Saavutused...

Hellou!

Niisiis, nüüd on "kultuurilinn" Bochum ka üle vaadatud ning kongressipäev edukalt seljataha jäetud. Mida ma sellest kõigest õppisin või targemaks sain, ehm... selle üle tuleb veel järele mõelda. Igatahes oli seda postriga nii palju jama, et lõpuks kui see seal rippus ei tekkinud mul tema suhtes enam suuri tundeid. Nüüd ripub see sama poster muidugi siin kodus seina peal :D Kui muidu ma enda saavutustes päris kindel pole, siis sellised väikesed (OK, tegelikult on päris suur) asjad ikka oleks nagu mingid märgid, et ma olen ikka veel mingil õigel teel.

Hetkel on küll taaskord see koht, kus ma mõtlen, et nii loll ei anna olla... ma jäin haigeks, jälle... umbes kümnes kord ma ei tea kui väikese ajavahemiku jooksul. Nina kaudu ei ventileeri siin enam miski ja kurk on ka nati valus. Ma siis istun kodus. Oi kui tore! Väljas möllab täiel rinnal kevad ja mina... mina istun toas ja võin vaid mõelda kui tore oleks tegelikult selle 20 kraadiga õues olla. Või mõtlen sellest, kui tore on maal elada, kui naabrid lastele batuudi ostavad. Ning siis lapsed seal peal iga päev umbes 4h hüppavad. Ei, pole vaja minust valesti aru saada, mul ei ole laste vastu midagi, aga see neljatunnine lõputu kisa, mis hüppamisega kaasneb... see on küll sihuke vastukarva asi. Aga suvi on ju veel tulemas, äkki läheb selleks ajaks tuhin ära, kuigi sport on ju ka lastele vajalik. Kuigi mulle meeldiks rohkem kui nad nt. maratoniks harjutaksid, poleks ehk nii palju võhma üle kisada ;)

Niisiis meil on kevad ja mina oma põhjamaise immuunsusega nende keskeurooplaste viiruste ja bakterite vastu ei saa. Kevad on muidugi tore, krookused on juba õitsemas, lumikellukesed ka. Tulbid on ka kohe-kohe ning ma olen kuulnud jutte kodumaalt, et seal sajab veel lund, hehehehheee :) Siin ähvardati küll ka, et homsest läheb külmemaks, no eks see siis paistab. Loodetavasti mitte ning ma saan ka nädalavahetusel natuke ilusat ilma nautida.

Tööd on ikka veel lademetes ja need lademed ei kao kuskile ära nüüd selle ajaga, mis ma kodus olen... haige. Järgmisel nädalal peaks olema kohumine ka professoriga teemal - mina, instituut ja tulevik. Loodetavasti on siis nendel kolmel asjal ka ühes lauses kohta, positiivses mõttes. Aga mul on ju veel 2 aastat ja 11.5 kuud aega. Et publitseerida kolm artiklit, kirjutada valmis kogu töö ja käia umbes n+1 kongressil, tsaaaa-lllaaa-la-laa ;) Lauspaanikat ei ole veel, aga selline pisike surve trügib küll juba tagumikust. Nii et minust on saanud juba "veel tublim" doktorant, ma käin ka laupäeviti paar tundi tööl :S Jörg tsillib üldjuhul kaasa, ta tahab ka näha, mis ma nende Ebola viirustega seal teen :D Jah, ma ei ole siiski sinna laborisse veel käppa sisse saanud, mis nii kõrge kvalifikatsiooniga on. Aga tore, et periodontiidi ja -implantiidi bakterid mõne jaoks juba elevust tekitavad :) Mul tekkib igatahes tunne, et äkki peaks Jörg iga kord kummikindad kätte tõmbama, kui hambaid peseb. Ja kes need kõik tal seal hambaharjas elavad. Aga las talle jääb tema pisike maailm, muidu osta veel igaks päevaks uus hambahari ;)

Minu kuulsusrikas doktorandi elu on siiamaani siis tipnenud ühe niruse posteri ja ühe juhendatud tudengiga, kes oma töö lõpusõnades mind muidugi kõrgelt kiidab (ahh, mis nüüd mina ;) ). Ühe aasta ja poole kuu kohta... no jah. Aga hetkel pole aega ju nii palju katseid teha, minu kõige suurem sõber, minu professor kesse muu, arvas, et ma võiks ühe seminari pidada. Oh pühajeesus küll, kellele seda siis jälle vaja on. Igatahes on mul nüüd 1.aprillil (ise ta ütles, et ma võin iga kolmapäeva valida, mis mulle sobiks ;) ) pooletunnine ettekanne teemal, mis ma teinud olen. Dumpstidum. Vahel mul on tunne, et ta ei kuula mind üldse kui ma talle räägin, et mu katsed ei jookse nii hästi hetkel. Tore siis ju, et keegi minusse usub. Kuulajaskod on mulle muidugi taaskord kõige meeliülendavam, ehk siis kõik kellel aega on, terve kogu ülikoolikliinikumi hambaarsti osa peale... ma juba mõtlen ette kuidas ma sellest hamba osast valutult üle saan teaduse poole peale, millest ma natuke rohkem tean kui nemad. Küsimused tulevad niikuinii sellised, et "aga kui ma selle implantaadi sinna panen, mis võimalus on et see 5 aastat peab" - kust mina seda tean?! "aga miks sa ainult ühe materjaliga katseid teed" - umm, sest Straumann ei anna hetkel rohkem materjali ja mul ei ole aega siin kolme erineva asjaga katsetada ;) Nagu näha, siis ma pean natuke oma vastuste üle järele mõtlema... mul on ju selleks nii palju aega ;)

Aga nüüd ma lähen ja praen kotlette ning olen tubli perenaine ;)

Järgmise korrani,
Kallid,

- Teie viirusallikas nr.1 -