... kui keegi või siis nagu minu puhul, kõik, hullu paanikat tekitasid seoses kortisooni süstiga selga, siis... tegelikult polnud see üldse valus. Mitte et mõte suurest hobusenõelast otse selgroo vahele juba ise paanikat ei põhjustaks, aga jah, tegelikult valus polnud. Muidugi kindlasti mängis mingit rolli ka suur adrenaliini produtseerimine, sest ma olin vaimselt ette valmistanud ennast hullule protseduurile. Pool tundi, kaks arsti, kellest üks püüdis mind lõbustada samal ajal kui teine süstlaid selga toppis.
Siiamaani pole suurt muutust veel olnud - midagi ei valuta enam, see on minu jaoks positiivne :) Pärast nelja nädalat ishiast, kui enam midagi ei valuta -> äärmiselt positiivne tegelikult!!! Nüüd peab veel ainult disk nii palju tagasi liikuma, et saaksin jalas kõiki muskleid kontrollida ja neurokirurgi külastus vaid konsultatsiooniga piirduks ;)
Seega paar "Monika jala tantsu" oleksid siinkohal vajalikud!
Täna olin füsioteraapias, ma olen küll juba kaua kodunt ära, aga see tüüp, kes minuga tegeleb... arvan, et Berit oleks ka nõus natuke varvast valutama, kui selline tegelane appi tuleks :D Isiklike vaatluste kohaselt oli see ainus minust noorem noormees seal, muidu on kõik vanuseklassis 50+.
Niisiis, tantsukava, et mu jalg kaitsmiseks ja puhkuseks OK on! Aitäh! :)
Järgmine kord murder dinner siis Luksemburg... kunagi. Hetkel on vaja ka õppida, et ma siis ikka Fr. Dr. koju tuleksin 12. juunil! :P
Kallid,
M :)
No aga paki oma kena füsio siis kohvrisse, kui siia tuled ;)
ReplyDelete