Hinterzarten-Rinken-Feldsee-Feldberg Bärental

Mina siis jälle siin. Seekord võttis natuke rohkem aega, et nädalavahetuse kirjeldamiseni jõuda, aga parem hilja kui mitte kunagi ;) Nii et siit see siis nüüd tuleb :)
Igatahes siis me käisime jälle matkamas. Algul plaaniti siin pea 20km matka, mille peale ma küll midagi asjalikku kosta ei osanud peale selle, et ehk alustaks natuke vähesemaga. Lubati kuskil 15 kanti, no ok, elame üle :)
Alguse sai siis jälle päev Hinterzartenist, hehehe, just-just ikka kõigepealt pagariärisse, schokocroissant käes ning siis sammud õiges suunas. Mis tähendas siis 8.5km Rinkenisse. Kogu päeva eesmärgiks oli jõuda Feldsee äärde. Esialgu oli mitte nii tore seal mäeveerel kõlkuda, kus üks samm paremale lihtsalt paarsada meetrit vabalangemist oleks olnud. Seda kõike siis suhteliselt hommikupimeduses ja pilvises metsas. Õnneks sai see siis kilomeetriga otsa, see oli ikka väga tore.

Jörg ja pilved ning mina ja pilved :)

Jalutasime mööda majadest, mis põhimõtteliselt "mitte kuskil" olid. Mina ei tea, mis need inimesed seal teevad, sest kuigi autod on teede pealt kuulda, on siiski suht palju maad, et kuskiltki tsivilisatsiooni jõuda. Esimest korda nägid sellised kohti siin, kus ka selles riigis võib põhimõtteliselt teistest eraldatud elada :)
Edasi minnes hakkas vaikselt sadama, algul vihma, siis aga lund. Kohe päris laia lund, mida edasi jõudsime :) See oli päris tore, kui välja arvata see, et umm... jope sai märjaks suht ruttu... Ning siis sai kogu jalutuskäik vürtsi juurde sellega, et kuskil haukus koer ning natukese aja pärast jalutas meist jahimees mööda. Esimene, keda Jörg siin metsades näinud on... ja veidi maad edasi nägime ka koera, kes meile siis järgnes ning eeldatavasti vaatas üle, kellega siis tegu on. Õnneks ei huvitunud ta kahejalgsetest ;)
Ühel hetkel saabus siis see koht, kus ma mõtlesin, et ei-ole-nii... põhimõtteliselt ikka ülesmäge ja siis veel ülesmäge ja natuke veel ;) Eriti vahva see ronimine nüüd ka ei olnud, aga lõpuks tasus end ära, sest ühel hetkel olime lihtsalt pealpool metsi ja pilvi - vaade missugune :) See ei tähendanud siiski, et ronimine seetõttu kuidagi vähem mõju avaldas. Kõik kohad hakkasid selleks hetkeks juba valutama. Ning see oli alles esimesed 5 km. Ok, edaspidi lubati, et enam niimoodi ülemäge ei lähe. Mhm, seda olen ma varemgi kuulnud :D Nii et leppisin vaid teadmisega, et hetkel ei ole ühtegi kõrgusemeetrit enam silmapiiril. Alustasime omadega 8.17 ning Rinkenisse jõudsime pärast kahteteist. Aga tegu oli ka algajaga grupis nii, et... mina olin õnnelik, et ma üldse nii kaugele jõudnud olin. 893m pealt 1196m peale, yay!!! :)




Rinkenist võtsime siis suuna Feldsee peale, silt ütles, et 3.5km ning kuna Feldsee on 1113m peal tähendas see ka seda, et ei tule nii palju pingutada, vääääga hea. See 3.5 km osutus siiski natuke pikemaks, sest vahelduva eduga näitasid hiljem sildid, et jäänud on 1.8, 2.2 ning 2.0, just sellises järjekorras... edasiminna ning mitte mõelda palju jäänud on. Hea oli, et see etapp oli metsas, sest tuul oli lageda peal nii külm ning tuiskas lund, seda vähest mis alla sadas...
Enne järve äärde jõudmist läksime restoranist mööda, küsisime kaua neil köök lahti on, sest jah, kõht oli tühi ja külm oli ikka ka. Siis veel viimane pingutus, 500m järveni ning tagasi restorani. Järve olen enne ju ülevalt poolt näinud, Feldbergi pealt alla vaadates. Aga jah, see ei tähendanud, et alt ülesse vaadates nüüd mäge näha oli - vaid pilved-pilved. Aga samamoodi oli meil ju ka Alpides - ei midagi uut! :D Viimane pingutus oli see ka kaamera jaoks, siin on siis see viimase pingutuse vili:


Söök oli restoranis hea, nämma-nämma kuubis. Eriti see magustoit, mis ei olnud algselt üldse plaanis, aga vot jah, millal enne oleme me plaanidest kinni pidanud :D Igatahes see ei olnud selline kord. Apfelstudel sooja vaniljekastme ja vahukoorega! :) Mõni asi on siin ikka ka nii hea, et eemal olles hakkaks puudust tundma isegi. Mitte et seda vahukoort nüüd nii palju ilmtingimata olema pidi, aga otsa sai ta ikkagi ;)
Siis saabus taaskord see hetk meie päevas, kus mõtted ei olnud läbi mõeldud ja maksta tuli ikka enda arvelt. Söögi eest maksima otseloomulikult enda arvelt ;) Aga see, et Feldberg Bärentalist läheb rong iga tund 58. minutil ja kuna sel hetkel oli kell 14.45, miks mitte minna 15.58 rongi peale. Otseloomulikult, ainult 4.5km veel :D Mhm-mhm-mhm, ma oleks pidanud ette teadma, et see ei ole hea idee, aga eiiiii. Riidesse ja minekut. Esimesed 2.5km läksid hästi, mäest alla ning kell oli 15.20. Ning siis, tuli see koht, kus enam ei olnud nii lihtne... et siis see mäest alla, hea-hea kõndimine viis meid alla orgu ja rongipeatus oli järgmise mäe peal - hehehe, jalad keeldusid seda veel rohkem uskumast kui pea. Egas siis midagi kui reipal sammul edasi. Siinkohal ei saa jätta märkimata, et iga sammuga ronis lähemale mõte - anna alla, on lihtsam. Aga tund aega eikuskil istuda on ju ka nõme, edasi! Lõpuks jõudsime rongijaama kümme minutit enne rongi väljumist, Jörg oli minu üle uhke (oli ka põhjust ;) ) ning rongis sai saapad jalast ja jalad teise istme peale. Mida veel elult sel hetkel tahta oli. Ach ja, et siin rongijaamas ei oleks treppe, see oleks sellel ikka tipp olnud. Aga olid need trepid siin hommikul nii ka õhtul, ja kõik ei saa ju hästi minna - jäime napilt ka bussist maha :D Ootasime siis vapralt üksteise najal tukkudes järgmist.
Õhtu ei olnud just kõige produktiivsem... uinak ja umm... magama :D
- M -

PS. See ka veel, et laupäeval läksime siit jala vanaema juurde kooki sööma, sest tahtsime sealt pärast bussiga linna minna. Buss oli just läinud ning Jörgi eestvõtmisel läksime siis sealt jala linna - oh jah... linna jõudsime enam-vähem samal ajal kui buss, aga koogikalorid olid realiseeritud millekski muuks kui tagavaraks ;)
Arvestades seda fakti olen ma ikka topelt-uhke oma pühapäevase saavutuse üle :D Mhm, kes see ikka koera saba liputab, kui koer ikka ise ;)