüli ei provotseerinud. Tore on näha, et ka s6bralikult saab vutti vaadata :) Rongis6it koju oli pikk ja kohati ka piinarikas, üks asi on saksa hümni laulda kui k6ik teised kaasa laulavad, aga kell pool üks öösel rongis, kui kolm tükki pihta hakkab ja ülejäänud vagun kaasa joriseb... mul on sellest vist isegi video tehtud, naera puruks aus6na ;) Polnud seal ei takti ega viisi, korea turistid kes mingil p6hjusel olid selle rongi peale ära eksinud, said vist kergemat sorti shoki.
Seda kuidas kogu asi l6ppes, vaatasime me meie juures telekast, sest... ma olin haige. Kehatemperatuur v6rdus välitemperatuuriga, ei olnud tore. Muidugi parim asi selle mängu juures olid need grillproduktid, mis me s6ime, k6ik muu oli puhas hämming. Teise poolaja keskel oleks kolm eksperti minu k6rval selle asja lihtsalt l6ppenuks kuulutanud ja rahvuslikule häbile joone alla ja punkti l6ppu pannud. Ehk siis järgmine kord :)
Euro2008, muud meenutused, rubriigis peaks ära mainima ka UEFA megastore'i olemasolu. Päris vahva oli seal käia ning asju tsekata, mis terve varanduse maksid. Kuid... mingil imeväel toimus allahindlus -70% iga kord kui meeskond turniililt välja langes. Mis tähendas, et 120CHFi asemel maksis sel juhul koondise särk vaid 36.-, rääkimata väiksematest jubinatest mis siis p6him6tteliselt Shveitsi m6ttes tasuta kätte suruti. Asi ei toiminud ainult pärast poolfinaalist väljalangemist, siis oli uus süsteem, k6igi top4 asjad korjati poest ära. Nu jah. Viimasel päeval nägi see pood küll rohkem sihukese päeva l6pupoolse turuna välja, kus k6ik igalpool vedeles ja ei saanud aru mis kui palju maksab. Beritile teise rootsi särgi otsmine oli suur kunst, et mitte osta seda, mille peal juba teised pool päeva trampinud on ;)
Nii palju siis mälestusi minu esimesest suuremast turniirist, mis nii lähedalt mööda käis :) Kui miskit meenub, eks panen juurde.
- M -
26/06/2008
Finaaaleeeee ;)
oooo-oooo-oooo..
aga hetkel siiski magama, et kuue tunni pärast Baselisse tagasi minna :D Vah-hhh-vaaaa :)
Hääd ööd,
- M -
aga hetkel siiski magama, et kuue tunni pärast Baselisse tagasi minna :D Vah-hhh-vaaaa :)
Hääd ööd,
- M -
18/06/2008
Kes oleks seda veel uskunud?!
et siinkandis ka sihukest suve määravat elementi nagu - päike - näha saab. Hullem vihmaperiood ei ole muidugi möödas, aga vahelduse m6ttes oli päris tore ka kuiva varbaga tööle j6uda ;) Ning ma v6in oma seelikueksperimenti jätkata nii, et absoluutselt k6ik ei m6tle, kas mul on miskit suuremat korrast ära :D
Ehm... uudiseid nagu polegi, peale selle et päike tuli välja, see on ikka suursündmus. Ja see on ka natuke nagu suursündmus, et me ka siis homme siin vutti vaatamas, kui juba jagatakse, siis v6ib ju ka. Saame pärast koos kogu ülejäänud (masenduses?) rahvaga rongi peale k6mpida ;) Mhm, mu usk ei ole sellesse koondisesse nii suur... ja Jörg ütleb selle peale, et ta k6rvaldab oma nime selle sissekande juurest, kui ma seda avalikult tunnistan. Samamoodi nagu oli ka selle kommentaariga Beriti blogis, selles keeldub ka igasugune osaline olemas :) Aga viimase mängu järel arvas ta ka, et ei tea kas tasub ikka Baselisse jääda :D Ning tänahommikuse uudise peale, et Gomez mängib kindlasti, selle peale ei jätkunud tal enam üldse s6nu... hehehe, vahva on ka ikka natuke. Kuigi jah, ma püüan mitte liiga otsekohene olla ja teistel siin loota ka natuke lasta :) Aga see-eest siis laupäev lubab vahva tulla siin, k6igi nende oranzhide karvaliste ja sulelistega, see on ka piisav p6hjus, miks vabal päeval siia kohale ronida :D
Nu jah, ma tean küll, et internet on piiritu ja kirjutada v6ib palju tahad... aga mul ei ole vist enam isegi k6ige mittevajalikumat infot, mida siia v6iks üles riputada. Sihuke see tööinimese elu vist ongi ;)
Kalli-kalli ning varsti näeme!!!
- M -
PS. Kirjutatud ametlikult l6unaajast, ei viili tööandja kulul. Aga ma ei oska ikka veel terve tund l6unatada, isegi internetiuudised saavad juba 20 minutiga otsa...
Ehm... uudiseid nagu polegi, peale selle et päike tuli välja, see on ikka suursündmus. Ja see on ka natuke nagu suursündmus, et me ka siis homme siin vutti vaatamas, kui juba jagatakse, siis v6ib ju ka. Saame pärast koos kogu ülejäänud (masenduses?) rahvaga rongi peale k6mpida ;) Mhm, mu usk ei ole sellesse koondisesse nii suur... ja Jörg ütleb selle peale, et ta k6rvaldab oma nime selle sissekande juurest, kui ma seda avalikult tunnistan. Samamoodi nagu oli ka selle kommentaariga Beriti blogis, selles keeldub ka igasugune osaline olemas :) Aga viimase mängu järel arvas ta ka, et ei tea kas tasub ikka Baselisse jääda :D Ning tänahommikuse uudise peale, et Gomez mängib kindlasti, selle peale ei jätkunud tal enam üldse s6nu... hehehe, vahva on ka ikka natuke. Kuigi jah, ma püüan mitte liiga otsekohene olla ja teistel siin loota ka natuke lasta :) Aga see-eest siis laupäev lubab vahva tulla siin, k6igi nende oranzhide karvaliste ja sulelistega, see on ka piisav p6hjus, miks vabal päeval siia kohale ronida :D
Nu jah, ma tean küll, et internet on piiritu ja kirjutada v6ib palju tahad... aga mul ei ole vist enam isegi k6ige mittevajalikumat infot, mida siia v6iks üles riputada. Sihuke see tööinimese elu vist ongi ;)
Kalli-kalli ning varsti näeme!!!
- M -
PS. Kirjutatud ametlikult l6unaajast, ei viili tööandja kulul. Aga ma ei oska ikka veel terve tund l6unatada, isegi internetiuudised saavad juba 20 minutiga otsa...
12/06/2008
Türgi tegi kogu plaani katki...
ei no, aitäh t6esti. Oli seda nüüd siis vaja... meie plaan, et tuleme pühapäeval Baselisse fänne vaatama ja melust osa saama, on sama hea kui olematu. Pole siin enam mingit pidu ega emotsiooni, ainult suur depressioon. Nendes linnaosades siis, kus türklastest enamus ei pesitseeru. Eile l6unaks oli see eest juba terve linn lippe ja fänne täis, kohe sihuke EMi tunne tekkis isegi. Aga tänane varajane tööhommik ning eilne ilm tingisid selle, et meil polnud mingit suurt tahtmist siia jääda mängu vaatama. Ning nagu v6is juba välja lugeda, siis sain eile juba l6unast koju ka ;) Eks me siis pühapäeval vaatame, mis teeme ning l6puks jääb ju veel ka veerand- ning poolfinaali v6imalus.
Viimase nädalaga ei olegi meie elus suur midagi muutunud, peale selle, et 6htuti vaatame nüüd vutti ja muud ei teegi eriti. Tänane 6htu on siis jälle "selle mängu" 6htu, ehk siis ma ei tohi midagi kuskil kobiseda, et Saksamaa ei ole ikka veel sellises vormis minu arust, millega see asi ära v6ita. Nu ja ega ma ei hakka siis suurte meestega vaidlema ka ;) Ma ei teagi täpselt palju meile neid külalisi tuleb, aga loodetavasti lähevad nad ikka normaalsel ajal ära, sest m6nel meist on homme ka tööpäev ;) Ning ma olen päris kindel, et ma pean nii m6negi kommentaari nüüd kuulma teemal - Mattias, Fantasy football, Ronaldo, so who rules - :D Eks ma edastan need kunagi ka sellele poolele, kes noormeeste uhkuse kallale kippus jalgpallis ;)
Tööl on ikka veel vahva, uudiseid suuri ei olegi, aga väikest viisi hakkavad ettevalmistused juba artikli kirjutamiseks. Ach ja, matrikuleerunud ma olen vist, aga ametlikult veel doktorantide nimekirjas ei ole. Igatahes olen ma ülikoolile mingit raha maksnud, nii et midagi nad peavad selle eest ikka tegema veel ka ;)
Ja varsti on ju juba puhkus ka. Jippiii! :) Muud ei olegi selle koha pealt enam lisada. Lihtsalt vahva :)
Nüüd lähen teen miskit kasulikku veel ja siis koju vutti vaatama ;)
Kalli-kalli,
- M -
Viimase nädalaga ei olegi meie elus suur midagi muutunud, peale selle, et 6htuti vaatame nüüd vutti ja muud ei teegi eriti. Tänane 6htu on siis jälle "selle mängu" 6htu, ehk siis ma ei tohi midagi kuskil kobiseda, et Saksamaa ei ole ikka veel sellises vormis minu arust, millega see asi ära v6ita. Nu ja ega ma ei hakka siis suurte meestega vaidlema ka ;) Ma ei teagi täpselt palju meile neid külalisi tuleb, aga loodetavasti lähevad nad ikka normaalsel ajal ära, sest m6nel meist on homme ka tööpäev ;) Ning ma olen päris kindel, et ma pean nii m6negi kommentaari nüüd kuulma teemal - Mattias, Fantasy football, Ronaldo, so who rules - :D Eks ma edastan need kunagi ka sellele poolele, kes noormeeste uhkuse kallale kippus jalgpallis ;)
Tööl on ikka veel vahva, uudiseid suuri ei olegi, aga väikest viisi hakkavad ettevalmistused juba artikli kirjutamiseks. Ach ja, matrikuleerunud ma olen vist, aga ametlikult veel doktorantide nimekirjas ei ole. Igatahes olen ma ülikoolile mingit raha maksnud, nii et midagi nad peavad selle eest ikka tegema veel ka ;)
Ja varsti on ju juba puhkus ka. Jippiii! :) Muud ei olegi selle koha pealt enam lisada. Lihtsalt vahva :)
Nüüd lähen teen miskit kasulikku veel ja siis koju vutti vaatama ;)
Kalli-kalli,
- M -
29/05/2008
Röstiuba raporteerib:
Tunne on hetkel selline... et enam tühjakspigistatud sidrun ei annaks piisavalt head v6rdlust välja, aga sihuke tugevalt röstitud uba, sihuke tunne on küll. Mitte, et ma nüüd teaks mida vaene kohviuba tunneb, aga ikkagi.
Ma olen siin terve eelneva nädala oma doktorantuuriplaaniga möllanud, ei olnud nii väga vahva. Aga kui eile 6htul "send" nuppu vajutada sai, et targemad seda lugeda saaks, siis oli natuke selline kergem tunne. Ei pea täna enam terve päeva läbi m6tlema, ainult vahetevahel ;) Aga selle eest olin ma ka nädalavahetusel tubli 6ppur ja tegin seda asja nii, et täna on kohe moraalselt lubatud asja natuke vaiksemalt v6tta. Eeldatavasti hetkeni, kui see parandustega e-mail mu postkasti tagasi potsatab :)
Muidu on ka laboris vahva olnud... eriti siis avastamisr66mude rohke eksperimentide läbiviimine tellitud geelidega, mis ei jooksnud kohe kuidagi ja need, millele midagi peale sai kanda - need olid klaasilt eelmaldamatud. Ühes6naga värvitud ei saanud ma midagi ning resulteerub tulemusega null. Aga mul on veel m6ni proovigeel järel, kuidagi peab see ajuvaba leiutis ju töötama ka. V6i siis ma olen liiga rumal selleks ning saan ikka akrüülamiidiga ise mängida ;)
Koduselt rindelt pole suurt midagi kirjutada. Tiksume ikka oma vana rada pidi, suurte uudisteta. Baselist v6ib nii palju mainida, et ma ei j6ua järgmist nädalat kohe ära oodatagi, siis on siin vist täielik möll lahti. Minu tee tööle on igatahes piki ametlikku "fan-zone" nii, et kui hommikul ka tööle saab, siis 6htul kojuminekuks peab eeldatavasti häid närve ja palju aega varuma. Kuigi ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, miks nad siin nii väga üldse juubeldavad, see kestab neile ju vaid kolm mängu (v6i nad t6sihingeliselt loodavad rohkem... nii rumal ju ka ikka olla ei saa...?). Igatahes me m6tlesime ka kunagi mingi fännireportaazhi teha - et kuidas on päev Baselis enne mängu, public viewing ning pärast mängu. Mhm, läheme Christiano Ronaldot vaatama kui teda juba nii lähedal jagatakse, hehehehe. Kui keegi nüüd sarkastilise kommentaari public viewingu peale viskab, siis nii läheb kui EM koju trepi peale tuuakse ja siis ei anta pileteid...
Mul oli kindlasti veel midagi, aga see läks nüüd meelest. Igatahes head EMi ootusaega teile sinna koju ning varsti näeme!
Kalli,
- M, vutt-vutt-vutt -
Ma olen siin terve eelneva nädala oma doktorantuuriplaaniga möllanud, ei olnud nii väga vahva. Aga kui eile 6htul "send" nuppu vajutada sai, et targemad seda lugeda saaks, siis oli natuke selline kergem tunne. Ei pea täna enam terve päeva läbi m6tlema, ainult vahetevahel ;) Aga selle eest olin ma ka nädalavahetusel tubli 6ppur ja tegin seda asja nii, et täna on kohe moraalselt lubatud asja natuke vaiksemalt v6tta. Eeldatavasti hetkeni, kui see parandustega e-mail mu postkasti tagasi potsatab :)
Muidu on ka laboris vahva olnud... eriti siis avastamisr66mude rohke eksperimentide läbiviimine tellitud geelidega, mis ei jooksnud kohe kuidagi ja need, millele midagi peale sai kanda - need olid klaasilt eelmaldamatud. Ühes6naga värvitud ei saanud ma midagi ning resulteerub tulemusega null. Aga mul on veel m6ni proovigeel järel, kuidagi peab see ajuvaba leiutis ju töötama ka. V6i siis ma olen liiga rumal selleks ning saan ikka akrüülamiidiga ise mängida ;)
Koduselt rindelt pole suurt midagi kirjutada. Tiksume ikka oma vana rada pidi, suurte uudisteta. Baselist v6ib nii palju mainida, et ma ei j6ua järgmist nädalat kohe ära oodatagi, siis on siin vist täielik möll lahti. Minu tee tööle on igatahes piki ametlikku "fan-zone" nii, et kui hommikul ka tööle saab, siis 6htul kojuminekuks peab eeldatavasti häid närve ja palju aega varuma. Kuigi ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, miks nad siin nii väga üldse juubeldavad, see kestab neile ju vaid kolm mängu (v6i nad t6sihingeliselt loodavad rohkem... nii rumal ju ka ikka olla ei saa...?). Igatahes me m6tlesime ka kunagi mingi fännireportaazhi teha - et kuidas on päev Baselis enne mängu, public viewing ning pärast mängu. Mhm, läheme Christiano Ronaldot vaatama kui teda juba nii lähedal jagatakse, hehehehe. Kui keegi nüüd sarkastilise kommentaari public viewingu peale viskab, siis nii läheb kui EM koju trepi peale tuuakse ja siis ei anta pileteid...
Mul oli kindlasti veel midagi, aga see läks nüüd meelest. Igatahes head EMi ootusaega teile sinna koju ning varsti näeme!
Kalli,
- M, vutt-vutt-vutt -
17/05/2008
Elu toimib täiesti rahulikult edasi
nagu mõni siin ikka kipub vahel mainima, et ma ei suuda piisavalt kiiresti uusi uudiseid välja riputada. Peab vaid mainima, et siin lihtsalt ei toimu nii palju ja aega ei ole ka just alati nii palju üle. Aga eks ma püüan nüüd natuke järje peale saada.
Esiteks, ma pean mainima, et minu "ülekaalukas" võit Fantasy Premierleague amatöörliiga tasemel ei ole mulle ühtegi siirast õnnesoovi siiamaani toonud. Teise koha omanik siin oli liialt löödud ;) Ei, tegelikult, järgmine aasta siis paremini ja parema lõpptulemusega. Vahva oli see igatahes ja viimaseks nädalaks oli minulgi raha iluspoiss Ronaldo jaoks, jippiii. Mitte et tema mu võidu võti oleks olnud, aga ikkagi.
Nüüd kui see asi õiendatud on... umm... mis me siis siin teinud oleme. Ach ja, tööl oleme käinud. Nii palju kui neid tööpäevi siin olnud on. Esmaspäev oli ju vaba jälle. Tööl on ikka veel vahva, eriti kui palju teha on ning uusi asju saab uurida ja proovida. See koht, kus peab firma müügiesindajatega kohtuma, see ei ole nii tore. Eriti siis, kui ma ainult ühte asja küsisin telefonis ja siis tullakse tervet maailma tutvustama. Aga nagu ma aru sain, siis see käibki nii. Säh sulle siis, et kõik on ohe ümber nurga. Positiivse poole pealt on muidugi see, et vahet pole mis sa tellid, järgmiseks päevaks on kõik juba olemas ;) Sama käib ka müügiesindajate kohta, see nii tore enam ei ole ;)
Tööpäevadest niipalju, et eile oli vaba. Sest siis kui mina üksi pean Baselisse minema, läheb ikka miskit viltu. Eile hommikul pärast tõsist võitlust Unematiga sain voodist välja ja isegi sain rongijaama õigeks ajaks... et minna siit rongiga Freiburgi pearongijaama ja seal ümber istuda Baseli rongile. Plaan oli hea ja siiamaani on ka funktsioneerinud. Alati on muidugi esimene kord kui enam ei lähe nii hästi. Nii siis oligi, et kui rong juba peatuses pidi olema hakkas keegi onu viisakalt valjuhääldis rääkima. Deutsche Bahni puhul ei ole see kunagi midagi head, samal ajal võib juba hakata kalkuleerima kui palju rong võib hiljaks jääda nii, et ikka edasi jõuad ka teisele rongile. Igatahes need 15min olid liiast eile hommikul ja kui täpne olla siis see oli "umbes 15 minutit", hehe, siis on 20 kindel ;) Kuna Jörg kuskil Rheini ääres kitsi ja jäneseid pildistas, siis polnud mul vähimatki võimalust seda Baseli rongi püüda. Pooleks päevaks oleks ma läinud, sest elukindlustuse mees tuli lepingut sõlmima kella kolmest. Nii ma siis ei läinudki, vaid olin hoopis kodus tore ja tubli ning mõtlesin ka töö peale :)
Puhkusest ka natuke, kõlab naljakalt kuna tunnet küll ei ole, et mul oleks puhkust nüüd nii väga vaja. Aga kuna mul on ka 20 tööpäeva puhkust, siis mõtlesime juulis koju tulla. Hetkel on plaan juuli teiseks ja kolmandaks nädalaks. Ükski asi broneeritud, aga esialgu on meil vähemalt plaan. Vaatasime ainult niipalju, et Easyjet on rohkem lendama hakanud Berliinist. Vähemalt ei mäleta, et ka reede õhtul oleks saanud Tallinnasse sõita. Nüüd on vaja veel puhkuseavaldus ära täita, millele Tuomas siis lubas oma käpajälje peale panna, siis on asi ametlikult ka olemas.
Igapäevaelus pole siin suurt muutust, ikka veel oleme natuke Wii-hoolikud. Siinkohal üleskutse kui kellelgi on kombinatsioon, Wii-Mario Kart-internet, siis võib teada anda, saame võidu sõita ;) Kuid kui keegi nüüd muret tunneb, siis me Wii Fit-i ei osta, selle asemel käime ikka veel trennis ;) Aga samas ei ole meil siin nii palju igapäevaeluks aegagi kui hommikul 7.15 läheme ning õhtul 18.50 tuleme. Mhm, isegi mina olen nüüd terved pikad päevad tööl ;) Sest lõpuks ometi on nii palju vahvat teha. Go, doktorantuur!!! Ei-ei-ei, nii vahva see veel ka ei ole :) "Vahvaks" läheb kindlasti esmaspäeval kui ma kõik oma dokumendid vastuvõtuosakonda viin. Mitte et ei olnud juba "vahva" kõiki neid templeid ja tõlkeid maksta, mis ma esiteks oma diplomitele ja lisadele ja umm... keskkooli lõputunnistusele (?!) saama pidin. Taaskord sõna otses mõttes kulda väärt koopiad ;) Ja veel "vahvaks" läheb kindlasti ka siis, kui ma jälle midagi nagu päriselt ka õppima pean hakkama... enesedisipliin ja igasugune motivatsioon olla õpilane koolis, see on kuskile kaugele kaotsi läinud.
Nii palju siin siis uudiseid ongi. Ja esikommenteerijale, asi ei ole "publikatsioonide" arvus, vaid kui palju tähemärke kasutatakse oma "publikatsioonides". Tee järgi ;)
Kalli-kalli teile kõigile,
- M, teab, et Garmisch-Partenkircheni pildid ootavad online pääsemist :$ -
Esiteks, ma pean mainima, et minu "ülekaalukas" võit Fantasy Premierleague amatöörliiga tasemel ei ole mulle ühtegi siirast õnnesoovi siiamaani toonud. Teise koha omanik siin oli liialt löödud ;) Ei, tegelikult, järgmine aasta siis paremini ja parema lõpptulemusega. Vahva oli see igatahes ja viimaseks nädalaks oli minulgi raha iluspoiss Ronaldo jaoks, jippiii. Mitte et tema mu võidu võti oleks olnud, aga ikkagi.
Nüüd kui see asi õiendatud on... umm... mis me siis siin teinud oleme. Ach ja, tööl oleme käinud. Nii palju kui neid tööpäevi siin olnud on. Esmaspäev oli ju vaba jälle. Tööl on ikka veel vahva, eriti kui palju teha on ning uusi asju saab uurida ja proovida. See koht, kus peab firma müügiesindajatega kohtuma, see ei ole nii tore. Eriti siis, kui ma ainult ühte asja küsisin telefonis ja siis tullakse tervet maailma tutvustama. Aga nagu ma aru sain, siis see käibki nii. Säh sulle siis, et kõik on ohe ümber nurga. Positiivse poole pealt on muidugi see, et vahet pole mis sa tellid, järgmiseks päevaks on kõik juba olemas ;) Sama käib ka müügiesindajate kohta, see nii tore enam ei ole ;)
Tööpäevadest niipalju, et eile oli vaba. Sest siis kui mina üksi pean Baselisse minema, läheb ikka miskit viltu. Eile hommikul pärast tõsist võitlust Unematiga sain voodist välja ja isegi sain rongijaama õigeks ajaks... et minna siit rongiga Freiburgi pearongijaama ja seal ümber istuda Baseli rongile. Plaan oli hea ja siiamaani on ka funktsioneerinud. Alati on muidugi esimene kord kui enam ei lähe nii hästi. Nii siis oligi, et kui rong juba peatuses pidi olema hakkas keegi onu viisakalt valjuhääldis rääkima. Deutsche Bahni puhul ei ole see kunagi midagi head, samal ajal võib juba hakata kalkuleerima kui palju rong võib hiljaks jääda nii, et ikka edasi jõuad ka teisele rongile. Igatahes need 15min olid liiast eile hommikul ja kui täpne olla siis see oli "umbes 15 minutit", hehe, siis on 20 kindel ;) Kuna Jörg kuskil Rheini ääres kitsi ja jäneseid pildistas, siis polnud mul vähimatki võimalust seda Baseli rongi püüda. Pooleks päevaks oleks ma läinud, sest elukindlustuse mees tuli lepingut sõlmima kella kolmest. Nii ma siis ei läinudki, vaid olin hoopis kodus tore ja tubli ning mõtlesin ka töö peale :)
Puhkusest ka natuke, kõlab naljakalt kuna tunnet küll ei ole, et mul oleks puhkust nüüd nii väga vaja. Aga kuna mul on ka 20 tööpäeva puhkust, siis mõtlesime juulis koju tulla. Hetkel on plaan juuli teiseks ja kolmandaks nädalaks. Ükski asi broneeritud, aga esialgu on meil vähemalt plaan. Vaatasime ainult niipalju, et Easyjet on rohkem lendama hakanud Berliinist. Vähemalt ei mäleta, et ka reede õhtul oleks saanud Tallinnasse sõita. Nüüd on vaja veel puhkuseavaldus ära täita, millele Tuomas siis lubas oma käpajälje peale panna, siis on asi ametlikult ka olemas.
Igapäevaelus pole siin suurt muutust, ikka veel oleme natuke Wii-hoolikud. Siinkohal üleskutse kui kellelgi on kombinatsioon, Wii-Mario Kart-internet, siis võib teada anda, saame võidu sõita ;) Kuid kui keegi nüüd muret tunneb, siis me Wii Fit-i ei osta, selle asemel käime ikka veel trennis ;) Aga samas ei ole meil siin nii palju igapäevaeluks aegagi kui hommikul 7.15 läheme ning õhtul 18.50 tuleme. Mhm, isegi mina olen nüüd terved pikad päevad tööl ;) Sest lõpuks ometi on nii palju vahvat teha. Go, doktorantuur!!! Ei-ei-ei, nii vahva see veel ka ei ole :) "Vahvaks" läheb kindlasti esmaspäeval kui ma kõik oma dokumendid vastuvõtuosakonda viin. Mitte et ei olnud juba "vahva" kõiki neid templeid ja tõlkeid maksta, mis ma esiteks oma diplomitele ja lisadele ja umm... keskkooli lõputunnistusele (?!) saama pidin. Taaskord sõna otses mõttes kulda väärt koopiad ;) Ja veel "vahvaks" läheb kindlasti ka siis, kui ma jälle midagi nagu päriselt ka õppima pean hakkama... enesedisipliin ja igasugune motivatsioon olla õpilane koolis, see on kuskile kaugele kaotsi läinud.
Nii palju siin siis uudiseid ongi. Ja esikommenteerijale, asi ei ole "publikatsioonide" arvus, vaid kui palju tähemärke kasutatakse oma "publikatsioonides". Tee järgi ;)
Kalli-kalli teile kõigile,
- M, teab, et Garmisch-Partenkircheni pildid ootavad online pääsemist :$ -
07/05/2008
Garmisch-Partenkirchen
Natuke meie puhkusest!!! ;) P6him6tteliselt ei saa seda nagu ikka puhkuseks nimetada, pigem nagu vabade päevade parim ärakasutamise viis :) Ametlikult on mul ikka veel mu 20 päeva puhkust veel järel. Neid saab siis kunagi tulevikus realiseerida.
Igatahes, Garmisch-Partenkirchen oli vahva. Veel vahvam kui siis kui ma seal kunagi ammu käisin, seekord sain ikka nagu asjadest aru ka ja suutsin miskit meelde jätta. Hakkasime neljapäeva hommikul poolteist tund plaanitust hiljem s6itma (autojuht ei suutnud ennast voodist välja saada), see ei ole meie puhul küll mingi näitaja, sest siiani pole me vist kunagi veel plaanist kinni suutnud pidada. Ilm oli ilus ja oli isegi lootust, et seekord ei saja koguaeg. S6it läks suht ladusalt kuni me j6udsime sinnamaale, kus me ei teadnud enam kuhu edasi, ehk siis ma pidin kaarti lugema... mhm, ma olen ju kaardilugeja positsioonis, pean ennast ka natuke kasulikuks tegema. Kuna Jörg oli pigem h6ivatud mägede tuvastamise kui tee ääres siltide lugemisega, siis alguses sai nii m6nigi "teeots" maha magatud, aga kella kaheks olime me igatahes Garmisch-Partenkirchenis - turistide keskel. Registreerisime ennast hotelli sisse ja siis pakkisime natuke asju lahti ning otsustasime - Partnachklamm on selle pärastl6una sisustamiseks täiesti sobiv. Kaardi pealt järgi vaadatud, hakkasime aga astuma... ja muudkui astusime ja astusime kuni poolteist tundi oli möödas ja siis hakkasid sildid pihta, et siin jah, varsti tuleb Partnachklamm, hehe... kaardi peal ei tundunud see linn üldse nii suur ja suusastaadion oli ka nagu lähemal. Aga jah, kui me juba ennast sinna vedasime, siis läksime aga vapralt edasi. Pool tundi enne kassa kinnipanekut j6udsime kohale ka, siis kui juba päris pime seal oli... vesi möllas täpselt samamoodi nagu siis kui ma seal kooliga käisin ning suhteliselt v6imatu oli midagi kuulda v6i rääkida. Jörg, pühendunud fotograaf selleks pikaks nädalavahetuseks, oli igatahes rahul, et me sinna läksime. Ma sain assisteerida ning karjuda, kui me ennast kokku pidime t6mbama, sest rahvas tahtis mööda saada. Kohe kui me pildid ilusaks saame tehtud, siis panen m6ned siia ka. Olime seal pea 2 tundi ning selle ajaga oli minu jope vähemalt küll täiesti märg, ja ma hääletasin variandi poolt - läheme tagasi. See oli kergem öelda, kui teha, sest terve see pikk tee tuli ju tagasi k6ndida. Kui kohale j6udsime oli kell juba peaaegu kaheksa ja siis polnudki muud kui kiire 6htusöök ("der M" on ka nüüd ära testitud burgerite nimekirjas) ja magama.
Hommikusöök oli 7-10, meie jaoks kuskil pool üheksa. Ja algas teekond Zugspitze vallutamiseks. Kuna me ühed argpüksid oleme, siis me seda 10 minuti s6itu pea 2000m t6usuga ei v6tnud, läksime rongiga, v6ttis 1.5h aega, aga ei olnud nii hirmus. Hind oli küll hirmus, aga muidu oli täitsa OK, isegi minu jaoks. Sealt kus rong l6petas oli veel 400m minna päris tippu, selle hullu asjaga mille sees mul alati paanika tekib. Minu jaoks oli kohe päris kindel see, et mina sellega k6ikuva asjadusega kuskile ei s6ida. Jörg oli vaba poiss minemaks ja mäge kohe täitsa ametlikult vallutamaks... aga näedsa, oli teine jänes veel peres :) Ei sümpatiseerinud tedagi see s6it. Nii me siis nautisime vaadet ja ilusat ilma ja mägesid, mida seekord siis ka näha oli, jippiii! :) Nii palju kui silmad lubasid, sest otseloomulikult päikeseprillid jäid ju koju. Vaated nauditud ja pildid tehtud läksime tagasi rongi peale ja s6itsime alla. Plaanid olid ka selleks pärastl6unaks vägevad, aga ei j6udnud me kuskile, pisike uinak ja siis niisama linna peale. Mhm, see oli vahva t6esti... terve linn on turiste täis, siis on neil seal veel mingi Fest ja üleüldse polnudki nagu midagi vaadata... mängisime ühe ringi minigolfi (mina v6itsin, aga kes oleks selles kahelnud ;) ) ja läksime tagasi, sest meil oli ju kolmekäiguline 6htusöök ees ootamas. See oli täitsa nämma, aga seda oli kohe täitsa palju nii, et... pool ööd kulus seedimisele vähemalt.
Laupäevaks olid meil mägirattad. Ma ei hakka siinkohal mainima, kui kaugele me plaanisime nendega j6uda, sest see oleks lausa liiga piinlik. Aga Eibsee äärde me igatahes j6udsime, kas siis kui see mäest ülesminek oli juba piisavalt raske ilma rattata, siis allamäge oli päris vahva ;) Järv oli ilus ja mäed selle taustal ka. Ainult, et inimesi oli kole palju... Kella viieks jõudsime hotelli tagasi, tagumikud rattasadulast sinised ja ise väsinud. Aga õnnelikud, et tagasi olime. Õhtul käisime veel natuke maad uurimas ja avastamas, aga Jörgi päikeseloojangu pildid jäid seekord tegemata, sest ei sobinud üks ega teine koht :) Päev lõppes igatahes taaskord kiirtoiduga, seekord siis Pizza Hut ja võisime hää tunde ja täis kõhuga jälle magama minna.
Pühapäev... oo jaa, see pühapäev, see kojusõidupäev... või siis peaks vist ümbernimetama, kojuvenimisepäevaks. Algus oli ju täitsa tore, käisime Linderhofis. See oli ka nii nagu ma mäletasin, aga kuna Jörg ei olnud seal varem käinud, siis muidugi ei olnud ma selle vastu see veelkord üle vaadata. Rahvast oli seal juba kella 10 ajal nii palju, et enamus parklatest oli täis. Mis tähendas siis ka seda, et järgmist ekskursiooni tuli oodata pea poolteist tundi. Me olime siis nii kavalad, et läksime inglisekeelse grupiga, siis sai varem ;) Ilm oli ka ilus ning soe, aga mitte nii soe, et oleks tahtnud jope päris nurka visata. (Vahekommentaarina võib öelda, et nüüd on küll nii soe, et jope on nurka visatud ja flip-flopid on täiesti asjakohased).
Ma ei teagi, mida me seal Linderhofis nii kaua tegime, alles kella kahest saime tagasi sõitu alustada. Sinna jõudsime 4.5h, lootsime siis 4 tunniga kodus tagasi olla. Algus läks ju päris hästi... niikaua kui me suutsime kuskilt valesti maha keerata ja nina sai kuidagi Innsbrucki suunda, see ei olnud õige. Ümberpöörd ja teine katse, see ei tulnud ka välja, sest olime täiesti ära kaotanud sildi, mis näitas suurelt - Saksamaa. No jah... tangime siis vähemalt odavat Austria kütust, ehm... või siis mitte, sest kõik tanklad on saksa numbrimärgiga autosid täis ja vähemalt 20 autot on järjekorras. No, OK... lõpuks saime õige tee peale ja siis läks lahti, absoluutselt kogu Saksamaa oli kodu poole teel. Algas juba Füsseni juures tunnelis, kus lasti autosid ainult grupikaupa sisse, et keegi ummikut veel suuremaks ei aja. Pärast seda natuke nagu asi liikus, aga jah... oli lootus, et ehk jõuame kella seitsmeks koju. Kui me Bodensee äärde jõudsime, siis oli närv ikka juba päris must. Vahet ei olnud lõpuks kuidas me mööda pisikesi kõrvalteid pidi ukerdasime, kuskilt tuli ikka autodevoog peale nii, et 5 km oli ka seal ummik valmis. Pärast kolme tundi ja 100km, saime kiirtee peale... ja siis öeldi raadiost, et meist 10km edasi on ummik, sellel hetkel oli küll selline tunne, et järgmine kord oleme kas päeva kauem või läheme mingisse täiesti mõttetusse kohta, mis mitte kedagi ei huvita. Igatahes õhtul natuke enne üheksat olime kodus, aga seda vaid tänu minu kiirele kaardilugemisele, mis meid kiirtee pealt õige koha pealt maha juhatas. Muidu me olekski sinna tiksuma jäänud. Samas muidugi ei tohiks ma nuriseda, kella kolmest alates oli Nürnberg-Frankfurt suunal 40km ummik, kui meie koju jõudsime olid nad suutnud selle likvideerida 25km peale...
Puhkus oli tore, soovitan kõigile. Pildid panen kunagi ka, täna vist ei jõua, aga ehk nädalavahetusel. See on ju jälle pikem, sest esmaspäev on ka vaba, hehe, siin on nii tore tööl käia :D ;)
Seniks teile palju päikest ning kui teil ei ole, siis ma saadan siitpoolt, meil on palju koos pea 30 kraadise suvega :) *päike*
Kalli,
- M -
Igatahes, Garmisch-Partenkirchen oli vahva. Veel vahvam kui siis kui ma seal kunagi ammu käisin, seekord sain ikka nagu asjadest aru ka ja suutsin miskit meelde jätta. Hakkasime neljapäeva hommikul poolteist tund plaanitust hiljem s6itma (autojuht ei suutnud ennast voodist välja saada), see ei ole meie puhul küll mingi näitaja, sest siiani pole me vist kunagi veel plaanist kinni suutnud pidada. Ilm oli ilus ja oli isegi lootust, et seekord ei saja koguaeg. S6it läks suht ladusalt kuni me j6udsime sinnamaale, kus me ei teadnud enam kuhu edasi, ehk siis ma pidin kaarti lugema... mhm, ma olen ju kaardilugeja positsioonis, pean ennast ka natuke kasulikuks tegema. Kuna Jörg oli pigem h6ivatud mägede tuvastamise kui tee ääres siltide lugemisega, siis alguses sai nii m6nigi "teeots" maha magatud, aga kella kaheks olime me igatahes Garmisch-Partenkirchenis - turistide keskel. Registreerisime ennast hotelli sisse ja siis pakkisime natuke asju lahti ning otsustasime - Partnachklamm on selle pärastl6una sisustamiseks täiesti sobiv. Kaardi pealt järgi vaadatud, hakkasime aga astuma... ja muudkui astusime ja astusime kuni poolteist tundi oli möödas ja siis hakkasid sildid pihta, et siin jah, varsti tuleb Partnachklamm, hehe... kaardi peal ei tundunud see linn üldse nii suur ja suusastaadion oli ka nagu lähemal. Aga jah, kui me juba ennast sinna vedasime, siis läksime aga vapralt edasi. Pool tundi enne kassa kinnipanekut j6udsime kohale ka, siis kui juba päris pime seal oli... vesi möllas täpselt samamoodi nagu siis kui ma seal kooliga käisin ning suhteliselt v6imatu oli midagi kuulda v6i rääkida. Jörg, pühendunud fotograaf selleks pikaks nädalavahetuseks, oli igatahes rahul, et me sinna läksime. Ma sain assisteerida ning karjuda, kui me ennast kokku pidime t6mbama, sest rahvas tahtis mööda saada. Kohe kui me pildid ilusaks saame tehtud, siis panen m6ned siia ka. Olime seal pea 2 tundi ning selle ajaga oli minu jope vähemalt küll täiesti märg, ja ma hääletasin variandi poolt - läheme tagasi. See oli kergem öelda, kui teha, sest terve see pikk tee tuli ju tagasi k6ndida. Kui kohale j6udsime oli kell juba peaaegu kaheksa ja siis polnudki muud kui kiire 6htusöök ("der M" on ka nüüd ära testitud burgerite nimekirjas) ja magama.
Hommikusöök oli 7-10, meie jaoks kuskil pool üheksa. Ja algas teekond Zugspitze vallutamiseks. Kuna me ühed argpüksid oleme, siis me seda 10 minuti s6itu pea 2000m t6usuga ei v6tnud, läksime rongiga, v6ttis 1.5h aega, aga ei olnud nii hirmus. Hind oli küll hirmus, aga muidu oli täitsa OK, isegi minu jaoks. Sealt kus rong l6petas oli veel 400m minna päris tippu, selle hullu asjaga mille sees mul alati paanika tekib. Minu jaoks oli kohe päris kindel see, et mina sellega k6ikuva asjadusega kuskile ei s6ida. Jörg oli vaba poiss minemaks ja mäge kohe täitsa ametlikult vallutamaks... aga näedsa, oli teine jänes veel peres :) Ei sümpatiseerinud tedagi see s6it. Nii me siis nautisime vaadet ja ilusat ilma ja mägesid, mida seekord siis ka näha oli, jippiii! :) Nii palju kui silmad lubasid, sest otseloomulikult päikeseprillid jäid ju koju. Vaated nauditud ja pildid tehtud läksime tagasi rongi peale ja s6itsime alla. Plaanid olid ka selleks pärastl6unaks vägevad, aga ei j6udnud me kuskile, pisike uinak ja siis niisama linna peale. Mhm, see oli vahva t6esti... terve linn on turiste täis, siis on neil seal veel mingi Fest ja üleüldse polnudki nagu midagi vaadata... mängisime ühe ringi minigolfi (mina v6itsin, aga kes oleks selles kahelnud ;) ) ja läksime tagasi, sest meil oli ju kolmekäiguline 6htusöök ees ootamas. See oli täitsa nämma, aga seda oli kohe täitsa palju nii, et... pool ööd kulus seedimisele vähemalt.
Laupäevaks olid meil mägirattad. Ma ei hakka siinkohal mainima, kui kaugele me plaanisime nendega j6uda, sest see oleks lausa liiga piinlik. Aga Eibsee äärde me igatahes j6udsime, kas siis kui see mäest ülesminek oli juba piisavalt raske ilma rattata, siis allamäge oli päris vahva ;) Järv oli ilus ja mäed selle taustal ka. Ainult, et inimesi oli kole palju... Kella viieks jõudsime hotelli tagasi, tagumikud rattasadulast sinised ja ise väsinud. Aga õnnelikud, et tagasi olime. Õhtul käisime veel natuke maad uurimas ja avastamas, aga Jörgi päikeseloojangu pildid jäid seekord tegemata, sest ei sobinud üks ega teine koht :) Päev lõppes igatahes taaskord kiirtoiduga, seekord siis Pizza Hut ja võisime hää tunde ja täis kõhuga jälle magama minna.
Pühapäev... oo jaa, see pühapäev, see kojusõidupäev... või siis peaks vist ümbernimetama, kojuvenimisepäevaks. Algus oli ju täitsa tore, käisime Linderhofis. See oli ka nii nagu ma mäletasin, aga kuna Jörg ei olnud seal varem käinud, siis muidugi ei olnud ma selle vastu see veelkord üle vaadata. Rahvast oli seal juba kella 10 ajal nii palju, et enamus parklatest oli täis. Mis tähendas siis ka seda, et järgmist ekskursiooni tuli oodata pea poolteist tundi. Me olime siis nii kavalad, et läksime inglisekeelse grupiga, siis sai varem ;) Ilm oli ka ilus ning soe, aga mitte nii soe, et oleks tahtnud jope päris nurka visata. (Vahekommentaarina võib öelda, et nüüd on küll nii soe, et jope on nurka visatud ja flip-flopid on täiesti asjakohased).
Ma ei teagi, mida me seal Linderhofis nii kaua tegime, alles kella kahest saime tagasi sõitu alustada. Sinna jõudsime 4.5h, lootsime siis 4 tunniga kodus tagasi olla. Algus läks ju päris hästi... niikaua kui me suutsime kuskilt valesti maha keerata ja nina sai kuidagi Innsbrucki suunda, see ei olnud õige. Ümberpöörd ja teine katse, see ei tulnud ka välja, sest olime täiesti ära kaotanud sildi, mis näitas suurelt - Saksamaa. No jah... tangime siis vähemalt odavat Austria kütust, ehm... või siis mitte, sest kõik tanklad on saksa numbrimärgiga autosid täis ja vähemalt 20 autot on järjekorras. No, OK... lõpuks saime õige tee peale ja siis läks lahti, absoluutselt kogu Saksamaa oli kodu poole teel. Algas juba Füsseni juures tunnelis, kus lasti autosid ainult grupikaupa sisse, et keegi ummikut veel suuremaks ei aja. Pärast seda natuke nagu asi liikus, aga jah... oli lootus, et ehk jõuame kella seitsmeks koju. Kui me Bodensee äärde jõudsime, siis oli närv ikka juba päris must. Vahet ei olnud lõpuks kuidas me mööda pisikesi kõrvalteid pidi ukerdasime, kuskilt tuli ikka autodevoog peale nii, et 5 km oli ka seal ummik valmis. Pärast kolme tundi ja 100km, saime kiirtee peale... ja siis öeldi raadiost, et meist 10km edasi on ummik, sellel hetkel oli küll selline tunne, et järgmine kord oleme kas päeva kauem või läheme mingisse täiesti mõttetusse kohta, mis mitte kedagi ei huvita. Igatahes õhtul natuke enne üheksat olime kodus, aga seda vaid tänu minu kiirele kaardilugemisele, mis meid kiirtee pealt õige koha pealt maha juhatas. Muidu me olekski sinna tiksuma jäänud. Samas muidugi ei tohiks ma nuriseda, kella kolmest alates oli Nürnberg-Frankfurt suunal 40km ummik, kui meie koju jõudsime olid nad suutnud selle likvideerida 25km peale...
Puhkus oli tore, soovitan kõigile. Pildid panen kunagi ka, täna vist ei jõua, aga ehk nädalavahetusel. See on ju jälle pikem, sest esmaspäev on ka vaba, hehe, siin on nii tore tööl käia :D ;)
Seniks teile palju päikest ning kui teil ei ole, siis ma saadan siitpoolt, meil on palju koos pea 30 kraadise suvega :) *päike*
Kalli,
- M -
23/04/2008
Pisike puhkus
Jörgil oli suurepärane v6imalus ka siia midagi kirjutada, kuna ta seda juba kolm päeva kasutanud pole, siis ma räägin ise uudise ära ;)
Ehk siis, me avastasime, et järgmine nädal on ju ainult kolme tööpäeva pikkune. Tuleb midagi asjalikku ikka teha selle ajaga. Eriti pärast seda kui professor soovitas, et immatrikuleerimise asemel selleks semestriks (rahalises m6ttes mitte, et ta minust juba lahti tahab saada) - me v6iks hoopis väikesele puhkuse s6ita. Nii me siis otsustasimegi, me läheme puhkama... aga kuhu? Pärast pikemat arulelu, mis suuri tulemusi ei andnud, vaatasime, mis raamatud meil riiulis on, m6ni Lonely Planet on sinna juba tee ju leidnud. Ning pärast veidi aega Baieri v6ludes tuhnimist otsustasime, et, ta-ta-ta-taaa, Garmisch-Partenkirchen ;) Mhm, hooajaga jäime nüüd natuke hiljaks, aga anname Alpidele teise v6imaluse end ka meile näidata ;) Ja läheme Zugspitzet vallutama, mhm, seda ootan ma kohe eriti pikki silmi mis hull asi sinna mäe otsa viib... aga ma m6tlen sellele siis kui ma sinna peale pean astuma :S 1.05-4.05 me oleme siis puhkamas, oma raskest tööst ja kiirest elutempost ;) Hi-hi ;)
Kolm päeva Garmisch-Partenkirchenis tähendavad seda, et meie poolt vastu v6etud pakkumises olid sees ka üheks päevaks maastikurattad, üheks päevaks spaa ning midagi veel, ach ja, palju süüa muidugi :D Ei, tegelikult, vahva tundus see pakkumine ning isegi nii hilja broneerides oli veel kohti üle. Hilised kanad leiavad ikka ka vahel terad, ma v6in lausa uue vanas6na siin leiutada ;)
Loodetavasti siis ilm on ilus ning saab ka päikest kaasa tuua kui tagasi tuleme, siin on mingi vihmaperiood... vahel isegi nagu on sinine taevas, aga see on vist selleks, et kinnitada, see eksisteerib, aga kuskil mujal kus pilvi pole :S
Eeldavasti on siis oodata uut blogi sissekannet kui me oma vihmaste Alpide piltidega kunagi jälle kodus tagasi oleme :)
Seniks aga, ilusat kevade algust (mai kuu ja kevadest pole haisugi veel, septembrist saati sihuke mittemidagiütlev ilm :S) :)!
Kalli,
- M -
Ehk siis, me avastasime, et järgmine nädal on ju ainult kolme tööpäeva pikkune. Tuleb midagi asjalikku ikka teha selle ajaga. Eriti pärast seda kui professor soovitas, et immatrikuleerimise asemel selleks semestriks (rahalises m6ttes mitte, et ta minust juba lahti tahab saada) - me v6iks hoopis väikesele puhkuse s6ita. Nii me siis otsustasimegi, me läheme puhkama... aga kuhu? Pärast pikemat arulelu, mis suuri tulemusi ei andnud, vaatasime, mis raamatud meil riiulis on, m6ni Lonely Planet on sinna juba tee ju leidnud. Ning pärast veidi aega Baieri v6ludes tuhnimist otsustasime, et, ta-ta-ta-taaa, Garmisch-Partenkirchen ;) Mhm, hooajaga jäime nüüd natuke hiljaks, aga anname Alpidele teise v6imaluse end ka meile näidata ;) Ja läheme Zugspitzet vallutama, mhm, seda ootan ma kohe eriti pikki silmi mis hull asi sinna mäe otsa viib... aga ma m6tlen sellele siis kui ma sinna peale pean astuma :S 1.05-4.05 me oleme siis puhkamas, oma raskest tööst ja kiirest elutempost ;) Hi-hi ;)
Kolm päeva Garmisch-Partenkirchenis tähendavad seda, et meie poolt vastu v6etud pakkumises olid sees ka üheks päevaks maastikurattad, üheks päevaks spaa ning midagi veel, ach ja, palju süüa muidugi :D Ei, tegelikult, vahva tundus see pakkumine ning isegi nii hilja broneerides oli veel kohti üle. Hilised kanad leiavad ikka ka vahel terad, ma v6in lausa uue vanas6na siin leiutada ;)
Loodetavasti siis ilm on ilus ning saab ka päikest kaasa tuua kui tagasi tuleme, siin on mingi vihmaperiood... vahel isegi nagu on sinine taevas, aga see on vist selleks, et kinnitada, see eksisteerib, aga kuskil mujal kus pilvi pole :S
Eeldavasti on siis oodata uut blogi sissekannet kui me oma vihmaste Alpide piltidega kunagi jälle kodus tagasi oleme :)
Seniks aga, ilusat kevade algust (mai kuu ja kevadest pole haisugi veel, septembrist saati sihuke mittemidagiütlev ilm :S) :)!
Kalli,
- M -
19/04/2008
Siis kui karikafinaal lisaajale läheb ;)
... võtan mina aega ja kirjutan siia natuke. Sest ausalt öeldes ei ole ma veel mõistnud saksa jalgpalli ilu. Seega on mul aega natuke siia midagi lisada.
Ega me ei ole siin nüüd just jalgratast leiutanud ning maja ehitanud, aga midagi oleme vist ikka teinud... ma arvan. Ehk siis tööl käinud ja niisama logelenud ning 50% perekonnast on terve nädal enam-vähem haige olnud. Täna siis jõudsime niikaugele, et lükkasin ta apteegi uksest sisse midagi ostma, enne kui see nakkusallikas siin mind ka nakatab. Nüüd närib mingeid komme ja joob liitrite viisi teed, kui ei aita, siis esmaspäeval arsti juurde. Usun, et ta ülemusele meeldib see ka ;)
Kõik sai alguse sellest, et me käisime eelmine nädalavahetus matkamas. Hakkasime siit kodust aga astuma, ümber mäe (mhm, vahelduseks siis mitte üle mäe) ning olimegi orus ja jalutasime natuke üles-alla. Kes tahab google-earthida, siis Freiburg St. Gerogen - Au - Wittnau - Sölden - Bollschweil - Staufen. Sama hea, kui Arukülast linna minna kui nüüd mõte ruineerivasse mastaapi panna :D Aga ma arvan, et seal ei ole nii ilus kui siin oli. Vahepeal tuli isegi tunne, et ma nagu ei olekski enam Saksamaal, ei ole ette antud kruusateed, kust ei tohi kõrvale astuda, on aga üle põllu minek ning mudas müttamine. Ja mis kõige parem, ühe koha peal oli isegi selline pilt, kus ei näinud mitte midagi peale looduse, ei ühtegi maja, ei ühtegi autot. Pole midagi öelda, respect :) Enne Staufenit tegime lõunapausi, sõime salatit ja suppi ning muidugi pidi see lõppema kohvi ja koogiga, meid tundes ei saanud me ju sellest loobuda. Siis ruttu sammud Staufeni rongijaama suunas, et mitte maha jääda rongist mis umbes kaks korda aastas seda jaama külastab. Tore oli muidugi, et me selle rongi peale jõudsime... aga siis olime Bad Krozingenis ja umm... sealt ei läinud ühtegi rongi koju enam, ega ka ühtegi bussi. Kuna kaks tundi seal passida tundus nii mõttetuna, siis sõitsime järgmise rongiga ühe küla edasi ja siis jala sealt koju. Ehk siis Aruküla-Tallinn pluss 4km. Lõpp oli küll selline, et see ei tulnud enam tahtejõust vaid me ei tea millest isegi. Kodus saime vaid niipalju, et roomasime voodisse ja sinna me jäime, sest jalad keeldusid kuidagipidi funktsioneerimast. Kuus tundi puhast kõndimisaega, natuke liiast oli. Kui me siis pärast väikest õhtuooteuinakut peeglisse vaatasime, saime aru, et olime vist väljas olnud, näod olid igatahes päikest näinud... esmaspäeva hommikuks oli muidugi nägu paistes nagu oleks eriti raske nädalavahetus selja taga... aga keegi midagi ei küsinud ega kommenteerinud ;)
Muud suurt me siin teinud ei olegi, niisama logelemine on ka vahva. Või siis minu töötulemusi Excelis ilusaks vuntsida, sest pean ju ikka professorile muljet ka avaldama ;) Sellega sain ma väga hästi hakkama, nii Exceli kui professoriga :) Ehk siis, tööl läheb ikka veel väga hästi :)
Loodan, et teil on sama ilus kevade algus seal kui meil siin tundub lõpuks tulevat ning järgmise korrani! :)
Kallid teile,
- M -
PS. See oleks võinud ju juba ilma lisajata üheväravalise eduga lõppeda, aga eiiii. Igatahes, Bayern München - palju õnne! 2-1 ;) Goooooo, Toni, hehehe, vaatame mis sellest Toni-vaimustusest paari kuu pärast saab ;D
Ega me ei ole siin nüüd just jalgratast leiutanud ning maja ehitanud, aga midagi oleme vist ikka teinud... ma arvan. Ehk siis tööl käinud ja niisama logelenud ning 50% perekonnast on terve nädal enam-vähem haige olnud. Täna siis jõudsime niikaugele, et lükkasin ta apteegi uksest sisse midagi ostma, enne kui see nakkusallikas siin mind ka nakatab. Nüüd närib mingeid komme ja joob liitrite viisi teed, kui ei aita, siis esmaspäeval arsti juurde. Usun, et ta ülemusele meeldib see ka ;)
Kõik sai alguse sellest, et me käisime eelmine nädalavahetus matkamas. Hakkasime siit kodust aga astuma, ümber mäe (mhm, vahelduseks siis mitte üle mäe) ning olimegi orus ja jalutasime natuke üles-alla. Kes tahab google-earthida, siis Freiburg St. Gerogen - Au - Wittnau - Sölden - Bollschweil - Staufen. Sama hea, kui Arukülast linna minna kui nüüd mõte ruineerivasse mastaapi panna :D Aga ma arvan, et seal ei ole nii ilus kui siin oli. Vahepeal tuli isegi tunne, et ma nagu ei olekski enam Saksamaal, ei ole ette antud kruusateed, kust ei tohi kõrvale astuda, on aga üle põllu minek ning mudas müttamine. Ja mis kõige parem, ühe koha peal oli isegi selline pilt, kus ei näinud mitte midagi peale looduse, ei ühtegi maja, ei ühtegi autot. Pole midagi öelda, respect :) Enne Staufenit tegime lõunapausi, sõime salatit ja suppi ning muidugi pidi see lõppema kohvi ja koogiga, meid tundes ei saanud me ju sellest loobuda. Siis ruttu sammud Staufeni rongijaama suunas, et mitte maha jääda rongist mis umbes kaks korda aastas seda jaama külastab. Tore oli muidugi, et me selle rongi peale jõudsime... aga siis olime Bad Krozingenis ja umm... sealt ei läinud ühtegi rongi koju enam, ega ka ühtegi bussi. Kuna kaks tundi seal passida tundus nii mõttetuna, siis sõitsime järgmise rongiga ühe küla edasi ja siis jala sealt koju. Ehk siis Aruküla-Tallinn pluss 4km. Lõpp oli küll selline, et see ei tulnud enam tahtejõust vaid me ei tea millest isegi. Kodus saime vaid niipalju, et roomasime voodisse ja sinna me jäime, sest jalad keeldusid kuidagipidi funktsioneerimast. Kuus tundi puhast kõndimisaega, natuke liiast oli. Kui me siis pärast väikest õhtuooteuinakut peeglisse vaatasime, saime aru, et olime vist väljas olnud, näod olid igatahes päikest näinud... esmaspäeva hommikuks oli muidugi nägu paistes nagu oleks eriti raske nädalavahetus selja taga... aga keegi midagi ei küsinud ega kommenteerinud ;)
Muud suurt me siin teinud ei olegi, niisama logelemine on ka vahva. Või siis minu töötulemusi Excelis ilusaks vuntsida, sest pean ju ikka professorile muljet ka avaldama ;) Sellega sain ma väga hästi hakkama, nii Exceli kui professoriga :) Ehk siis, tööl läheb ikka veel väga hästi :)
Loodan, et teil on sama ilus kevade algus seal kui meil siin tundub lõpuks tulevat ning järgmise korrani! :)
Kallid teile,
- M -
PS. See oleks võinud ju juba ilma lisajata üheväravalise eduga lõppeda, aga eiiii. Igatahes, Bayern München - palju õnne! 2-1 ;) Goooooo, Toni, hehehe, vaatame mis sellest Toni-vaimustusest paari kuu pärast saab ;D
27/03/2008
Wii, lilled ja rahvuskoondis
Täpselt nii nagu kirjas on, siis meil on plaan - me tahame Wii-d. Aitab küll nendest arvutimängudest, midagi muud vahelduseks oleks ju ka tore. Meil juba üks nädalavahetus oli see pakk käes ning suundusime maksma, kui tuli meelde, et me ei saa ju uusi kanaleid programmeerida, sest selle niigi sureva televiisori pult suri juba ammu aega tagasi. Siis panime kogu "peaaegu et juba meie oma" varanduse tagasi riiulile ja lahkusime poest, äärmiselt mitte-rahulolevatena. Aga kuna plaanides on niikuinii olnud juba pikemat aega (tähtajaga: Euro2008) uus, suur ja särav TV, siis kui see tuleb, tuleb ka meie Wii. Nii et varsti on SuperMario tagasi, nii nagu vanasti ainult, et natuke rohkem tuleb ennast liigutada, et temaga kuskile j6uda. Ja pulti ei pea enam pooleks väänama. Jippii!
Teiseks uudiseks on see, et me otsustasime muuta oma r6du funktsioneerivaks elemendiks. Kuna meil niikuinii ju kodus enam varsti ruumi ei ole (alles sai ju k6ik ümber tehtud...:S), siis m6tlesime, et kui r6duga midagi teha nii et me ise ka seal olla saaks... mitte ainult suitsetavaid s6pru sinna saata :D Algus on muidugi juba tehtud, me panime lilleseemned mulda. Ema lubas meile lillekastid ka anda. Siis me olemegi varsti nagu üks korralik saksa perekond, kellel on r6dukastid lilli täis :) Aga see muidugi eeldab, et need seemned ka mingisuguse aja vältel üles t6usevad :D Seda saab veel natuke oodata. Ja arvatavasti sellel tubakal ei ole niikuinii kiire sinna +8 kraadisele r6dule :D Muud plaanid r6duga h6lmasid mingitlaadi aknakatteid (seda tolmu on seal ju maa ja ilm koguaeg) ning midagi p6randale ka :) Mhm, taaskord suured plaanid, aga väikseid ei ole ju m6tet teha, siis ei ole motivatsioon nii suur, et alustada. Meie puhul vähemalt.
Kolmandaks uudiseks, mis pealkirjas küll ei kajastu on, et uued naabrid t6id koera kaasa. Kisab teine iga 6htu ja on natuke tüütu, sest väljas on niigi palju lällamist. Aga kui me teda nägime ei saa teise peale ju kuri enam olla. Sihuke pisike, aga tragi, ehk siis "trepist üles-alla, teil on uks lahti tulen külla ka" kui Jörg läks prügi ära viima. Alguses läks muidugi kurja koera kisa lahti, aga ta on ju nii noor ja pisike, et vahet pole mis häält ta teeb, ei saa teist liiga t6siselt v6tta. Natuke annab see andeks talle neid 6htuseid hääleharjutusi, aga loodetavasti tuleb vanusega ka vähem viitsimist koguaeg klähvida :)
Neljandaks... ma nägin ka rahvuskoondist. Ei, mitte seda, kes eile lumes6ja Kanada vastu vist isegi v6itis ;) Respect, Estonia though ;) Vaid Saksa rahvuskoondist, mängisid nad ju eile siin Baselis. Aga hommikul pandi neid bussi peale hotelli ees ja täna hommikul pakiti vist kojus6iduks. Ei, kui keegi nüüd midagi m6tleb, siis ei ole mul kellegi autogrammi... ju siis olid puudu need hullud s6brannad, kes oleks ehk viimase t6uke andnud v6i ma ka ei tea, äkki olen lihtsalt vanaks saanud ja igavaks jäänud. Aga teadmine, et ma neid nii lähedalt näinud olen, oli kodus juba piisav argument nurinaks, et keegi teine vales linnaosas Baselis tööl on :D
Arvan, et nüüd ma olen juba piisavalt l6putu interneti ruumi raisanud ning ega mul suurt muud enam meelde ei tule ka, mida tahtsin mainida. Ja rong läheb ka varsti, aga kaks viimasti postitust olen kirjutanud küll puhtalt ainult oma l6unaajast :) Ei varasta tööaega. Ainult, et postituse aeg fikseeritakse, kui pealkirja kirja saab. Tsss.
Ilusat talve jätku teile sinna ja ootan kommentaare ning kui leiate, et ma seda väärt olen, siis isegi meile :)
Teiseks uudiseks on see, et me otsustasime muuta oma r6du funktsioneerivaks elemendiks. Kuna meil niikuinii ju kodus enam varsti ruumi ei ole (alles sai ju k6ik ümber tehtud...:S), siis m6tlesime, et kui r6duga midagi teha nii et me ise ka seal olla saaks... mitte ainult suitsetavaid s6pru sinna saata :D Algus on muidugi juba tehtud, me panime lilleseemned mulda. Ema lubas meile lillekastid ka anda. Siis me olemegi varsti nagu üks korralik saksa perekond, kellel on r6dukastid lilli täis :) Aga see muidugi eeldab, et need seemned ka mingisuguse aja vältel üles t6usevad :D Seda saab veel natuke oodata. Ja arvatavasti sellel tubakal ei ole niikuinii kiire sinna +8 kraadisele r6dule :D Muud plaanid r6duga h6lmasid mingitlaadi aknakatteid (seda tolmu on seal ju maa ja ilm koguaeg) ning midagi p6randale ka :) Mhm, taaskord suured plaanid, aga väikseid ei ole ju m6tet teha, siis ei ole motivatsioon nii suur, et alustada. Meie puhul vähemalt.
Kolmandaks uudiseks, mis pealkirjas küll ei kajastu on, et uued naabrid t6id koera kaasa. Kisab teine iga 6htu ja on natuke tüütu, sest väljas on niigi palju lällamist. Aga kui me teda nägime ei saa teise peale ju kuri enam olla. Sihuke pisike, aga tragi, ehk siis "trepist üles-alla, teil on uks lahti tulen külla ka" kui Jörg läks prügi ära viima. Alguses läks muidugi kurja koera kisa lahti, aga ta on ju nii noor ja pisike, et vahet pole mis häält ta teeb, ei saa teist liiga t6siselt v6tta. Natuke annab see andeks talle neid 6htuseid hääleharjutusi, aga loodetavasti tuleb vanusega ka vähem viitsimist koguaeg klähvida :)
Neljandaks... ma nägin ka rahvuskoondist. Ei, mitte seda, kes eile lumes6ja Kanada vastu vist isegi v6itis ;) Respect, Estonia though ;) Vaid Saksa rahvuskoondist, mängisid nad ju eile siin Baselis. Aga hommikul pandi neid bussi peale hotelli ees ja täna hommikul pakiti vist kojus6iduks. Ei, kui keegi nüüd midagi m6tleb, siis ei ole mul kellegi autogrammi... ju siis olid puudu need hullud s6brannad, kes oleks ehk viimase t6uke andnud v6i ma ka ei tea, äkki olen lihtsalt vanaks saanud ja igavaks jäänud. Aga teadmine, et ma neid nii lähedalt näinud olen, oli kodus juba piisav argument nurinaks, et keegi teine vales linnaosas Baselis tööl on :D
Arvan, et nüüd ma olen juba piisavalt l6putu interneti ruumi raisanud ning ega mul suurt muud enam meelde ei tule ka, mida tahtsin mainida. Ja rong läheb ka varsti, aga kaks viimasti postitust olen kirjutanud küll puhtalt ainult oma l6unaajast :) Ei varasta tööaega. Ainult, et postituse aeg fikseeritakse, kui pealkirja kirja saab. Tsss.
Ilusat talve jätku teile sinna ja ootan kommentaare ning kui leiate, et ma seda väärt olen, siis isegi meile :)
Lihav6tted, juba läbi, aga ikkagi...
Mina siin, jälle!
Meie lihav6ttetest tahtsin ka natuke kirjutada. Kuidas me kuu aega sibulakoori kokku kogusime, et saaks neli muna värvida ;) Ja ikkagi on veel pea kaks sibulat külmkapis ning ootavad oma aega, millal neid söögiks kasutatakse. Aga munad saime värvitud, isegi paar valget muna oli poes veel järgi, kui meie sinna j6udsime ;)
Iseenesest oli meil ju väikeste modifikatsioonidega lausa viis päeva vaba, aga see ei tähendanud muidugi, et me selle ajaga midagi kasulikku oleks tehtud saanud... niisama logeletud (otseloomulikult), kaks 6htut/ööd lauamänge mängitud ning kaks päeva liiga palju söödud (!). Söögist (mhm, millest muust ma siis alustama peaks) nii palju, et vanemad kutsusid meid pühapäevaks l6unale - lammas+kartulipuder+seenekaste+salat= nämma-lammas. Ma ei ole vist kunagi olnud lambast liiga hea arvamusel, seet6ttu olin ma eriti r66mus, et nii palju muud nämmat pakutakse. Muidugi pidin ma ju enda testimiseks ka liha proovima, esimene tükk oli täiesti ok. Ja siis tuli ahneks minna, ja see teine tükk jäi minust sinna, see oli juba liiga lammas :) Aga k6ik muu oli väga hea, eriti see kirsijäätis magustoiduks. Ega meil ei jäänudki enam 6htul muud üle kui trenni minna :D
Esmaspäeval tahtsime kuskile hääd kartulit (see olin mina, kes kartulit tahtis) sööma minna. Nii me siis jalutasime pool vanalinna lumetormis läbi, aga kartulit ei kuskil... l6puks andsime alla ja läksime s6ime pastat, liiga palju pastat nagu pärast välja tuli, sest terve päev ei tekkinud isegi sellist tunnet, et tahaks süüa midagi. Osaliselt oli selles ka süüdi see sissepigistatud mousse au chocolat, aga me ju tahtsime... ja siis saime mis tahtsime. Jörg oli igatahes ka veel teisipäeval kodus, sest kogu majapidamises leidunud Rennied ei suutnud teda k6huvalust päästa. Loodetavasti me siis 6ppisime sellest midagi... aga liiga palju ei tasu loota.
Tegelikult olid meil suured plaanid minna matkama vähemalt ühel päeval nendest viiest, aga kuna ilm isegi nagu natuke ei mänginud kaasa, tuli need m6tted lumevalli alla matta. Ei-ei, meil sellist lund ei ole nagu kodus, enam ei ole pea üldse lund, ainult mäed on veel valged... aga see ei tähendanud, et lund tundide kaupa alla ei sadanud.
Nii sisukas siis meie lihav6tteaeg oligi. Muidugi oli tore taaskord uus lauamäng osta (milleks me terve linna läbi jooksime, sest meie kui meie pere "taibukam" liige ;) plaane teeb, läheb alati kauem aega kui plaanis) ning reeglid selgeks saada ja siis kolm korda järjest konkurentsitult kaotada :D Aga nädalavahetuseks lubati revanshi, loodetavasti oskan ma seda v6imalust kasutada, siiski kahtlen, kuid eks paista kuidas läheb. üleüldse on nii, et meie riiul on juba päris täis igasuguseid mänge, varsti peab vist uue koha neile leidma. Aga meie juures saab alati hääd kooki see-eest kui n6ustutakse taaskord meiega laua taha istuma ja lauamänge (et Berit ka asjadest 6igesti aru saaks, tuleb alati k6ik täpselt defineerida) mängima :)
Selle unustasin ära, et meil on meie lihav6ttetaldrikust pilt ka, pean teise ainult siia lisama kodus. Meil on nüüd veel rohkem mänguasju, sest minu ema saatis meile tibu ja jänese. Lihav6tteteemalised ja puha. Karvased on ja töötavad selle vedru ülessekeeramise p6him6ttel nagu vähemalt minul vanasti ka üks kana oli. Need karvased elukad nüüd on ka ringi hüpanud nii p6randal kui ka laua peal, mis l6pps peaaegu et enesetapuga. Aga me suutsime nad päästa ning edaspidi on nad p6randal oma talenti näidnud ;)
Ja ongi nüüd need sündmused ja kajastatud :)
Kalli,
- M -
Meie lihav6ttetest tahtsin ka natuke kirjutada. Kuidas me kuu aega sibulakoori kokku kogusime, et saaks neli muna värvida ;) Ja ikkagi on veel pea kaks sibulat külmkapis ning ootavad oma aega, millal neid söögiks kasutatakse. Aga munad saime värvitud, isegi paar valget muna oli poes veel järgi, kui meie sinna j6udsime ;)
Iseenesest oli meil ju väikeste modifikatsioonidega lausa viis päeva vaba, aga see ei tähendanud muidugi, et me selle ajaga midagi kasulikku oleks tehtud saanud... niisama logeletud (otseloomulikult), kaks 6htut/ööd lauamänge mängitud ning kaks päeva liiga palju söödud (!). Söögist (mhm, millest muust ma siis alustama peaks) nii palju, et vanemad kutsusid meid pühapäevaks l6unale - lammas+kartulipuder+seenekaste+salat= nämma-lammas. Ma ei ole vist kunagi olnud lambast liiga hea arvamusel, seet6ttu olin ma eriti r66mus, et nii palju muud nämmat pakutakse. Muidugi pidin ma ju enda testimiseks ka liha proovima, esimene tükk oli täiesti ok. Ja siis tuli ahneks minna, ja see teine tükk jäi minust sinna, see oli juba liiga lammas :) Aga k6ik muu oli väga hea, eriti see kirsijäätis magustoiduks. Ega meil ei jäänudki enam 6htul muud üle kui trenni minna :D
Esmaspäeval tahtsime kuskile hääd kartulit (see olin mina, kes kartulit tahtis) sööma minna. Nii me siis jalutasime pool vanalinna lumetormis läbi, aga kartulit ei kuskil... l6puks andsime alla ja läksime s6ime pastat, liiga palju pastat nagu pärast välja tuli, sest terve päev ei tekkinud isegi sellist tunnet, et tahaks süüa midagi. Osaliselt oli selles ka süüdi see sissepigistatud mousse au chocolat, aga me ju tahtsime... ja siis saime mis tahtsime. Jörg oli igatahes ka veel teisipäeval kodus, sest kogu majapidamises leidunud Rennied ei suutnud teda k6huvalust päästa. Loodetavasti me siis 6ppisime sellest midagi... aga liiga palju ei tasu loota.
Tegelikult olid meil suured plaanid minna matkama vähemalt ühel päeval nendest viiest, aga kuna ilm isegi nagu natuke ei mänginud kaasa, tuli need m6tted lumevalli alla matta. Ei-ei, meil sellist lund ei ole nagu kodus, enam ei ole pea üldse lund, ainult mäed on veel valged... aga see ei tähendanud, et lund tundide kaupa alla ei sadanud.
Nii sisukas siis meie lihav6tteaeg oligi. Muidugi oli tore taaskord uus lauamäng osta (milleks me terve linna läbi jooksime, sest meie kui meie pere "taibukam" liige ;) plaane teeb, läheb alati kauem aega kui plaanis) ning reeglid selgeks saada ja siis kolm korda järjest konkurentsitult kaotada :D Aga nädalavahetuseks lubati revanshi, loodetavasti oskan ma seda v6imalust kasutada, siiski kahtlen, kuid eks paista kuidas läheb. üleüldse on nii, et meie riiul on juba päris täis igasuguseid mänge, varsti peab vist uue koha neile leidma. Aga meie juures saab alati hääd kooki see-eest kui n6ustutakse taaskord meiega laua taha istuma ja lauamänge (et Berit ka asjadest 6igesti aru saaks, tuleb alati k6ik täpselt defineerida) mängima :)
Selle unustasin ära, et meil on meie lihav6ttetaldrikust pilt ka, pean teise ainult siia lisama kodus. Meil on nüüd veel rohkem mänguasju, sest minu ema saatis meile tibu ja jänese. Lihav6tteteemalised ja puha. Karvased on ja töötavad selle vedru ülessekeeramise p6him6ttel nagu vähemalt minul vanasti ka üks kana oli. Need karvased elukad nüüd on ka ringi hüpanud nii p6randal kui ka laua peal, mis l6pps peaaegu et enesetapuga. Aga me suutsime nad päästa ning edaspidi on nad p6randal oma talenti näidnud ;)
Ja ongi nüüd need sündmused ja kajastatud :)
Kalli,
- M -
Tööst ja muidu igapäevasest elust
Kiired ajad on hetkel natuke möödas ning v6tan aega, et veidi kirjutada, mis siin siis vahepeal toimunud on. Eeldusel, et keegi veel meie blogi ka külastab, sest siia ei ole juba ammusest ajast midagi postitatud. Igatahes ma olen tagasi ;)
Tööl on tore! Mhm, kohe nii tore, et hommikul kell kümme saab midagi teie jaoks netti postitada ;) Aga t6siselt rääkides, siis läheb mul päris hästi. Inimesed on k6ik hästi s6bralikud ning see vaba graafiku alusel tööl olemine/käimine on ka suht meeltmööda. Kui see ainult välja jätta, et igapäevane tööle ja koju reisimine läheb pea kümnendiku päevast maksma. Aga ma ikka väljamaal tööl ju ;)
Kui ma jube rongis6itu mainisin, siis kui keegi arvas, et lääneriikides on kuidagimoodi parem siis... unistused l6ppevad nüüd. Inimesed on täpselt sama nahhaalsed nagu kodus, ikka esimesena peale ning poole tee peal Baselisse tuleb juba järjekorda v6tta, et ikka esimesena välja ka saada... kui näed, et k6ik pakivad raamatud välja, et rahus natuke lugeda, siis tuleb otseloomulikult naabrinaisega k6va häälega rääkima hakata ning iga teise lause järel üle terve vaguni naerda... ja nii edasi... ja nii igal hommikul... 6htul v6i minu puhul ka pärastl6unal (Jörg on kade selle koha pealt ;) ) on alati lapsi, kes kisavad ning keda ei keelata selle juures... ühes6naga sama loomaaed ikka nagu Tallinna trollibussis ;) Ainult, et istmed on mugavamad :) Midagi positiivset ikka ka :)
Aga muidu tööst, siis nii palju ei olegi rääkida. Oleme teinud siin juba plaanid järgnevateks nädalateks ja k6ik sujub väga hästi hetkel. Ma juba mitu nädalat m6tlen, et see valdkond siin on lihtne, isegi mina sain omadega kiirelt järje peale. Ja ei pidanud selleks liiga palju ajurakke piinama. P6hiline on muidugi see ka, et proovikatsed ja käpaharjutused on siiani k6ik välja tulnud - mhm, olen jah, uhke enda üle ;) Vähemalt väike lohutus, et ma ei ole loodus6nnetus laboris ning et see faas, kus mitte midagi välja ei tule on hetkel möödas. Jippiii! Minust saab veel asja, kes oleks seda uskunud ;) Mina küll enam ei oleks selle peale oma raha panustanud. Lühikokkuv6ttega minu igapäevaülesannetest siis - erinevate suus leiduvate bakterite kinnitumine hambaarstinduses kasutatavatele materjalidele. Nii lühidalt annabki kokku v6tta :) Selline asi ei saagi ju keeruline olla :)
Positiivne asi, mida ei saa mainimata jätta on - siin on Nespresso masin. Kui iganes väsinud ma ka ei ole, pärast tassi hääd Nespressot on Une Mati mägede taga (tal ei ole küll kaugele minna, aga ikkagi ;) ). Hea on ka see, et päevas ei kulu palju kohvi niimoodi, sest ka minusugune pool-kohvihoolik ei kannata kahte tassi välja ;) Teine positiivne asi selle töö juures siin on, et esimene palk tuli juba :D Neljas nädal, polegi nagu midagi 6ieti teinud, aga raha sain juba. Nii ju lausa v6ib tööl käia (ja blogi kirjutada... ;) ). Tegelikult mul ei olegi täna nii palju teha, aga koju jääda oleks ikka kohe päris piinlik. Mitte et kedagi väga häiriks kui mind siin ei oleks, sest keegi ei kontrolli ju, et kes-millal-kus-ja-kauaks :)
Kokkuv6tteks v6in öelda, et siin läheb hästi ning ma t6esti tunnen piinlikust sellepärast, et ma ei leia aega teie k6igiga enam suhelda :( Tore on ju e-maile saada ja puha, aga ma tean, jah, et selleks, et neid saada tuleb ise k6igepealt kirjutada... sinna see koer vist maetud ongi. Pole midagi teha kui ennast parandada, oeh, see saab raske olema, aga ma vaatan, kust seda aega juurde näpistada... tööajast eeldatavasti :D See oli nali, aus6na :) Pole ime, et ma seda siin eesti keeles kirjutan, ei saa vähemalt keegi teine aru... eriti tööandjad ;) Hehe :)
Nendest uudistest sai vist k6ik nüüd.
Järgmise postituseni (ei v6ta kuu aega pausi jälle, ma luban)
- M -
Tööl on tore! Mhm, kohe nii tore, et hommikul kell kümme saab midagi teie jaoks netti postitada ;) Aga t6siselt rääkides, siis läheb mul päris hästi. Inimesed on k6ik hästi s6bralikud ning see vaba graafiku alusel tööl olemine/käimine on ka suht meeltmööda. Kui see ainult välja jätta, et igapäevane tööle ja koju reisimine läheb pea kümnendiku päevast maksma. Aga ma ikka väljamaal tööl ju ;)
Kui ma jube rongis6itu mainisin, siis kui keegi arvas, et lääneriikides on kuidagimoodi parem siis... unistused l6ppevad nüüd. Inimesed on täpselt sama nahhaalsed nagu kodus, ikka esimesena peale ning poole tee peal Baselisse tuleb juba järjekorda v6tta, et ikka esimesena välja ka saada... kui näed, et k6ik pakivad raamatud välja, et rahus natuke lugeda, siis tuleb otseloomulikult naabrinaisega k6va häälega rääkima hakata ning iga teise lause järel üle terve vaguni naerda... ja nii edasi... ja nii igal hommikul... 6htul v6i minu puhul ka pärastl6unal (Jörg on kade selle koha pealt ;) ) on alati lapsi, kes kisavad ning keda ei keelata selle juures... ühes6naga sama loomaaed ikka nagu Tallinna trollibussis ;) Ainult, et istmed on mugavamad :) Midagi positiivset ikka ka :)
Aga muidu tööst, siis nii palju ei olegi rääkida. Oleme teinud siin juba plaanid järgnevateks nädalateks ja k6ik sujub väga hästi hetkel. Ma juba mitu nädalat m6tlen, et see valdkond siin on lihtne, isegi mina sain omadega kiirelt järje peale. Ja ei pidanud selleks liiga palju ajurakke piinama. P6hiline on muidugi see ka, et proovikatsed ja käpaharjutused on siiani k6ik välja tulnud - mhm, olen jah, uhke enda üle ;) Vähemalt väike lohutus, et ma ei ole loodus6nnetus laboris ning et see faas, kus mitte midagi välja ei tule on hetkel möödas. Jippiii! Minust saab veel asja, kes oleks seda uskunud ;) Mina küll enam ei oleks selle peale oma raha panustanud. Lühikokkuv6ttega minu igapäevaülesannetest siis - erinevate suus leiduvate bakterite kinnitumine hambaarstinduses kasutatavatele materjalidele. Nii lühidalt annabki kokku v6tta :) Selline asi ei saagi ju keeruline olla :)
Positiivne asi, mida ei saa mainimata jätta on - siin on Nespresso masin. Kui iganes väsinud ma ka ei ole, pärast tassi hääd Nespressot on Une Mati mägede taga (tal ei ole küll kaugele minna, aga ikkagi ;) ). Hea on ka see, et päevas ei kulu palju kohvi niimoodi, sest ka minusugune pool-kohvihoolik ei kannata kahte tassi välja ;) Teine positiivne asi selle töö juures siin on, et esimene palk tuli juba :D Neljas nädal, polegi nagu midagi 6ieti teinud, aga raha sain juba. Nii ju lausa v6ib tööl käia (ja blogi kirjutada... ;) ). Tegelikult mul ei olegi täna nii palju teha, aga koju jääda oleks ikka kohe päris piinlik. Mitte et kedagi väga häiriks kui mind siin ei oleks, sest keegi ei kontrolli ju, et kes-millal-kus-ja-kauaks :)
Kokkuv6tteks v6in öelda, et siin läheb hästi ning ma t6esti tunnen piinlikust sellepärast, et ma ei leia aega teie k6igiga enam suhelda :( Tore on ju e-maile saada ja puha, aga ma tean, jah, et selleks, et neid saada tuleb ise k6igepealt kirjutada... sinna see koer vist maetud ongi. Pole midagi teha kui ennast parandada, oeh, see saab raske olema, aga ma vaatan, kust seda aega juurde näpistada... tööajast eeldatavasti :D See oli nali, aus6na :) Pole ime, et ma seda siin eesti keeles kirjutan, ei saa vähemalt keegi teine aru... eriti tööandjad ;) Hehe :)
Nendest uudistest sai vist k6ik nüüd.
Järgmise postituseni (ei v6ta kuu aega pausi jälle, ma luban)
- M -
Subscribe to:
Posts (Atom)