Täiesti lõpp... kui palju saab tarbida... absoluutselt kõike ostetakse kokku, absoluutselt igast poest. Rahvast nii palju linnas, et tahaks kohe ära joosta... Aga ma siis alustan algusest.
Hommikul käisime minu kohvikukinkekaardi eest söömas. Et siis hommikusöök kahele ja neli tassi kohvi. Pole just paha. Kuigi ma pole kindel, et see kuidagipidi tervislik on nii palju korraga süüa. Aga see toodi ju kõik lauale ning kõik hea, mille eest makstud tuleb ju ära proovida. Mitte et tavalise kahe Brötcheni asemel siis neli tuleks süüa, aga ;) Nämma oli! :) Ning me ei söönud mitte midagi muud täna, kui ainult puuviljasalatit nüüd :) Mhm, uhked enda üle, nagu tavaliselt.
Pärast seda läks asi auto-võtmes edasi... et siis kõigepealt ei mahtunud Jörg meie väikeautoga ning mingi suur maastur ühe tänava peale ära... muidugi lõppes asi sellega, et meie sõitsime parkival autol peegli tagurpidi... tore-tore. Otsisime siis järgmise parkimiskoha ja vaatasime üle, millega hakkama saime, maasturist polnud muidugi jälgegi. Peegel tagasi keeratud, kümme korda kontrollitud, mitte midagi ei olnud viga. Juhhei! Meie peeglil polnud isegi mitte tolmukiht kriimustatud. See oli ka väga hea.
Siis tulime poolägisedes koju ja vaatasime Andrus Veerpalu. Sellepärast jätsime isegi ära laupäevase koogi ja puha. Sõit oli suht segane, ei saanud päris täpselt aru miks just selliseid pilte ning vaheaegu näidati nagu nad näitasid, aga ok... Shveits ikkagi ju, las nad olla :)
Sõit vaadatud, postkaardid kirjutatud (minul vähemalt, Jörg sai ainult aadressid kirja ;) ), linna minek. Riidesse ja autosse. Ehm, et siis autosse... auto ei avanenud... alguses jooksis Jörg siis üles tagasi, et äkki võti andis otsad, aga umm, teine võti ka ei toiminud. Tuli siis vanas stiilis uks avada ja umm... ega see auto ikka nagu mingit elumärki ei andnud. Taibu ja megataibu olid kolmeks tunniks tuled sisse unustanud. Oeh, hetkeks paanika, et mis nüüd tuleb uus aku või? Et meil ei ole eelarve selle jaoks, et see mingi akuga põhja lasta... Helistasime kõige targemale, sellele kes alati teab, mis teha - Jörgi isale :) Ta soovitas ADACle (autoabi Saksa moodi) helistada ning need tulevad appi. Nii siis Jörg helistaski sinna, et jah, me oleme kodus ja jah, meil ei lähe auto käima. Lubati tunni ajaga abi saata. No see tund oli ikka täpselt tund, tsss. Oleks pidanud ütlema, et me oleme teel, oleks kiiremini abi saanud ;) Igatahes abi saabus, saime natuke särtsu ja Jörgi üle naerdi natuke (et siis blondiiniasjad ei juhtu ainult blondiinidega ;) ) ja siis pidime vähemalt pool tundi ringi sõitma. Et siis kõigepealt 15 minutit linnast välja ja alles siis linna tagasi. Mhm, nagu vormeli viimane kvalifikatsioon, et põleta bensiini, no me laadisime akut. Igatahes linna me jõudsime pärast kolme ja siis auto sulgus nupule vajutusega, juhhei! :)
Linnas oli vaja siis jõulukinke vaja organiseerida. Nimekiri koos ning plaan paigas - nagu ka umbes poolel Prantsusmaal ja kõikkidel muudel, kes seal niisama jalus tolgendasid. Stress saabus vähem kui kümne minutiga. Parkimine oli ka naljanumber, kui kõik parkimismajad täis olid ning me lõpuks kuskile kaugele-kaugele tänavaserva ennast poetasime (Jörg keeras oma peegli sisse ilusasti ;) ).
Nii me siis seal võitlesime elu ning kinkide nimel. H&M ei olnudki kõige hullem, mingis lõhnapoes pärast 10 min ringi otsimist ja täieliku peavalu saavutamist, tuli välja et meile vajaminevat lõhna seal polegi... tooo-reee ;) Igatahes peale kahte tundi oli meie nimekiri kõik läbikriipsutatud ja kojuminek võis alata.
Ach ja, saime oma graveeritud sõrmused tagasi. Lahkusime poest teadmisega, et me maksime tunduvalt vähemalt kui ette nähtud. Palju õnne müüjale, kui see aps välja tuleb :) Jõulurõõm on meie poolel, aitäh! :)
Kes küll tuli hullule ideele jõuluturult vorsti osta... igatahes pärast mõningast läbimurret 10cm kaupa edenemist, stressi suurenemist ning inimeste hõõgveinide loksutamist jõudsime vorstimüügini ka... vorst käes, ketshup ja sinep on vasakul ümber nurga - nalja teete või?! Need jäid meist sinna ümber nurga, aga see vorst ei ole kunagi nii niru maitsenud... jõuluturg, ts... Rohkem me sinna ei kipu igatahes :)
Kojutulekul nii palju ummikuid ei olnudki, kõik olid ju veel linnas. Parkimismajades oli kohati lausa 4 vaba kohta :D Auto läks käima ning parkimistrahvi ka ei olnud, kuigi me olime kindlad, et jõuluostude ajal on need trahvjad mitu korda päevas liikvel.
Nüüd siis nautisime oma puuviljasalatit ja hetkel algas "Wetten dass", näeb siis mis need hullud sakslased, austerlased ja muidu igasugused välja mõtlevad... kui eelmine kord oli koeraga võidujoomine, siis mis nüüd, kassiga võidumagamine? :D
See ka veel, et meil on hirm naabrite plaanide suhtes... Das Auto oli jälle igasugust peovärki täis... kui nad nüüd siin jälle laulma hakkavad, siis... aga ehk naabrimees tahab lihtsalt mineraalvee vanni, hullu krõpsulaadugi ja kasti õllega :D Lootus sureb viimasena!
- M, täna tubli blogija, kolmas sissekanne juba -
No comments:
Post a Comment