... mis muutsid meie elu! :D
Või siis kui mitte nii dramaatiliselt asja kajastada, aga vahel on see siin suht dramaatiline... eriti kui Jörg leiab õigeks olevat hakata laulma, et "es ist 3 uhr morgens und ich weiß nicht wo ich bin" - oeh, iga kord saab ta siiski pilgu osaliseks mille peale see viisijupp kolmel juhul viiest natukeseks katkeb. Aga see ei tähenda, et siis natukese aja pärast ei tule midagi muud või Christian Venus uuesti. Vannitoast on tihtipeale kosta - now it rains more than ever... umbrella-ella-ella-ee-ee-ee - ta meil siin salalaulik vahel, mulle tundub. Igatahes tore teada, et meie perekonnas siis nüüd ka peale põhjamaiselt depresiivsete muusikute ka midagi muud lauldakse. Aga jah, vahel lihtsalt lambist mulle otsa vaadates öösel kella kolmest laulma hakates, tekkib küll tunne, et... oli seda nüüd siis jälle vaja.
Üks mis kindel, kui me samal lainel jätkame, siis varsti on naabrite mitte-lemmikute top 1 Sunrise Avenue ;) Eile tuli Amazonist tellitud "Live in Wonderland" DVD, mis oli otseloomulikult vaja kohe eile õhtul algusest lõpuni ära vaadata. Algne plaan, et läheme varem magama ning vaatame täna ka midagi - see ei toiminud, aga kes oleks uskunud, et see toimiks... Veendusime siiski, et meie kontsert oli palju parem ;)
Nüüd siis on õhtu käes ning saab näha, millised viisijupid siin täna jälle aktuaalsed on :) Ma ei virise, ausõna, lihtsalt iga kord kisub muige näole, kui viieminutiliste vahedega samu laule lauldakse. Varem oli siin kuidagi niipalju vaiksem, ainult vahetevahel oli kuulda midagi - Alexander the Great - või mõnest muust selliselt loost :)
Kalli-kalli,
- M, muusikalembese abikaasaga -
21/11/2007
19/11/2007
Hinterzarten - Titisee... tehtud!
Laupäeval valmis otsus, et midagi asjalikku tuleb ometi ju pühapäevaga peale hakata, sest niisama maha magamine ei ole ka just kõige põnevam. Eriti kuna me seda juba laupäeval piisavalt praktiseerisime ;)
Et siis, pühapäev ja kell 6.00 ärkamine. Muidugi tuli see palju paremini välja kui need tööpäevahommikud, kus alarmile järgneb kuulus lause - weiter schlafen :) Aga ülesse me saime ning jõudsime 7.13 rongi peale. Otseloomulikult ei läinud asjad nii nagu vaja, et siis, millal enne on see nii olnud?! Piletiautomaat ei töötanud, ning kuna me pidime siit peatusest pearongijaama jõudma, siis Monika sõitis jänest. Kui rong kohale jõudis, oli Jörg siiski veendunud, et seal ei ole niikuinii kontrolli peal. Hmm, mina ei saa aru kuidas need loogikakäigud siin vahel lähevad. Aga igatahes ei olnud, yay! :)
Enne teise rongi peale ümber istumist saime mulle siis pileti ikka ka ning reis võis alata. Towards the wonderland... ehk siis talvesse! :) Mis on iseenesest suht vahva, kuna olime Hinterzartenis poole tunniga ning seal oli lund rohkem kui mina oleks arvanud. Igatahes vallid olid küll suured, mis tänavakoristus oli organiseerinud. Ei tundunud nüüd küll enam nii, et päriselt ka 30km võib sügisest selline südatalv saada. Aga temperatuur õnneks päris südatalvine ei olnud. Seegi hea.
Esimene vahepeatus meie matkal... Hinterzarteni rongijaama pagariäri, hehehe, me ei ole vist mitte kordagi käinud Hinterzartenis nii, et me sealt midagi ei osta :D Seekord siis schokocrossaint, yumm! :) Päev kvalifitseerus juba kui üks väga hea päev ;) Hakkasime siis oma tavalist teed pidi liikuma, ehk siis hüppetornide suunas. Kell oli 8.30 ning umm, Martin vist sellel kellaajal trenni ei tee... lootus jäi siis, et ehk Sven jalutab koeraga. See lootus suri ka varsti, kugi Jörg pakkus, et ma võiks üle küla karjuda "Sven", aga jah, teisel ju niigi närvid läbi, mis tast enam rohkem traumeerin.
Lõpuks jõudsime siis viitadeni ka, et Titisee kas 4.0 või 7.0km, valisime selle viimase. Esiteks sest tahtsime ikka natuke seal aega ka veeta ja teiseks, vähemalt Titisee poolt otsast on viidad vähemalt kilomeetri vältel näitamas, et Hinterzarten on 4.0km kaugusel.
Ühel hetkel sai küla otsa ning polnud ka viitasid enam, tore... siis me küsisime teed, tuli välja, et tegu oli vast et ühe viimase prantsuse turistiga külas, kes teadis vaid, et Titisee on ikka päris kaugel. No, aitäh! :) Ronisime siis ühest kohast lihtsalt ülesse mäkke ning natukese aja pärast ilmusid ka viidad tagasi. See mäkke ronimine ei ole ikka veel eriti minu teema, aga tundub, et asi läheb paremaks. Lootust on vähemalt ;) Ühel hetkel olime siiski üleval ning tee läks edasi suhteliselt laugelt. Titisee ilmus silmapiirile juba 3.5km pärast, ainult et meie rada läks ümber järve, seetõttu ka need lisakilomeetrid.
Kui ühel hetkel otsustasime, et otsime jälle neid viitasid, mis vahetevahel kaotsi läksid, siis umm... mina lähen mäest alla, vaatan iga puud... ja vaatan, mis Jörg teeb - istub lumes ja vehib kätega... oi-oi-oi, loodetavasti on ikka suurem loom kui jänes oli minu esimene mõte. Teine mõte oli, et miks tal kaamera ikka veel kotis on, aga siis tuli meelde, tal ei ole ju 400mm objektiivi, ehk siis ta ei teegi eeldatavasti pilti sellest, kes ennast seal kuskil metsas näitab... põhiline oli muidugi kätega vehkimine ning lumes istumine... ok, läksin siis ka, läbi põlvekõrguse lume, see oli vahva, nagu päris talv (ei, ma ei olnud tossudega, mul on matkasaapad, mu ainsad saapad hetkel :) ). Natukese aja pärast nägin minagi, et Jörg oli metsast kitse leidnud - mis on siinmail ju palju suurem sündmus kui Eestis. Igatahes tore. Kuna see kits meist eriti siiski välja ei teinud, otsustasime, et pole mõtet seal ju ka lõpmatuseni passida lisaks sellele - üks avastas, et tal on teksad märjad ;) Oeh :) Läksime siis edasi ning siis otsustas ka see kits, et igaks juhuks tuleks vist ikka eemalduda meist.
Alla jõudes nägime maailma suurima läbikäidavusega muuseumi... mis on avatud igal neljapäeval kolm tundi :D Sellest lausa pidi pilti tegema. Kauaks me siiski ei peatunud, sest kuskil hakkas koer haukuma ja silt oli, et siin on kuri koer. Pole ime, et siis ei saa rohkem muuseumit külastada ;)
Selleks hetkeks olid muidugi juba kõik turistid Titisees üles ärganud ning meie viimane etapp - ümber järve kõndimine - toimus turistigruppide saatel. Samuti Titisee ise oli täis turiste, kes mõmmikuid ning muidu nänni kokku ostsid, või siis juba ostnud olid ning tagasi hotelli suundusid.
Meie suundusime rongijaama, kell oli 11.36, rong läks 11.38. Just-just, õige rong läks. Sest esimene piletiautomaat, mille juurde me tormasime ei töötanud ning kuigi rongijuht meid nägi, sest me tormasime edasi nagu elevandid järgmine automaadi juurde - pilet käes, yay, aga rong läinud. Selle peale lendas paar mittepublitseeritavat saksakeelset fraasi ja kommentaar streigi kohta. Aga mis läinud, see läinud. Järgmine läks 12.08, mis tähendas, et linnast pidime bussiga koju tulema ikkagi, sest järgmisest rongist jäime maha. No jah, jõime siis sooja kohvi ja saiakest. Järgmine rong oli rahavast täis ning mul isiklikult oli tükk tegemist, et mitte magama jääda. See kella kuuene hommik hakkas mõjuma.
Päeva tipp oli muidugi see, kui kontroll tuli ja meid imestusega vaatas, kui Jörg oma kuukaardi ja minu pileti talle andis - pühapäeviti saab kuukaardiga ühe täiskasvanu ja neli last tasuta kaasa võtta. Õppetund, alati loe läbi, mis on kirjutatud pilteti tagaküljele, isegi kui see on loetamatu suurus... et siis, me oleksime ammu juba kodus olnud selle 11.38 rongiga ning raha oleks ka alles jäänud. Niipalju siis sellest.
Enne kahte olime kodus tagasi ning lõunauinak võis alati :) Päeva võis lugeda kordaläinuks ja lõpuks ometi olime selle siis ära teinud, et jala minna Hinterzartenist Titiseele :)
- M -
Et siis, pühapäev ja kell 6.00 ärkamine. Muidugi tuli see palju paremini välja kui need tööpäevahommikud, kus alarmile järgneb kuulus lause - weiter schlafen :) Aga ülesse me saime ning jõudsime 7.13 rongi peale. Otseloomulikult ei läinud asjad nii nagu vaja, et siis, millal enne on see nii olnud?! Piletiautomaat ei töötanud, ning kuna me pidime siit peatusest pearongijaama jõudma, siis Monika sõitis jänest. Kui rong kohale jõudis, oli Jörg siiski veendunud, et seal ei ole niikuinii kontrolli peal. Hmm, mina ei saa aru kuidas need loogikakäigud siin vahel lähevad. Aga igatahes ei olnud, yay! :)
Enne teise rongi peale ümber istumist saime mulle siis pileti ikka ka ning reis võis alata. Towards the wonderland... ehk siis talvesse! :) Mis on iseenesest suht vahva, kuna olime Hinterzartenis poole tunniga ning seal oli lund rohkem kui mina oleks arvanud. Igatahes vallid olid küll suured, mis tänavakoristus oli organiseerinud. Ei tundunud nüüd küll enam nii, et päriselt ka 30km võib sügisest selline südatalv saada. Aga temperatuur õnneks päris südatalvine ei olnud. Seegi hea.
Esimene vahepeatus meie matkal... Hinterzarteni rongijaama pagariäri, hehehe, me ei ole vist mitte kordagi käinud Hinterzartenis nii, et me sealt midagi ei osta :D Seekord siis schokocrossaint, yumm! :) Päev kvalifitseerus juba kui üks väga hea päev ;) Hakkasime siis oma tavalist teed pidi liikuma, ehk siis hüppetornide suunas. Kell oli 8.30 ning umm, Martin vist sellel kellaajal trenni ei tee... lootus jäi siis, et ehk Sven jalutab koeraga. See lootus suri ka varsti, kugi Jörg pakkus, et ma võiks üle küla karjuda "Sven", aga jah, teisel ju niigi närvid läbi, mis tast enam rohkem traumeerin.
Lõpuks jõudsime siis viitadeni ka, et Titisee kas 4.0 või 7.0km, valisime selle viimase. Esiteks sest tahtsime ikka natuke seal aega ka veeta ja teiseks, vähemalt Titisee poolt otsast on viidad vähemalt kilomeetri vältel näitamas, et Hinterzarten on 4.0km kaugusel.
Ühel hetkel sai küla otsa ning polnud ka viitasid enam, tore... siis me küsisime teed, tuli välja, et tegu oli vast et ühe viimase prantsuse turistiga külas, kes teadis vaid, et Titisee on ikka päris kaugel. No, aitäh! :) Ronisime siis ühest kohast lihtsalt ülesse mäkke ning natukese aja pärast ilmusid ka viidad tagasi. See mäkke ronimine ei ole ikka veel eriti minu teema, aga tundub, et asi läheb paremaks. Lootust on vähemalt ;) Ühel hetkel olime siiski üleval ning tee läks edasi suhteliselt laugelt. Titisee ilmus silmapiirile juba 3.5km pärast, ainult et meie rada läks ümber järve, seetõttu ka need lisakilomeetrid.
Kui ühel hetkel otsustasime, et otsime jälle neid viitasid, mis vahetevahel kaotsi läksid, siis umm... mina lähen mäest alla, vaatan iga puud... ja vaatan, mis Jörg teeb - istub lumes ja vehib kätega... oi-oi-oi, loodetavasti on ikka suurem loom kui jänes oli minu esimene mõte. Teine mõte oli, et miks tal kaamera ikka veel kotis on, aga siis tuli meelde, tal ei ole ju 400mm objektiivi, ehk siis ta ei teegi eeldatavasti pilti sellest, kes ennast seal kuskil metsas näitab... põhiline oli muidugi kätega vehkimine ning lumes istumine... ok, läksin siis ka, läbi põlvekõrguse lume, see oli vahva, nagu päris talv (ei, ma ei olnud tossudega, mul on matkasaapad, mu ainsad saapad hetkel :) ). Natukese aja pärast nägin minagi, et Jörg oli metsast kitse leidnud - mis on siinmail ju palju suurem sündmus kui Eestis. Igatahes tore. Kuna see kits meist eriti siiski välja ei teinud, otsustasime, et pole mõtet seal ju ka lõpmatuseni passida lisaks sellele - üks avastas, et tal on teksad märjad ;) Oeh :) Läksime siis edasi ning siis otsustas ka see kits, et igaks juhuks tuleks vist ikka eemalduda meist.
Alla jõudes nägime maailma suurima läbikäidavusega muuseumi... mis on avatud igal neljapäeval kolm tundi :D Sellest lausa pidi pilti tegema. Kauaks me siiski ei peatunud, sest kuskil hakkas koer haukuma ja silt oli, et siin on kuri koer. Pole ime, et siis ei saa rohkem muuseumit külastada ;)
Selleks hetkeks olid muidugi juba kõik turistid Titisees üles ärganud ning meie viimane etapp - ümber järve kõndimine - toimus turistigruppide saatel. Samuti Titisee ise oli täis turiste, kes mõmmikuid ning muidu nänni kokku ostsid, või siis juba ostnud olid ning tagasi hotelli suundusid.
Meie suundusime rongijaama, kell oli 11.36, rong läks 11.38. Just-just, õige rong läks. Sest esimene piletiautomaat, mille juurde me tormasime ei töötanud ning kuigi rongijuht meid nägi, sest me tormasime edasi nagu elevandid järgmine automaadi juurde - pilet käes, yay, aga rong läinud. Selle peale lendas paar mittepublitseeritavat saksakeelset fraasi ja kommentaar streigi kohta. Aga mis läinud, see läinud. Järgmine läks 12.08, mis tähendas, et linnast pidime bussiga koju tulema ikkagi, sest järgmisest rongist jäime maha. No jah, jõime siis sooja kohvi ja saiakest. Järgmine rong oli rahavast täis ning mul isiklikult oli tükk tegemist, et mitte magama jääda. See kella kuuene hommik hakkas mõjuma.
Päeva tipp oli muidugi see, kui kontroll tuli ja meid imestusega vaatas, kui Jörg oma kuukaardi ja minu pileti talle andis - pühapäeviti saab kuukaardiga ühe täiskasvanu ja neli last tasuta kaasa võtta. Õppetund, alati loe läbi, mis on kirjutatud pilteti tagaküljele, isegi kui see on loetamatu suurus... et siis, me oleksime ammu juba kodus olnud selle 11.38 rongiga ning raha oleks ka alles jäänud. Niipalju siis sellest.
Enne kahte olime kodus tagasi ning lõunauinak võis alati :) Päeva võis lugeda kordaläinuks ja lõpuks ometi olime selle siis ära teinud, et jala minna Hinterzartenist Titiseele :)
- M -
17/11/2007
Sunrise Avenue - gut gemacht :)
Just-just, see pidi ju varem või hiljem ka siia jõudma. Ning ikka parem varem kui hiljem :)
Sunrise Avenue kontsert eile Prattelnis, millega kaasnes mitte just kõige täiuslikum päev. Aga kõik lõppes väääga hästi, nii et hea seegi. Esiteks, kui juba hommikust pihta hakata, siis sellel hetkel kui ma silmad lahti tegin, mis ei olnud taaskord mitte just kõige varasem hommikutund, siis... umm... mu pea valutas ja kurk oli täiesti paistes. Alguses ma ei saanud arugi, et millest see nüüd tuli, aga siis tuli välja tõde selle kohta kuidas alati tark ja taibukas poiss, Jörg, oli öösel arvanud, et meil on magamistoas liiga soe ning keeras radiaatori kinni. No jah, ärkamise hetkel oli see tuba kõike muud kui soe enam... ning eks see oli seda juba mõni varasemgi tund, et siis jah, vaat kui tore niimoodi, kohe tekkis tahtmine poodi minna ja siis veel õhtul kontserdile või siis umm - aspiriin ja tagasi voodisse? Aga asjatoimetused ootasid tegemist - poodi kõigepealt. Kus läks oodatust palju rohkem aega, aga osaliselt ka seetõttu, et meil ei olnud päris korralikku plaani, mida osta... ning kui meil on improviseerimisvõimalusi, siis lähebki üldjuhul kaua. Nüüd on jälle Lindt majas, see oli muidugi kõige vajalikum ost kogu ostukäru peale ;)
Pärast poodi oli mul ikka veel tunne, et tahaks tagasi sooja teki alla, mis selleks hetkeks ei olnud ju enam isegi soe, aga mul oli tunne, et minu kehatemperatuur on tõusnud. Yay, et siis palavik ka veel. This is the end... aga ei, sest siis "oli vaja" minna Burger Kingi, hehehehe... vaja ei olnud, aga tahtsime. Sooduskupong tasku ning autoga teele. Burgerid nauditud ning kodus tagasi, otsustasime, et tunnikese võiks nüüd ikka veel magada enne suurt sõitu ning õhtut. Minu puhul ei tulnud see kella peale magama jäämine hästi välja... ma siis tõusin ülesse ja tegin endale teed sidruniga, mis lõpuks maitses nagu kuum sidrun (võib-olla sellepärast, et ma pistsin sinna pool sidrunit sisse ka)... aga ei midagi, mida üks korralik annus suhkrut ei suutnud päästa :D Ja siis juhtus muidugi see, mis meiega alati juhtub kui kuskile minek on. Ehk siis, Monika ja Jörg avastasid ühel hetkel, et nad on etteplaneeritud graafikust maas :D Me ei suuda kunagi ikka endale seatud ajapiirangutest kinni pidada. Igatahes kella kuueks me siis ikkagi jõudsime vanemate juurde ning natuke pärast kuut saime isegi Mercedesele hääled sisse - 60 franki tankimiseks taskusse ning sõit võis alata. Esimene vahepeatus - kodu - sest Jörg unustas meie frangid maha :D Hea, et seekord siis minu pass kaasas oli, ennegi on ju värisevi südami siin piiri ületatud, sest ei ole ühtegi isikut tõendavat dokumenti kaasas (tavaliselt see väriseva südame faas tekkib küll alles tagasitulles, sest sinna minnes pole meeleski, et midagi maha on jäänud :D). Kõigepealt pidin ma kümme minutit kuulama virisemist teemal, et see auto ei ole ikka hea - dumpsti-dum... ma püüdsin ignoreerida ning kirjutasin kogu selle kärss-on-kärnas-ja-maa-on-külmand minutid selle arvele, et ta vaeseke alles tõusis ülesse pool tundi tagasi. Õnneks läks see varsti üle ka :)
Õhtu kontserdiväline nael oli muidugi see, et meil oli küll 60 franki tankimiseks kaasas, aga umm... bensiiniluuk oli kinni külmunud :D Miks-oo-miks peavad sellised asjad alati siis juhtuma, kui nad juhtuma ei peaks... Kuna Prattelnisse jõudes sõitsime juba põhimõtteliselt põleva tulega, siis püüdsime teist lahti muukida bensiinijaamas, kuid tulemusteta. Et siis, jah, ok, proovime pärast veel, lootus sureb viimasena :)
Otseloomulikult kontserdipaika jõudes olime me umbes 40 minutit liiga hilja kohal. Ei, mitte 40 minutit peale kontserdi algust, vaid peale uste avamist. Aga see oli juba liiga hilja. Sest plaan oli ju taaskord joped autosse jätta ning ruttu sisse saada, aga umm... minu palavikuline seisund ning see tibide hord sundisid meid siiski joped selga panema. Kõht oli natuke tühi, mis tähendas, et sõime siis seal väljas järjekorras külmetades (oli juba miinuskraadide aeg) õuna. Külma õuna. Oo jaa, mul oli nii hea olla pärast, huul oli õhtu lõpuks ka veel katki :( Kui olime põhjalikult läbi otsitud, siis järgmine etapp oli vähemalt minu jaoks WC järjekorras seismine... sest jah, me ei olnud vist just tüüpilised Sunrise Avenue fännid. Isegi mina tundsin seal järjekorras end nii vanana ja kiiresti sain aru, et mul on ikka tunduvalt väiksem make-up arsenal kodus kui kõigil nendel 16-aastastel, kes seal õlut jõid ning diskuteerisid teemal - Samu on ikka nii nunnu. Oeh, Samu on ju nii vana ka :D Aga see oli vaid minu mõte :)
Järgmine asi, mis teha tuli - vaja leida nurk, kuhu oma jope panna, sest garderoobi seal ei olnud. Pärast mõningast otsimist leidsime, et esimise rea piirde peale saab ka. Väga hea. Nii me siis positsioneerisime ennast sinna kõlarite ette peaaegu esimesse ritta. Suhteliselt hea koht.
Natuke pärast kaheksat läks lahti - soojendusega siis. Soojendusnoormees, või kuidas iganes ma teda kutsuma pean... ehm, alguses küll mind ei soojendanud... ma ei mõistnud sõnagi, mis ta laulab. Mitte sellepärast, et minu saksa keele oskus siin paranenud pole, vaid et tal oli võimatu diktsioon. Aga pärast paari lugu sai ta ennast soojaks lauldud ning siis toimis ka rahva soojendamine :) Enesereklaami korras rippus üleval ka plakat - Christian Venus www.christianvenus.de. Ma arvan, et mul on vähemalt üks sõbranna, kes sellele noormehele pilku heites veel teisegi pilgu heidab ;) Muidu oli hr. Venus täitsa ok, kui ta vaid oma püksid oleks natuke kõrgemale tõstnud, kippusid teised ikka kohe liiga palju paljastama vahepeal. Aga ma tean, see oli kindlasti nii mõeldud. 16-aastaste puhul see trikk vist toimis isegi.
Natuke pärast üheksat hakkas siis see, mille pärast päriselt ka raha makstud sai. Ning võib öelda, et see raha läks täiesti 100% õigesse kohta. Show oli kogu raha eest ning järgmine kord uuesti, iga kell :) Vahva oli ka see, et keegi ei elanud seljas, suhteliselt tsiviliseeritud noored neiud olid seal, niimoodi võiks ju alati olla. Vahva oli ka see, et enamus neist teadis vaid nelja lugu ning ülejäänute ajal toimus lihtsalt kiljumine ;) Enamus tegi niikuinii koguaeg oma mobiilidega pilte, Samu on ju niiiii nunnu ;) Eks ole... Kogu bänd oli vahva, uus kitarrist vähemalt meie arust sobib bändi väga hästi, nii et goooo Riku (need soome nimed, lihtsalt kisub muige suule :D), sul on meie heakskiit. Kuna Samu isa on sakslane, siis mingil määral toimus suhtlus saksa keeles publikuga, aga enamuses siiski inglise keeles koos lühikeste saksakeelsete fraasidega nagu nt - gut gemacht :) Sellisel tasemel oskan midagi kahte keelt suurepäraselt kombineerida ;) Kontsert oli pea kaks tundi ning enamus ajast rokiti ikka 100-ga või kuidas iganes need popid ja noortepärased väljendid nüüdsel ajal on. Igaühel oli oma soolokava ka, mis andis nii mõndagi juurde. Naljakaim hetk meie jaoks oli siis kui Samu pakkus välja, et laulda ikka hitte ka. Kõigepealt siis Britney "Oops, I did it again" ja siis tuli mingi meloodia, mida meie Jörgiga polnud eluski kuulnud, aga absoluutselt kõik tibid teadsid sõnu... hehehe, tundsime ennast popmuusika võhikutena top 1 ja top 2. Nii juhtub kui sa ei tea "Umbrella" lugu... aga me ei tunne ennast eriti puudutatuna, sest jah, see laul tundus meile ikkagi väga hmmm, misasja? ;) Umbrella - ella - ella...? Järgmine on Raincoat - coat - coat, või?
Video on siin.
Pärast kahetunnist kontserti ostustasime, et jääme ka siis vapralt autogramme ootama, kuna meil oli infot, et neid on igal kontserdil siiani jagatud. Ootasime siis hallis sees, sest õues möllasid miinuskraadid ning minu peavalu rokkis edasi veel sajaga, millele oli lisandunud häälekadu ning Mati trügis ka juba ligi... Ainus ehk "pluss" sellel, et me sees ootasime oli see, et me oleme nüüd 10 frangi võrra vaesemad, 5 minu võtmehoidja eest ning 5 Jörgi Red Bulli eest (oo jaa, see jälle, ja elektrijänese staadium saabus varsti). Samuti veel suurema plussina võib välja tuua, et meil on nüüd Christian Venuse autogramm, pühendusega ja puha ;) Mhm, kui ta kunagi kuulsaks saab, siis meil on tulevaste fännide ees tohutu edumaa. Alguses muidugi pidime kõvasti arutama, kas see tüüp seal leti ääres üldse on tema? :D Nii palju siis jah, sellest.
Otsustasime siis lõpuks, et läheme välja ja vaatame need tuuribussid ka üle ikka. Otseloomulikult olime me ilma jäänud kogu "äktsionist", sest seal käis põhiline kiljumine... Ning fotoaparaadite välgud muudkui sähvisid. Meie, suured fännid, otsustasime ka siis järele vaadata, äkki saab ikka autogrammi. Kuna see bussi ala oli eraldatud kõrge metallvõrega, siis tekkis sihuke loomaaia tunne. Et siis nemad on eksemplaarid ja nii nunnud, et vaja pilti teha. Samuti oli see mingi valli peal, need tibid, kes ennast sinna võrede ümber põiminud olid, neil oli muidugi lihtsam üleval püsida. Kui ma siis julgesin ka enda käpa korraks ühe tühja koha peale panna, siis järgmine hetk hüppas keegi sinna otsa, nii et siitpoolt lendas selline eestikeelne sõna, et selle hääletooni peale tibi vähemalt vaatas, millega ta hakkama oli saanud. No-mida-iganes. Mõtlesime välja uue taktika, mis peab juba ette mainima, et töötas 110% ;) Müüsime Jörgi kui vähemust ehk siis meesfänni. Ta sai kolm autogrammi niikui nihuti, sest oli võimeline tegema natuke tõsisemalt võetavamat häält kui ülejäänud seltskond ;) Mina hoidsin siis targasti tahaplaanile, sest elu oli mulle armas. Mingil hetkel tuli siis Samu, või Saaa-muuu (nagu kõik kiljusid) ka välja, oeh... hakkas teine valest otsast autogramme andma. Ma siis mängsin Jörgile jalatuge, sest seal kallaku peal oli tal raske seista. Samuti mängisin ma eriagent Astashov-Frauenhofferit ning käisin vaatamas kaugele neidude lemmik jõudnud on, kui ma siis tagasi hakkasin minema, ilma et ma kellelegi oleks kasvõi natukene vastu läinud või midagi kobisenud kellegi loomaliku käitumise pärast (eelnev kontserdi tsiviliseeritus, see oli ammu unustatud!) - astus mingi (mõttetu) tibi mina ei tea kas meelga või mitte (aga arvan, et ikka meelega, sest mul oli ju telefon käes, et ka ehk mõni pilt teha). Sealkohal lendas taaskord üks tore sõna, sest mul oli tunne, et mul varbad purunesid sel hetkel tuhandeks killuks... mul ei ole ju ikka veel talvesaapaid ja tossudes olid mu varbad totaalselt ära külmunud. Polnud siis muud kui läksin suure kaarega Jörgi juurde tagasi, kaebasin ära, kirusime veel pool tundi seda loomaaeda seal. Aga ära tasus, ühel hetkel astus Jörg lihtsalt mingite tibide vahele ja suurema ning kõvema häälega küsis ka autogrammi. Monikale ja Jörgile. Mille me ka muidugi saime, nii et meie albumikaanel on nüüd - Monikalle ja Jörgille, HYVA - ning kõigi autogrammid, peale trummari. Lõpuks ometi sai koju.
Mitte päris siiski, sest koju tuli ju ikkagi veel sõita :D Selle tühja paagiga autoga, millel nüüd see tuli lausa seal kohe füüsiliselt mitte põhimõtteliselt enam põles. Tore-tore. Proovisin korra veel avada seda kaant ja ohoo imet see tuli lahti. Et siis umm, kust me kell 1 öösel (oo jaa me olime autogrammide pärast seal 2h ;) ) bensiini veel saame. Esimeses bensiinijaamas ei võtnud automaat sularaha, toooo-reeee . Järgmises siiski saime ning kojusõit võis alata. Läks teine päris kiiresti ning kahest olime juba valmis Matit vastu võtma. Seekord siis nii, et radiaator oli kasutusel kui funktsioneeriv küttekeha.
Olime väsinud, külmunud, kuid see eest õnnelikud :) Ning järgmine kord läheme kindlasti uuesti! :)
- M -
Sunrise Avenue kontsert eile Prattelnis, millega kaasnes mitte just kõige täiuslikum päev. Aga kõik lõppes väääga hästi, nii et hea seegi. Esiteks, kui juba hommikust pihta hakata, siis sellel hetkel kui ma silmad lahti tegin, mis ei olnud taaskord mitte just kõige varasem hommikutund, siis... umm... mu pea valutas ja kurk oli täiesti paistes. Alguses ma ei saanud arugi, et millest see nüüd tuli, aga siis tuli välja tõde selle kohta kuidas alati tark ja taibukas poiss, Jörg, oli öösel arvanud, et meil on magamistoas liiga soe ning keeras radiaatori kinni. No jah, ärkamise hetkel oli see tuba kõike muud kui soe enam... ning eks see oli seda juba mõni varasemgi tund, et siis jah, vaat kui tore niimoodi, kohe tekkis tahtmine poodi minna ja siis veel õhtul kontserdile või siis umm - aspiriin ja tagasi voodisse? Aga asjatoimetused ootasid tegemist - poodi kõigepealt. Kus läks oodatust palju rohkem aega, aga osaliselt ka seetõttu, et meil ei olnud päris korralikku plaani, mida osta... ning kui meil on improviseerimisvõimalusi, siis lähebki üldjuhul kaua. Nüüd on jälle Lindt majas, see oli muidugi kõige vajalikum ost kogu ostukäru peale ;)
Pärast poodi oli mul ikka veel tunne, et tahaks tagasi sooja teki alla, mis selleks hetkeks ei olnud ju enam isegi soe, aga mul oli tunne, et minu kehatemperatuur on tõusnud. Yay, et siis palavik ka veel. This is the end... aga ei, sest siis "oli vaja" minna Burger Kingi, hehehehe... vaja ei olnud, aga tahtsime. Sooduskupong tasku ning autoga teele. Burgerid nauditud ning kodus tagasi, otsustasime, et tunnikese võiks nüüd ikka veel magada enne suurt sõitu ning õhtut. Minu puhul ei tulnud see kella peale magama jäämine hästi välja... ma siis tõusin ülesse ja tegin endale teed sidruniga, mis lõpuks maitses nagu kuum sidrun (võib-olla sellepärast, et ma pistsin sinna pool sidrunit sisse ka)... aga ei midagi, mida üks korralik annus suhkrut ei suutnud päästa :D Ja siis juhtus muidugi see, mis meiega alati juhtub kui kuskile minek on. Ehk siis, Monika ja Jörg avastasid ühel hetkel, et nad on etteplaneeritud graafikust maas :D Me ei suuda kunagi ikka endale seatud ajapiirangutest kinni pidada. Igatahes kella kuueks me siis ikkagi jõudsime vanemate juurde ning natuke pärast kuut saime isegi Mercedesele hääled sisse - 60 franki tankimiseks taskusse ning sõit võis alata. Esimene vahepeatus - kodu - sest Jörg unustas meie frangid maha :D Hea, et seekord siis minu pass kaasas oli, ennegi on ju värisevi südami siin piiri ületatud, sest ei ole ühtegi isikut tõendavat dokumenti kaasas (tavaliselt see väriseva südame faas tekkib küll alles tagasitulles, sest sinna minnes pole meeleski, et midagi maha on jäänud :D). Kõigepealt pidin ma kümme minutit kuulama virisemist teemal, et see auto ei ole ikka hea - dumpsti-dum... ma püüdsin ignoreerida ning kirjutasin kogu selle kärss-on-kärnas-ja-maa-on-külmand minutid selle arvele, et ta vaeseke alles tõusis ülesse pool tundi tagasi. Õnneks läks see varsti üle ka :)
Õhtu kontserdiväline nael oli muidugi see, et meil oli küll 60 franki tankimiseks kaasas, aga umm... bensiiniluuk oli kinni külmunud :D Miks-oo-miks peavad sellised asjad alati siis juhtuma, kui nad juhtuma ei peaks... Kuna Prattelnisse jõudes sõitsime juba põhimõtteliselt põleva tulega, siis püüdsime teist lahti muukida bensiinijaamas, kuid tulemusteta. Et siis, jah, ok, proovime pärast veel, lootus sureb viimasena :)
Otseloomulikult kontserdipaika jõudes olime me umbes 40 minutit liiga hilja kohal. Ei, mitte 40 minutit peale kontserdi algust, vaid peale uste avamist. Aga see oli juba liiga hilja. Sest plaan oli ju taaskord joped autosse jätta ning ruttu sisse saada, aga umm... minu palavikuline seisund ning see tibide hord sundisid meid siiski joped selga panema. Kõht oli natuke tühi, mis tähendas, et sõime siis seal väljas järjekorras külmetades (oli juba miinuskraadide aeg) õuna. Külma õuna. Oo jaa, mul oli nii hea olla pärast, huul oli õhtu lõpuks ka veel katki :( Kui olime põhjalikult läbi otsitud, siis järgmine etapp oli vähemalt minu jaoks WC järjekorras seismine... sest jah, me ei olnud vist just tüüpilised Sunrise Avenue fännid. Isegi mina tundsin seal järjekorras end nii vanana ja kiiresti sain aru, et mul on ikka tunduvalt väiksem make-up arsenal kodus kui kõigil nendel 16-aastastel, kes seal õlut jõid ning diskuteerisid teemal - Samu on ikka nii nunnu. Oeh, Samu on ju nii vana ka :D Aga see oli vaid minu mõte :)
Järgmine asi, mis teha tuli - vaja leida nurk, kuhu oma jope panna, sest garderoobi seal ei olnud. Pärast mõningast otsimist leidsime, et esimise rea piirde peale saab ka. Väga hea. Nii me siis positsioneerisime ennast sinna kõlarite ette peaaegu esimesse ritta. Suhteliselt hea koht.
Natuke pärast kaheksat läks lahti - soojendusega siis. Soojendusnoormees, või kuidas iganes ma teda kutsuma pean... ehm, alguses küll mind ei soojendanud... ma ei mõistnud sõnagi, mis ta laulab. Mitte sellepärast, et minu saksa keele oskus siin paranenud pole, vaid et tal oli võimatu diktsioon. Aga pärast paari lugu sai ta ennast soojaks lauldud ning siis toimis ka rahva soojendamine :) Enesereklaami korras rippus üleval ka plakat - Christian Venus www.christianvenus.de. Ma arvan, et mul on vähemalt üks sõbranna, kes sellele noormehele pilku heites veel teisegi pilgu heidab ;) Muidu oli hr. Venus täitsa ok, kui ta vaid oma püksid oleks natuke kõrgemale tõstnud, kippusid teised ikka kohe liiga palju paljastama vahepeal. Aga ma tean, see oli kindlasti nii mõeldud. 16-aastaste puhul see trikk vist toimis isegi.
Natuke pärast üheksat hakkas siis see, mille pärast päriselt ka raha makstud sai. Ning võib öelda, et see raha läks täiesti 100% õigesse kohta. Show oli kogu raha eest ning järgmine kord uuesti, iga kell :) Vahva oli ka see, et keegi ei elanud seljas, suhteliselt tsiviliseeritud noored neiud olid seal, niimoodi võiks ju alati olla. Vahva oli ka see, et enamus neist teadis vaid nelja lugu ning ülejäänute ajal toimus lihtsalt kiljumine ;) Enamus tegi niikuinii koguaeg oma mobiilidega pilte, Samu on ju niiiii nunnu ;) Eks ole... Kogu bänd oli vahva, uus kitarrist vähemalt meie arust sobib bändi väga hästi, nii et goooo Riku (need soome nimed, lihtsalt kisub muige suule :D), sul on meie heakskiit. Kuna Samu isa on sakslane, siis mingil määral toimus suhtlus saksa keeles publikuga, aga enamuses siiski inglise keeles koos lühikeste saksakeelsete fraasidega nagu nt - gut gemacht :) Sellisel tasemel oskan midagi kahte keelt suurepäraselt kombineerida ;) Kontsert oli pea kaks tundi ning enamus ajast rokiti ikka 100-ga või kuidas iganes need popid ja noortepärased väljendid nüüdsel ajal on. Igaühel oli oma soolokava ka, mis andis nii mõndagi juurde. Naljakaim hetk meie jaoks oli siis kui Samu pakkus välja, et laulda ikka hitte ka. Kõigepealt siis Britney "Oops, I did it again" ja siis tuli mingi meloodia, mida meie Jörgiga polnud eluski kuulnud, aga absoluutselt kõik tibid teadsid sõnu... hehehe, tundsime ennast popmuusika võhikutena top 1 ja top 2. Nii juhtub kui sa ei tea "Umbrella" lugu... aga me ei tunne ennast eriti puudutatuna, sest jah, see laul tundus meile ikkagi väga hmmm, misasja? ;) Umbrella - ella - ella...? Järgmine on Raincoat - coat - coat, või?
Video on siin.
Pärast kahetunnist kontserti ostustasime, et jääme ka siis vapralt autogramme ootama, kuna meil oli infot, et neid on igal kontserdil siiani jagatud. Ootasime siis hallis sees, sest õues möllasid miinuskraadid ning minu peavalu rokkis edasi veel sajaga, millele oli lisandunud häälekadu ning Mati trügis ka juba ligi... Ainus ehk "pluss" sellel, et me sees ootasime oli see, et me oleme nüüd 10 frangi võrra vaesemad, 5 minu võtmehoidja eest ning 5 Jörgi Red Bulli eest (oo jaa, see jälle, ja elektrijänese staadium saabus varsti). Samuti veel suurema plussina võib välja tuua, et meil on nüüd Christian Venuse autogramm, pühendusega ja puha ;) Mhm, kui ta kunagi kuulsaks saab, siis meil on tulevaste fännide ees tohutu edumaa. Alguses muidugi pidime kõvasti arutama, kas see tüüp seal leti ääres üldse on tema? :D Nii palju siis jah, sellest.
Otsustasime siis lõpuks, et läheme välja ja vaatame need tuuribussid ka üle ikka. Otseloomulikult olime me ilma jäänud kogu "äktsionist", sest seal käis põhiline kiljumine... Ning fotoaparaadite välgud muudkui sähvisid. Meie, suured fännid, otsustasime ka siis järele vaadata, äkki saab ikka autogrammi. Kuna see bussi ala oli eraldatud kõrge metallvõrega, siis tekkis sihuke loomaaia tunne. Et siis nemad on eksemplaarid ja nii nunnud, et vaja pilti teha. Samuti oli see mingi valli peal, need tibid, kes ennast sinna võrede ümber põiminud olid, neil oli muidugi lihtsam üleval püsida. Kui ma siis julgesin ka enda käpa korraks ühe tühja koha peale panna, siis järgmine hetk hüppas keegi sinna otsa, nii et siitpoolt lendas selline eestikeelne sõna, et selle hääletooni peale tibi vähemalt vaatas, millega ta hakkama oli saanud. No-mida-iganes. Mõtlesime välja uue taktika, mis peab juba ette mainima, et töötas 110% ;) Müüsime Jörgi kui vähemust ehk siis meesfänni. Ta sai kolm autogrammi niikui nihuti, sest oli võimeline tegema natuke tõsisemalt võetavamat häält kui ülejäänud seltskond ;) Mina hoidsin siis targasti tahaplaanile, sest elu oli mulle armas. Mingil hetkel tuli siis Samu, või Saaa-muuu (nagu kõik kiljusid) ka välja, oeh... hakkas teine valest otsast autogramme andma. Ma siis mängsin Jörgile jalatuge, sest seal kallaku peal oli tal raske seista. Samuti mängisin ma eriagent Astashov-Frauenhofferit ning käisin vaatamas kaugele neidude lemmik jõudnud on, kui ma siis tagasi hakkasin minema, ilma et ma kellelegi oleks kasvõi natukene vastu läinud või midagi kobisenud kellegi loomaliku käitumise pärast (eelnev kontserdi tsiviliseeritus, see oli ammu unustatud!) - astus mingi (mõttetu) tibi mina ei tea kas meelga või mitte (aga arvan, et ikka meelega, sest mul oli ju telefon käes, et ka ehk mõni pilt teha). Sealkohal lendas taaskord üks tore sõna, sest mul oli tunne, et mul varbad purunesid sel hetkel tuhandeks killuks... mul ei ole ju ikka veel talvesaapaid ja tossudes olid mu varbad totaalselt ära külmunud. Polnud siis muud kui läksin suure kaarega Jörgi juurde tagasi, kaebasin ära, kirusime veel pool tundi seda loomaaeda seal. Aga ära tasus, ühel hetkel astus Jörg lihtsalt mingite tibide vahele ja suurema ning kõvema häälega küsis ka autogrammi. Monikale ja Jörgile. Mille me ka muidugi saime, nii et meie albumikaanel on nüüd - Monikalle ja Jörgille, HYVA - ning kõigi autogrammid, peale trummari. Lõpuks ometi sai koju.
Mitte päris siiski, sest koju tuli ju ikkagi veel sõita :D Selle tühja paagiga autoga, millel nüüd see tuli lausa seal kohe füüsiliselt mitte põhimõtteliselt enam põles. Tore-tore. Proovisin korra veel avada seda kaant ja ohoo imet see tuli lahti. Et siis umm, kust me kell 1 öösel (oo jaa me olime autogrammide pärast seal 2h ;) ) bensiini veel saame. Esimeses bensiinijaamas ei võtnud automaat sularaha, toooo-reeee . Järgmises siiski saime ning kojusõit võis alata. Läks teine päris kiiresti ning kahest olime juba valmis Matit vastu võtma. Seekord siis nii, et radiaator oli kasutusel kui funktsioneeriv küttekeha.
Olime väsinud, külmunud, kuid see eest õnnelikud :) Ning järgmine kord läheme kindlasti uuesti! :)
- M -
15/11/2007
Tali tuleb ;)
No nii, täna hommikul see siis juhtus... midagi, mida pool perekonnast siin suure hirmuga kartis ning teine pool juba suurte lootustega igal hommikul näha lootis. Just nii - lumi! Mitte seal kaugemal ning kõrgemates kohtades, vaid meil siin - Freiburgis! Lumi, jeee! Nüüd tuleb varsti ju lausa isegi jõulutunne juba kallale. Eriti kui me neid piparkooke siin sööme vahelduva eduga ikka veel ;)
Iseenesest on ju lumi tore... aga, siis tulevad kõik need kohad, mis mõtlema panevad. Et siis, kas ei võinud veel paar päeva sellega oodata... Jörgi arust oleks igatahes veel nädalakese ju võinud ;) Jah, noh... loodetavasti siis täna rohkem päeva jooksul juurde ei saja, sest läks teine meil siin suvekummidega uisutama, võiks ikka ilusasti tagasi ka jõuda :) Kui ta kunagi täna üldse tagasi jõuab, sest Bahn streigib jälle :D Mis juhatab sisse meie järgmise probleemi, et homme vaja ju kuidagi Sunrise Avenuele saada. Just-just see on ikka tõsine probleem kui sellega nüüd midagi juhtuks. Ning siiamaani meil ei ole veel lahendust. Eile õhtul ilmateadet vaadates lubati Baselisse juba lund (ei midagi sellest, et see linn siin "tuhksuhkruseks" saab ;) ). Alati on ju võimalus, et läheme siis rongiga homme, aga kui õhtul jälle midagi ei sõida? :D Oeh, Jörgi töö juures laua all magamine ei ole vist kõige parem varuvariant. Hetkel on veel jooksvates võimalikest variantides vanematelt auto laenamine - nemad on meil mõtlevad inimesed ning panid juba kuu aega tagasi talvekummid autole alla (mitte, et meil kõnealuseid autojalavarje üldse olekski, sest siin ei saja ju kunagi lund?!). Aga ma mäletan selgelt kuidas mulle kunagi selle masina kohta öeldi, et see on ju nagu laev võrreldes meie igatpidi väikse Nissani kõrval - aga üheks õhtuks saksa lipulaev-autot omada ei oleks ju ka nii paha ;) Igatahes natuke jama on sellega siin nüüd... Üks mis kindel, mina ei lähe enam sellise mitte ilmaoludele vastava autoga sõitma, ühest täispöördest kunagi mägedes aitas juba :) Kuigi Berit leidis selle isegi tookord äärmiselt vahva elamuse olevat...
Muidu on nädal möödunud suhteliselt mittemidagiütlevalt... lihtsalt niisama. Integreerin siin ennast rohkem ühiskonda, mhm, ma olen rohkem TV vaadanud :D Et siis seda kuidas peremees panustab sellele, et joob kiiremini liitri vett kui tema labrador (samas stiilis siis kui koer) - otseloomulikult koer võitis veenva edumaaga, ts... ja kuidas kanamunasid palgi külge naelutada nii, et nad sinna ka pärast seisma jäävad ning gravitatsiooni mõjul alla ei kuku - peab siinkohal mainima, et sakslased on kas natuke naljakad või on neil lihtsalt väga omanäolisi liigieksemplare siin, kes TV kipuvad. Kokasaated on ikka veel väga IN asjad, nii et vaatasime seda ka kuidas võib võita 15000.- eest köögisisustuse kui kokkad parema shokolaadisuflee kui tippkokk. Meil igatahes tekkis tunne, et kui meil kunagi selline olukord oleks, siis me saaks kindlapeale majaomanikult pinda juurde ning naabrite elutuba oleks poole väikem :D Ei, ma ei ole avastanud midagi ülikultuurset, mida vaadata. Lihtsalt midagi vahvat ja kergestijälgitavat.
Reedel oli Jörgi isal sünnipäev, mitte õige sünnipäev vaid see päev kui kooki ja muidu hääd süüa sai, noh, see tähtsam päev meie otsast vaadatuna ;) Iseenesest oli päris vahva, eriti see osa päevast, mis eelnes koogile ja muule heale, sest meie vastutasime kingi eest, mis laste poolt tuleb. Oeh, teades meid, siis ei olnud meil veel reede kella 15.00 õiget ideed, et mida kinkida, pool kinki oli, aga see oli ikka suht niru niimoodi. Siis me muidugi jõudsimegi enam-vähem viimastena kohale, aga see eest koos väärika kingi ning lisaks ka veel küpsisetordiga (isa peaaegu et lemmik :) ). Algse plaani, et me läheme jala sinna ning säästame kütust (mis on ikka megakallis siin, hea isegi et lumi maha tuleb, siis me ei saa enam sõita = raha mõttetult raisata ;) ) - tuli maha matta, sest me ei tahtnud oma kuulsust alati-hiljaks-jääjatena süvendada ning lisaks kõigele oli kõht ka niiiii tühi juba.
Nädalavahetusse võib kirjutada ka meeletu edu Fantasy Premiershipis, kuigi jah, oleks võinud ju veel natuke paremini minna... aga ma olen kindel, et tarkade Rooney ostude poolest tuntud Jörg suudab antud mängijat veel mitmel korral osta-müüa :) Ning siis saabub kauaoodatud positsiooni taastamine tabeli tipus. Mitte et ma alahindaks teisi, aga info Furbose peatreeneri võimalikust vahetusest ei toonud kauaoodatud kestvat edu, või ehk on see vaid hetkeline nähtus. Jääme ootama edasisi mänge :)
Nüüd on siin juba lobisetud ka, nii et tõmban otsad kokku ja vaatan kuidas lund muudkui sajab ja sajab... mitte et see siiski oleks lumi-lumi, rohkem sihuke hea ettekujutus, laiast lumesajust on siin asi kaugel. Mis on hea, sest muidu peaks Jörg auto koju kas tõmbama või lükkama, kui ta muidugi kunagi siia üldse jõuab, sest Bahn streigib ju. Hehehe, ikka juhtuvad sellised asjad ühel ja samal päeval :)
Ach ja, eilne tsitaat pälvib ka päevatsitaadi tiitli. Kui võimaliku lumespekulatsioonide kohta siin reedeks juttu tehti, siis minu imestus oli suur ning oli ka põhjust, sest umm... mul ei ole talvesaapaid ju siin, sest siin ei pidavat ju kunagi lund sadama. Ehm... selle peale teatati, et see ei ole siiski vahemeremaa siin... ja mina veel lootsin... ts. Puhas petukaup, ma ütlen... :)
Kalli kõigile ning jõuludeni pole nii palju aega enam,
- M -
Iseenesest on ju lumi tore... aga, siis tulevad kõik need kohad, mis mõtlema panevad. Et siis, kas ei võinud veel paar päeva sellega oodata... Jörgi arust oleks igatahes veel nädalakese ju võinud ;) Jah, noh... loodetavasti siis täna rohkem päeva jooksul juurde ei saja, sest läks teine meil siin suvekummidega uisutama, võiks ikka ilusasti tagasi ka jõuda :) Kui ta kunagi täna üldse tagasi jõuab, sest Bahn streigib jälle :D Mis juhatab sisse meie järgmise probleemi, et homme vaja ju kuidagi Sunrise Avenuele saada. Just-just see on ikka tõsine probleem kui sellega nüüd midagi juhtuks. Ning siiamaani meil ei ole veel lahendust. Eile õhtul ilmateadet vaadates lubati Baselisse juba lund (ei midagi sellest, et see linn siin "tuhksuhkruseks" saab ;) ). Alati on ju võimalus, et läheme siis rongiga homme, aga kui õhtul jälle midagi ei sõida? :D Oeh, Jörgi töö juures laua all magamine ei ole vist kõige parem varuvariant. Hetkel on veel jooksvates võimalikest variantides vanematelt auto laenamine - nemad on meil mõtlevad inimesed ning panid juba kuu aega tagasi talvekummid autole alla (mitte, et meil kõnealuseid autojalavarje üldse olekski, sest siin ei saja ju kunagi lund?!). Aga ma mäletan selgelt kuidas mulle kunagi selle masina kohta öeldi, et see on ju nagu laev võrreldes meie igatpidi väikse Nissani kõrval - aga üheks õhtuks saksa lipulaev-autot omada ei oleks ju ka nii paha ;) Igatahes natuke jama on sellega siin nüüd... Üks mis kindel, mina ei lähe enam sellise mitte ilmaoludele vastava autoga sõitma, ühest täispöördest kunagi mägedes aitas juba :) Kuigi Berit leidis selle isegi tookord äärmiselt vahva elamuse olevat...
Muidu on nädal möödunud suhteliselt mittemidagiütlevalt... lihtsalt niisama. Integreerin siin ennast rohkem ühiskonda, mhm, ma olen rohkem TV vaadanud :D Et siis seda kuidas peremees panustab sellele, et joob kiiremini liitri vett kui tema labrador (samas stiilis siis kui koer) - otseloomulikult koer võitis veenva edumaaga, ts... ja kuidas kanamunasid palgi külge naelutada nii, et nad sinna ka pärast seisma jäävad ning gravitatsiooni mõjul alla ei kuku - peab siinkohal mainima, et sakslased on kas natuke naljakad või on neil lihtsalt väga omanäolisi liigieksemplare siin, kes TV kipuvad. Kokasaated on ikka veel väga IN asjad, nii et vaatasime seda ka kuidas võib võita 15000.- eest köögisisustuse kui kokkad parema shokolaadisuflee kui tippkokk. Meil igatahes tekkis tunne, et kui meil kunagi selline olukord oleks, siis me saaks kindlapeale majaomanikult pinda juurde ning naabrite elutuba oleks poole väikem :D Ei, ma ei ole avastanud midagi ülikultuurset, mida vaadata. Lihtsalt midagi vahvat ja kergestijälgitavat.
Reedel oli Jörgi isal sünnipäev, mitte õige sünnipäev vaid see päev kui kooki ja muidu hääd süüa sai, noh, see tähtsam päev meie otsast vaadatuna ;) Iseenesest oli päris vahva, eriti see osa päevast, mis eelnes koogile ja muule heale, sest meie vastutasime kingi eest, mis laste poolt tuleb. Oeh, teades meid, siis ei olnud meil veel reede kella 15.00 õiget ideed, et mida kinkida, pool kinki oli, aga see oli ikka suht niru niimoodi. Siis me muidugi jõudsimegi enam-vähem viimastena kohale, aga see eest koos väärika kingi ning lisaks ka veel küpsisetordiga (isa peaaegu et lemmik :) ). Algse plaani, et me läheme jala sinna ning säästame kütust (mis on ikka megakallis siin, hea isegi et lumi maha tuleb, siis me ei saa enam sõita = raha mõttetult raisata ;) ) - tuli maha matta, sest me ei tahtnud oma kuulsust alati-hiljaks-jääjatena süvendada ning lisaks kõigele oli kõht ka niiiii tühi juba.
Nädalavahetusse võib kirjutada ka meeletu edu Fantasy Premiershipis, kuigi jah, oleks võinud ju veel natuke paremini minna... aga ma olen kindel, et tarkade Rooney ostude poolest tuntud Jörg suudab antud mängijat veel mitmel korral osta-müüa :) Ning siis saabub kauaoodatud positsiooni taastamine tabeli tipus. Mitte et ma alahindaks teisi, aga info Furbose peatreeneri võimalikust vahetusest ei toonud kauaoodatud kestvat edu, või ehk on see vaid hetkeline nähtus. Jääme ootama edasisi mänge :)
Nüüd on siin juba lobisetud ka, nii et tõmban otsad kokku ja vaatan kuidas lund muudkui sajab ja sajab... mitte et see siiski oleks lumi-lumi, rohkem sihuke hea ettekujutus, laiast lumesajust on siin asi kaugel. Mis on hea, sest muidu peaks Jörg auto koju kas tõmbama või lükkama, kui ta muidugi kunagi siia üldse jõuab, sest Bahn streigib ju. Hehehe, ikka juhtuvad sellised asjad ühel ja samal päeval :)
Ach ja, eilne tsitaat pälvib ka päevatsitaadi tiitli. Kui võimaliku lumespekulatsioonide kohta siin reedeks juttu tehti, siis minu imestus oli suur ning oli ka põhjust, sest umm... mul ei ole talvesaapaid ju siin, sest siin ei pidavat ju kunagi lund sadama. Ehm... selle peale teatati, et see ei ole siiski vahemeremaa siin... ja mina veel lootsin... ts. Puhas petukaup, ma ütlen... :)
Kalli kõigile ning jõuludeni pole nii palju aega enam,
- M -
06/11/2007
Sulg on teravaks ihutud ;)
Hehe, ja mis ma nüüd selle sulega siin pihta hakkan? Tuleb teine ikka nüüd ikka kuskile ära panna ning oma trükkimisoskust näidata ;)
Ei, tegelikult oli kohe täiesti plaan kirjutada natuke siin selle nädala alguses. Ja teisipäev klassifitseerub veel kui nädala algus. Kui ma vaid mäletaks, kus ma eelmine kord pooleli jäin...
Eelmise nädalaga meenub kõigepealt see meie suur lennupiletite saaga, ehk siis - broneerimatud lennud. Odavlennufirmad, oeh, ei saa midagi öelda ka ju, sest siit nurgast ei saa ju millegi muuga asjalikult liikuma... Igatahes suutis see meie jõuluplaanidesse korraliku paanika tuua, kui meil ei õnnestunud ei siit- ega sealtpoolt piiri omale pileteid broneerida. Nagu tavaliselt tahtsime, et Basel- Berlin ja Berlin-Tallinn, aga võta näpust. Hehe, et siis minu tark abikaasa suutis mingi valemiga saada lennud Berlin-Tallinn-Berlin - ma ei teadnudki kas olla selle üle õnnelik või mõelda, et umm, Houston we have a problem ;) Jah, me oleme siiski ju mitte just kiviviske kaugusel pealinnast. Aga jah, me siis nüüd avastame kaunist Saksamaad rongiga. Avastamine jääb vist küll tahaplaanile, sest see on öine rong, aga tahes-tahtmata tekkib mul vaid üks jõulusoov - et Deutsche Bahn vaid ei streigiks siis 23.12 :) Sest siis oleks mul kindlasti võimalus taaskord oma jõulud maeiteakus rongi- või lennujaamas veeta, bussijaamas olen ma seda juba teinud, elagu Ecolines ;) Nii et kõik, kes meil näha tahavad võivad siis pöidlaid hoida (ka sellel teemal, et me Frankfurdis ümberistumist oodates oma rongi maha ei maga... seda oleme me kahekesi ka juba korra suutnud :S), et me ilusasti 24.12 Berlini jõuaksime :) Oleme siis kodus, noh seal Eesti kodus (meil on ametlikult kaks kodu ja kerge on vahel mitte aru saada kui me räägime kodus olemisest või sinna minemisest) - jõululaupäevast kuni kolmkuningapäevani. Siis algab taaskord seiklus siia tagasi, hehe :) Nii et regionaalsete spetsialiteetidega seotud jõulusoovid tuleks varem sisse anda ;)
Kui juba jõuludeks see jutt siin kiskus siis, meie tegime juba oma esimese piparkoogiproovi ära. Mhm, muuks meil aega ei ole, aga küpsetamiseks a-la-ti. Retsept pärineb taaskord perekond Kodarite pagaritöökojast :) Ning töötab väga hästi, kohe kui me muidugi kõik kogused vähemalt kolmega läbi jagasime, sest meil ei ole ju ruumi seda kõike siin hiljem säilitada :) Meil on nüüd igatahes terve hunnik piparkooke veel järgi, mhm, ei olegi veel kõike jõudnud ära süüa... ning pool tainast ootab jõulusemat aega külmkapis. Kohe kui pilt on töödeldud targema pea poolt, siis ma panen selle siia ka, meie piparkoogimäest :)
Muidu ei olegi nagu midagi juhtunud... vist... täna on masendav päev, sest eile oli nii soe ja ilus ja puha - täna tilgub, terve päev tilgub vihma... ja sinist taevast pole siinpool mägesid näha, et siis, ju ta tilgub veel mõnda aega... oeh :( Sügis... mitte niimoodi, et sügis ja järgmine hommik lumi ja talv. Siin see nii kiiresti ei käi. Kahjuks. Aga poodi jalutamine jääb vist ära, et siis jälle trepist alla ning ümber nurga siia poodi ainult. Kus müüjaid kohe ootavad sinu teenindamist :)
Siin on siis esimene novembrikuu postitus, meie neljandal kuul! ;)
Tervitused,
- M -
Ei, tegelikult oli kohe täiesti plaan kirjutada natuke siin selle nädala alguses. Ja teisipäev klassifitseerub veel kui nädala algus. Kui ma vaid mäletaks, kus ma eelmine kord pooleli jäin...
Eelmise nädalaga meenub kõigepealt see meie suur lennupiletite saaga, ehk siis - broneerimatud lennud. Odavlennufirmad, oeh, ei saa midagi öelda ka ju, sest siit nurgast ei saa ju millegi muuga asjalikult liikuma... Igatahes suutis see meie jõuluplaanidesse korraliku paanika tuua, kui meil ei õnnestunud ei siit- ega sealtpoolt piiri omale pileteid broneerida. Nagu tavaliselt tahtsime, et Basel- Berlin ja Berlin-Tallinn, aga võta näpust. Hehe, et siis minu tark abikaasa suutis mingi valemiga saada lennud Berlin-Tallinn-Berlin - ma ei teadnudki kas olla selle üle õnnelik või mõelda, et umm, Houston we have a problem ;) Jah, me oleme siiski ju mitte just kiviviske kaugusel pealinnast. Aga jah, me siis nüüd avastame kaunist Saksamaad rongiga. Avastamine jääb vist küll tahaplaanile, sest see on öine rong, aga tahes-tahtmata tekkib mul vaid üks jõulusoov - et Deutsche Bahn vaid ei streigiks siis 23.12 :) Sest siis oleks mul kindlasti võimalus taaskord oma jõulud maeiteakus rongi- või lennujaamas veeta, bussijaamas olen ma seda juba teinud, elagu Ecolines ;) Nii et kõik, kes meil näha tahavad võivad siis pöidlaid hoida (ka sellel teemal, et me Frankfurdis ümberistumist oodates oma rongi maha ei maga... seda oleme me kahekesi ka juba korra suutnud :S), et me ilusasti 24.12 Berlini jõuaksime :) Oleme siis kodus, noh seal Eesti kodus (meil on ametlikult kaks kodu ja kerge on vahel mitte aru saada kui me räägime kodus olemisest või sinna minemisest) - jõululaupäevast kuni kolmkuningapäevani. Siis algab taaskord seiklus siia tagasi, hehe :) Nii et regionaalsete spetsialiteetidega seotud jõulusoovid tuleks varem sisse anda ;)
Kui juba jõuludeks see jutt siin kiskus siis, meie tegime juba oma esimese piparkoogiproovi ära. Mhm, muuks meil aega ei ole, aga küpsetamiseks a-la-ti. Retsept pärineb taaskord perekond Kodarite pagaritöökojast :) Ning töötab väga hästi, kohe kui me muidugi kõik kogused vähemalt kolmega läbi jagasime, sest meil ei ole ju ruumi seda kõike siin hiljem säilitada :) Meil on nüüd igatahes terve hunnik piparkooke veel järgi, mhm, ei olegi veel kõike jõudnud ära süüa... ning pool tainast ootab jõulusemat aega külmkapis. Kohe kui pilt on töödeldud targema pea poolt, siis ma panen selle siia ka, meie piparkoogimäest :)
Muidu ei olegi nagu midagi juhtunud... vist... täna on masendav päev, sest eile oli nii soe ja ilus ja puha - täna tilgub, terve päev tilgub vihma... ja sinist taevast pole siinpool mägesid näha, et siis, ju ta tilgub veel mõnda aega... oeh :( Sügis... mitte niimoodi, et sügis ja järgmine hommik lumi ja talv. Siin see nii kiiresti ei käi. Kahjuks. Aga poodi jalutamine jääb vist ära, et siis jälle trepist alla ning ümber nurga siia poodi ainult. Kus müüjaid kohe ootavad sinu teenindamist :)
Siin on siis esimene novembrikuu postitus, meie neljandal kuul! ;)
Tervitused,
- M -
Subscribe to:
Posts (Atom)