Et siis, pühapäev ja kell 6.00 ärkamine. Muidugi tuli see palju paremini välja kui need tööpäevahommikud, kus alarmile järgneb kuulus lause - weiter schlafen :) Aga ülesse me saime ning jõudsime 7.13 rongi peale. Otseloomulikult ei läinud asjad nii nagu vaja, et siis, millal enne on see nii olnud?! Piletiautomaat ei töötanud, ning kuna me pidime siit peatusest pearongijaama jõudma, siis Monika sõitis jänest. Kui rong kohale jõudis, oli Jörg siiski veendunud, et seal ei ole niikuinii kontrolli peal. Hmm, mina ei saa aru kuidas need loogikakäigud siin vahel lähevad. Aga igatahes ei olnud, yay! :)
Enne teise rongi peale ümber istumist saime mulle siis pileti ikka ka ning reis võis alata. Towards the wonderland... ehk siis talvesse! :) Mis on iseenesest suht vahva, kuna olime Hinterzartenis poole tunniga ning seal oli lund rohkem kui mina oleks arvanud. Igatahes vallid olid küll suured, mis tänavakoristus oli organiseerinud. Ei tundunud nüüd küll enam nii, et päriselt ka 30km võib sügisest selline südatalv saada. Aga temperatuur õnneks päris südatalvine ei olnud. Seegi hea.
Esimene vahepeatus meie matkal... Hinterzarteni rongijaama pagariäri, hehehe, me ei ole vist mitte kordagi käinud Hinterzartenis nii, et me sealt midagi ei osta :D Seekord siis schokocrossaint, yumm! :) Päev kvalifitseerus juba kui üks väga hea päev ;) Hakkasime siis oma tavalist teed pidi liikuma, ehk siis hüppetornide suunas. Kell oli 8.30 ning umm, Martin vist sellel kellaajal trenni ei tee... lootus jäi siis, et ehk Sven jalutab koeraga. See lootus suri ka varsti, kugi Jörg pakkus, et ma võiks üle küla karjuda "Sven", aga jah, teisel ju niigi närvid läbi, mis tast enam rohkem traumeerin.
Lõpuks jõudsime siis viitadeni ka, et Titisee kas 4.0 või 7.0km, valisime selle viimase. Esiteks sest tahtsime ikka natuke seal aega ka veeta ja teiseks, vähemalt Titisee poolt otsast on viidad vähemalt kilomeetri vältel näitamas, et Hinterzarten on 4.0km kaugusel.
Ühel hetkel sai küla otsa ning polnud ka viitasid enam, tore... siis me küsisime teed, tuli välja, et tegu oli vast et ühe viimase prantsuse turistiga külas, kes teadis vaid, et Titisee on ikka päris kaugel. No, aitäh! :) Ronisime siis ühest kohast lihtsalt ülesse mäkke ning natukese aja pärast ilmusid ka viidad tagasi. See mäkke ronimine ei ole ikka veel eriti minu teema, aga tundub, et asi läheb paremaks. Lootust on vähemalt ;) Ühel hetkel olime siiski üleval ning tee läks edasi suhteliselt laugelt. Titisee ilmus silmapiirile juba 3.5km pärast, ainult et meie rada läks ümber järve, seetõttu ka need lisakilomeetrid.
Kui ühel hetkel otsustasime, et otsime jälle neid viitasid, mis vahetevahel kaotsi läksid, siis umm... mina lähen mäest alla, vaatan iga puud... ja vaatan, mis Jörg teeb - istub lumes ja vehib kätega... oi-oi-oi, loodetavasti on ikka suurem loom kui jänes oli minu esimene mõte. Teine mõte oli, et miks tal kaamera ikka veel kotis on, aga siis tuli meelde, tal ei ole ju 400mm objektiivi, ehk siis ta ei teegi eeldatavasti pilti sellest, kes ennast seal kuskil metsas näitab... põhiline oli muidugi kätega vehkimine ning lumes istumine... ok, läksin siis ka, läbi põlvekõrguse lume, see oli vahva, nagu päris talv (ei, ma ei olnud tossudega, mul on matkasaapad, mu ainsad saapad hetkel :) ). Natukese aja pärast nägin minagi, et Jörg oli metsast kitse leidnud - mis on siinmail ju palju suurem sündmus kui Eestis. Igatahes tore. Kuna see kits meist eriti siiski välja ei teinud, otsustasime, et pole mõtet seal ju ka lõpmatuseni passida lisaks sellele - üks avastas, et tal on teksad märjad ;) Oeh :) Läksime siis edasi ning siis otsustas ka see kits, et igaks juhuks tuleks vist ikka eemalduda meist.
Alla jõudes nägime maailma suurima läbikäidavusega muuseumi... mis on avatud igal neljapäeval kolm tundi :D Sellest lausa pidi pilti tegema. Kauaks me siiski ei peatunud, sest kuskil hakkas koer haukuma ja silt oli, et siin on kuri koer. Pole ime, et siis ei saa rohkem muuseumit külastada ;)
Selleks hetkeks olid muidugi juba kõik turistid Titisees üles ärganud ning meie viimane etapp - ümber järve kõndimine - toimus turistigruppide saatel. Samuti Titisee ise oli täis turiste, kes mõmmikuid ning muidu nänni kokku ostsid, või siis juba ostnud olid ning tagasi hotelli suundusid.
Meie suundusime rongijaama, kell oli 11.36, rong läks 11.38. Just-just, õige rong läks. Sest esimene piletiautomaat, mille juurde me tormasime ei töötanud ning kuigi rongijuht meid nägi, sest me tormasime edasi nagu elevandid järgmine automaadi juurde - pilet käes, yay, aga rong läinud. Selle peale lendas paar mittepublitseeritavat saksakeelset fraasi ja kommentaar streigi kohta. Aga mis läinud, see läinud. Järgmine läks 12.08, mis tähendas, et linnast pidime bussiga koju tulema ikkagi, sest järgmisest rongist jäime maha. No jah, jõime siis sooja kohvi ja saiakest. Järgmine rong oli rahavast täis ning mul isiklikult oli tükk tegemist, et mitte magama jääda. See kella kuuene hommik hakkas mõjuma.
Päeva tipp oli muidugi see, kui kontroll tuli ja meid imestusega vaatas, kui Jörg oma kuukaardi ja minu pileti talle andis - pühapäeviti saab kuukaardiga ühe täiskasvanu ja neli last tasuta kaasa võtta. Õppetund, alati loe läbi, mis on kirjutatud pilteti tagaküljele, isegi kui see on loetamatu suurus... et siis, me oleksime ammu juba kodus olnud selle 11.38 rongiga ning raha oleks ka alles jäänud. Niipalju siis sellest.
Enne kahte olime kodus tagasi ning lõunauinak võis alati :) Päeva võis lugeda kordaläinuks ja lõpuks ometi olime selle siis ära teinud, et jala minna Hinterzartenist Titiseele :)
- M -
No comments:
Post a Comment