Tehtud :)

Täna kuus aastat tagasi lõpetasin magistri ja täna kaitsesin lõpuks oma doktoritöö! Vau! Kaitsmine kui selline polnud midagi hullu, ootasin kuidagi midagi palju keerulisemat. Aga samas, ma olen ju ka niiiiii tark :P

Igatahes, nüüd vaja veel vaid töö ära köita ja siis saan ametliku paberi ka kätte!

Kallid,
Teie Dr M :)

Järgmine kord...

... kui keegi või siis nagu minu puhul, kõik, hullu paanikat tekitasid seoses kortisooni süstiga selga, siis... tegelikult polnud see üldse valus. Mitte et mõte suurest hobusenõelast otse selgroo vahele juba ise paanikat ei põhjustaks, aga jah, tegelikult valus polnud. Muidugi kindlasti mängis mingit rolli ka suur adrenaliini produtseerimine, sest ma olin vaimselt ette valmistanud ennast hullule protseduurile. Pool tundi, kaks arsti, kellest üks püüdis mind lõbustada samal ajal kui teine süstlaid selga toppis.

Siiamaani pole suurt muutust veel olnud - midagi ei valuta enam, see on minu jaoks positiivne :) Pärast nelja nädalat ishiast, kui enam midagi ei valuta -> äärmiselt positiivne tegelikult!!! Nüüd peab veel ainult disk nii palju tagasi liikuma, et saaksin jalas kõiki muskleid kontrollida ja neurokirurgi külastus vaid konsultatsiooniga piirduks ;)

Seega paar "Monika jala tantsu" oleksid siinkohal vajalikud!

Täna olin füsioteraapias, ma olen küll juba kaua kodunt ära, aga see tüüp, kes minuga tegeleb... arvan, et Berit oleks ka nõus natuke varvast valutama, kui selline tegelane appi tuleks :D Isiklike vaatluste kohaselt oli see ainus minust noorem noormees seal, muidu on kõik vanuseklassis 50+.

Niisiis, tantsukava, et mu jalg kaitsmiseks ja puhkuseks OK on! Aitäh! :)

Järgmine kord murder dinner siis Luksemburg... kunagi. Hetkel on vaja ka õppida, et ma siis ikka Fr. Dr. koju tuleksin 12. juunil! :P

Kallid,
M :)

Ishias vol 2

Mõned ootavad kindlasti must-valget krimilugu, aga selle kirjutamisega läheb kauem. Aga see tuleb ka kunagi :)

Hetke uudiste lainelt võin mainida, et mul on siis nüüd ametlik check-up seljale järgmisel esmaspäeval. Tuli välja, et kui osaliselt jalga kontrollida ei saa enam, siis peaks ikka vaatama, mis seal lahti on. Kuna ma pole kuskil õnnetuses ega muidu põrutada saanud, siis on arvatavasti disk surub "lihtsalt" närvi juurele ja kui närv jälle omaette olla saab... p-e-a-k-s tunne tagasi tulema. Umbestäpselt ühe millimeetri kaupa päevas - hmm, ma teadsin, et mingil hetkel oma elus olen ma õnnelik, et mul on lühikesed jalad. Ehk siis alla kolme aasta peaks aega võtma kuni kõik jälle normis on :D 10 % juhtudest tuleb opereerida, ma ei tea, mis on minu argument, miks ma peaksin olema see ülejäänud 90... aga vahelduse mõttes oleks tore, kui midagi ka hästi läheks. Üleüldine tiritammekasvatamisetunne jätkub!

Lõputöö on dekanaati esitatud. Täna on koosolek. Vaatame, mis saab. Emotsioon on laes. Juhhuuuu!

Homme õhtul sõidame Luksemburgi, lihtsalt niisama. Uurime veel, mis muidu teele jääb või muidu huvitav tundub ja naudime oma pikka nädalavahetust. Sest esmaspäeval on selg ja kohe kindlasti tuleb mingil hetkel ka see lõputöö jälle päevakorda. Ja mul ei ole ikka veel kaitsmiskuupäeva, kui keegi huvi peaks tundma ;)

Kallid,
M :)

Ishias

Tõsiselt, kaua võib???

Poolteist nädalat, aga nüüd andsin alla ja otsustasin ikkagi google'iga konsulteerida teemal: valu vasakus jalas. Siiamaani oli pigem selline, "peab ikka ju kunagi paremaks minema" lootus, natuke on ka ju parem, aga põhimõtteliselt valutab ikkagi igas asendis. Ja viimase tunnusena on lisandunud, et käies vasak jalg trambib kui parem lihtsalt normaalselt maaga kontakti saavutab. Miks mina? Ma tõesti ei tea.
Nüüd ma siis olen targem, sest sellele on ainult üks diagnoos ja see on ishias (sciatica). Mõned kirjutavad internetis, et tunne on nagu oleks maamiinile astunud (ma ei tea, kas nad on seda siis ka päriselt oma teise jalaga kogenud) - poleks hetkel halb, sest poleks jalga, poleks probleemi. Mõned väitsid, et laste saamine pole pooltki nii valus... Mul pole ei maamiinide ega lastega kogemusi, aga hetkel tunduvad mõlemad "tükisese koogina". Turning 30, suuuu-uuucks!

Ja kui sellest veel ei piisa, siis mul on nüüd ametlik paber, mis teavitab mind teemal "kirurgiline tarkusehambaeemaldamine alalõualuust". Tuleb välja, et vähemalt vasakpoolne tuleb kindlasti eemaldada, sest see tekitab juba hetkel probleeme, parempoolsega annab veel oodata. Aga otseloomulikult on juured närvile lähedal ja hammas ise nõmedas positsioonis. Ainus positiivne asi on, et kirurg tundub (siga)lahe olevat ja lubas siis leida aega, kui mul on kaistmine läbi ;-) Hetkeseisuga siis jäävad tarkusehambad igaveseks :-D Sest selle lõpetamisega ma ei tea ise ka, mis seis on. Võib-olla polnud see kõige mõtekam tähelepanu juhtida ülikooli paberimajanduse vigadele, sest viimase seisuga keerati uus käru. Aga mu jalg valutab nii palju, et ma isegi mitte ei viitsi ennast sellega vihastada. Ma tean, ma olengi maailma kõige positiivsem inimene hetkel! :-)

Ah jaa, päike tuli välja! Reedel oli 5 kraadi, täna kuskil 25. Ainus positiivne asi, mis siin viimastel päevadel juhtunud on. Meie plaanitud Murder Dinner - 27. aprilliks on kõik organiseeritud. Kleit on kohal ja mahub selga, Jörgil on ka riided koos (k.a kaabu), ainult need plaanipärased kontsad jäävad vist ikka kappi (minul mitte Jörgil) ;-)
Hetkeseisuga oleme 14 inimest - me lubasime ka midagi sooja süüa teha, korter vajab tõsisemat tolmukihist vabanemist, ise peame ilusad olema... ja kui mu jalg paremaks ei saa, siis võib ka päriselt mõrv toimuda, kui keegi kuskil midagi valesti ütleb :-P

Teie päikesekiir :-)

On asju...

seekord siis numbritega:

1) kes veel ei tea, mul on vahetevahel ehk siis nüüd teist korda mingi seljaprobleem. Algas neljapäeval sellega, et ma ei saanud mitte ainult istuda ega astuda, vaid ka lihtsalt eksisteerimine oli valus. Eeldasin, et hullemaks minna ei saa ja kuna mul oli palju asju vaja teha töö juures, siis... jah, kõige mitte-mõistlikuma otsusena, läksin tööle. Kella kolmest tulin ära, sest istumine oli võimatu missioon. Aga asjad said tehtud ;)

2) reede hommik, pärast u. 3 h magamist, ma ei saanud voodist välja, sest terve selg keeldus koostööst. Helistasin oma kiropraktikule, mhm, mul on oma kiropraktik ;) Ainus arst, jah, nad on Shveitsis päris arstidega sama pulga peal, kes mind ka eelmine kord aitas. Kella 11 roomasin kuidagimoodi sinna, pärast seda koju tagasi ja otsustasin põrandal lamada nii kaua kui annab.

3) Monika põrandal, telefon heliseb. Võõras number, Shveitsi mobiil. Oeh... see ei saa midagi head olla. 3 sekundit pärast vastuvõtmist, Jörg küsib, miks Samu Haber mulle helistab... Inside joke, aga jah, see oli sel hetkel keskmisest naljakam. Täpsustuseks, see ei olnud Samu Haber vaid hoopis mu professor, kes ei saanud päris täpselt aru, miks ma ühe teatud lõigu viimasesse parandatud artiklisse pannud olin. Tõsiselt, see oli äärmiselt huvitav olukord, mina kodus seljali põrandal, tema kuskil Helsingis ja me arutame tähtsat teadust. Asi lõppes sellega, ma tsiteerin: "why the f*** do we need to put it there? Let's just delete it". See oli ka minu esimene mõte olnud, aga kartsin, et see oleks lihtsama vastupanu teed minema. Nu jah, aga kui targemad samamoodi arvavad, probleem lahendatud :)

4) Kui pikk on üks nädalavahetus? See oli üks pikemaid nädalavahetusi mu elus, lugesin tunde, et uuesti arsti juurde saada. Ja kes mulle midagi paracetamolist või ibuprofeeni valuvaigistavast toimest tahab rääkida, siis ei, maksimaalne doos => mitte midagi...

5) Vaatasime kõik kaheksa osa Ripper Streeti ja kõik kümme osa teise hooaja Troonide mängust. Ainus positiivne asi kogu nädalavahetuse juures! Ka objektiivselt hinnates, mulle Ripper Street meeldis :) Ja Troonide mäng on ka hea, mitte nii hea, et ma raamatuid lugema tormaks, aga vaatamiseks on hea. Selline moodne seebiooper.

6) Eile hommikul, arst, juhhei! Jah, ma olen, või vähemalt tunnen end nii vanana, et sel hetkel olin sellise asja üle õnnelik.

7) Eile õhtul, mu artikkel on nüüd vastu võetud ehk siis ametlikult kõik ülikooli nõuded täidetud lõpetamiseks. Ja millegipärast... täna tuli vastus, et ma ikka saan 5. maiks oma töö esitada. Hmm... kuidas küll nüüd asjad nii lihtsalt lähevad ;)

8) Täna oli koosolek, saan võib-olla esimese päris oma koostööprojekti, kohe kui olen selle valmis kirjutanud ;)

9) mina ja hr professor, teadus ja muidu jooksvad teemad on super, aga kui kummalgi enam midagi öelda pole, siis oleme tõsiselt: Friends, Mike & Ross :D
Aga ma sain valuvaigisteid, tutvused tulevad vahel kasuks!

Kallid,

teie äärmiselt vana M.

Blink-blink...

Ma saan aru küll, et mingil hetkel ei viitsi vist enam ühte ja sama laulu koguaeg mängida, aga... see laul oleks väärinud natuke paremat "surma" - võib-olla siis kui Sunrise Avenue jälle Sunrise Avenue on, siis Olvidame ei ole enam Olvidame...

Ja see oli ka selline äärmiselt joone peal käimine, sest meil on kodus diil, et see on bänd, mis meile mõlemale meeldib ja mitte Noorkuu vol 2 :D Aga loodetavasti tulevad nad siis ikka kunagi tagasi ja teevad seda, millepärast me neid ikka ja jälle vaatame/kuulame.

Selgituseks: Ei, me ei olnud Amsterdamis, eile õhtul Zürichis. Aga need on ainsad videod, mida annab postitada ja vaadata :)

Wow!

Ma siis nüüd varsti lõpetan, eks ole... või siis ma peaks varsti ikka lõpetama, jätame ikka natuke professionaalsema mulje ;)

Igatahes, ma sain oma lõputöö esimesed kommetaarid tagasi ja pean siinkohal mainima, et kui ma andsin töö ära neljapäeva hommikul oli mul umbes pooleks tunniks äärmiselt hea tunne. Aga siis tuli selline tavaline "Monika tunne" peale, et põhimõtteliselt võib ju ka nii olla, et hr. professorile kohe üldse ei sobi, mis ma kirjutanud olen... See ei ole üldse mingi vahva tunne. Ja siis veel see, et neljapäev oli üleüldse kahtlane, sest mul polnud mitte midagi teha?! Ma olen viimased kuu aega nagu peata kana siin istunud ja maailm on must mööda käinud ja ühel hetkel oli äärmiselt raske jälle normaalsesse ellu naasta ja mitte ainult Endnote'iga kakelda või Pubmedi peale vihastada (nende kahe kombineerimine suurendab mõlemast eraldiseisvalt tekkivat effekti ;) ). Aga ma siis käisin laboris ja vaatasin, mis seal teha annab ja kuidagi said need päevad mööda.

Parandusi tööle lubati nädala alguseks, seega mul oli veel terve nädalavahetus vaba - tõsiselt, mida ma selle ajaga peaks peale hakkama??? Reedel kojuminnes tekkis plaan, suusatama võiks minna. Jörg oli umbes täpselt kella kuuest reedel üleval ja kui ma teda siis lõpuks kella kaheksa ajal õhtul selle plaaniga üllatasin... olin suhteliselt kindel mis vastus olema saab. Aga ei, isegi kui ta juba oli magama jäänud diivani peal kolm korda, leidis, et sellel mõttel on jumet. Ja kui juba, siis ikka kohe üle-vindi-plaan. Äkki tahab Alex ka kaasa tulla, sest juba viimased kolma nädalavahetust on need kaks püüdnud kokku saada? Ja järgmine asi oli korter natuke viisakamaks koristada, Alex pidi kella 23 kohal olema. Sest nii on lihtsam, kui hommikul kella kuuest sõitma hakata.

Laupäeva hommikul 7:00 (pean mainima, see on mõnevõrra varem kui mu tavaline tööpäev :P) ülesse ja siis kui kõik omadega valmis olid, Todtmoosi suuski laenutama. Schwarzwaldis on igal pool suusaradasid, aga ma ei hakanud kohe 10% ülesmäkke ja 13% alla - igaks juhuks ;) 9:30 kuni 13:00 möllasime lumes ringi, vahva oli jälle suusatada, isegi kui need 11.5 km tähendavad, et mul on täna isegi valus istuda. Lund oli sigapalju. Poisid käisid pärast veel ühte väikest juga pildistamas, ma ei viitsinud, sest seal oli nii palju lund ja kui mul pole nii pikki jalgu kui teistel, siis ma sahka mängida ka ei viitsi.

Kojujõudes tsekkasin meili ja üllatus oli suur! Tuleb välja, et nädalaalgus saabus natuke varem kui loodetud/kardetud. Aga see oli äärmiselt positiivne ja ma olin nii õnnelik! Nii õnnelik, et otsustasin teiega seda jagada :)

"Dear Monika,

Thanks you very much for your valuable work! Briefly, I'm very pleased to realise your constantly improving skills. I've thoroughly read the Abstract and Intro and diagonally the Discussion. Enclosed please find my hand-written remarks"...

Põhimõtteliselt pidi see ikka väga hea olema, sest muidu ei oleks ma kohe kindlasti mitte 20 lehekülge sisseskänneritud tööd tagasi saanud. Ja kes see koera saba ikka liputab kui koer ise...

..."Once more, I was pleased to take these hours for reading your text! Excellent! Keep on and push it through the way you've done the Intro! You are on the right track! We'll talk early next week!".

Wow... kogu doktorantuuri vältel pole mind kunagi päris hullusti kritiseeritud, aga nii palju positiivsust ühe korraga pole mulle ka osaks saanud. Olen enda üle peaaegu uhke! :)

Ja nüüd tagasi tööd parandama, sest kolmapäevaks lubasin ülevaadatud variandiga valmis olla.

Teie M :)  

 

Mida sa teed...?

... kui hommikul rongi peale minnes näed, et rong on oodatust palju varem juba jaamas...? Kas sa jooksed need viimased 300 m nagu maailma kõige suurem totakas või oled sa arukas ja saad kohe aru, et hetkel, mil su varvas perroonile jõuab, sõidab see rong edasi? Arvesta ka fakti, et kõik koduomanikud pole lund lükanud ning uhked ülelinnaketsid pole just parima profiiliga...
Iga normaalne inimene laskeks rongil minna, aga ei, mitte mina, vana jooksufänn! Ja ma võin enda lohutuseks öelda, et ma ei jõudnud perroonini, rong sõitis juba enne ära. 8:56, mitte 8:59. Sel hetkel, ma isegi ei tahtnud teada, miks... ma mõtlesin ainult sellele, et "näedsa, ei käinudki külili". Mhm, tarkust ei jagata ülikoolis, vähemalt mitte seda tarkust, mis tänaval ellu jääda aitab.
Aga sellega see muidugi ei lõppenud, sest antud kolme minutiga jõudis kohale suurem hulk inimesi, kes kõik tahtsid Baselisse. Mina? Nakaa, mina lihtsalt seisan igal hommikul perroonil ja mõtlen, millega oma päeva sisustada. Sest see, et mina tööle tahan on täiesti köömes selle kõrval, et mingid mammid Kölni tahavad. Umbes täpselt kell üheksa teatas rongionu kõlarist: "RB blablabla fällt heute aus", et siis jääb vahele see rong. Sekundiks tekkis tunne, et ma äkki magan veel, sest ma ju jooksin mingi rongi peale....... Ehm? Nu jah, siis läks hädaldamine lahti, et kuidas siis nüüd selle 9:13 rongi peale jõuda Baselisse. Oeh, sellistele inimestele ei oskagi midagi muud öelda, kui - vaja minna kuskile, siis ära rongi peale nüüd küll looda esimesel etapil oma reisist. Kuus minutit ümberistumiseks, isegi kui rong oleks olnud graafikus, siis teades keskmise sakslase peatakana-käitumist rongijaamas pluss nende kohvreid - sellele rongile jõudmine oleks nii või teisiti väljakutse olnud ;)
Minust jäid nad sinna perroonile ebaõigust ja pileti hindasi kiruma... ma lendasin siis edasi bussi peale, ah jaa, mul pole ju tavaliselt münte... mündid on kodus, Nutella klaasis, ootavad panka viimist. Seega, poodi, 10 minutit enne kui buss läheb. Pood... kui võiks arvata, et ei ole raske osta kaks Brezelilt ja väljuda poest, minna bussipeatusesse ja osta pilet. Siis, külapoes on oma aeg ja ruum. Esiteks on seal kindlasti kolm inimest enne sind, kes tahavad teada, "mis leib see on ja mis seal sees on". "Kas täna ei olegi, et ostan kaks moosipalli ja saan kolm". "Ach Mann, mul tõesti pole väiksemat kui 50-eurone", kell 9:05 külapoes... alati äärmiselt kiiresti lahendatav probleem. Mingil hetkel ma mõtlesin, et ma keeran otsa ringi ja lähen koju tagasi. Ma ei leia, et ma peaksin nii palju juba hommikul enne tööle jõudmist stressama. Aga ei, ma hea meelega ju seisan seal järjekorras kuni 9:08, et siis oma müntidega teist etappi esmaspäevahommikusest sprindist läbida. Pean tunnistama, et kui siis on bussipeatuses inimesed, kes esimest korda piletiautomaati näevad... vot siis, tuleks koju ära minna! Aga ikka, aitame enne võõrstele piletit osta ja siis loodame, et nad vähemalt hoiavad sulle bussi ust lahti. Seda on ju arvata, kas nad hoidsid siis või ei. Midaiganes, bussijuht ootas, see oli armas! Aga ülejäänud ühistransporti kasutav elanikkond... no comments!

Ja kirss koogil, ma jõudsin tööle, aga see, keda mul on vaja... on ikka veel haige! Prantsatasin oma tooli, tegin kohvi, istusin sõin ma soolakringlit ja mõtlesin: alati kui on tunne, et see ei ole ju tegelikult seda kogu sahmerdamist väärt, peab minema tagasi koju! Maailm püüab vahetevahel lihtsalt midagi öelda, tuleb ainult maailma kuulata! :)

Fantoomrong... arvatavasti 8:32, mis oli pool tundi hiljaks jäänud. Või siis ma ikka veel magan ja see kõik on üks unenägu olnud!

Kallid,
M :)

NYC piltidega lühikokkuvõte :)

21.11.2012 - nagu juba loetud oli hommik varajane ja enam-vähem esimene lend Baselist viis meid Frankfurti, kell 6:00 meie kohalik aeg.

Kell 13:30 maandusime JFK-s kohaliku aja järgi ja kella kolmeks olime hotellis. Järgmine, mis ma mäletan on...

22.11.2012 kell 4:07, uni puudus. Kella seitsmeni püüdsime mitte nälga surra ja siis esimesena hommikusöögile ;) Kuskil kaheksa ajal otsustasime endale kohta paraadi jaoks vaatama minna, kas on üldse veel midagi, sest telekas väitis ju juba neli tundi varem, et parimad kohad on juba läinud. Veerand tundi enne paraadi algust olime 6th Ave ja 47th Street nurgal... miks ma seda tean? Seal oli NHLi pood ;) Rahvast oli mõõdukalt ja järgmised pea neli tundi vaatasime kuidas erinevad õhupallid ja puhkpilliorkestrid mööda marsisid - nagu juba eelpool kirjutatud, see oli sigalahe. Nagu laulupidu ainult natuke suurem aga ainult natuke :P

Igatahes oli see piisav, et meil tekkis tunne - äkki läheks ikka õhtul kalkunit ka sööma, kui me juba seal oleme. Ja nagu filmis, hotellis peab ainult ütlema, et tahaks sellist normaalses hinnaklassis õhtusööki kuskil lähedalasuvas restoranis ja nad reserveerivad koha. Kella seitsme ajal jalutasime kaks tänavavahet edasi ja nautisime oma kolmekäigulist õhtusööki - seenesupp, ahjukalkun kõrvitsapüree ja kastanitega ning kõrvitsakook Jörgile ja mulle šokolaadi oma. Õhtu oli ilus, aga see oli ka hetk, kus me leidsime, iga päev me midagi sellist tegema ei hakka ;)

23.11.2012 Black Friday - nüüd ma siis tean, mis tähendab, kui rahvamassid shoppama lähevad. Meil ei olnud suuri plaane midagi osta, aga otsustasime vaadata, mis see suur ostuhullus seal siis tähendab. Esimene peatuspunkt kell kümme hommikul - Macy*s - maailma suurim kaubamaja. Kuna ennelõunat olid suuremad allahindlused, siis seda kasutasid absoluutselt kõik ära, rahvast liikus ja poes eriti ruumi ei olnud. Aga ma vaatasin kleite ja teksaseid, aga kuna ma olen nagu ma olen, siis pikas proovijärjekorras seismine annab mulle palju aega leida põhjusi, miks ma seal seista ei viitsi ;) Seega mitte midagi sealt ostetud.

Edasi Saks! Uiuiui, kõik disainerasjad ja kõike saab katsuda ja proovida. Aga jah, kui kõik kallid kingad kuskil hunnikus seisavad põrandal, siis käib lõpuks ära see klõps "ka need on kõigest kingad" ja kuna seal polnud seda paari, mida ma juba ammu olen tahtnud proovida, siis otsustasin oma kingaunistuse hetkel maha matta ja kunagi võib-olla selle juurde tagasi pöörduda. Aga jah, kõiki suuri nimesid sai seal kuni -50% osta. Mis muidugi hinda eriti ei parandanud, aga lõpuks ma leidsin omale kleidi ja ilma pikema "miks mul seda selle raha eest vaja pole" järelemõtlemiseta, ostsin ära :)

Ja Jörg tahtis ülikonda, järgmine peatus - Bloomingdales. Kella kolmeks olime Jörgile ülikonna leidnud ja püksid lubati isegi õige pikkuse peale õmmelda. Selleks hetkeks olime me suhteliselt väsinud.

Päeva söömine oli Pick Your Pasta - odav, värske ja hea!

Kuna Central Park oli kohe ümber nurga, siis käisime natuke seal ringi, istusime pingi peal, vaatasime oravaid ja uisutajaid (Katie Holmes ja Suri olid seal järgmisel päeval... tsss).

Enne hotelli tagasiminemist läksime vaatasime ka Times Square'i üle, aga see oli liiga turistikas meie jaoks ja mis veel hullem - Naked Cowboy - teda polnud seal?! Like, oh come on!

24.11.2012 Reede sai veedetud hotellist põhjapool, siis nüüd võtsime ette järgmise matka lõuna suunal. Ground Zero, Wall Street, jne. Pärast kolme sammu õues sain aru, et see polnud päev, millal kuskil suuresti matkata. Tuul oli külm ja kuna tuulekoridorid on suhteliselt suured, siis oli mingil hetkel ikka nagu sigakuubiskülm. Aga vahva oli, Tribeca, SoHo, East Village, see natuke mis Little Italy'st veel järgi ja natuke veel Chinatownist sai üle vaadatud. Christopher Streetil olime ka :)

Kuigi meil polnud plaani minna Ground Zerot vaatama, olime mingil hetkel seal ja kuna pileteid oli veel selleks päevaks, siis kasutasime antud juhust. Nu jah, see polnud maailma parim plaan, sest Hudson River Park polnud just kõige tuulevaiksem paik, kus aega parajaks teha ;)

Aga samas saime ka Wall Streetil käidud, isegi kui seal laupäeval palju liikumist polnud, pidi mingi tegelane äärmise järjekindlusega seal ukse vahel kõõluma.

Nagu igal pool, sissepääsud -> saba, turvakontroll -> saba, tegelik sissepääs -> kõige suurem saba. Aga see 10 s, millega tuli riided seljast võtta, kott laiali jaotada seal turvakontrolli majas, see oli nii soe ja ilus. Nautida oleks saanud seda siis, kui kolm tegelast poleks karjunud: "Keep the line moving!"

Nüüd kui nad selle uue WTC 1 majaga peaaegu valmis on, tundusid need kaks suurt auku, kus kaksiktornid seisid - wow, depressing! Aga nagu tavaliselt, inimesed jalutavad sisse ja siis välja, sissepääsust kaugemal oleva mälestusmärgi juurde tuli meiega koos umbes kümmekond inimest... Teised, sisse ja välja - käidud-nähtud-tehtud. Ausalt öeldes, ma ei viitsiks isegi mitte sellise lühikese sutsaka jaoks nii kaua järjekorras seista. Aga igaühele oma lõppude lõpuks.

Mingil hetkel ei olnud enam ainult külm vaid hakkas ka sadama. Otsustasime kuskilt midagi süüa leida... üks vabatahtlikest, kes Ground Zero elava teeviidana meid aitas, arvas, et me peaks minema ja proovima, kuidas Pick Your Bagel maitseb. Mhm, eile Pick Your Pasta, täna Pick Your Bagel... Üks sai tõestatud - Black Forest ham jätab kaks võimalust, neil pole aimu, mis on Black Forest sink või neil on mingi oma keedusingi mustmets :D

Ainus, mis tagasi hotelli jõudmisest meeles on... "tõsiselt, nii kaugele jõudsime hommikul? Ma ei viitsi enam... 17th, 21st, oleme me juba seal??? Yay, hotell! Yay, tekk ja mõnus ülessoojenemine! :)"

Mingil hetkel oli siis jälle igav, telku on ju ka selline hüperaktiivsete inimeste oma. Viis minutit saadet, viis minutit reklaami, pole halli aimugi, mida seal lõpuks vaatad või kuhu oma tähelepanu suunata. Aga ruttu muutub tüütuks. Seega vein ja juust ning uus sihtpunkt - Top of the Rock(erfeller Center).

Tee peal jäi ette Nintendo World Store, Järg ja WiiU, mina ja maailma parim kingiidee (mis lõpuks vist ikka ei olnud maailma parim... aga see ei ole minu viga, kui inimesed ei oska kinke hinnata, tsss).

Top of the Rock - 25 dollar it, turvakontroll, järjekord minimaalne. Ja vaade maksimaalne! See tasus ennast ära, sinna minna ja uuesti jääkuubikuks saada :D Kui ma nüüd natuke järgi mõtlen, siis miks ma seal haigeks jäin... see polnud just eriti raske selliste päevadega :D

Koju tagasi - käpp püsti, takso ja 6 dollarit hiljem hotellis!

25.11.2012 Olime kogu eelmiselt päevast väsinud... mul polnud tegelikult ka erilist tahtmist uuesti ka bagel & cream hommikusöögiks süüa. Otsustasime ainult kohvi ja kerge puuviljasalati kasuks ning seekord siis mitte Park Avenue South põhja poole, vaid Lexington ja kogu muu idapoolne ümbruskond. Hmm, see oli muidu täiesti OK, aga kui otsustasime, et tahaks midagi süüa olid enamus söögikohti märgitud "Hygine B" või isegi "C" :D Lõpuks leidsime toast & eggs with bacon, nämma, lõpuks ometi jälle midagi tõsiselt soolast!

Pärast seda Grand Central Terminal - supercool! :)

Ja siis... mhm, esimene kord, turistid... mhm, Empire State Building ;) Tavaline saba, 2 h ootamist, ekspress saba, 30 min... OK, vähemalt need 10 ekstra investeeritud dollarit olid seda väärt. True story! Aga jah, muud ekstrad olid: Skyride, põhimõtteliselt kino, kus film näitab, mida Kevin Bacon näeb kui lendab helikopteriga üle New Yorgi :D 10 minutit hiljem, näitus maja ehitusest. Aga isegi siis kui kõik tekstid läbi lugeda kulus mul vähem kui 20 min selle peale. Ja siis pool tundi järjekorras, et liftiga ülesse saada. Enamus ümberringi lugesid minuteid ja kirusid organisatsiooni, aga jah, everyone and its dog tahab sinna ülesse ju?!

Lõpuks üleval, tahtsin mina ainult tagasi alla, seal oli 0 ruumi ennast liigutada, rääkimata pildist või vaate nautimisest. Mingi grupp saksa eelpensionieelikud lällas ja kamandas ringi, ma võisin kogemata neile öelda, et äkki käituks... aga see ei ole mul enam täpselt meeles ;) Anyhoo, ma olen seal nüüd käinud - checked! :) Ja kui ülesminemist tuli oodata, siis ekspress-allaminek oli trepp 86. korruselt 80. ja sealt liftiga alla. Sest selle kuue korruse jaoks oli järjekord juba üle tunni.

Päev lõppes taaskord Times Square'il, seekord "up on a billboard" - aitäh, Google Crome dude, kes meid sinna kutsus. Nu jah, ma uurisin seda värki ka äämiselt uudishimulikult ;)

26.11.2012 Mul oli nii paha olla, tõsiselt paha. Aga palavikku polnud ja ma lubasin Jörgile, et ma istun ainult siis toas, kui mul palavik on! Ma ei lenda kuskile 9 h, maksa hullu moodi raha selle eest ja siis istun toas, goohts no'! Natuke eestlane olen ma ka pärast viit aastat Saksamaad ;)

Kohvi, takso, 17 dollarit hiljem, Natural History Museum. Vähemalt olin ma siis osaliselt toas, vms. Piletid ja toetus muuseumile tehtud, loe: piletid sai ostetud :D Eraldi sissepääs oli ämblikute vaatamiseks, elusad eksemplarid. Ja planetaarium. Muidu nagu filmis ;) Night in the Museum!

Dinosauruseid oli igasuguseid ja muidugi Jörg, kõige suurem laps kõige suuremas muuseumis.

Olime kell 10 kohal ja seitse tundi, mis muuseum lahti oli, olime ka seal. Lõunaks oli tee ja kanasupp (kui juba haige, siis tuleb see ka ju järgi proovida) ja juustukook. Kõik oleks kindlasti paremini maitsnud, kui ma oleks mingit maitset tundnud...

Planetaarium oli ka vahva, kui eelmine õhtu oli Kevin Bacon, siis seal oli Whoopy Goldberg, kes teksti luges.

Mul on veel meeles, et see oli üks suur informatsiooni üleküllastus, ma siis liikusin pingilt-pingile ja vaatasin, mis ette jäi :) Aga nii või teisiti, see oli minu parim muuseumikülastus siiamaani!

Õhtu oli vaikne, püüdsin mitte veel hullemini haigeks jääda, sõin ja jõin kõike kahtlast, mida 24/7 supermarket jagas, aga see toimis!

27.11.2012 See oli meie suur 3B päev: Beer, burger, Broadway! Esimene, mina ja õlu, nagu jah, O-K :) Teine, nämma! Ma olin sellel hetkel õnnelik, et me jäime oma plaanile truuks, mitte iga päev ja igal võimalusel midagi süüa. Sest see oleks olnud destruktiivne! Aga see burger oli hea! Blue Smoke, kui keegi tahab kunagi järgi proovida. Ja siis päeva, kui mitte kogu puhkuse tipphetk: Broadway! See oli nii cool, teater nagu teater ikka, ainult Paul Rudd mängib peaosa. Tüki nimi oli "Grace", usklik paar tahab lõuna USAs hotelliketi avada "Sonrise Hotel":D Naljakas oli kohati, isegi kui poleks pidanud olema, sest lõpp oli kõike muud kui naljakas. Hmm, kui ma nüüd järgi mõtlen, siis tegelikult oleksime võinud ikka ka mingit muusikali vaadata, sest sellised asjad on vahvad. Aga järgmine kord siis ;)

Õhtul märkasime, et Empire State Building oli uutes värvides.

Aga see oli ka kõik, mis me veel tegime. Ah jaa, hommikul olime ka juuksuris käinud, edaspidi näeb meid nüüd siis tuunituna!

28.11.2012 Kui juba turistid linnas on, siis Brooklyn Bridge, on ju ka selline, must-do! Müts, sall, kindad, taskurätikud ja läksime! Kuradi külm oli...! Päike paistis ja vahetevahel oli lausa soe, aga enamus ajast, küüüüü-üüülm! Tee sinna oli enamuses sama, kui me olime juba näinud, kui laupäeval lõunapool käisime. Sild ise... sild nagu sild ikka. Vesi ja sild. Turiste... rohkem kui vaja, karjuvaid jalgrattureid kohati isegi rohkem. Põhiline, üle silla jalutada, pilt teha ja siis tagasi. Kui kaks sammu sillalt maha, siis selleks, et Grimaldi's järjekorras seista. Inimesed-inimesed...

Me jalutasime ringi, vaatasime Broolyn Heights'is ringi, pärast nädalat suurlinnas oli see selline kodusem, väiksem ja armsam.

Ja vaade Manhattanile on muidugi top-notch.

Selleks ajaks tuli päike ka välja, istusime pingi peal ja nautisime elu :) Lihtsalt niisama :) Pärast jalutasime Starbucksi kohviga tagasi. Plaan tekkis, et vaatame ka Statue of Liberty üle. Laev Staten Islandi laev sõidab sellest ju mööda, aga pärast seda kui me terminalis nägime kui paljudel sama plaan oli, arvasime, et... nähh, kõike ei pea nüüd ka nägema. Ja me nägime seda ju, ainult kaldalt. Ligi ei saanud ju niikuinii, sest Sandy oli midagi seal hullusti möllanud. Otsustasime siis rahulikus tempos läänekallast pidi tagasi jalutada. Oh, the Hudson River Park, see tuul, see külm tuul. Ja siis oli vaja mõnel veel oravat pildistada. Mul oli sellest linnast, oma haigusest ja kõigest nii kõrini. Aga siis... aga siis, nagu tavaliselt siis kui sa kõige vähem ootad... täiesti inimtühjal tänaval jalutab David Schwimmer oma naisega mööda. Jörg oli viis meetrit eespool, ma kakerdasin järgi. Jörg võib vahel minust ka mööda minna, ilma et ta midagi aru saaks. Aga vähemalt seekord säras ta nagu mina, 100 W pirn! :D See oli supercool, kogu see people.com, nad ei valeta, kui enamus pilte staaridest on New Yorgis tehtud :)

Pärast seda oli elu jälle natuke ilusam. Käisime Highline'i vaatamas. Iga pargivärava juures on alati silt: "closing at sunset". Ja tõsiselt, seal tuleb mingi tegelane ja saadab kõik pargist minema, kui päike loojub. Kuna me jõudsime Highline'ile suhteliselt hilja, siis natuke päikeseloojangut üle New Jersey ja kogu moos.

29.11.2012 Central Park - nii palju põhjapoole, kui viitsime. Park nagu park ikka, ainult tohutult suur :) The Dakota ja Strawberry Fields, John Lennoni mälestuseks Imagine mosaiik. Naljakad linnud, puud, mis õitsevad. Purskkaevud, mis ei tööta. Lõputult palju pinke. Seal on kõike.

Kuskilt läksime pargist välja, vaatasime Upper East Side'il ringi. Üks tänav oli blokeeritud, sest seal toimusid filmivõtted. Statistid istusid kõik autodes ja ootasid. Me ootasime ka natuke, aga midagi ei toimunud... Läksime edasi.

Nagu iga tüdruk, siis ma tahtsin ka ära käia Plazas, tehtud. Uksest sisse, Palm Court, uksest välja. Pole oma elus nii, out of place, tundud kui seal :D

Ja siis... Jörg arvas hetkeni, kuni ma tõsiselt uksest sisse läksin, et ma teen nalja. Aga ei, kuna sealt uksest läks sisse ja tuli välja igasuguseid... läksin ka mina Tiffany's on 5th Avenue uksest sisse. Boooah, sparkle-sparkle! Alumisel korrusel on ainult suured ja kallid asjad, aga keegi ei vaata viltu, kõik on sõbralikud. Siis oli korrus kihlasõrmustega, Jörg oli õnnelik, et Euroopas selliseid tavasid pole, sest sellised sõrmused, mis seal on... nu jah, pulmaeelarve on lihtsalt kahekordistatud. Sellest hoolimata olid paljud paarid seal sõrmuseid vaatamas ja proovimas. Kuskil kolmandal või nii, seal olid "lihtsad" hõbeehted :) Jah, ja ka mul on nüüd hõbesõrmus Tiffany'st! :)

Enne kojuminekut - Grand Central Terminal ja juustukook. Vaarikamoosiga! Ja tee peal veel, cappuccino ning siis hotelli. Juust & vein. Kaks kahvlit & kohvi, oma tuppa kooki sööma! See oli nii hea! Niiiii hea! :)

30.11.2012 Viimane päev. Jörg oli juba paar päeva varem depressiivne. Kogu see aeg seal oli nii mõnus. Jalutad välja ja midagi toimub. Iga nurga peal on midagi, mis on huvitav või kui poodi minna, siis sealt leiab ka midagi. Mõnes mõttes sain ma sellest aru, ma oleks ka hea meelega kauemaks jäänud. Aga kogu see elu seal on ju ka kallis. Ja elada ei annaks seal kindlasti sama standardi järgi kui me seal nüüd puhkasime. Ning alati annab ju tagasi minna ;)

Me ei teinud midagi ülimat sel päeval, käisime Public Library suurt lugemissaali vaatamas, Jörgi ülikonnal järgi.

Niisama lihtsalt... Õhtul oli minu sünnipäeva tähistamine plaanis!

Kokteilid, baked shrimps, salmon with mashed potatoes, mac & cheese on the side :D Ja hot chocolate cake!

Kui mul enne paha polnud, siis pärast seda kindlasti :D Õhtul pakkisime kohvreid, kuigi me isegi ei ostnud nii palju, ei mahtunud need ikkagi veel hästi kinni... ja peal istuda ei andnud, sest oli ka õrnemaid asju sees.

1.12.2012 Lend oli kella viie ajal, ega me eriti pärast hommikusööki midagi ei teinud. Kella ühe ajal, võtsime takso ja sõitsime lennujaama. Need olid pikad 30 minutit, mis taksoga läheb... taksojuht oli jutukas, ta oli ameerika-peale-vihane ja jutukas mees. Me ei saanud täpselt aru, mida me teinud oleme, et seda ära teenida - olime õnnelikud, kui see peatükk lõppes :)

Lennukas nagu lennukas ikka, yeah right :D Check in skin, koti viid ise eraldi kohta, kus see siis läbi vaadatakse ja siis läheb kas rohelise või punase lindi peale. Siis turvakontroll - first, business ja kõik muud matsid. Oeh, neid matse oli nii palju. Niiiiii palju. Ja koguaeg keegi karjub, et läpakas kotist välja, kingad jalast ära. Järjekorra lõpus oli suur tegelane, kes mind kaks minutit vaatas, passi vaatas, piletit vaatas ja siis: "thank you", ja turvachecki järjekorda. Kus see tädi järjepidevalt röökis, et läpakas kotist välja. AGA MUL POLE JU LÄPAKAT?! Aga seda ma ei öelnud, ma tahtsin ikka koju saada... :$ Neil on kogukehaskännerid, minu arust oli see mugavam, kui absoluuselt-alati-piiksuvast väravast läbi minna. Olen sellest ka Amsterdamis läbi käinud, aga seal oli see vabatahtlik ja rohkem testiversiooni korras. Pärast seda oli lennukas nagu lennukas ikka - igav! Sõime veel kooki ja ootasime lendu. Seekord oli meil kahene aknaalune koht, süüa sai, filmid olid enamjaolt samad. Tegelikult olin väsinud ka, aga seal ei anna ikka üldse magada ilma, et midagi kohe ära sureks. Kingituseks Lufthansalt sain 5 küpsist - dankeschön ;)

Hommikusöök Münchenis oli klassika ja turistikas kuubis, aga samas midagi soolast esimese asjana hommikul - niiiii hea! Õlu, nu jah :D

Mingil hetkel me isegi lendasime ja maandusime Baselis... et elu keeruliseks teha, pidi Alexis meid Prantsusmaalt üles korjama ja siis tulime läbi EU koju tagasi. Aga ühes tükis ja kogu nänniga olime kella kaheks kodus.

See oli meie NYC, loodan, et lugesite ikka lõpuni :P

Kallid,

- M -