Ja meil oli puhkus :)

Niisiis, pisikese hilinemisega nagu alati, aga ma jõuan ka meie puhkuse kajastamiseni.
See oli meie teine puhkus, mis ei tähendanud meie lendamist. Vahelduseks täitsa tore. Eriti see koht, et me ei ole ju ka siin piiriääres nii palju veel ringi vaadanud ning naaberriike külastanud. Sest päris ausalt öeldes ei ole Basel nüüd enam küll mingi suur välisriik, isegi kui tööle minnes peab ID kaart kaasas olema.
Meiepoolne külaliste vastuvõtt algas laupäeval pärastlõunase sõiduga Frankfurti. Nu jah, oleks ikka mõnes mõttes tore elada kohas, mis ei ole absoluutselt kõige-kõige kaugem nurk Saksamaal, kui Eesti poolt vaatama hakata. Aga jah, Kristel ning mu ema jõudsid ilusasti kohale. Lennukid ei streikinud ning kiirteed olid ummikuvabad. Kui tore. Laupäeva õhtuks oli reisiliste teekond siis lõppenud sihtpunkti jõudmisega. Kristel laadis igatahes autos juba tühjaksjooksnud patareisid ;) Või tuli siis tema jaoks juba Unemati varem. Igatahes kohale jõudes oli ta meil täiesti vormis.
Kui Frankfurti sõites oli selline flip-flop-top-top päev, siis järgnev prognoos läks muidugi kohe külmemaks. Ega siis puhkajaid ära hellitada saa. Aga pühapäeval ei sadanud, nii et otsustasime kohe suurelt pihta hakata ning suuna Alpide poole võtta. Tee peale jäi ka Bern (niisama, täiesti juhuslikult ;) ). Saime siis ka Shveitsi pealinna üle vaadatud. Äärmiselt sümpaatne linn, isegi siis kui hoki MM käimas või tuumajaama vastu võtlemine käsil. Jalutasime vanalinnas siia-sinna, vaatasime kellamängu (heheheee...), linna karu sai piilutud ning peakirik üle kiigatud.



See on siit vaid 90km kaugusel, peaks teinekordki minema, kuna osad asjad jäid seekord ju nägemata.
Edasi läks tee suunal Thun-Interlaken-Lauterbrunneni org.


Ma üks päev huvi pärast vaatasin, kuhu eesti turismifirmad shveitsi Alpe külastades lähevad, enamus sattub just sinna orgu. Sest on ju ka mida vaadata - 300-400m seinad siin- ja sealpool, kosed ning lõputud lumised mäed taustal. Ilm oli tuuline nii, et kohati tundusid need kosed pigem lausvihmana, aga muidu oli täitsa OK ;)



Üldmulje on muidugi enamat kui OK, pigem nagu - vau! Ega seal orus ju muud teha polnudki kui jalutada, niimoodi me seal siis sihiga-või-sihitult ringi rändasime, kuna targast raamatust olime lugenud, seal pidi kuskil kalju sees ka juga olema. Pärast paaritunnist jalustuskäiku, kus kõik arvasid, et oleks pidanud vist ikka midagi vahepeal sööma, küsisime vastutulijatelt teed selle joa suunda. Oh jah, need olid siis hollandlased, kes ei olnud omavahel päris kooskõlas kas me peaks edasi või tagasi minema... mina isiklikult otsustasin edasiminemise kasuks, sest kui tagasiminnes poleks olnud mingit juga, siis uuesti "edasi" minema poleks ma ka enam nõus olnud. Ühel hetkel sattusime kokku läti hokifännidega (kohe päris palju oli neid), kellel oli ka suund sama punkti peale seatud nagu meil. Pärast pikka jalutuskäiku jõudsime sihtkohta ning ostsime piletid ning.. astusime lifti, mis pidi poole tee peale üles viima. Oikuitore... lift, kolmkümmend poolpurjus lätlast ja meie. Või siis vähemalt mina arvasin, et see ei ole küll mingi eriline highlight kogu päevale. Eriti kuna 30inimest oli max. lubatud ;)


Eluga jõudsime ülesse, jippii! Edasi läks jala, aga me emaga ei läinud just liiga palju edasi, sest meiesuguste jänespükste jaoks oli see kaljusse raiutud-piiretega teehakatis natuke liiga vähe, et seal serva peal kõõluda.




Aga me saatsime delegatsiooni julgetest ning noortest (Kristel, vana mägironija ja Jörg, alati valmis) meile pilte tegema ning hängisime ise natukene vabamas õhus niikaua. Alla minnes oli ka veel juga näha ning nii palju ei jäänud hinna-kvaliteedi suhe hinge kriipima ;) Nüüd oli siis ka Trümmelbachi juga nähtud. Linnuke kirja!
Enne koju suundumist käisime ära ka Grindelwaldi külakeses ja nautisime vaadet Eigerile. Veelkord, äärmiselt lihtne on muljet avaldada mägedega, vähemalt mulle ;)


Kodupoole sõites me lõpuks leidsime miskit süüa ka, see oli hea, sest ega me ei saa siis külalisi kohe esimesel päeva trenni ja dieedi peale panna ;) Pärast pea 18km Kristeli targa aparaadi järgi, olid nad selle ju lausa ära teeninud :) Ja meie ka, otseloomulikult!

Esmaspäeval jõudis kohale see toredam pool puhkusest, kus sadas ja nagu ei sadanud ka. Nii me siis sõitsime Freiburgi, Kristelile kummikarusid ostma ning linna peale jalutama. Meil elamused selle päeva pealt puuduvad, sest oleme seda kõike ju näinud juba. Aga sellegi poolest jalutasime ning näitasime kõiki huvitavaid kohti. Ning Kristel oli hea turist, kes aitab saksa majandust elus hoida. Tuli teine nii mõnegi "sõbra" võrra rikkamana Nici poest välja, hehehee ;)


Tagasi koju sõitsime üle Schwarzwaldi, kuna kiirteed viskavad üle hetkel ikka ka üle. Nii me siis seal parem kurv-vasak kurv, 30km tunnikiirusega koju tiksusime. Kuskil täiesti olematus väikelinnas (St. Blasien) oli suur katedraal, muljetavaldav. Ning pärastpoole avanes vaade veel shveitsi mägedele, kus kaugel oli isegi Alpide kontuurid silmapiiril säramas (mida pildil küll näha pole).


Lõpuks kunagi jõudsime me mägedest alla ka, mul oli tõsiselt paha olla juba sellest üles-alla-paremale-vasakule sõidust... aga ei saa ju viriseda kui kõigil teistel on OK olla. Õhtu tipnes uue poksistaari sünniga :D:D:D Kindlasti üks meeldejäävamaid seiku kogu puhkusest, mis puudutab sisetegevusi. Ma siinkohal ei riputa siia seda videot, mida Jörg filmis, kui me Kristeliga välja selgitasime kummal suurem knockout jõud on. Vihje: ärge kunagi arvake, et Kristelil ei ole sisemuses peidus suurt agressiooni, mida ta võimalusel välja ei ela. Jumal tänatud, et see oli vaid Wii ja mitte päriselt :D

Teisipäeval, sadas ja tilkus ja sadas, kuni me lõpuks kahe ajal Baselisse läksime. Jah, Basel... no mis seal siis nii ikka vaadata. Niisama jälle ringi jalutatud ning tublimad ronisid kirikutorni ning mitte nii tublid jäid alla ootama ;)



Kristeli päevaavastus oli, et tal tuleb raskusi kohvripakkimisel, sest ta oli omale liiga palju varandust juba kokku ostnud. Heheheee ;)

Kolmapäeval - Kristel, äärmiselt tegus tüdruk, pidi järgmisele üritusele minema. Mis algas 7.5h rongisõiduga läbi Saksamaa. No jah, ma ju ütlesin, et Saksamaa suhtes oleme me mittesoodsas kohas. Viisime siis neiu rongi peale ja läinud ta oligi :'( Aga ta pidi jälle tulema, loodetavasti siis ikka tuleb ka...
Meie läksime edasi Prantsusmaale. Nu jah, siin maailmanurgas saab suht kiiresti ja lihtsalt sellist land-hoppingut teha, et 15min on Shveits-Saksamaa-Prantsusmaa. Käisime jalutasime II maailmasõjaaegsel lahinguväljal, langenute kalmistul ning tundmatute sõdurite hauakambris.




Ilm oli ilus, kuigi kõrvalorus kallas vihma nii mis kole, siis meieni see päriselt ei jõudnudki. Lahiguväljal kohtasime umbes viiekümnepealist prantuse sõjaväelaste gruppi. Jooksid seal läbi kaevikute ja püüdsid mitte kuskile kinni jääda. Või siis planeerisid mõttes Saksamaa vallutamist :D


Tagasiteel koju ostsime pea kastitäie veini, proovimiseni pole veel jõudnud, aga küll see aeg ka tuleb. Õhtu möödus suuremate aktsioonideta.

Neljapäev oli see päev, kus tublimad meist pidid tööle minema. Kuna Jörgi polnud, siis meil kahel oli sõiduvaba päev. Jalutasime siin linnavahel ringi. Vaatasime elektrijaama üle ning jalutasime tammi peal. Käisime kohalikus poes ning hängisime niisama. Täitsa tore oli selline mittemidagitegemise päev.

Reedel käisime Freiburgis Jörgi vanemate juures lõunal. Spargel polnud juba eelmine kevad nii minu teema, aga üks kord aastas võib ju ;) Ning spargel pannkoogi ja hollandaise kastmega, rohkem kohalikku aastaajakohast kööki annab otsida. Koju sõitsime taaskord üle mägede, seekord aga rohkem mööda orgu ja mitte nii sinka-vonka nagu eelmine kord. Vahepeatuse tegime ka ning ronisime mäkke, aga kuna oli vaba päev, siis inimhulk seal oli nii suur, et vaate nautimisest suurt midagi välja ei tulnud. Õhtul olime niisama, sest mingil hetkel peab ka mitte midagi tegema, et aru saada - puhkus on ju!

Laupäeva hommikul vara läks sõit lahti Frankfurdi suunas. Paak täis tangitud Baselis, teretulemast kiirtee :D Seekord läks pea kolm tundi, sest suht palju oli teedeehitust. Emale sai veel Hockenheimi ringi tribüünid ära näidatud ja lennujaamas me olimegi. Check in tehtud, väravale suund näidatud ning nii see kodutee kõigile jälle algas. Aga ega see siis viimane kord ole, kui ta meile külla tuleb :) Isegi kui ta sellele hetkel veel ei mõtle, siis küll ta tuleb ;) Sai ju küll õigele lennule, isegi bussiga sai pool tundi lennuradade vahel veel tolgendatud ja puha. Viimase hetke elamused on ikka need kõige meeldejäävamad.
Mina ostsin endale ühe kohvi (rohkem nagu pea liitri jagu oli teist, ehm... algaja Starbucksi külastaja siinpool :S) ja sõitsime tagasi. Tagasi saime kiiremini, aga see esimese Frankfurdi otsa (kui külalised tulid) 2.5h jäi löömata. Aga samas ei istunud keegi tagumikus kinni ka, et me lennukiirusi arendama oleks pidanud. Õhtul käisime veel sünnipäeval, tore oli. Aga tore oli ka koju jõuda ning pool pühapäeva maha magada :)

Lõppkokkuvõteks - teinekordki niimoodi! :) Grenzach- Whylen ootab teid. Või siis kui see meelde ei jää - Basel noh, ja natuke ülesvoolu tüürida ;P

Kallid,
- teie M, kes meisterdas seda kirjutist siin pool õhtut nüüd -