oli ikka väga hea kuu, kui me lausa 14 postitust suutsime kirja panna. Mina küll ei mäleta, mis seal niipalju juhtus, kuid nüüd vähemalt oktoober jõuab samuti esikolmikusse. Alati on võimalus end novembris parandada ;)
Ja see ka veel, et bloggeris saab valida keeleks läti ja leedu keelt, aga mitte eesti. Mis baltikumisisene diskrimineerimine see siis nüüd on? :S Ebaausus, puhas ebaausus... ;)
Ikka veel siin,
- M -
30/10/2007
Üllatus ja need teised asjad, millest kirjutama pidin
Ma nüüd siis püüan natuke tihemini taaskord kirjutada. Esiteks kuna siin ei ole ju suurt midagi teha kui juba enne kella 9 hommikul on uudised kõik loetud ning plaane järgnevateks tundideks ka ei ole... isegi kui oleks siis see vihmasadu teistpool akent tekitab sellise, umm... põhjamaise masenduse natuke. Aga jah, see on siin vist esimene päev üle mitme nädala kui sajab, nii et ma ei tohiks viriseda, mida ma ju ka otseloomulikult ei tee ;)
Et siis, ma alustan sellest üllatusest, sest hetkel on see ainus asi, mida ma suudan meenutada, mida ma siia kirja tahtsin panna. See oli iseenesest juba neljapäeval, aga millal ma enne olen suutnud operatiivselt midagi blogisse kirjutada. Asi oli siis nii lihtne, just, mind on lihtne üllatada. Jörg tuli koju, säras jälle, aga ta särab iga nädalavahetuse alguses :) Sellest ei saanud suurt midagi välja lugeda. Tuli välja, et minu paar vihjet selle kohta, et Sunrise Avenue esineb siis põhimõtteliselt ümber nurga (üle piiri, kui täpne olla) - viisid selleni, et mulle näidati kahte piletit. Et siis 16.11, ma tean jah, jälle suutsin oma sünnipäevakingi millekski realiseerida pea pool kuud varem kui tore sünnipäevahommik alles kätte jõuab... Arvatavasti oli see siiski seda väärt ning me igatahes siis läheme. Mhm, Jörg tuleb ka :) Need, kes kahtlesid, et äkki muusika ei sobi talle, siis vot nii on lood nüüd - nii tore abikaasa on mul :) Mhm, keegi peab meid ju kiitma, kasvõi me ise ;)
Nüüd siis need teised asjad, millest ma kirjutama pidin... ma ei mäleta küll hästi, mis need olid... Nädalavahetus ise möödus suht rahulikult. Mulle isegi natuke meeldib see, et nädala sees on meil koduperenaine ning nädalavahetustel on koduperemees, et siis Jörg kokkab ja koristab ja peseb nõud ja isegi küpsetab :) Mhm, see on see koht, kus ma saan jälle öelda, et ta on nii tubli :D Aga ta ju ongi :)
Esimene asi tuli juba meelde, me tegime reedel pelmeene. Mina ei teagi kust see idee tuli, aga kohale ta jõudis siia. Muidugi peavad ju viimasel ajal kõik ideed seonduma kokkamisega, sest meile meeldib ju süüa. Aga ikkagi. Mina tegin taigna, pidin algul kokandusguru Kristelile kirjutama, aga kuna temast ühtegi märki netis ei olnud, siis otsisin ise taigna jaoks retsepti. Sest otseloomulikult oli vaja seda teha siis ja kohe, mitte homme või ülehomme... Jörg on meil ju vana kogenud käpp taignarullimises viimasel ajal, aga see taigen oli tema jaoks liiast. Nii et ma siis sujuvalt suunasin ta keetmise ning praadimise osakonda, kus muidugi ei ole nii palju ruumi kui elutoas laua peal taigna rullimise juures. Kuid saime suuremate probleemiteta siiski kõik tehtud. Päeva lõpuks me igatahes avaldasime lootust, et keegi kuskil leiutab taigna, mis ei jää absoluutselt igale poole kinni - siis me küpsetaks veel tihemini :)
Siiani ei ole mulle meelde tulnud, mis ma veel kirjutada tahtsin... töörindel ei ole hetkel veel muutusi, nii et ei ole vaja mõelda, et mul on siin aega hommikuti, sest ma olen Mäkis õhtuses vahetuses ;) Viimase nädala jooksul oleme välja saatnud suht palju avaldusi, et siis, läheme massiga peale. Minu suureks õnneks on nüüd olnud ka paar doktorantuuri kohta, kust olen küsinud, kas need on veel vabad. Mhm, see taktikamuutus sai tehtud hetkeemotsioonide ajel ning siiamaani ei ole vastust veel kuskilt tulnud. Vaat, siis nii on lood. Ega ma nüüd nii väga ikka veel ei taha, aga raha oleks seegi ning pärastpoole oleks ehk lihtsam selle töö leidmisega :) Mhm, see olen mina sisendamas endale, et see ei olnud rumal tegu :)
Ach ja, viimased kolm ööd lugesin Lunar Parki, mis on nüüd edukalt lõpetatud ja umm, viimased kolm ööd on olnud ka natuke teistmoodi unenäod :S Ei peaks vist ikka sellise sisuga raamatuid nii hilja lugema :) Raamat ise oli väga vahva, nii et võib-olla loen veel midagi Mr. Elliselt, esialgu mitte küll American Phychot...
Mis ma siin ikka siis niisama lugejate (keda mul on kindlasti massiliselt :) ) aega raiskan.
Järgmise korrani,
- M -
Et siis, ma alustan sellest üllatusest, sest hetkel on see ainus asi, mida ma suudan meenutada, mida ma siia kirja tahtsin panna. See oli iseenesest juba neljapäeval, aga millal ma enne olen suutnud operatiivselt midagi blogisse kirjutada. Asi oli siis nii lihtne, just, mind on lihtne üllatada. Jörg tuli koju, säras jälle, aga ta särab iga nädalavahetuse alguses :) Sellest ei saanud suurt midagi välja lugeda. Tuli välja, et minu paar vihjet selle kohta, et Sunrise Avenue esineb siis põhimõtteliselt ümber nurga (üle piiri, kui täpne olla) - viisid selleni, et mulle näidati kahte piletit. Et siis 16.11, ma tean jah, jälle suutsin oma sünnipäevakingi millekski realiseerida pea pool kuud varem kui tore sünnipäevahommik alles kätte jõuab... Arvatavasti oli see siiski seda väärt ning me igatahes siis läheme. Mhm, Jörg tuleb ka :) Need, kes kahtlesid, et äkki muusika ei sobi talle, siis vot nii on lood nüüd - nii tore abikaasa on mul :) Mhm, keegi peab meid ju kiitma, kasvõi me ise ;)
Nüüd siis need teised asjad, millest ma kirjutama pidin... ma ei mäleta küll hästi, mis need olid... Nädalavahetus ise möödus suht rahulikult. Mulle isegi natuke meeldib see, et nädala sees on meil koduperenaine ning nädalavahetustel on koduperemees, et siis Jörg kokkab ja koristab ja peseb nõud ja isegi küpsetab :) Mhm, see on see koht, kus ma saan jälle öelda, et ta on nii tubli :D Aga ta ju ongi :)
Esimene asi tuli juba meelde, me tegime reedel pelmeene. Mina ei teagi kust see idee tuli, aga kohale ta jõudis siia. Muidugi peavad ju viimasel ajal kõik ideed seonduma kokkamisega, sest meile meeldib ju süüa. Aga ikkagi. Mina tegin taigna, pidin algul kokandusguru Kristelile kirjutama, aga kuna temast ühtegi märki netis ei olnud, siis otsisin ise taigna jaoks retsepti. Sest otseloomulikult oli vaja seda teha siis ja kohe, mitte homme või ülehomme... Jörg on meil ju vana kogenud käpp taignarullimises viimasel ajal, aga see taigen oli tema jaoks liiast. Nii et ma siis sujuvalt suunasin ta keetmise ning praadimise osakonda, kus muidugi ei ole nii palju ruumi kui elutoas laua peal taigna rullimise juures. Kuid saime suuremate probleemiteta siiski kõik tehtud. Päeva lõpuks me igatahes avaldasime lootust, et keegi kuskil leiutab taigna, mis ei jää absoluutselt igale poole kinni - siis me küpsetaks veel tihemini :)
Siiani ei ole mulle meelde tulnud, mis ma veel kirjutada tahtsin... töörindel ei ole hetkel veel muutusi, nii et ei ole vaja mõelda, et mul on siin aega hommikuti, sest ma olen Mäkis õhtuses vahetuses ;) Viimase nädala jooksul oleme välja saatnud suht palju avaldusi, et siis, läheme massiga peale. Minu suureks õnneks on nüüd olnud ka paar doktorantuuri kohta, kust olen küsinud, kas need on veel vabad. Mhm, see taktikamuutus sai tehtud hetkeemotsioonide ajel ning siiamaani ei ole vastust veel kuskilt tulnud. Vaat, siis nii on lood. Ega ma nüüd nii väga ikka veel ei taha, aga raha oleks seegi ning pärastpoole oleks ehk lihtsam selle töö leidmisega :) Mhm, see olen mina sisendamas endale, et see ei olnud rumal tegu :)
Ach ja, viimased kolm ööd lugesin Lunar Parki, mis on nüüd edukalt lõpetatud ja umm, viimased kolm ööd on olnud ka natuke teistmoodi unenäod :S Ei peaks vist ikka sellise sisuga raamatuid nii hilja lugema :) Raamat ise oli väga vahva, nii et võib-olla loen veel midagi Mr. Elliselt, esialgu mitte küll American Phychot...
Mis ma siin ikka siis niisama lugejate (keda mul on kindlasti massiliselt :) ) aega raiskan.
Järgmise korrani,
- M -
24/10/2007
Majaomanik vs loodus ja muud ka
Mina siin, jälle! Või siis üle hulga aja, aga jah, jätkuyvalt ei ole siin mingisuguseid põrutavaid sündmusi juhtumas. Seetõttu ma arvan, saab blogiruumi raisata ka intelligentsete naabrite peale ;) Ei, mitte nende naabrite peale, kelle töögraafikust me Jörgiga vaid unistame ning kes hääde saksa autodega ringi sõidavad... vaid tublidest pensionäridest üle tänava.
Nagu teada, siis ristmiku peal elamine ei ole siin mingi tore pesapaik, vahetevahel ärkad öösel selle peale ülesse, et pidurid krigisevad pea voodi all ( oo jaa, mulle meeldib nii meie maja konstruktsioon, need sambad meie poole korteri all on lihtsalt super, külm õhk pluss kõlakoda :S) ning kuuled väikest plekikriginat millele järgneb paariminutiline sõimlemine... oeh, seda ei juhtu küll tihti kuid alati suudab see tuua mind tagasi reaalsusesse unenägudemaalt. Ja kui Jörg siis natuke pärast seitset ära läheb ning ma ennast veel paariks tunniks mõnusasti pikali mõtlen visata, siis ma ei mõtle, et ma tahaks päriselt ka paar tundi olla veel, ikka natuke rohkem... Aga eile hommikul pidin ikka tõsiselt ennast ületama, et mitte kellelegi vett kaela visata. Et siis natuke enne üheksat (isegi mu paar tundi ei olnud veel täis) hakkas mingi kohutav undamine pihta, algul ma mõtlesin, et nüüd on muidugi õige aeg tuletõrjealarmil käima minna... siis mul tuli meelde, et meil ei ole ju tuletõrjealarmi?! Mis see on siis, jube tüütu igatahes, üritasin 5 minutit veel, aga uni oli läinud mis läinud. Mõtlesin, et kaua see ülemine naaber ikka oma tolmuimejaga korteris ringi käib... aga nagu ka eelneva mõtte puhul ei olnud see loogiline, sest ma küll ei tea, mis inimesed sellisel juhul all poes teeksid, kui mina siin nädala suurpuhastust vahel teen ning ka kuskil 10 minutit tolmuimejaga ringi lasen. Aga asi oli juba kaugel 10 minutist. Mis siis ikka, ma ronisin soojast pesast välja ja kui ma siis need aknakatted üles tõmbasin, siis ausalt öeldes ei olnud enam sõnu... miks on vaja omada elektrilist lehepuhurit ning miks-oo-miks on seda vaja kasutada oktoobri keskel kui pole enamus lehtigi veel maha kukkunud. Vaatasin imestusega siis naabripapi tegemisi, mida tal vahelduva eduga jätkus kuni kella 11. Et siis, no comments, tõesti. Õhtuks ei olnud igatahes märgata suurt erinevust sellest hetkest kui ta oma puhumist alustas... et siis, kas nad ei tea kui kallis elekter siin on? ;) Parim kogu asja juures oli muidugi see, et kõik, mis ära ei lennanud, selle jaoks toodi hari - on siis raske need paarkümmend lehealget ka harjaga kokku ajada? :D Ju siis on... jään ootama järgmist meeliülendavat hommikut :)
Inimesed on siin vahel üldse väga naljakad, eriti kui arvestada seda, et poemüüjatest ei saa ma enam üldse aru. Alla poodi ei ole mõtet kunagi minna pärastlõunat, sest see on hullem kui Säästumarket ning müüjal (just täpselt siin vaid üks ongi üldjuhul) on inimlikkuse ning sõbralikkuse kvoot juba ammu ületatud ja midagi head sealt üldjuhul ei tule. Aga tore muidugi siis ju naeratades aitäh öelda ning nägemist, siis ikka vahel veab peaaegu nagu pilvisele näole väikese päikesekiire - aga sellele ei tasu loota. Ja alkoholi müüvad nad ka alaealistele ;) Seda tehes võiks vähemalt oma tegevust mitte kõva häälega kommenteerida, et kolm päeva liiga noor. Et siis, jah... Ning meie suurem supermarket, seal kasvavad sõna otses mõttes juured alla enne kui oma asjade eest makstud saad. Võime kui kiiresti tahes oma asjad poest kokku otsida, järjekorrad on absoluutselt igal kellaajal ühepikkused ning müüjad vaatavad rahatähti sellise näoga, et " mina jälle, tööd tegema või pean", enam vähem sellise näoga need vanemad slaavi päritolu müüjatarid siin on.
Siinkohal peaks ära märkima ka saksa postiteenuse, mis on ikkagi veel ületamatu. Tore on muidugi teada ka põhjust, miks siit saadetud pakk alles kolm nädalat hiljem (ning lootusetule hilja arvestades fakti, et see oli juubelikink) kohale Eestisse jõudis. Ostsime veel ekstra paki mis oli ettemakstud Euroopa siseselt, ning üllatus, imestus ning naer oli suur kui ema teatas, et pakil oli tempel - missent to Jakarta, Indonesia - no comments taaskord. Ning üldse on nad seal vahvad, tõstavad aga margi hindu ning siis kui me ruttu tahtsime osta 20 sendiseid marke, sest täpselt niipalju hind tõusis - lõppes see sellega, et pärast 25 minutilist ootamist läksin vaatama, mida see Jörg teeb seal. Sellel hetkel sai ta aga lõpuks oma margid... et siis, neile ei maksta vist teenindatud klientide arvu pealt ;) Aga üleüldiselt tundub siis inimestel olevat väga palju aega, mis iseenesest minule tekitab küll rohkem stressi vahel kui vaja.
Ilmad on siin ka viimase nädalaga külmaks läinud... brr, ei ole vist ikka nii lõunamaa. Üks ootab siin pikkisilmi reedet, et saaks minna talvejopet ostma, mis on fakt, et tõesti on külm - vabatahtlikult poodi minemise juttu siin tihti ei kuule :) Ja eksperimendi korras kasvatatakse ka habet, et kui talvel kojuminek siis ei ole nii külm. Hetkel on vist 13.päev ning edasised otsused võetakse vastu nädalavahetusel, kas karvkate jääb või kõrvaldatatakse :) Kui jääb, siis ma panen siia pildi ka, kui kaelajoon (neck-line) on ilusasti kujundatud. Ning kes oleks iial osanud arvata, et olemas habemekasvatajate netileht, igatahes www.beards.org. Internet on ikka lõputu infoallikas.
Aitb nüüd vist küll sellest lobisemisest, peaks ikka midagi kasulikku ka veel täna tegema... võib-olla... :)
Järgmise korrani,
- M -
Nagu teada, siis ristmiku peal elamine ei ole siin mingi tore pesapaik, vahetevahel ärkad öösel selle peale ülesse, et pidurid krigisevad pea voodi all ( oo jaa, mulle meeldib nii meie maja konstruktsioon, need sambad meie poole korteri all on lihtsalt super, külm õhk pluss kõlakoda :S) ning kuuled väikest plekikriginat millele järgneb paariminutiline sõimlemine... oeh, seda ei juhtu küll tihti kuid alati suudab see tuua mind tagasi reaalsusesse unenägudemaalt. Ja kui Jörg siis natuke pärast seitset ära läheb ning ma ennast veel paariks tunniks mõnusasti pikali mõtlen visata, siis ma ei mõtle, et ma tahaks päriselt ka paar tundi olla veel, ikka natuke rohkem... Aga eile hommikul pidin ikka tõsiselt ennast ületama, et mitte kellelegi vett kaela visata. Et siis natuke enne üheksat (isegi mu paar tundi ei olnud veel täis) hakkas mingi kohutav undamine pihta, algul ma mõtlesin, et nüüd on muidugi õige aeg tuletõrjealarmil käima minna... siis mul tuli meelde, et meil ei ole ju tuletõrjealarmi?! Mis see on siis, jube tüütu igatahes, üritasin 5 minutit veel, aga uni oli läinud mis läinud. Mõtlesin, et kaua see ülemine naaber ikka oma tolmuimejaga korteris ringi käib... aga nagu ka eelneva mõtte puhul ei olnud see loogiline, sest ma küll ei tea, mis inimesed sellisel juhul all poes teeksid, kui mina siin nädala suurpuhastust vahel teen ning ka kuskil 10 minutit tolmuimejaga ringi lasen. Aga asi oli juba kaugel 10 minutist. Mis siis ikka, ma ronisin soojast pesast välja ja kui ma siis need aknakatted üles tõmbasin, siis ausalt öeldes ei olnud enam sõnu... miks on vaja omada elektrilist lehepuhurit ning miks-oo-miks on seda vaja kasutada oktoobri keskel kui pole enamus lehtigi veel maha kukkunud. Vaatasin imestusega siis naabripapi tegemisi, mida tal vahelduva eduga jätkus kuni kella 11. Et siis, no comments, tõesti. Õhtuks ei olnud igatahes märgata suurt erinevust sellest hetkest kui ta oma puhumist alustas... et siis, kas nad ei tea kui kallis elekter siin on? ;) Parim kogu asja juures oli muidugi see, et kõik, mis ära ei lennanud, selle jaoks toodi hari - on siis raske need paarkümmend lehealget ka harjaga kokku ajada? :D Ju siis on... jään ootama järgmist meeliülendavat hommikut :)
Inimesed on siin vahel üldse väga naljakad, eriti kui arvestada seda, et poemüüjatest ei saa ma enam üldse aru. Alla poodi ei ole mõtet kunagi minna pärastlõunat, sest see on hullem kui Säästumarket ning müüjal (just täpselt siin vaid üks ongi üldjuhul) on inimlikkuse ning sõbralikkuse kvoot juba ammu ületatud ja midagi head sealt üldjuhul ei tule. Aga tore muidugi siis ju naeratades aitäh öelda ning nägemist, siis ikka vahel veab peaaegu nagu pilvisele näole väikese päikesekiire - aga sellele ei tasu loota. Ja alkoholi müüvad nad ka alaealistele ;) Seda tehes võiks vähemalt oma tegevust mitte kõva häälega kommenteerida, et kolm päeva liiga noor. Et siis, jah... Ning meie suurem supermarket, seal kasvavad sõna otses mõttes juured alla enne kui oma asjade eest makstud saad. Võime kui kiiresti tahes oma asjad poest kokku otsida, järjekorrad on absoluutselt igal kellaajal ühepikkused ning müüjad vaatavad rahatähti sellise näoga, et " mina jälle, tööd tegema või pean", enam vähem sellise näoga need vanemad slaavi päritolu müüjatarid siin on.
Siinkohal peaks ära märkima ka saksa postiteenuse, mis on ikkagi veel ületamatu. Tore on muidugi teada ka põhjust, miks siit saadetud pakk alles kolm nädalat hiljem (ning lootusetule hilja arvestades fakti, et see oli juubelikink) kohale Eestisse jõudis. Ostsime veel ekstra paki mis oli ettemakstud Euroopa siseselt, ning üllatus, imestus ning naer oli suur kui ema teatas, et pakil oli tempel - missent to Jakarta, Indonesia - no comments taaskord. Ning üldse on nad seal vahvad, tõstavad aga margi hindu ning siis kui me ruttu tahtsime osta 20 sendiseid marke, sest täpselt niipalju hind tõusis - lõppes see sellega, et pärast 25 minutilist ootamist läksin vaatama, mida see Jörg teeb seal. Sellel hetkel sai ta aga lõpuks oma margid... et siis, neile ei maksta vist teenindatud klientide arvu pealt ;) Aga üleüldiselt tundub siis inimestel olevat väga palju aega, mis iseenesest minule tekitab küll rohkem stressi vahel kui vaja.
Ilmad on siin ka viimase nädalaga külmaks läinud... brr, ei ole vist ikka nii lõunamaa. Üks ootab siin pikkisilmi reedet, et saaks minna talvejopet ostma, mis on fakt, et tõesti on külm - vabatahtlikult poodi minemise juttu siin tihti ei kuule :) Ja eksperimendi korras kasvatatakse ka habet, et kui talvel kojuminek siis ei ole nii külm. Hetkel on vist 13.päev ning edasised otsused võetakse vastu nädalavahetusel, kas karvkate jääb või kõrvaldatatakse :) Kui jääb, siis ma panen siia pildi ka, kui kaelajoon (neck-line) on ilusasti kujundatud. Ning kes oleks iial osanud arvata, et olemas habemekasvatajate netileht, igatahes www.beards.org. Internet on ikka lõputu infoallikas.
Aitb nüüd vist küll sellest lobisemisest, peaks ikka midagi kasulikku ka veel täna tegema... võib-olla... :)
Järgmise korrani,
- M -
12/10/2007
Järelpidustused
No nii, juba on reede aga ma ei ole siiani suutnud maha istuda ja kätte võtta ning eelmisest laupäevast kokkuvõtet kirjutada. Aga ma nüüd siis ikka püüan, sest muidu jääbki see siin jälle venima. Esiteks siis, ega mul muud ei olegi suurt kribada, kui et vaid sellest laupäevasest väikesest järelpeost, mille me siis Jörgi sõpradele siin korraldasime.
Et siis, laupäev, 6.10. Lausa kolm kuud siis juba abielus olnud ning seetõttu sobis see päev ka väikeseks peoks, mida sõbrad siin juba pikkisilmi ning pidevalt vihjates oodanud olid :) Jörgil on reede ka vaba ning seega kulus see päev ära selleks, et osta kokku kõik vajalik söök ja laenata kokku piisav arv toole ning otseloomulikult nõusid ;)
Plaan oli meil iseenesest vägev, et siis lehttaigna juustu-singi snäkid eelroana ning marineeritud notsu ahjus koos ahjukartulitega ning kaks kooki ka. Meie meetort valmis siin hilja reede öösel, sest kogu selle sugulaste vahet jooksmisel (toole nimelt ei olnud kellelgi piisavalt), ning ettevalmistustega unustastime ju ära, et pidime ka kooki küpsetama. Sihuke pisiasi... aga peamine, et me selle siis valmis saime nagu ka tegevuskava, mida me siis laupäeval tegema peame. Algas see sellega, et õigel ajal tuli ülesse saada, et nimekirjast kinni pidada :D Aga see juba valmistas raskusi. Kui Jörg siis 11 juuksurisse läks (mhm, meil käib nii, et meespool lööb ennast pidustusteks üles ;) ), siis ma tegin selle šokolaadikoogi ruttu valmis ning pärast jõudsime isegi veel vanaema juurde kooki sööma, mis oli juba sellel hetkel kella poole ühe ajal, väga vajatud paus.
Tagasi ning valmis tegudeks... et siis natuke tuleks vast koristada ka... oeh, pärast on ju kõik niikuinii jälle sassis. Aga koristasime siis ja panime laua paika ning nõud lauale, sellel lihtsal põhjusel, et siis ei ole need kuskil mujal jalus. Magamistuba hakkas vaikselt taas muutuma läbikäidavaks laoruumiks siiski :D Mina voltisin need ilusad lillad salvrätikud, mhm, ma juba lasteaiast saati suur voltimise fänn (ehk siis mitte kunagi ei läinud ega lähe nüüdki need jooned nii sirgelt kui vaja) - aga kõik seisid taldrikute peal püsti, nii et, midagi tegin ikka õigesti ka :)
Siis Jörg vallutas köögi, sest ta oli salatitoimkonnas, mis jättis mulle kas koristatud elutoa või voodiserva kartulite koorimiseks, selle viimase ma siis ka valisin. Oi, kuidas selg pärast valutas, aga vapralt edasi lehttaigent lõikama ning juustu peale riputama... et siis, miks me koristasime enne seda, sest nüüd oli ikka kogu elamine juustu täis ;) Mina ka ei tea, aga kui me selle küpsetamisega alustasime oli kell juba viis ning kutsutud olid kõik kella seitsmeks. Tund läks nende küpsetamiste peale, sest meil oli absoluutselt ülearvestusega ostetud kokku seda tainast nii et... liha sai ahju alles natuke pärast kuute. No jah, iseenesest olime veel graafikus, sest tahtsime toidu kella poole kaheksaks valmis saada. Niisiis, suurem mürgeldamine möödas, saime isegi korda mööda dušši all käidud ja kui mina siis lõpuks mõtlesin, et ma võiks ju natuke parem välja näha... siis kui mul üks silm ilus ning ripsmetuššiga üle käidud, oli uksekell. Oeh, kell oli mingi 20 enne seitset. Inimesed, keegi ei olnud arvestanud sellise varajase kohalesaabumisega. Kuna Jörg ei olnud kohe kuidagi niimoodi riides, et võiks ust avada, siis ma pidin ruttu ka teise silma kuidagi samasuguseks saama... et siis, selleks hetkeks kui külalised trepist ülesse said olin mina enam-vähem ning Jörg ka, kuigi pluus pidi peaaegu valepidi selga minema ;)
Aga põhimõtteliselt olid kõik kella seitmeks kohal, millega ma muidugi ka eriti arvestanud ei olnud, aga saime päris hästi hakkama :) Mhm, jube uhked enda üle ;) Isegi liha sai õigeks ajaks valmis ning see hetk kui me saime pearoa lauale, sellel hetkel oli meie jaoks hullem möödas, sest siis ei tulnud enam midagi teha :)
Söök kukkus hästi välja, kokka veel 12 jaoks meie köögis. Kes on näinud, see teab selle saavutuse väärtust :) Aga väike toost ning kõik said võimaluse meie suurepäraseid snäkke maitsta ning natuke rääkida kuni me liha ning muud lauale saime. Meeldiv oli see, et me saime ikkagi ka väikese kingi, kuigi me midagi ei oodanud. Et siis nüüd on meil veel üks orhidee (see on minu arust siin väga minev kingitus), siis oli veel üks suht suur kook, mis väga hästi maitses, tänud tegijatele :) Ja siis otseloomulikult, kuidas me ise selle peale ei tulnud, et me saame kinkekaardi oma lemmikpoodi - Ikea siit me tuleme... jälle! ;) Õhtu kulges suht sujuvalt ning Jörgi hea idee, et äkki kõigil ei ole kõht täis pärast sööki, et teeme juustuvahepala ka oli iseenesest isegi hinnatud. Mina ei ole mingi suur juustusõber ning nagu näha siis ka selles osakonnas ostsime me liiga palju kokku, sest midagi seal külmkapis annab endast ikka veel märku (miks peavad küll mõnel asjal olema sellised aroomid :) ). Aga see lubati söögi käigus likvideerida, no loodame ;) Ning ülearvestusega jäi järele ka veini ning umm... kooki, mida igaüks ka küll kaasa sai, kuid ikka oli liiga palju... keegi ei söönud vist rohkem kui tüki meie 6000kcal meetordist, aga seda oli ka ette näha :) Õhtu ainuke ettevõtmine peale niisama istumise ning õhtu nautimise (eriti meie kahe poolt, sest see oli ikka hull päev olnud) oli siis suure kambaga inglisekeelse Aliase mängimise, mis oli ka suht naljakas ning äärmiselt vahva :)
Kella kaheks olid viimasedki lahkunud ning sel hetkel oli mul vaja kindlasti veel kooki süüa ning Jörgil sellest pilti teha. Kuigi esiplaanil on laud mis vajas tõsist koristamist ja meie kallis (mitmes mõttes ;) ) laudlina pesemist ;) Aga see kõik jäi homseks. Oh jaa, homne... magama saime igatahes kell 2.15, sest siis kukkus äratuskell maha ning näitab siiamaani seda aega... ju ta siis ei tahtnud enam kedagi äratada. Kell läks vabasurma ;)
Pühapäev ei alanudki nii väga hommikuga vaid juba varajase lõunaga. Hommikusöögiks olid meie juustusnäkid ning otseloomulikult kooki, mida me vist veel isegi teisipäeval sõime... ja pühapäeva jääb meenutama selle korralageduse koristamine ning köögi päästmine. Peaks mainima, et kui kõik nõud pestud sai ning köögis taas võimalik midagi kuskile panna oli - tundus see köök isegi päris suur :D
Vot niipalju oli mul siis lobiseda selle nädala tegemiste kohta... täpsustavad küsimused võib saata meilile ;)
Palju päikest teile kõigile sinna (vihmasesse) Eestisse! :)
- M -
Et siis, laupäev, 6.10. Lausa kolm kuud siis juba abielus olnud ning seetõttu sobis see päev ka väikeseks peoks, mida sõbrad siin juba pikkisilmi ning pidevalt vihjates oodanud olid :) Jörgil on reede ka vaba ning seega kulus see päev ära selleks, et osta kokku kõik vajalik söök ja laenata kokku piisav arv toole ning otseloomulikult nõusid ;)
Plaan oli meil iseenesest vägev, et siis lehttaigna juustu-singi snäkid eelroana ning marineeritud notsu ahjus koos ahjukartulitega ning kaks kooki ka. Meie meetort valmis siin hilja reede öösel, sest kogu selle sugulaste vahet jooksmisel (toole nimelt ei olnud kellelgi piisavalt), ning ettevalmistustega unustastime ju ära, et pidime ka kooki küpsetama. Sihuke pisiasi... aga peamine, et me selle siis valmis saime nagu ka tegevuskava, mida me siis laupäeval tegema peame. Algas see sellega, et õigel ajal tuli ülesse saada, et nimekirjast kinni pidada :D Aga see juba valmistas raskusi. Kui Jörg siis 11 juuksurisse läks (mhm, meil käib nii, et meespool lööb ennast pidustusteks üles ;) ), siis ma tegin selle šokolaadikoogi ruttu valmis ning pärast jõudsime isegi veel vanaema juurde kooki sööma, mis oli juba sellel hetkel kella poole ühe ajal, väga vajatud paus.
Tagasi ning valmis tegudeks... et siis natuke tuleks vast koristada ka... oeh, pärast on ju kõik niikuinii jälle sassis. Aga koristasime siis ja panime laua paika ning nõud lauale, sellel lihtsal põhjusel, et siis ei ole need kuskil mujal jalus. Magamistuba hakkas vaikselt taas muutuma läbikäidavaks laoruumiks siiski :D Mina voltisin need ilusad lillad salvrätikud, mhm, ma juba lasteaiast saati suur voltimise fänn (ehk siis mitte kunagi ei läinud ega lähe nüüdki need jooned nii sirgelt kui vaja) - aga kõik seisid taldrikute peal püsti, nii et, midagi tegin ikka õigesti ka :)
Siis Jörg vallutas köögi, sest ta oli salatitoimkonnas, mis jättis mulle kas koristatud elutoa või voodiserva kartulite koorimiseks, selle viimase ma siis ka valisin. Oi, kuidas selg pärast valutas, aga vapralt edasi lehttaigent lõikama ning juustu peale riputama... et siis, miks me koristasime enne seda, sest nüüd oli ikka kogu elamine juustu täis ;) Mina ka ei tea, aga kui me selle küpsetamisega alustasime oli kell juba viis ning kutsutud olid kõik kella seitsmeks. Tund läks nende küpsetamiste peale, sest meil oli absoluutselt ülearvestusega ostetud kokku seda tainast nii et... liha sai ahju alles natuke pärast kuute. No jah, iseenesest olime veel graafikus, sest tahtsime toidu kella poole kaheksaks valmis saada. Niisiis, suurem mürgeldamine möödas, saime isegi korda mööda dušši all käidud ja kui mina siis lõpuks mõtlesin, et ma võiks ju natuke parem välja näha... siis kui mul üks silm ilus ning ripsmetuššiga üle käidud, oli uksekell. Oeh, kell oli mingi 20 enne seitset. Inimesed, keegi ei olnud arvestanud sellise varajase kohalesaabumisega. Kuna Jörg ei olnud kohe kuidagi niimoodi riides, et võiks ust avada, siis ma pidin ruttu ka teise silma kuidagi samasuguseks saama... et siis, selleks hetkeks kui külalised trepist ülesse said olin mina enam-vähem ning Jörg ka, kuigi pluus pidi peaaegu valepidi selga minema ;)
Aga põhimõtteliselt olid kõik kella seitmeks kohal, millega ma muidugi ka eriti arvestanud ei olnud, aga saime päris hästi hakkama :) Mhm, jube uhked enda üle ;) Isegi liha sai õigeks ajaks valmis ning see hetk kui me saime pearoa lauale, sellel hetkel oli meie jaoks hullem möödas, sest siis ei tulnud enam midagi teha :)
Söök kukkus hästi välja, kokka veel 12 jaoks meie köögis. Kes on näinud, see teab selle saavutuse väärtust :) Aga väike toost ning kõik said võimaluse meie suurepäraseid snäkke maitsta ning natuke rääkida kuni me liha ning muud lauale saime. Meeldiv oli see, et me saime ikkagi ka väikese kingi, kuigi me midagi ei oodanud. Et siis nüüd on meil veel üks orhidee (see on minu arust siin väga minev kingitus), siis oli veel üks suht suur kook, mis väga hästi maitses, tänud tegijatele :) Ja siis otseloomulikult, kuidas me ise selle peale ei tulnud, et me saame kinkekaardi oma lemmikpoodi - Ikea siit me tuleme... jälle! ;) Õhtu kulges suht sujuvalt ning Jörgi hea idee, et äkki kõigil ei ole kõht täis pärast sööki, et teeme juustuvahepala ka oli iseenesest isegi hinnatud. Mina ei ole mingi suur juustusõber ning nagu näha siis ka selles osakonnas ostsime me liiga palju kokku, sest midagi seal külmkapis annab endast ikka veel märku (miks peavad küll mõnel asjal olema sellised aroomid :) ). Aga see lubati söögi käigus likvideerida, no loodame ;) Ning ülearvestusega jäi järele ka veini ning umm... kooki, mida igaüks ka küll kaasa sai, kuid ikka oli liiga palju... keegi ei söönud vist rohkem kui tüki meie 6000kcal meetordist, aga seda oli ka ette näha :) Õhtu ainuke ettevõtmine peale niisama istumise ning õhtu nautimise (eriti meie kahe poolt, sest see oli ikka hull päev olnud) oli siis suure kambaga inglisekeelse Aliase mängimise, mis oli ka suht naljakas ning äärmiselt vahva :)
Kella kaheks olid viimasedki lahkunud ning sel hetkel oli mul vaja kindlasti veel kooki süüa ning Jörgil sellest pilti teha. Kuigi esiplaanil on laud mis vajas tõsist koristamist ja meie kallis (mitmes mõttes ;) ) laudlina pesemist ;) Aga see kõik jäi homseks. Oh jaa, homne... magama saime igatahes kell 2.15, sest siis kukkus äratuskell maha ning näitab siiamaani seda aega... ju ta siis ei tahtnud enam kedagi äratada. Kell läks vabasurma ;)
Pühapäev ei alanudki nii väga hommikuga vaid juba varajase lõunaga. Hommikusöögiks olid meie juustusnäkid ning otseloomulikult kooki, mida me vist veel isegi teisipäeval sõime... ja pühapäeva jääb meenutama selle korralageduse koristamine ning köögi päästmine. Peaks mainima, et kui kõik nõud pestud sai ning köögis taas võimalik midagi kuskile panna oli - tundus see köök isegi päris suur :D
Vot niipalju oli mul siis lobiseda selle nädala tegemiste kohta... täpsustavad küsimused võib saata meilile ;)
Palju päikest teile kõigile sinna (vihmasesse) Eestisse! :)
- M -
01/10/2007
Viinamarjad
Esmaspäev, 24.09, pärast suurt mööbeldamise nädalavahetust oli siis veel toredam päev, sest ma pakkusin ennast vabatahtlikult appi Jörgi vennale viinamarju korjama - et ma ju ei teadnud, mida see töö endast kujutab. Ning ma tahtsin ju ka midagi oma päeva siin peale hakata, et igavus vahelduseks ei tapaks :)
Igatahes kell 9 hommikul hakkasime pihta. Ja kell 12 oli lõuna. Ja siis mul oli selline tunne, et mu selg annab otsad :D Ning selleks hetkeks oli see vahva uue asja eufooria ka üle läinud, sest sellel istandusel ei tundunud otsa ega äärt paistvat. Aga jah, lõunat sain ning nüüd ma siis tean, et viinamarjad, mis on allpool seda kohta, kus roots on must - need on megahapud ja tuleb ära lõigata ning see, et kui käärinud viinamari on keset ühte gruppi, siis suure tõenäosusega on ka teised sama grupi omad käärinud. Nii, et järgmine kord kui ma viinamarju ostan, siis ma olen targem :)
Igatahes
koju sain ma alles kell 16. Mu nägu on nüüd nii pruun nagu oleks lõunas päevitamas käinud.. Aga viinamarjad ju kasvad päikesepoolsel nõlval, mitte et see oleks siis olnud just see ainus päikesepaisteline pärastlõuna eelmine nädal, kui mina seal neid viinamarju korjasin ;) Siis väike uninak, sest kõik mu lihased valutasid... Muidugi ma ei ole õige virisema, sest vanaema puusaproteesiga ronis ka seal nõlva peal üles-alla :) Vaevatasuks (mis tuli täiesti ootamatult :) ) sain vennalt 2 purki moosi, ühe pudeli schnapsi ja pea neli suurt kobarat erinevat sorti viinamarju - mida
Jörg õhtul pesema hakkas ning siis mööda kööki kolme kõrvaharki taga ajas :D Oli tõesti naljakas :)
Selle aktsiooni tõttu jäime me hiljaks tablequizile iiri pubis, kuhu sõbrad meid kutsunud olid ;) Tulemus sellest iseenesest ei sõltunud, sest auhinnalised kohad on 1., 5., 10. ja 15. Ning kui tulemus sama on õhtu lõpuks siis kohad jaotakse võistkondade tähestikujärjekorra alusel, et siis - me olime jagamas 10.kohta võistkonnaga kelle nimi algas Z-ga :) Järeldus, uhke 9. koht :)
Igatahes kell 9 hommikul hakkasime pihta. Ja kell 12 oli lõuna. Ja siis mul oli selline tunne, et mu selg annab otsad :D Ning selleks hetkeks oli see vahva uue asja eufooria ka üle läinud, sest sellel istandusel ei tundunud otsa ega äärt paistvat. Aga jah, lõunat sain ning nüüd ma siis tean, et viinamarjad, mis on allpool seda kohta, kus roots on must - need on megahapud ja tuleb ära lõigata ning see, et kui käärinud viinamari on keset ühte gruppi, siis suure tõenäosusega on ka teised sama grupi omad käärinud. Nii, et järgmine kord kui ma viinamarju ostan, siis ma olen targem :)
Igatahes
koju sain ma alles kell 16. Mu nägu on nüüd nii pruun nagu oleks lõunas päevitamas käinud.. Aga viinamarjad ju kasvad päikesepoolsel nõlval, mitte et see oleks siis olnud just see ainus päikesepaisteline pärastlõuna eelmine nädal, kui mina seal neid viinamarju korjasin ;) Siis väike uninak, sest kõik mu lihased valutasid... Muidugi ma ei ole õige virisema, sest vanaema puusaproteesiga ronis ka seal nõlva peal üles-alla :) Vaevatasuks (mis tuli täiesti ootamatult :) ) sain vennalt 2 purki moosi, ühe pudeli schnapsi ja pea neli suurt kobarat erinevat sorti viinamarju - mida
Jörg õhtul pesema hakkas ning siis mööda kööki kolme kõrvaharki taga ajas :D Oli tõesti naljakas :)
Selle aktsiooni tõttu jäime me hiljaks tablequizile iiri pubis, kuhu sõbrad meid kutsunud olid ;) Tulemus sellest iseenesest ei sõltunud, sest auhinnalised kohad on 1., 5., 10. ja 15. Ning kui tulemus sama on õhtu lõpuks siis kohad jaotakse võistkondade tähestikujärjekorra alusel, et siis - me olime jagamas 10.kohta võistkonnaga kelle nimi algas Z-ga :) Järeldus, uhke 9. koht :)
Vana korteri uus nägu ehk kuidas veeta nädalavahetust
Neljapäeva, 20.septembri õhtu, meil oli siin mingi ilmutus, et nii ikka ei saa elada, et meil on ühetoaline korter suure laoruumiga. Niisiis, panime plaani paika, et teeme siis ikka teise tuppa magamistoa ning siia n.ö sööginurga ja elutoa nurga. Ja voila, paar päeva enne oli tulnud ka Ikea uus kataloog, kõik klappis väga hästi. Nii me siis siin mõõtsime pool ööd neljapäeval, kusjuures Jörgil oli vaja veel reedel tööle minna.
Reede õhtul pärast õhtusööki ning hobikokkade saadet läksime siis Ikeasse. Meil läks seal mingi pea kolm tundi, aga hea, et ka siin on nüüd poed mõnel päeval kuni kümneni lahti ;) Ainus mida me päris kindlasti ostma läksime oli, suur mustjaspruun lahtine riiul, mis jagaks selle suure toa pooleks alates rõdu uksest. Valikuline oli ka "sideboard" (mulle nii meeldivad need inglisekeelsed laensõnad, mida siinmaal ka üha rohkem kasutatakse...), kuhu saaks osad nõud panna ning kuhu peale saaks suurema söömigu korral ka midagi panna kui lauale enam ei mahu. Teades meid, läks asi ikka nii nagu ei olnud plaanitud... ja ega seal tegelikult ka ju ühtegi ilusat "sideboardi" ei olnud ning tükke kokku osta ning midagi kombineerida läks juba liiga kalliks. Ehk siis, ära tulime me sihukese 1.92m suure klaasustega vitriiniga, et siis sinna peale me ei pane enam mingit serveeritavad toitu, mis lauale ei mahu :D Oeh, väga konstruktiivsed ostud, aga meile meeldib meie vitriin väga :)
Kui keegi nüüd peaks juhtuma arvama, et me oleme üleöö väga rikkaks saanud, siis ei :) Päris lihtne kuid vägagi sobiv lahendus on kõigele sellele suurele osturallile. Jörg siis korrigeeris ühte doktoritööd, töölt kellegi jaoks, luges lihtsalt üle ja parandas grammatikat ja trükivigu. Tuli siis see neljapäev koju, säras nagu 100W lambipirn, et arva mis, arva mis. No kus mina tean, võitis ehk EuroMillionitega lotos, aga see loosimine on ju tavaliselt reedeti, nii et mina ei tea... aga jah, see noormees oli siis küsinud, et palju aega läks selle töö parandamise peale, Jörg oli aus poiss ja ütles kuskil 10-12 tundi, sest see oli mingi kuiv õigusteduse tekst pea 250lk. Ja siis oli pakutud, et kas 600 franki on piisav, Jörg ei osanud selle peale enam midagi suurt kosta. Noormees kohe paanikas, et liiga vähe või? *naer* :) Meie leiame, et 600 franki ei ole väike raha... Me ise mõtlesime siin, et kui ehk saaks niipalju, et saaks kahekesi korra väljas söömas käia ;) Kuskil 40-50 eurot oleksime ka rahul :)
Aga jah, Ikea on vahva koht, sest meil läks selle suure riiuli ning vitriini ja diivanilaua (oli peaaegu plaanitud ost) peale täpselt 384.- Ehk siis me olime täiesti graafikus ;) Aga see ei olnud siiski õhtu tipphetk. Ooo ei, tead meie megasuur auto, "the mighty nissan almera"... see ei ole mingi transpordi-auto :D Ning selle virtiiniga, mis oli juba kahes pakis ning koos selle riiuliga mis oli kolmes pakis, ei oleks see ka siis sinna ära mahtunud, kui me oleks seda unes näinud :D Nii me siis helistasimegi kell 21 Jörgi vennale, neil on suur Mercedes. Muidugi oli ta vend alles tööl (veinimeistri tipptööhooaeg hetkel) nii, et vennanaine pidi minema rolleriga siis autot venna käest tooma ja siis meile teise linna otsa appi sõitma. Oh jah... planneerijad number 1 ja 2 oleme vahel :D Hea siis et see kõik sinnagi ära mahtus, aga see oli ka suht napikas. Aga muidugi on hea teistelgi tuju heaks teha, et - kuhu te täpselt mõtlesite selle oma autos panna - no iseenesest see diivanilaud ju mahtus meie autosse! :)
Saime siis koju lõpuks mingi peale kümmet ja suured entusiastid nagu me oleme, siis hakkasime pihta ka. Kõigepealt siis oli vaja teises toas kaks riiulit kokku panna, et siit riidekapp ja väike kummut sinna transportida. Millega me ka hakkama saime ning kuulutasime õhtu lõppenuks. Oi, me olime uhked enda üle. Laupäeva pärastlõuna kulus ka mööbeldamisele. Suured kapid ühest toanurgast teise. Hommikul olime jõudnud juba voodi tükkideks võtta, ning rõduakna alla liigutada. No jah, peaks mainima, et need katastroofi meenutavad pildid on sellest hetkest kui meil olid kõik asjad riiulitest väljas ning voodi oli tükkideks. Aga see kapi tõstmine, mul oli selline tunne, et see tuba on palju suurem, sest me liikusime mingi sentimeetrite kaupa siin... Aga saime nad sinna nurka ja siis tuli panna veel see üksik riiul rõduukse kõrvalt nende kappide kõrvale ja voila, valmis. Sellest kuidas me selle üksiku riiuli põhimõtteliselt kapi külge saime, oeh, ütleme nii, et tehnika ei olnud täiuslikkuseni lihvitud ja sellepärast peavad nad nüüd ka edaspidi kokku jääma :D
Voodi teise tuppa manööverdamine - see ei olnud just kõige lihtsam ülesanne, sest see koridor ei ole just kõige suurem koht maailmas, aga peale tõsist pingutust saime siiski kõik tükid sinna ja kruvisime kokku ka. Me oleme tublid. Ja kuna kell ei olnud veel 21 isegi, siis me otsustasime, et paneme vitriini ka kokku. Oh jah, seal oli mingi 30 sammu, et kuidas see käib. Mina ei ole oma elus ise veel ühtegi asja ju kokku pannud. Ehk siis ka mitte kõige lihtsamat asja, rääkimata millestki, millel on uksed (siinkohal klaasist uksed) ning sahtel. Uste ning sahtlini kulus siiski veel paar tundi, sest kõigepealt tuli muu paika saada. Ja siis need uksehinged. Neid oli kuus tükki, igal kolm kruvi. Jörg loobus sellest tegevusest, sest põhimõtteliselt ükski kruvi ei läinud sisse otse, ka siis kui väga tahta. Ma siis näitasin tahtejõudu ning mingi tund aega läks selle peale, et kruvid sisse saada, viimased kolm, ma tunnistan, mind ei huvitanud eriti, et nad täiesti sirgelt läheksid. Selle aja sees jõudis Jörg siiski ka midagi korda saata - ta lõi kapile tagumist külge, ehk siis see keskmine joon, mida ta kolm korda mõõtis ning siis kui kapi püsti saime, oli kaks naela mööda löönud :D Sellel hetkel oli see juba naljakas, sest ma olin oma kruvidega juba suht frusteerunud. Aga need kappi löönud naelad saime siiski sirgeks ning peaaegu peidetud :) Ning isegi uksed said ette, ainult sahtel jäi panemata, sest kell oli liiga palju, et veelkord haamerdada. Mis muidugi ei keelanud Jörgil tolmuimejaga kogu tööpinna ülekäimist :D
Aga jah, magasime siis juba oma uues magamistoas ning pühapäeva hommikul kell 9 alustasime riiuli kokkupanemist :D Enne siiski ootasime ära, et naabrid üles ärkaks, sest seal tuli ju palju haamerdada. Ning pärast vabandasime ka, sest nägime neid koridori peal. Aga neil ei olnud sellest midagi. Väga hea :) Kõige keerulisem asi selle riiuli juures oli selle pea 100 kg asja püstisaamine, aga pärast tõsist pingutust siiski läks... oi, mu seljal oli selle kohta oma arvamus siiski... Ning jah, siis ei olnudki enam muud, kui laud oma kohale vitriini ja riiuli vahele ning asjad kappi ja riiulisse ja koristama. Ach ja, see diivanilaud tuli ka kokku panna. iseenesest lihtne, ainult 4 jalga vaja otsa kruvida. No kolm jalga olid olemas ja siis see neljas kruvi oli defektne, see ei läinud otse. Mann-mann-mann, see oli frustratsiooni 10 aste, viimane f***ing (vabandust :) )kruvi ja see ei saa siis sisse minna. No jah, nii, me siis jätsime laua kolm jalga püsti siia diivani peale.
Esmaspäeva, 24.09 õhtul käisime veel Ikeas, sest umm, kolme jalaga diivanilaud pidi ka neljanda jala alla saama ;) Ning me tahtsime veel kahte punutud korvi riiuli jaoks, kuhu sisse peita triikraud ning pesupulgad ja teise küünlad ning salvrätikud. Samuti oli meil ju ainult 4 veiniklaasi ja polnud meil õiget korgitseri. Ühe pudeli pärast käisime juba naabri juures abi palumas, sest me ei olnud võimelised seda korki sealt välja sikutama. Aga nüüd on meil siis - korgitser, kokku 16 veiniklaasi, taignarull, 3 uut lillepotti, soola- ning pipratoosid külaliste tuleku puhul ning palju uusi salvrätte. Ja kaks tooli ostsime ka juurde, sest siis on kuus ühesugust. Nali on muidugi see, et nüüd saime küll laua kokku ning neljal jalal seisma, aga meil oli 5 ja pool tooli, sest viimasele toolile ei olnud samuti võimalik jalga alla saada... oeh, aga nad vahetasid selle seal ringi nii, et pole hullu. Nüüd lihtsalt vedeles järgmine asi diivani peal :) Ach ja, uue diivanikatte ostsime ka.
Neljapäeval käisime nüüd ning saime uue tooli ka, et siis korter on peaaegu nii nagu meil plaanis oli :) Paar jooksvalt ostetavat asja veel ning ongi kõik :)
Monika ja Jörg on oma kätetööga igatahes väga rahul :) Panen mõned pildid ka siia siis, et millal ja kuidas oli.
Magamistuba enne:
Elutuba enne:
Keset kaosehetki:
Ning peaaegu valmis :)
Reede õhtul pärast õhtusööki ning hobikokkade saadet läksime siis Ikeasse. Meil läks seal mingi pea kolm tundi, aga hea, et ka siin on nüüd poed mõnel päeval kuni kümneni lahti ;) Ainus mida me päris kindlasti ostma läksime oli, suur mustjaspruun lahtine riiul, mis jagaks selle suure toa pooleks alates rõdu uksest. Valikuline oli ka "sideboard" (mulle nii meeldivad need inglisekeelsed laensõnad, mida siinmaal ka üha rohkem kasutatakse...), kuhu saaks osad nõud panna ning kuhu peale saaks suurema söömigu korral ka midagi panna kui lauale enam ei mahu. Teades meid, läks asi ikka nii nagu ei olnud plaanitud... ja ega seal tegelikult ka ju ühtegi ilusat "sideboardi" ei olnud ning tükke kokku osta ning midagi kombineerida läks juba liiga kalliks. Ehk siis, ära tulime me sihukese 1.92m suure klaasustega vitriiniga, et siis sinna peale me ei pane enam mingit serveeritavad toitu, mis lauale ei mahu :D Oeh, väga konstruktiivsed ostud, aga meile meeldib meie vitriin väga :)
Kui keegi nüüd peaks juhtuma arvama, et me oleme üleöö väga rikkaks saanud, siis ei :) Päris lihtne kuid vägagi sobiv lahendus on kõigele sellele suurele osturallile. Jörg siis korrigeeris ühte doktoritööd, töölt kellegi jaoks, luges lihtsalt üle ja parandas grammatikat ja trükivigu. Tuli siis see neljapäev koju, säras nagu 100W lambipirn, et arva mis, arva mis. No kus mina tean, võitis ehk EuroMillionitega lotos, aga see loosimine on ju tavaliselt reedeti, nii et mina ei tea... aga jah, see noormees oli siis küsinud, et palju aega läks selle töö parandamise peale, Jörg oli aus poiss ja ütles kuskil 10-12 tundi, sest see oli mingi kuiv õigusteduse tekst pea 250lk. Ja siis oli pakutud, et kas 600 franki on piisav, Jörg ei osanud selle peale enam midagi suurt kosta. Noormees kohe paanikas, et liiga vähe või? *naer* :) Meie leiame, et 600 franki ei ole väike raha... Me ise mõtlesime siin, et kui ehk saaks niipalju, et saaks kahekesi korra väljas söömas käia ;) Kuskil 40-50 eurot oleksime ka rahul :)
Aga jah, Ikea on vahva koht, sest meil läks selle suure riiuli ning vitriini ja diivanilaua (oli peaaegu plaanitud ost) peale täpselt 384.- Ehk siis me olime täiesti graafikus ;) Aga see ei olnud siiski õhtu tipphetk. Ooo ei, tead meie megasuur auto, "the mighty nissan almera"... see ei ole mingi transpordi-auto :D Ning selle virtiiniga, mis oli juba kahes pakis ning koos selle riiuliga mis oli kolmes pakis, ei oleks see ka siis sinna ära mahtunud, kui me oleks seda unes näinud :D Nii me siis helistasimegi kell 21 Jörgi vennale, neil on suur Mercedes. Muidugi oli ta vend alles tööl (veinimeistri tipptööhooaeg hetkel) nii, et vennanaine pidi minema rolleriga siis autot venna käest tooma ja siis meile teise linna otsa appi sõitma. Oh jah... planneerijad number 1 ja 2 oleme vahel :D Hea siis et see kõik sinnagi ära mahtus, aga see oli ka suht napikas. Aga muidugi on hea teistelgi tuju heaks teha, et - kuhu te täpselt mõtlesite selle oma autos panna - no iseenesest see diivanilaud ju mahtus meie autosse! :)
Saime siis koju lõpuks mingi peale kümmet ja suured entusiastid nagu me oleme, siis hakkasime pihta ka. Kõigepealt siis oli vaja teises toas kaks riiulit kokku panna, et siit riidekapp ja väike kummut sinna transportida. Millega me ka hakkama saime ning kuulutasime õhtu lõppenuks. Oi, me olime uhked enda üle. Laupäeva pärastlõuna kulus ka mööbeldamisele. Suured kapid ühest toanurgast teise. Hommikul olime jõudnud juba voodi tükkideks võtta, ning rõduakna alla liigutada. No jah, peaks mainima, et need katastroofi meenutavad pildid on sellest hetkest kui meil olid kõik asjad riiulitest väljas ning voodi oli tükkideks. Aga see kapi tõstmine, mul oli selline tunne, et see tuba on palju suurem, sest me liikusime mingi sentimeetrite kaupa siin... Aga saime nad sinna nurka ja siis tuli panna veel see üksik riiul rõduukse kõrvalt nende kappide kõrvale ja voila, valmis. Sellest kuidas me selle üksiku riiuli põhimõtteliselt kapi külge saime, oeh, ütleme nii, et tehnika ei olnud täiuslikkuseni lihvitud ja sellepärast peavad nad nüüd ka edaspidi kokku jääma :D
Voodi teise tuppa manööverdamine - see ei olnud just kõige lihtsam ülesanne, sest see koridor ei ole just kõige suurem koht maailmas, aga peale tõsist pingutust saime siiski kõik tükid sinna ja kruvisime kokku ka. Me oleme tublid. Ja kuna kell ei olnud veel 21 isegi, siis me otsustasime, et paneme vitriini ka kokku. Oh jah, seal oli mingi 30 sammu, et kuidas see käib. Mina ei ole oma elus ise veel ühtegi asja ju kokku pannud. Ehk siis ka mitte kõige lihtsamat asja, rääkimata millestki, millel on uksed (siinkohal klaasist uksed) ning sahtel. Uste ning sahtlini kulus siiski veel paar tundi, sest kõigepealt tuli muu paika saada. Ja siis need uksehinged. Neid oli kuus tükki, igal kolm kruvi. Jörg loobus sellest tegevusest, sest põhimõtteliselt ükski kruvi ei läinud sisse otse, ka siis kui väga tahta. Ma siis näitasin tahtejõudu ning mingi tund aega läks selle peale, et kruvid sisse saada, viimased kolm, ma tunnistan, mind ei huvitanud eriti, et nad täiesti sirgelt läheksid. Selle aja sees jõudis Jörg siiski ka midagi korda saata - ta lõi kapile tagumist külge, ehk siis see keskmine joon, mida ta kolm korda mõõtis ning siis kui kapi püsti saime, oli kaks naela mööda löönud :D Sellel hetkel oli see juba naljakas, sest ma olin oma kruvidega juba suht frusteerunud. Aga need kappi löönud naelad saime siiski sirgeks ning peaaegu peidetud :) Ning isegi uksed said ette, ainult sahtel jäi panemata, sest kell oli liiga palju, et veelkord haamerdada. Mis muidugi ei keelanud Jörgil tolmuimejaga kogu tööpinna ülekäimist :D
Aga jah, magasime siis juba oma uues magamistoas ning pühapäeva hommikul kell 9 alustasime riiuli kokkupanemist :D Enne siiski ootasime ära, et naabrid üles ärkaks, sest seal tuli ju palju haamerdada. Ning pärast vabandasime ka, sest nägime neid koridori peal. Aga neil ei olnud sellest midagi. Väga hea :) Kõige keerulisem asi selle riiuli juures oli selle pea 100 kg asja püstisaamine, aga pärast tõsist pingutust siiski läks... oi, mu seljal oli selle kohta oma arvamus siiski... Ning jah, siis ei olnudki enam muud, kui laud oma kohale vitriini ja riiuli vahele ning asjad kappi ja riiulisse ja koristama. Ach ja, see diivanilaud tuli ka kokku panna. iseenesest lihtne, ainult 4 jalga vaja otsa kruvida. No kolm jalga olid olemas ja siis see neljas kruvi oli defektne, see ei läinud otse. Mann-mann-mann, see oli frustratsiooni 10 aste, viimane f***ing (vabandust :) )kruvi ja see ei saa siis sisse minna. No jah, nii, me siis jätsime laua kolm jalga püsti siia diivani peale.
Esmaspäeva, 24.09 õhtul käisime veel Ikeas, sest umm, kolme jalaga diivanilaud pidi ka neljanda jala alla saama ;) Ning me tahtsime veel kahte punutud korvi riiuli jaoks, kuhu sisse peita triikraud ning pesupulgad ja teise küünlad ning salvrätikud. Samuti oli meil ju ainult 4 veiniklaasi ja polnud meil õiget korgitseri. Ühe pudeli pärast käisime juba naabri juures abi palumas, sest me ei olnud võimelised seda korki sealt välja sikutama. Aga nüüd on meil siis - korgitser, kokku 16 veiniklaasi, taignarull, 3 uut lillepotti, soola- ning pipratoosid külaliste tuleku puhul ning palju uusi salvrätte. Ja kaks tooli ostsime ka juurde, sest siis on kuus ühesugust. Nali on muidugi see, et nüüd saime küll laua kokku ning neljal jalal seisma, aga meil oli 5 ja pool tooli, sest viimasele toolile ei olnud samuti võimalik jalga alla saada... oeh, aga nad vahetasid selle seal ringi nii, et pole hullu. Nüüd lihtsalt vedeles järgmine asi diivani peal :) Ach ja, uue diivanikatte ostsime ka.
Neljapäeval käisime nüüd ning saime uue tooli ka, et siis korter on peaaegu nii nagu meil plaanis oli :) Paar jooksvalt ostetavat asja veel ning ongi kõik :)
Monika ja Jörg on oma kätetööga igatahes väga rahul :) Panen mõned pildid ka siia siis, et millal ja kuidas oli.
Magamistuba enne:
Elutuba enne:
Keset kaosehetki:
Ning peaaegu valmis :)
Subscribe to:
Posts (Atom)