Mina siin, jälle! Või siis üle hulga aja, aga jah, jätkuyvalt ei ole siin mingisuguseid põrutavaid sündmusi juhtumas. Seetõttu ma arvan, saab blogiruumi raisata ka intelligentsete naabrite peale ;) Ei, mitte nende naabrite peale, kelle töögraafikust me Jörgiga vaid unistame ning kes hääde saksa autodega ringi sõidavad... vaid tublidest pensionäridest üle tänava.
Nagu teada, siis ristmiku peal elamine ei ole siin mingi tore pesapaik, vahetevahel ärkad öösel selle peale ülesse, et pidurid krigisevad pea voodi all ( oo jaa, mulle meeldib nii meie maja konstruktsioon, need sambad meie poole korteri all on lihtsalt super, külm õhk pluss kõlakoda :S) ning kuuled väikest plekikriginat millele järgneb paariminutiline sõimlemine... oeh, seda ei juhtu küll tihti kuid alati suudab see tuua mind tagasi reaalsusesse unenägudemaalt. Ja kui Jörg siis natuke pärast seitset ära läheb ning ma ennast veel paariks tunniks mõnusasti pikali mõtlen visata, siis ma ei mõtle, et ma tahaks päriselt ka paar tundi olla veel, ikka natuke rohkem... Aga eile hommikul pidin ikka tõsiselt ennast ületama, et mitte kellelegi vett kaela visata. Et siis natuke enne üheksat (isegi mu paar tundi ei olnud veel täis) hakkas mingi kohutav undamine pihta, algul ma mõtlesin, et nüüd on muidugi õige aeg tuletõrjealarmil käima minna... siis mul tuli meelde, et meil ei ole ju tuletõrjealarmi?! Mis see on siis, jube tüütu igatahes, üritasin 5 minutit veel, aga uni oli läinud mis läinud. Mõtlesin, et kaua see ülemine naaber ikka oma tolmuimejaga korteris ringi käib... aga nagu ka eelneva mõtte puhul ei olnud see loogiline, sest ma küll ei tea, mis inimesed sellisel juhul all poes teeksid, kui mina siin nädala suurpuhastust vahel teen ning ka kuskil 10 minutit tolmuimejaga ringi lasen. Aga asi oli juba kaugel 10 minutist. Mis siis ikka, ma ronisin soojast pesast välja ja kui ma siis need aknakatted üles tõmbasin, siis ausalt öeldes ei olnud enam sõnu... miks on vaja omada elektrilist lehepuhurit ning miks-oo-miks on seda vaja kasutada oktoobri keskel kui pole enamus lehtigi veel maha kukkunud. Vaatasin imestusega siis naabripapi tegemisi, mida tal vahelduva eduga jätkus kuni kella 11. Et siis, no comments, tõesti. Õhtuks ei olnud igatahes märgata suurt erinevust sellest hetkest kui ta oma puhumist alustas... et siis, kas nad ei tea kui kallis elekter siin on? ;) Parim kogu asja juures oli muidugi see, et kõik, mis ära ei lennanud, selle jaoks toodi hari - on siis raske need paarkümmend lehealget ka harjaga kokku ajada? :D Ju siis on... jään ootama järgmist meeliülendavat hommikut :)
Inimesed on siin vahel üldse väga naljakad, eriti kui arvestada seda, et poemüüjatest ei saa ma enam üldse aru. Alla poodi ei ole mõtet kunagi minna pärastlõunat, sest see on hullem kui Säästumarket ning müüjal (just täpselt siin vaid üks ongi üldjuhul) on inimlikkuse ning sõbralikkuse kvoot juba ammu ületatud ja midagi head sealt üldjuhul ei tule. Aga tore muidugi siis ju naeratades aitäh öelda ning nägemist, siis ikka vahel veab peaaegu nagu pilvisele näole väikese päikesekiire - aga sellele ei tasu loota. Ja alkoholi müüvad nad ka alaealistele ;) Seda tehes võiks vähemalt oma tegevust mitte kõva häälega kommenteerida, et kolm päeva liiga noor. Et siis, jah... Ning meie suurem supermarket, seal kasvavad sõna otses mõttes juured alla enne kui oma asjade eest makstud saad. Võime kui kiiresti tahes oma asjad poest kokku otsida, järjekorrad on absoluutselt igal kellaajal ühepikkused ning müüjad vaatavad rahatähti sellise näoga, et " mina jälle, tööd tegema või pean", enam vähem sellise näoga need vanemad slaavi päritolu müüjatarid siin on.
Siinkohal peaks ära märkima ka saksa postiteenuse, mis on ikkagi veel ületamatu. Tore on muidugi teada ka põhjust, miks siit saadetud pakk alles kolm nädalat hiljem (ning lootusetule hilja arvestades fakti, et see oli juubelikink) kohale Eestisse jõudis. Ostsime veel ekstra paki mis oli ettemakstud Euroopa siseselt, ning üllatus, imestus ning naer oli suur kui ema teatas, et pakil oli tempel - missent to Jakarta, Indonesia - no comments taaskord. Ning üldse on nad seal vahvad, tõstavad aga margi hindu ning siis kui me ruttu tahtsime osta 20 sendiseid marke, sest täpselt niipalju hind tõusis - lõppes see sellega, et pärast 25 minutilist ootamist läksin vaatama, mida see Jörg teeb seal. Sellel hetkel sai ta aga lõpuks oma margid... et siis, neile ei maksta vist teenindatud klientide arvu pealt ;) Aga üleüldiselt tundub siis inimestel olevat väga palju aega, mis iseenesest minule tekitab küll rohkem stressi vahel kui vaja.
Ilmad on siin ka viimase nädalaga külmaks läinud... brr, ei ole vist ikka nii lõunamaa. Üks ootab siin pikkisilmi reedet, et saaks minna talvejopet ostma, mis on fakt, et tõesti on külm - vabatahtlikult poodi minemise juttu siin tihti ei kuule :) Ja eksperimendi korras kasvatatakse ka habet, et kui talvel kojuminek siis ei ole nii külm. Hetkel on vist 13.päev ning edasised otsused võetakse vastu nädalavahetusel, kas karvkate jääb või kõrvaldatatakse :) Kui jääb, siis ma panen siia pildi ka, kui kaelajoon (neck-line) on ilusasti kujundatud. Ning kes oleks iial osanud arvata, et olemas habemekasvatajate netileht, igatahes www.beards.org. Internet on ikka lõputu infoallikas.
Aitb nüüd vist küll sellest lobisemisest, peaks ikka midagi kasulikku ka veel täna tegema... võib-olla... :)
Järgmise korrani,
- M -
No comments:
Post a Comment