Sünnipäevameenutused...

... tulevad täna, sest mul ei ole aega olnud eriti enne. Miks ei ole aega, aga sellepärast, et ma olin haige. Põhimõtteliselt olen ma natuke ikka veel haige, aga nüüd töötab mõte vähemalt natuke ja ma suudan oma funktsionaalsuses ka midagi muud peale hingamise teha. Millest see kõik alguse sai - meie hullust jõulurallist! Ma olen ju koguaeg olnud veendunud, et see ostuhullus enne jõule ei saa tervisele kasulik olla. Nu see kord siis ei olnud ka sõna otseses mõttes mitte. Nii ma siis istusin terve eelmise nädala kodus ja vegeteerisin - kolmapäeval käisin arsti juures, sest mul oli haiguslehte vaja... ei olnud notsugripp, aga ega see ka palju hullem olla ei saa kui see külmetus, mille tõttu ma ikka veel nagu elevant ringi tuututan.

Aga sünnipäevast - tore on kui kingid tulevad nii nädal enne ja nädal pärast õiget päeva, peol polekski nagu lõppu :D Igatahes aitäh kõigile, kes meeles pidasid. DVD vaatamisega oleme täpselt nii kaugel, et esimene osa on vaadatud ning pajalapid ripuvad köögis, ei raatsi teisi üldse mustaks tehagi... ja muu nänn on kapi peal, et kõik näeksid, mis mulle siis kingiti. Vastupidiselt kõigile teistele, siis mina käisin tööl oma sünnipäeval, tegin paar piparkooki ja muffinit ja siis suhtlesin inimestega ;) Ega eriti nagu tööpäev polnudki, aga natuke olin ikka kasulik ka. Selle arvelt ja koogiga äraostmisega sain sünnipäeva nädala reede vabaks ;) Leian, et see oli päris hea diil. Tegelikult mul oli see reede ju nautimiseks ning väljamagamiseks planeeritud, sellest ei tulnud midagi välja... hommikul poole üheksast tuldi vannituppa plaate seina panema, yay! See ei olnud meie kummagi jaoks just kõige lõbusam hommik, sest me jõudsime alles poole kolmest magama...
Käisime Zürichis Sunrise Avenued kuulamas. See on muidugi omaette lugu, sest algelt pidi kontsert Winterthuris toimuma, nihutati nii kohta kui aega. Vähemalt nii internetis väideti. Koht oli siis Zürich ja aeg 21.00. Seadsime ennast seitsme paiku teele ja otseloomulikult pidi alla sadama kõike võimalikku... äärmiselt tore, sest paanika haarab ju kogu rahvast kui ilmastikuolud ei ole mittevesised. Pole suurt vahet ka naaberriigis. Igatahes olime me juba 19:40 Zürichis ja siis asi alles läks huvitavaks, paduvihm ning absoluutselt iga tänav oli üles kaevatud ja polnud ei mingit paremale-vasakule viivaid teid nagu me kaardi pealt nägime, oli ainult mingi hull mülgas. Kahekümnega mööda punaste laternate tänavat ei pole just ka kõige meeldivam, eriti kui poole ajast seisad ;) Igatahes ma ei teagi, kust ja kuidas me kunagi plaanitud parkla leidsime ning kaheksa minutit enne väljakuulutatud 21:00 olime me kontserdiks valmis. Ainult, et kella üheksast marssis lavale juba Sunrise ise, seega me pole päris kindlad, mis ajaks me oleks pidanud kohal olema, et kõike näha :D Vähemalt nägime siis kõike, mille pärast me sinna läinud olime ja peab mainima, et pärast paari esimest lugu läks isegi see hull kohalesõit meelest ;)
Anyway, see on põhjus, miks me leiame, et nad on ikka ja jälle vaatamist-kuulamist väärt... sest nad on kõige muu hulgas ka naljakad :)







Ma arvan ka, et see tätoveering paremal käel on äärmiselt supergeil ("forever yours", mitte see supermänni oma ;) ), aga ma olen liiga jänes, et selles suhtes midagi ette võtta. Vot nii palju siis meie kontserdist, kes tahab võib ise edasi youtuubida :)
Tagasi koju ei leidnud me ka muidugi teed, sest ühel hetkel kadus sildilt Basel ning valida oli kas Luzern/Bern või mitte midagi :D Siis oli juba liiga naljakas, kunagi ja kuidagi me jõudsime koju ka, juhhuu! Ning nägime isegi plaadionu jaoks enam-vähem välja.

Sama nädala lõpetuseks oli pühapäeval väike perekeskne sünnipäeva tähistamine, ehk siis väike tähistamine = palju kinke ;) Ja uue laua saime ka. Meie megamaasturisse ei mahu ju mitte midagi ära, seega pidid teised meie eest poodi minema ja siis veel transportteenust ka osutama. Pärast meeleolukat kruvimist ja veendumist, et meil oli põhjus, miks me pärast kööki otsustasime pausi pidada Ikeaga :D - sai see isegi kõik neli jalga alla.

Selline ta siis on:


Nagu näha siis ka meil on jõulumeeleolu missugune, päike särab ja väljas on kuskil kümme kraadi sooja. Nädal algas veel hullu lumelükkamisega, siis nüüd võib juba flip-flopid jälle kapipõhjast välja koukida ja suve ootama jääda. See ei käi muidugi kogu bundesrebubliiki kohta - eile uudistes oli see nii, et kuskil kaugel lõunas on soe ja ilus, ei lund ega kümakraade ja siis tuli pilt Freiburgist ja termomeetrist. Mis teha, kogu ülejäänud Saksamaa on ju lumme mattunud ja arvestades, et täna kõik kuskile sõita tahavad (kohe kui nad poes on käinud ;) ) - siis tuleks vist pikka närvi ja häid talvekumme soovida!

Meil on ka kõige suurem ettevalmistus tehtud jõuluks - meil on nulg. Sest nagu välja tuleb siis sakslased laulavad ka ju nulust, seega meie jõulukuuse laul on täiesti vale. Säh sulle siis. Igatahes selle me ostsime juba eelmine reede, seisime ja külmetasime ja ootasime kuni mingi mammi kõik puud oli üle vaadanud, mis müügiks olid - mis oli liiga lai ja mis liiga pikk, siis ei olnud piisavalt oksi, etc. Arvestades, et see oli ainus päev kus siin lõunaosariigis hullult külm oli - ei olnud selle nulunässiga seal hea seista ja oodata. Lõpuks saime siis kätte, sest kuuseonul viskas sellest mammist kopa ette ja lasi meil ära maksta :) Pakkisime siis puu oma supermaasturisse, eelnevalt pidime muidugi tagaistmed likvideerima, et ruumi oleks ja missioon - meie esimene jõulupuu - oli täidetud. Millegipärast ma arvasin, et me saime kunagi kellegi vana kuusejala, aga pärast keldris ja pööningul möllamist tuleb välja, et meil ei ole seda... me siis läheme täna vaatama, kas poes veel mõnda on. See saab nii tore olema, kindlasti on ainult ala 100 eurosed järgi :D siis ma panen Jörgi ehitama :D ja sellest tuleb siis kindlasti järgmine fotoblogi :D kuidas me jõulude lõpuks kuuse püsti saime, hehehehe ;)

Ilusat jõuluaega ning kui meie nulg ehitud on ja ilusasti seisab, siis postitan ka pildi :)
Kallid,
teie suvepäkapikk

Päike paistab = tore päev?

Otseloomulikult tundub päev ju tore, kui isegi päike välja tuleb. Nii vahelduse mõttes :-) Saab jälle talvejpoe kappi panna ja ennast mitte kurguni kinni mässida. Põhimõtteliselt saab ja saaks... sina saan ka, aga terve ülejäänud tsivilisatsioon ei mõista mind. Juba paar päeva vaatavad kõik mind tänaval nagu ilmaimet, sest ma käin täiesti tavalise kerge jope ning suvekingadega. Nu jah, minu peakene lihtsalt ei mõista, miks ma peaks ennast kinni nööpima ja higistama kui väljas on pea 20 kraadi sooja?! Ainult sellepärast, et on novembri keskpaik? Nu vut ei lähe massiga kaasa, vaatan enne ilmateadet kui kalendrit.

Ning pärast seda kui ma ilmateadet olen vaadanud, vaatan, et rongi peale jõuaksin. Esmaspäev hommik oli juba sihuke lõbus 300m jooks, kui rong juba peatuses oli :-D Mitte kõik meist ei treeni poolmaratoniks ning tegelikult ei pidanud ma selle rongi peale ka ju nii väga jõudma. Aga jõudsin, äärmiselt uhke enda üle, hehe! Täna hommikul oli vahvam olukord, sest ma jõudsin sinna lausa viis minutit varem. Ja otseloomulikult kui ma juba seal olen, siis ei pea see ronginäss ju tulema... ja ei tulnudki, selleks ajaks kui ma oleks pidanud juba Baselis olema, kähises mingi tädi hääl, et rong jääb hiljaks. Tõesti või? Ja mina veel mõtlesin, et miks rongi ei ole tulnud?! Sellistel hommikutel läheb kohe palju kannatust vaja, sest isegi see ei aita, et päike on väljas. Igatahes rong tuli, pea 25min hiljem, aga tuli! Ehk siis üks vagun, kõigepealt jääb ta hiljaks ning siis on ainult üks vagun?! Kui tore siis, et see oli juba enne minu peatust puupüsti täis! Nügelemine ja sõimlemine ja ahastus, et ICE on juba ammu läinud... tõesti, kui Deutsche Bahn lubab 10:08 Baselis olla ning su ICE kuhuiganes kaugele sõidab 10:13, siis otsi mingi kindlam viis kuidas sa õigeks ajaks kindla peale oma kaugsõidule jõuad. Aga lõpuks oli mammil nii suur lootus, et ehk ICE ootab. Otseloomulikult ootab, see on ju kõigest mingi tühine ühevaguniline peatunigaspeatuses lähirong, miks ei peaks ICE igas suures linnas ootama, kuni kõik sellised pisikesed tegelased kohale jõuavad. Tsss. Need olid äärmiselt piinarikkad 7min kuni ma sealt pääsesin. Tuiskasin siis trepist alla enne teisi, mul oli tegelikult vaja kunagi tööle ka jõuda. Ning kolmandal perroonil ei olnud seda "aissi" enam, mammi oli kindlasti ahastuses kui ta kunagi oma kümne kohvriga sinna jõudis. Aga see ei olnud ju veel kõik, muidugi mitte.

Ma ületan seda piiri kaks korda päevas pea kaks aastat juba ning mitte kunagi varem ei ole mitte üks shveitsi piirivalve mind kontrollinud. See pidi ju täna ajaloolise päevana kirja minema. Kaheksakesi nad seal seisid ja absoluutselt kõigilt nõuti dokumente. Ma juba teadsin kuidas see läheb, ma võtan oma ID-kaardi ja nemad vaatavad seda ning paluvad mul viisakalt kõrvale astuda. Ja nii see oligi. Kolmekesi mindi oma putkasse ja hakati uurima, mis asi see veel on. Umbes viie minuti pärast, kui mul oli juba viimane kannatus katkemas küsiti, kas mul äkki pass ka kaasas on. Otseloomulikult on mul pass kaasas, ja sünnitunnistus ja abielutunnistus koos tõlkega ning igaks juhuks juba ettevalmistatud surmatunnistus ka. Mina ei tea, mis kompuuterid nendel seal on, aga nad oleks võinud ju näha, et ma käin täiesti ametlikult siin tööl. Seda ma ei jõudnudki veel mainida, kui siis taheti juba tööluba näha. Ning nii nad jälle kadusid sinna putkasse. Natukese aja pärast tuldi välja ja sooviti head päeva. Ja droogikutsu? Ning vereproov, või midagi sellist? Ma olen äärmiselt pettunud, mul oleks ju veel 20min aega olnud seal seista ning mõelda, et eks ma siis homme olen jälle kahtlane kui tööle tulen, nii nagu igal teisel päeval kui ma neile oma tööga palgaraha teenin... Nii ma siis jõudsingi tööle pea 50min plaanitust hiljem. Tuuseldasin laboris ülihelikiirusel ringi ja siis vaatasin oma töömeilid üle. Tuli välja, et tänane loeng jääb ära. Tore, et ma siis ekstra varem ei tulnud sellepärast, et kõik valmis saada enne loengusse minekut.
Loo moraal: Päike toob ainult nädalavahetusel toreda päeva ;-)

Ilusat päev jätku teile ja tervitused suvisest kuuseehtes Baselist,
M :)

Vanad uudised

Kui varem ei jõua, siis tuleb lihtsalt vanu uudiseid postitada :)
Mulle ei ole kunagi meeldinud igasugused kostüümi- ja muidu mõttetegevust nõudvad üritused... seega olin suhteliselt kindel, et ma ei hakka oma pead selleaastase Hälloviiniga pead vaevama. Olime sünnipäevale kutsutud samaks õhtuks ja otseloolulikult oli teemakohaselt vaja riidesse panna... Jörg suutis mind siis lõpuks veenda ka minema ning niimoodi saigi lõpp kahele voodilinale, sest mingisugused kalleid vidinaid me endale selleks üheks korraks küll ostma ei hakanud ;)

Zoooo zis waaaz hälloviin-hälloviin-hälloviin :)


Minu arvamus on siiski endine, ei ole vaja ennast kellekski ega millekski transformeerida ning kui keegi tahab, et ma sünnipäevale tuleks, siis teemavälja võib tühjaks jätta :)

Europapark

Püüan heastada paarikuulist pausi ning seega tuleb täna lausa kaks postitust, ikka ilusasti oma pausi arvelt, ei varasta siin tööaega ega midagi :)
Kõvad lõbustusparkurid nagu me oleme, käisime me ka siis lõpuks Saksamaa suurimas lõbustuspargis. Ma pole ju kunagi nendest vaimustuses olnud, seega pole ma ka paljusid näinud. Seega minu jaoks oli see äärmiselt muljetavaldav kui suur ja ilus see oli. Ning päeva lõpuks ei olnud enam raske arvata, miks sõidavad rongid pargi ühest otsast teise, sest see edasi-tagasi tatsamine tundub ühel hetkel nagu maratoni läbimine.
Ega me siis ainult kahekesi läinud, kahekesi poleks meil sellist ideed ju tulnudki... Jörgi üks sõber üritas mitu nädalat kampa kokku ajada ning lõpuks tuli tal ainult meiega piirduda, suurte jänespükstega, kes teatasid juba alguses, et igasuguseid jube kiireid ja kõrgeid asju nad kaasa ei tee. Naaa-kaaaa!
Plaan oli täpselt kella pealt paika pandud: punkt 8:30 kohtume väravate juures. Park tehakse küll alles 9:00 lahti, aga selleks et parkimiskohta saada, peab juba varem kohal olema... well, me ei jõudnud päris täpselt, sest see oli ju veel varasem hommik kui tavaline tööhommik :S Niisiis sai Tobias natuke kületada meid oodates. Äärmiselt tore oli hommikul enam vähem autoaknaid puhtaks kraapida ja mõelda, jeee, lõbustuspark :D Aga suvel ei ole ju mõtet minna, kui iga asja sabas tuleb juba pea tunni jagu oodata.
Kella üheksast sai siis sisse... ekspertkülastaja, kellel oli juba plaan, mis kõigepealt tuleb läbi käia, sest pärast on liiga palju rahvast ja meie, kaks lammast. Minul oli muidugi tegemist, et kõik asjad ülevaadatud saaksid, sest see on tõesti nagu muinasjutumaailm. Ühe hetkega sai selgeks, miks pilet nii kallis on - teemapargi ehitamiseks ja hoidmiseks lihtsalt kulub ka ju mingi summa. Pluss seal oli umbes miljon kõrvitat kui mitte rohkem - Halloween tuleb ju.
Minu jaoks oli juba esimene atraktsioon piisavalt jube... pisike käru, lift ülesse, siis muidugi järsk kurv ja otsejoones mäest alla, siis paar ägedat paremat ja vasakut kurvi ja uuesti mäest alla... iiiiiks, just sellepärast ma pole veel aru saanud miks need kohad lõbustuspargid on. Ei olnud nii väga lõbus, aga samas ei kannata ma ju suurt kõrgust ka ning selle käruga seal "põnevaid" kurve võttes oli mu ainus mõte, et miks-miks-miks ma pidin sinna ronima. Kõige vahvam on, et kuskil raja peal on kaamera ja pärast saad kuue euro eest selle pildi osta, mis nad sust teinud on. Nu jah, see pilt ei olnud seda väärt, võib-olla oleks parem sellised pilte koju vanematele saata ja lunaraha nõuda, sest pildil olevatel inimestel on eeldatavasti surmahirm :D
Enamasti olid ju kõik atraktsioonid ühte moodi ühes ehitatud, kõigepealt viia sind kõrgele ja siis alla solgutada. Mõni oli päris vahva, nt. bobisõit ja sihuke natuke "titekas".
Schweizer Bobbahn

Alpenexpress

Samas ma ei saa siiamaani aru kuidas ma seda asja kaks korda tegin, täielik müstika... eeldatavasti oli mu hirm juba ää külmunud selleks hetkeks:
Atlantica Supersplash

Uhked võime mõlemad olla ka selle üle, aga samas ma ju natuke teadsin, mida see endast kujutab... sellelaadse hullu "tünni" sees olen ma juba Helsingis olnud:
Eurosat

Muidugi, et külmumine täielik oleks oli vaja minna sinna... ja ainuke, kes pärast seda tilkus, oli see, kes keskel istus. Ehk siis mina. Aga kuna sellise temperatuuri juures polnud sellel saba, siis me tegime kohe kaks ringi, ega enam märjemaks minna tõesti ei saanud ju ka :)
Tiroler Wildwasserbahn

Siis on neil sellised asjad seal ka veel, niisama reklaami mõttes. Sest ainuüksi selle asja nägemine kaugelt on minu jaoks juba hirmuäratav. Olgu siis hõbetähe poolt sponsoreeritud või mitte :S Tobias sõitis sellega vist kokku neli korda... palju õnne! Ma oleks juba hirmu kätte ära surnud kui see asi sealt esimesest püstsirgest üles roomab :I:I:I
Silver Star

Ma arvan, et kuigi see lendab kõrgele, on ta nii kiire, et võib-olla on isegi minusuguse jänese jaoks lõbus. Seekord otsustasin, et ei-ei-ei, aga järgmine kord prooviks ära. Kes tuleb kaasa? Nullist sajani 2.5 sekundiga ja kolm korda üle pea. Hmmm, äkki ma ikka mõtlen selle äraproovimise peale :S
Blue Fire


Igatahes vahva päev oli! Ning tahaks kindlasti tagasi minna :) Kes kaasa tahab tulla, andku teada ;)

Ilusat päeva jätku teile ja head videotamist :)

Blogi tuleb tagasi... loodetavasti!

No nii, teretulemast tagasi! Me oleme veel täiesti olemas ja vahel oleme isegi mõelnud, et võiks ju midagi kirjutada. Eks ma nüüd siis püüan informatiivne olla.
Tegelikult pole siin suurt mitte midagi ju juhtunud. Põhiline päevakava on äärmiselt igav – hommikul suure vaevaga ennast voodist välja veeretada, tööle tulla ja mõelda, millal saaks ennast kodu suunas jälle liigutama hakata. Eriti nendel päevadel, kus on palju teha ja kohe üldse pole sellist tunnet, et viitsiks. Aga peab... ma tean küll!
Et kuidas siis läinud on? Töiselt... tuli välja, et ülikool on ikka üks suhteliselt nõme asutus, kus paberimajandus on sinu põhitöö. Teaduskonna vastutavad tähtsad onud olid saatnud mulle kirja, et mu juhendajad peaksid mind pärast esimest lõpetatud doktorantuuriaastat kontrollima. Äärmiselt tore mõte ju, sest mul ei ole ju absoluutselt mitte midagi muud oma ajaga siin teha, kui mingisugust ettekannet ja protokolli kirjutada. Nu jah, igatahes olukord läks kuu alguses äärmiselt huvitavaks, sest ma ei olnud seda tähtsat kirja ju kunagi näinudki. Ma pole päris kindel, mis ajas teaduskond elab, aga see info, et ma juba jaanuaris kolisin, ei olnud nendeni veel jõudnud. Ja mida tähtsad onud siis teevad, kui nad arvavad, et tudeng on laisk? Otseloomulikult nad helistavad otsejoones laisa tudengi juhendajale... siis võtab juhendaja sektrtär minuga ühendust ja pean järgmisel päeval vaibale ilmuma. Äärmiselt loogiline ju? Eriti see, et mul polnud 16h enne seda kohtumist halli aimugi, mis-kes-kus-miks. Aga samas oli see ju sama hr. porf. Juhendaja osas, sest ega keegi ei maininud siis ju, miks seda kohtumist kohe homme on vaja. Igatahes oli see üks äärmiselt veider kohtumine, ma ei mäletagi millal keegi minu peale enne nii viisakalt karjunud oleks. Tekkis kohe tunne, et ma mahun sinna laisa tundegi kategooriasse hästi sisse. Aga kui välja tuli, et nad tainapead (väga vabandan, aga selle jaoks ei ole muud sõna), ei suuda ülitähtsalt tundegiinfosüsteemist või personaliosakonnast mu uut aadressi välja otsida, või nt. nagu kõik teised inimesed tänapäeval, e-maili saata, siis ei olnud mul enam mingit tahtmist seda viisakat karjumist kuulata... onu oli siis terve suure nimekirja asjadest kaasa toonud, mis ma pean kuu lõpuks teaduskonnale esitama. Pooled asjad olen ma küll juba ülikoolile edastanud, aga nagu välja tuleb, see ei loe, sest teaduskond ei aktsepteeri asju, mida nendele pole eraldi ekstra saadetud. Teretulemast edukasse kesk-Euroopa ülikooli! Just täpselt selliste nõmeduste pärast ei tahtnud ma seda doktorantuuri kohe alguses... keegi tahab sust koguaeg midagi, koguaeg on mingi jama kaelas ja tegeliku teadustöö jaoks on täpselt nii palju aega, et tsaupakaa nädalavahetus. Nüüd kui mulle vihjati, et tegelikult on teaduskonnal ka reeglid online, siis ma uurisin natuke ja seal on tõesti punkt selle ülevaatuse kohta. Nu jah, aga see paber on sinna neti alles suht hiljuti üles riputatud. Jube kavalad on nad oma arust...
Täna hommikul vaadati ja kuulati mind siis üle. Aga mitte selles vormis, nagu see tähtis onu ette kirjutas... pigem oli see nagu arutelu teemal, kuidas me mu tulemused artiklitesse jagame, sest nagu välja tuleb, on eduka doktoratuuri alustalaks, et esimese aasta lõpuks peab olema visioon, mis artiklite teemad täpselt on. Just täpselt, peab juba äärmiselt täpne visioon olema. Ja ma veel lootsin, et me teeme sellise koosoleku nagu ettekirjutus oli – see lootus jooksis kohe alguses liiva lausega...“ vaatame siis, mis tulemused sul on ja siis sa kirjutad pärast raporti, me vaatame üle ja kirjutame alla“. Urrr. Aga kui päris aus olla, siis sisimas ma ju teadsin, et see nii läheb. Ma olen ju edukas doktorant ja keegi pole minu eest siin kunagi midagi ära teinud ega kirjutanud. Lubasime raporti saata kuu lõpuks, loodetavasti jõuan selle siis enne järgmist reedet ära saata, ei taha ju tähtsaid onusid päris üle ääre ka lükata.
Kuna elu on olnud täpselt nii tore pärast puhkust, ei ole mul ka eriti tahtmist olnud midagi postitada, sest ma olen koguaeg mingisugused asju tööl teinud ja siis kodus vegeteerinud... ja siis nädalavahetusel jälle tööd teinud. Ja kolmapäeviti käin loengus ka. Sest nagu tähtsad onud arvavad, siis ma peaks ikka rohkem ainepunkte tegema kui ettenähtud 12. Ma ikka veel ei saa päris täpselt aru, miks?! Kui nad rohkem tahavad, siis nad peaks rohkem oma tähtsatesse reeglitesse kirjutama... aga kuna ma juba nii "heas" nimekirjas nendega olen, siis ma esitan neile plaani 18 ainepunkti jaoks – 4 on juba olemas ja see semester toob veel 2. Siis järgmine sügis läheb lõbusaks biostatistikaks ;) 4 ainepunkti I osa eest ja 4 kevadel II osa eest – eeldusel, et ma esimesest osast läbi saan :D

Kokkuvõte – kõik, kes leiavad, et neil on igav, peaksid ülikooli astuma! Siin leiab koguaeg keegi, et sa pead seda ja teist tegema ning sul ei jäägi aega enam igavleda ;)
Kokkuvõte 2 - hetkel on meil selge visioon kahe artikli osas, mis mõlemad peaksid saama järgneva aastaga avaldatud. Olenevalt kuidas me olemasolevat infot artiklitesse jagame... läheb kirjutamine võib-olla juba varsti lahti :S Oh, seda õnne ja rõõmu, jõulud tulevad ilusad! ;)

New: blog list

Hi everyone,

I just wanted to tell you that I added a blog list to our blog with blogs that we read regularly. You find it on the right side, right below the 'About Us' section. And I want to tell everyone that whenever you have time, check out Florian Schulz's blog 'Visions of the Wild', a blog about nature photography on the North American continent. It's worth your time :)

Cheers,
J

Skandaal?!

Kes rääkis siin paar õhtut tagasi, et pulmadeks on vaja vaid kleit kapist välja otsida ning minekule... see sama tegelane unustas ju ära, et ta põletas endale esimesel suvepäeval sihukese t-särgi selga, et selle peale ei anna mingit kleiti panna. Pigem näen siis välja nagu kaeluskaru, kes metsast lillelise kleidi leidis, aga pole peegliga kohtunud. Niisiis käisime me täna poes, mulle garderoobi otsimas. Teades kui väga mulle meeldib ju poes käia ja asju otsida ja veel parem, neid selga proovida, siis oli see ju puhas piin?! Käisime vist kõik võimalikud poed läbi kuni lõpuks mingi topinässi sain, ühe päeva kannatab ära ning kapis seelikuid ju on, millega seda kombineerida. Kõige parem on muidugi, et meil siin sajab enam-vähem pausiteta ehk siis, parim päev pulmapilte looduses teha :D Ning ma külmetan ennast pooleks selle topiga :D

Muidu, läbisin kiirkursuse kaamera käsitlemisest ja lakkisin küüned roosaks (Berit, must saab veel asja ;) ) - ma olen nüüd valmis homseks, seelik tuleb vaid veel ära triikida ja midagi homme hommikul oma juustega teha. Kuigi vahet pole, poole tunni jooksul on nad ju niikuinii sorakil, sest vihma sajab :) aga äkki tuleb päike välja ja läheb soojemaks. Oleks ka tore variant ;)

Igatahes läksin nüüd vaatama, mida ma veel tegema pean! Ilusat pikka nädalavahetust kõigile ;)

Kallid,
- M -

Tegevust jätkub, igav ei ole

Ma vean siis selle kuu keskmise postituste arvu kohe veel kõrgemale, hehehe.

Mõtlesin juba eile kirjutada, aga olin siis veel selles "loe kümneni ja hinga sügavalt" faasis. Viimasel ajal pole ju töö juures midagi suurt teha olnud, sest mu katsed seisavad selle taga, et meil pole ei meetodeid ega masinaid - supercombi! Seetõttu ma siis kirjutasin targematele ning rikkamatele Zürichisse... no jah, ma siis kirjutasin kaks nädalat tagasi, esmaspäeval viskas juba tõsiselt närvi mustaks, et vastust pole. Kirjutasin siis uuesti, et ma ikka veel ootan ja pole unustanud, et ma ootan ;) Põhimõtteliselt niimoodi, natuke oli ikka viisakam. Aga see shveitslaste moodi - homme on ka päev, kui täna ei jõua, raha ju tiksub, paanikaks pole põhjust - elamine, see käib vaikselt juba pinda, sest kui vaja midagi ära teha, siis on küll viimane rahvas, kes kiirelt reageeriks. Igatahes oma pideva pealekäimise ja aktiivse olemisega sain ma nüüd nad nii kaugele, et järgmine esmaspäev, 22.06, lähen sinna. Kell üheksa hommikul pean kohal olema. Iiiiks, ma pole enamus päevadest isegi mitte selleks ajaks Baselis. Aga eks ma siis lähen pühapäeval varem magama ja loodan, et ma sisse ei maga. Ning siis terve päev FISHamist. Oikuitore. Ma olen ennast juba teoreetiliselt sellel teemal harinud ning meetod ei oleks ju ka praktikas probleem, ainult et... meil siin pole selleks vahendeid. Vaatame siis kuidas see koostöö sujub ja kui tihti ma nüüd siis rikkurite linna külastama hakkan.

Lisaks sellele, et ma kedagi sealt ei tunne ning absoluutset ettekujutust ei oma kuidas see kõik funktsioneerima peaks, siis olen ma nüüd selles jamas ka suht-koht üksi, sest suur ülemus on kuu aega puhkusel... dumpstidum. Vastutus on tore asi ning vahva on oma rida ajada, aga jah, niimoodi minus siis seda iseseisvust püütakse kasvatada. Oodaku ta ainult, kui ta juulis tagasi on. Kirjutan selleks ajaks kõik küsimused jooksvalt ülesse ja toon ta puhkusepilvelt poole minutiga alla tagasi ;) Kõigi eelduste kohaselt lõppeb see siiski taaskord suurepärase omaväravaga, aga vähemalt olen siis taaskord aktiivsust üles näidanud. Ning kõigile neile, kes te mu esimest artiklit ikka veel oodata, pikka meelt! :) Iseloomu kasvatamist mainides, siis selle kirjutamine kujutab tulla äärmiselt piinarikas (loodetavasti mitte pikk), ekstra piinarikas.

Nädalavahetusel olen palgata assistendiks Jörgile, kes juba oma kolmandat pulma fotograafina kajastab. Ma pean õigel ajal õige objektiiviga õiges kohas olema. Muu polnud vist oluline ;) Kindlasti saan veel täpsed juhised. Igatahes on jälle põhjust oma kleit kapist välja õngitseda. Just täpselt, mul on ainult üks kleit ;)

Järgmise korrani siis!

Kallid ja hääd ööd,
- M -

PS: Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, aga meil on instituudis nüüd veel üks soomlasest hambaarst, huvitav kas eestlased on ka nii ühtemoodi kõik...? Ning ma ei tee nalja seekord nende keeleliste omapärade üle :) Või äkki shveitlaste üksluisel foonil paistavad kõik teised jälle kuidagi teistmoodi ühtemoodi välja. Kuigi päris soomlastega ma ennast ka ühte punti ei tembeldaks, selleks tuleks mul veel natuke pohhuismi kasvatada endas ;)

Pime kana ei leia vist kunagi tera...

Nagu ma eile mainisin, siis ma tulin Baselisse rongiga ja edasi tööle k6ndisin rongijaamast jala. Ilusasti Art Baseli eksponaatidest mööda seal messiplatsil. Veetsin isegi paar p6nevat minutit m6istmaks, mis need skulptuurid endast kujutada v6iksid. Aga pean tunnistama, et need minutid olid pigem raistatud minu väärtuslikust elust ja suurt tulemust sealt ei tulnud.
Igatahes oleks pidanud vist rohkem asjast olema huvitatud, oleks ka pilti saanud teha... ning hiljem pildi Beritile maha müüa. On ju ka kunst ikkagi :D
Aga v6ta näpust, ei näinud ma midagi, tssssss.

www.blick.ch/people/international/brad-pitt-kauft-millionen-bild-121105

Täna tulin siis jälle rattaga ;) Tervislikum ja vähem segast kunsti. Kuigi jah, nii tervislik see ühele tegelasele ei olnud, kelle ratas kaheksasse oli keeratud ning lebas seal trammiteel. Aga samas ei tasu ju endast suuremate rööbaste ja sarvedega asjadega kakelda. Isegi siis kui nii k6va mees arvab, et j6uab enne trammi vasakule ära pöörata. Enne seda üks tegelane proovis bemmiga v6idu teha. Ma v6tsin kohe heaga tempo maha ja püüdsin olukorda mitte siseneda ;)

Kallid,
- teie töö M -

Identideedikriis, valimised, kevad, sportlik pendeldamine

Ma pole jälle sada aastat kirjutanud, oh jah, seda juhtub ikka tihemini kui peaks. Nüüd siis parandan natuke seda väikest viga. Mul on hetkel "kirjaniku blokk" ehk ma ei suuda enam mitte midagi asjalikku oma esseesse kirjutada. Seet6ttu v6tan kätte ja kirjutan siia, ei pea ju üdini asjalik olema.

Igatahes siis see essee... v6i pigem siis juba see uus essee, sest siis kui ma juba selle esimesega olin peaaegu joone peale saanud ja asi oli ainult kirjutamise vaevas, siis anti uued teemad. Uus semester, uus teema, aga neli ainepunkti tuleb l6puks ikka. Tore siis, et see teemavahetus hästi läks, totaalselt loogilised ülekaalulisuse p6hjused said nurka visatud ning edasi haritud end teemal k6rge verer6hk. Südame ja veresoonkonna teemad on minu puhul olnud ikka alati see tugevam külg, koos neurobioloogiaga, kust nad siis nüüd selle ära arvasid nii hästi... (see oli nüüd nali, kui keegi aru ei saanud, igaks juhuks mainin ära. V6i m olen siis juba liiga kaua siin tööl olnud, et pean ka blogis p6hjendama kui nalja teen. Siinsed inimesed ei saa ju tihti aru, kus nali on...) Nii ma nüüd siis püüangi asjalikult kirjutada teemast, millest ma päris täpselt aru ei saa ning loodan, et keegi teine "ainepunktidejagamistüüri" juures ei saa aru, et ma aru ei saa.

Muideks, ma ei ole ikka veel saanud seda kirja, mis Berit lubas mulle, Fr. Astapovile, saata. V6i äkki nad saatsid sulle selle tagasi vale nime t6ttu. See oleks küll ime :D Ma ei hakka siinkohal lahkama shveitsi kummalisi nimeseadusi, aga pean mainima, et on äärmiselt naljakas kui telefonile vastates nimega Frauenhoffer k6igepealt on paarisekundiline paus ja siis tuleb, "ach, Fr. Astapov, -nov, etc". Seitse tähte ei ole nii raske 6iges järjekorras meelde jätta, v6i siis mind selle nimepoole järgi kutsuda, mis neile vähem keeleväänamisi p6hjustab. Ma ootan ikka veel seda hetke kui keegi Jörgile Hr. Astapov ütleb :D:D:D Ok, ei ole ilus teiste rumaluse üle naerda, kuigi nad ei saaks sellest vist isegi aru, pikaldaste juhtmetega nagu nad siin on.

Eelmisel nädalal oli minu premiere e-valimine. Tuli juba kunagi ammu kiri saatkonnast, et eurovalimised on. Aga see kiri jäi kuskile sahtlip6hja v6i lauanurka, igatahes ei saanud ma enam pabereelhääletada (cool, kui see niimoodi kokkukirjutataks). See tähendas siis muidugi seda, et ma pidin pool 6htut oma ID-kaardi koode taga otsima ;) Aga üles leidsin ja valisin ka. Ka siis kui mulle ei saadetud s6numit, ekstra pistsin veel oma avaliku numbriga eesti sim-kaardi telefoni, aga ei mingit t6usmist ega säramist. Väliseestlased ei ole vist Eedu p6hivalijad ning nende peale raha ei raisata. Nu jah, 6igesti tegi ;)
Palju p6nevam oli muidugi osaleda kohaliku omavalitsuse valimisel. Kokku on linnavolikogus 22 kohta, mis tähendas, et mul oli 22 häält. Ehm, mida? Kuidas? Valimissedelid tulid postiga koju (samas siin tulevad ka nt. pangakaardid postiga koju) ning siis sai need juba enne jaoskonda minekut ära täita. 22 häält, max 3 häält ühele inimesele, tähendas, et ma pidin 8 hääli andma. Dumpstidum, kaheksale kellest mul halli aimugi pole. Aga valisin siis looduskaitsealade ja jalgrattateede pooldajaid ;) Igatahes olen 6nnelik, et need valimised ainult iga 5 aasta tagant on, siis ei pea Jörg mulle tihti seletama, mida ma täpselt tegema pean. Loogika üks inimene, üks hääl on ju riigi jaoks, kellele oma tulu tuleb kaheksal lehel deklareerida, liiga lihtne. Aga selleks aastaks on siis k6ik vahvad aktsioonid läbi. Juhhei!

K6ige muu hulgas, mis juhtunud on... tuli ka kevad tagasi. Kohalike jaoks v6rdus see muidugi talvejopede taaskasutusse v6tmisega. Mina olen veel vapralt lühikese varrukaga ringi lipanud. 20-22 kraadi ei ole ju niiii külm. Kuigi kui sajab ning mingi tuuleke iilama hakkab, siis on nati n6me küll ;) Aga seda me ei tunnista, sest igatahes on see parem kui 40+ kraadi l66skavad pähe ning kolm päeva hiljem koorub kogu katmata olnud nahk maha.

Viimases blogis kuulutatud uudis rattaostust ning piltidest... ostsime ja oleme juba ka 220km maha s6itnud. Iseenesest pole see raske saavutus, kui tööle ja tagasi on kokku 20km ;) aga number näeb äärmiselt muljetavaldav välja. Tööle on hommikul suht lihtne tulla, sihuke peamiselt allamäge, osaliselt pole rattateed ning tuleb autodega koos seigelda, aga see pole pooltki nii hull kui vahel rattateel oma elu eest p66sasse hüpata, sest "asjatundjad" kihutavad 80kmh mööda :S Ning siis venivad järgmisest mäest ülesse ja koperdavad jalus. Siiani on k6ik kondid veel terveks jäänud ning ratas ka. Kuigi kaks korda s6ideti ikka suht julmalt tagant sisse, kui ma jalakäijate jaoks sebra juures peatusin (täiesti loogikavastane ju, sest muidugi oleks iga teine inimeste vahelt kuidagipidi s6itnud) ning korra kui ma trammipeatuses varba maha panin ja ootasin, et inimesed peale minna saaksid. Jörg ütles selle peale, et ma peaks paksema naha kasvatama. Oh well, ma siis nüüdsest olen ka k6vahäälselt öelnud, mis ma asjast arvan, kui keegi mingeid mastertrikke minuga teha tahab v6i arvab, et ma lähen ka niimoodi autoga kaklema nagu tema 6igeks arvab.
Hetkel sajab... terve nädal juba sajab enam-vähem... n6me. Loodetavasti on homme ilusam, siis saab ratta jälle keldrist välja ajada :)

Uudisnupu korras: Ma värvisin juukseid jälle. Punasemaks, mitte nii punaseks nagu ma kunagi olin, aga punasemaks kui muidu. Ja tegelikult mina ei värvinud, vaid Jörg. Oeh, anyway, ma olen nüüd punapea, see oli kogu nupp asjas :D

Ma nüüd lähen ja kirjutan oma esseed edasi, enne kui 6htu käes on :)

Kallid teile sinna ja kui m6ni "a" s6nast puudu on, siis mu läpaka klaviatuur on tunnistanud "a" osaliselt surnuks ;)

- Teie Astanov -

Ei mingeid euromillioneid?!

Skandaal-skandaal! Meie ei olnudki need, kes selle megavõidu eelmise reede Euromillions loteriiga võitsid?! Ega me poleks ju tegelikult neid euro millioneid saanudki, sest me mängisime Shveitsis ja sellel riigil pole teatavasti euroga suurt midagi ühist... ;-) Igatahes on meil numbreid ostetud kaheks korraks, äkki saab siis vähemalt natuke väiksema summa, või nt. piletiraha tagasi. Aga selleks peab juba kaks numbrit klappima ja sel korral jäi sellest saavutusest lausa... umm, kaks numbrit puudu :-D Õnnitlused igatahes siis Hispaaniasse, kes selle mega jackpoti said, tõesti - paaaalju õnne :-S

Teine skandaal on, et meil oli maavärin ja ma magasin selle maha. Eelmine teisipäev muust tööl ei räägitudki kui, et kes ei saanud magada ja kes mõtles juba kuidas evakueeruda. 4.5 punktine ja meilt vähem kui 50km kaugusel. Hommikul siis uudistest saime teada, sest muidu oleks kohe päris piinlik tööle minna ja mitte midagi teada ;-) Ainsad tagajärjed siin pisikeses korteris olid - raamatud olid riiulis ümber kukkunud, köögis olid postkaardid ja teepakkid väikese õhulennu teinud. Muud nagu polnudki. Järeltõukeid ka ei tundnud, aga neid vist polnudki. Mitte et ma seda nüüd oleks väga oodanud, aga sihuke mittekahjutegev ja mittepaanikat (no mitte palju vähemalt) külvav maavärin oleks ju ikka mingis mõttes teistsugune asi olnud. Äikest, mis hullumoodi terve öö läbi möllab nii, et klaasid klirisevad, seda on siin viimase nädala jooksul piisavalt olnud.

Töiselt on muidu elu edasi länud pärast puhkust. No jah, väikeste muudatustega tööl, mille tõttu ma nüüd naudin kodus töötamist veel rohkem kui varem. Keegi ei käi närvidele ja ma ei pea osa saama teiste inimeste halbadest tujudest. Ülemus oli sellega nõus, et ma kodus oma asju ajan (tööasju ikka ;-) ) ning seda ei lase ma endale juba kaks korda öelda. Homme on semestri eelviimane loeng, kui ma ei ole midagi valaesti arvutanud. Siis üks essee ning ma saan oma esimesed punktid Baseli ülikoolis. Üks essee ja neli punkti. Pole paha. 1/3 kogu vajaminevast punktiarvust on siis juba koos.

Ma nüüd siis teen jälle kasulikke asju edasi, mille eest mul lubati kodus tööd teha :-)

Kirjutamiseni,
- M -

PS. Kunagi lähitulevikus tutvustan ehk meie uusi kaherattalisi sõpru, kohe kui meil nende soetamiseks raha on ;-)

Ja meil oli puhkus :)

Niisiis, pisikese hilinemisega nagu alati, aga ma jõuan ka meie puhkuse kajastamiseni.
See oli meie teine puhkus, mis ei tähendanud meie lendamist. Vahelduseks täitsa tore. Eriti see koht, et me ei ole ju ka siin piiriääres nii palju veel ringi vaadanud ning naaberriike külastanud. Sest päris ausalt öeldes ei ole Basel nüüd enam küll mingi suur välisriik, isegi kui tööle minnes peab ID kaart kaasas olema.
Meiepoolne külaliste vastuvõtt algas laupäeval pärastlõunase sõiduga Frankfurti. Nu jah, oleks ikka mõnes mõttes tore elada kohas, mis ei ole absoluutselt kõige-kõige kaugem nurk Saksamaal, kui Eesti poolt vaatama hakata. Aga jah, Kristel ning mu ema jõudsid ilusasti kohale. Lennukid ei streikinud ning kiirteed olid ummikuvabad. Kui tore. Laupäeva õhtuks oli reisiliste teekond siis lõppenud sihtpunkti jõudmisega. Kristel laadis igatahes autos juba tühjaksjooksnud patareisid ;) Või tuli siis tema jaoks juba Unemati varem. Igatahes kohale jõudes oli ta meil täiesti vormis.
Kui Frankfurti sõites oli selline flip-flop-top-top päev, siis järgnev prognoos läks muidugi kohe külmemaks. Ega siis puhkajaid ära hellitada saa. Aga pühapäeval ei sadanud, nii et otsustasime kohe suurelt pihta hakata ning suuna Alpide poole võtta. Tee peale jäi ka Bern (niisama, täiesti juhuslikult ;) ). Saime siis ka Shveitsi pealinna üle vaadatud. Äärmiselt sümpaatne linn, isegi siis kui hoki MM käimas või tuumajaama vastu võtlemine käsil. Jalutasime vanalinnas siia-sinna, vaatasime kellamängu (heheheee...), linna karu sai piilutud ning peakirik üle kiigatud.



See on siit vaid 90km kaugusel, peaks teinekordki minema, kuna osad asjad jäid seekord ju nägemata.
Edasi läks tee suunal Thun-Interlaken-Lauterbrunneni org.


Ma üks päev huvi pärast vaatasin, kuhu eesti turismifirmad shveitsi Alpe külastades lähevad, enamus sattub just sinna orgu. Sest on ju ka mida vaadata - 300-400m seinad siin- ja sealpool, kosed ning lõputud lumised mäed taustal. Ilm oli tuuline nii, et kohati tundusid need kosed pigem lausvihmana, aga muidu oli täitsa OK ;)



Üldmulje on muidugi enamat kui OK, pigem nagu - vau! Ega seal orus ju muud teha polnudki kui jalutada, niimoodi me seal siis sihiga-või-sihitult ringi rändasime, kuna targast raamatust olime lugenud, seal pidi kuskil kalju sees ka juga olema. Pärast paaritunnist jalustuskäiku, kus kõik arvasid, et oleks pidanud vist ikka midagi vahepeal sööma, küsisime vastutulijatelt teed selle joa suunda. Oh jah, need olid siis hollandlased, kes ei olnud omavahel päris kooskõlas kas me peaks edasi või tagasi minema... mina isiklikult otsustasin edasiminemise kasuks, sest kui tagasiminnes poleks olnud mingit juga, siis uuesti "edasi" minema poleks ma ka enam nõus olnud. Ühel hetkel sattusime kokku läti hokifännidega (kohe päris palju oli neid), kellel oli ka suund sama punkti peale seatud nagu meil. Pärast pikka jalutuskäiku jõudsime sihtkohta ning ostsime piletid ning.. astusime lifti, mis pidi poole tee peale üles viima. Oikuitore... lift, kolmkümmend poolpurjus lätlast ja meie. Või siis vähemalt mina arvasin, et see ei ole küll mingi eriline highlight kogu päevale. Eriti kuna 30inimest oli max. lubatud ;)


Eluga jõudsime ülesse, jippii! Edasi läks jala, aga me emaga ei läinud just liiga palju edasi, sest meiesuguste jänespükste jaoks oli see kaljusse raiutud-piiretega teehakatis natuke liiga vähe, et seal serva peal kõõluda.




Aga me saatsime delegatsiooni julgetest ning noortest (Kristel, vana mägironija ja Jörg, alati valmis) meile pilte tegema ning hängisime ise natukene vabamas õhus niikaua. Alla minnes oli ka veel juga näha ning nii palju ei jäänud hinna-kvaliteedi suhe hinge kriipima ;) Nüüd oli siis ka Trümmelbachi juga nähtud. Linnuke kirja!
Enne koju suundumist käisime ära ka Grindelwaldi külakeses ja nautisime vaadet Eigerile. Veelkord, äärmiselt lihtne on muljet avaldada mägedega, vähemalt mulle ;)


Kodupoole sõites me lõpuks leidsime miskit süüa ka, see oli hea, sest ega me ei saa siis külalisi kohe esimesel päeva trenni ja dieedi peale panna ;) Pärast pea 18km Kristeli targa aparaadi järgi, olid nad selle ju lausa ära teeninud :) Ja meie ka, otseloomulikult!

Esmaspäeval jõudis kohale see toredam pool puhkusest, kus sadas ja nagu ei sadanud ka. Nii me siis sõitsime Freiburgi, Kristelile kummikarusid ostma ning linna peale jalutama. Meil elamused selle päeva pealt puuduvad, sest oleme seda kõike ju näinud juba. Aga sellegi poolest jalutasime ning näitasime kõiki huvitavaid kohti. Ning Kristel oli hea turist, kes aitab saksa majandust elus hoida. Tuli teine nii mõnegi "sõbra" võrra rikkamana Nici poest välja, hehehee ;)


Tagasi koju sõitsime üle Schwarzwaldi, kuna kiirteed viskavad üle hetkel ikka ka üle. Nii me siis seal parem kurv-vasak kurv, 30km tunnikiirusega koju tiksusime. Kuskil täiesti olematus väikelinnas (St. Blasien) oli suur katedraal, muljetavaldav. Ning pärastpoole avanes vaade veel shveitsi mägedele, kus kaugel oli isegi Alpide kontuurid silmapiiril säramas (mida pildil küll näha pole).


Lõpuks kunagi jõudsime me mägedest alla ka, mul oli tõsiselt paha olla juba sellest üles-alla-paremale-vasakule sõidust... aga ei saa ju viriseda kui kõigil teistel on OK olla. Õhtu tipnes uue poksistaari sünniga :D:D:D Kindlasti üks meeldejäävamaid seiku kogu puhkusest, mis puudutab sisetegevusi. Ma siinkohal ei riputa siia seda videot, mida Jörg filmis, kui me Kristeliga välja selgitasime kummal suurem knockout jõud on. Vihje: ärge kunagi arvake, et Kristelil ei ole sisemuses peidus suurt agressiooni, mida ta võimalusel välja ei ela. Jumal tänatud, et see oli vaid Wii ja mitte päriselt :D

Teisipäeval, sadas ja tilkus ja sadas, kuni me lõpuks kahe ajal Baselisse läksime. Jah, Basel... no mis seal siis nii ikka vaadata. Niisama jälle ringi jalutatud ning tublimad ronisid kirikutorni ning mitte nii tublid jäid alla ootama ;)



Kristeli päevaavastus oli, et tal tuleb raskusi kohvripakkimisel, sest ta oli omale liiga palju varandust juba kokku ostnud. Heheheee ;)

Kolmapäeval - Kristel, äärmiselt tegus tüdruk, pidi järgmisele üritusele minema. Mis algas 7.5h rongisõiduga läbi Saksamaa. No jah, ma ju ütlesin, et Saksamaa suhtes oleme me mittesoodsas kohas. Viisime siis neiu rongi peale ja läinud ta oligi :'( Aga ta pidi jälle tulema, loodetavasti siis ikka tuleb ka...
Meie läksime edasi Prantsusmaale. Nu jah, siin maailmanurgas saab suht kiiresti ja lihtsalt sellist land-hoppingut teha, et 15min on Shveits-Saksamaa-Prantsusmaa. Käisime jalutasime II maailmasõjaaegsel lahinguväljal, langenute kalmistul ning tundmatute sõdurite hauakambris.




Ilm oli ilus, kuigi kõrvalorus kallas vihma nii mis kole, siis meieni see päriselt ei jõudnudki. Lahiguväljal kohtasime umbes viiekümnepealist prantuse sõjaväelaste gruppi. Jooksid seal läbi kaevikute ja püüdsid mitte kuskile kinni jääda. Või siis planeerisid mõttes Saksamaa vallutamist :D


Tagasiteel koju ostsime pea kastitäie veini, proovimiseni pole veel jõudnud, aga küll see aeg ka tuleb. Õhtu möödus suuremate aktsioonideta.

Neljapäev oli see päev, kus tublimad meist pidid tööle minema. Kuna Jörgi polnud, siis meil kahel oli sõiduvaba päev. Jalutasime siin linnavahel ringi. Vaatasime elektrijaama üle ning jalutasime tammi peal. Käisime kohalikus poes ning hängisime niisama. Täitsa tore oli selline mittemidagitegemise päev.

Reedel käisime Freiburgis Jörgi vanemate juures lõunal. Spargel polnud juba eelmine kevad nii minu teema, aga üks kord aastas võib ju ;) Ning spargel pannkoogi ja hollandaise kastmega, rohkem kohalikku aastaajakohast kööki annab otsida. Koju sõitsime taaskord üle mägede, seekord aga rohkem mööda orgu ja mitte nii sinka-vonka nagu eelmine kord. Vahepeatuse tegime ka ning ronisime mäkke, aga kuna oli vaba päev, siis inimhulk seal oli nii suur, et vaate nautimisest suurt midagi välja ei tulnud. Õhtul olime niisama, sest mingil hetkel peab ka mitte midagi tegema, et aru saada - puhkus on ju!

Laupäeva hommikul vara läks sõit lahti Frankfurdi suunas. Paak täis tangitud Baselis, teretulemast kiirtee :D Seekord läks pea kolm tundi, sest suht palju oli teedeehitust. Emale sai veel Hockenheimi ringi tribüünid ära näidatud ja lennujaamas me olimegi. Check in tehtud, väravale suund näidatud ning nii see kodutee kõigile jälle algas. Aga ega see siis viimane kord ole, kui ta meile külla tuleb :) Isegi kui ta sellele hetkel veel ei mõtle, siis küll ta tuleb ;) Sai ju küll õigele lennule, isegi bussiga sai pool tundi lennuradade vahel veel tolgendatud ja puha. Viimase hetke elamused on ikka need kõige meeldejäävamad.
Mina ostsin endale ühe kohvi (rohkem nagu pea liitri jagu oli teist, ehm... algaja Starbucksi külastaja siinpool :S) ja sõitsime tagasi. Tagasi saime kiiremini, aga see esimese Frankfurdi otsa (kui külalised tulid) 2.5h jäi löömata. Aga samas ei istunud keegi tagumikus kinni ka, et me lennukiirusi arendama oleks pidanud. Õhtul käisime veel sünnipäeval, tore oli. Aga tore oli ka koju jõuda ning pool pühapäeva maha magada :)

Lõppkokkuvõteks - teinekordki niimoodi! :) Grenzach- Whylen ootab teid. Või siis kui see meelde ei jää - Basel noh, ja natuke ülesvoolu tüürida ;P

Kallid,
- teie M, kes meisterdas seda kirjutist siin pool õhtut nüüd -

Eeldusi on mitmeid

... edukaks karjääriks teadusradadel. Ei-ei, ma ei ole saanud nüüd üleöö targaks ning iseseisvaks m6tlevaks organismiks. Ma olen lihtsalt viimase kolme päeva jooksul umbes kümme asja ära unustanud, mis tegelikult ka tähtsad olid. Alustades hea s6bra sünnipäevast (siiamaani paneb see m6te mind punastama ja häbitunne v6tab v6imust) ning l6petades nüüd sellega, et mul olid juba asjad pakitud ning kodutee jalge all, kui viimasel hetkel koridori l6pust tuli küsimus - Monika, kas sa seminari ei tulegi kell 17:00. Ei no... eks ma tulen siis... dumpstidum, kuidas töö juures aega veeta, kui absoluutselt k6ik asjad on tehtud? Nüüd on isegi k6ik vajalik, mis oleks kannatanud veel oodata, tehtud. Ja ikka veel on pool tundi üle. Roni v6i mööda seinu ülesse. Ja ma olen päris kindel, et see on jälle sihuke seminar, kus k6ik l6pus täpselt nii kaua arutavad, et ma jään rongist napilt maha :D

Igatahes minu järjepidev süüdimatu asjade ära unustamine, sellel on juba piisav ajalugu. Ega enam lootust ei ole, et paremaks läheks. Jörg pole ka just k6ige suurem 6lek6rs. Koos unustame kohe kindlasti tähtsaid asju, mitte nii, et äkki ühel oleks meeles. Lahendus on k6ik üles kirjutada, aga see tähendab ju seda, et tuleb vahel kalendrile pilk peale ka heita... keeruline-keeruline. Nii et need keskkooliaegsed viiekroonised, mis Berit vähemalt tagasi alati küsis (tubli tüdruk, nägi, et sealt pole muidu midagi loota) ja Kristeli jäätisetuurid ülikooliajal (mida ta just mitte alati ei maininud hiljem, ehm... tagasihoidlikkus on küll voorus, kuid v6ib pankrotti viia ;) ), see oli vaid algus.

Kuid meil on meeles, kus ja mis kella ajal me laupäeval olema peame ;) Sest selline asi nagu puhkus ei lähe meil kunagi meelest! :) Ning Kristel ja minu ema v6ivad juba nüüd vaimu valmis panna pisikesteks tuurideks siia ja sinna poole piiri/(piire). Me oleme igatahes 6hinaga kohti välja otsinud. Ning finantsseisukohast on Kristelit ka veel midagi ootamas pluss rongipilet (et ta ikka ära ka läheks ;P).

Nüüd on ainult 20min veel, siis saab järgmises kohas edasi kulgeda (loodetavasti on siis ikka natuke huvitav ka). Hommikune loeng oli juba nii p6nev, et ma t6siselt sundisin ennast sinna jääma ka teiseks pooleks...

Muidu, ilm on ilus ja töönädal saab varsti otsa - mis on veel parem? Ach ja, puhkus hakkab (aga seda ma vist olen juba maininud, hehehe :) ).

Kallid,
- teie M -

Lihavõtted juba lännu...

No nii, nüüd on siis jälle igapäevane tööelu tagasi. Alles sai ju neid päevi loetud, et siis on 5 päeva vaba... nüüd on need viis päeva möödas ja tunne selline, et polekski teisi nagu olnud. Nõme värk. Viriseks natuke. Aga ei viitsi, sest ainult nädalake veel ning siis ju puhkus. Kohe täiesti ametlikult nädalaks vaba. Juhheeiii! :)

Ilmad on olnud sellised suvised. Laupäeva pärastlõunal väitis termomeeter 33 kraadi tundvat, täna enam nii palju ei olnud ja kallas vihma, aga soe oli ikkagi. Kevad on siia kohale jõudnud - to-re! :)

Uudised nagu tavaliselt - puudulikud :S Peale selle, et meil oli perekondlik vutivaatamine teisipäeval, mis lõppes sellega, et üks oli õnnelik ja teine oleks kedagi saapaga visanud. Mõnda euroopameistrist vutitähte näiteks, kes millegagi hakkama ei saanud. Aga jah, mis nüüd siis enam sellest. Elu läheb ju edasi. Nt. läks elu edasi eilse vutiõhtuga, kus tikkus vägisi juba uni peale - nii igav ei saa ju üks mäng olla?! Lõpuks soovisime mõlemad juba südamest, et Porto selle värava ära lööks. Aga ei... eks siis kahe nädala pärast vaatame, kes kuidas ja millise tulemusega ;) Vutiteema lõpuks - kunagi pidi ju mu uppuv Fantasy Premiershipi laev kohe lõplikult põhja minema. Nüüd juba kaks nädalat on olnud top1 Jörg. Ma pean seda juba kaks nädalat kuulama, et "terve hooaeg pole oluline esimene olla, ainult lõpptulemus loeb". Oh dear God, kas ma, palun, võiksin lõpuks vaid 1 punktiga võita ;)

Munadepühadele kohaselt - me värvisime mune ka. Pool aastat sai sibulakoori kokku korjatud, tulemust presenteerime siin. Pole nii porno kui Beriti oma, aga näevad ka suht head välja. Jänes ja Tibu tegid ületunde, mille eest neile ei makstud, sest majanduskriisis tuleb ikka raha kokku hoida ;)


Kallid kõigile ning hääd nädala jätku!
- M -

Köök, kaualubatud pildid

Pildid räägivad vast rohkem kui ma kirjeldada oskaks. Siin siis meie köögi areng ehk kuidas 86 Ikea pakist (pluss n+1 kruvist/naelast) sai hetkeks juba peaaegu valmis köök:















Kevadised tervitused 25kraadisest Baselist,
- M -

Kevad :)

No nii, nüüd on siis ametlikult kevad ja homme algab grillihooaeg. Ei, ma ei tee nalja, sest 1. aprill on ju juba möödas. Paar s6pra tulevad külla ning me siis m6tlesime, kuna siin ilm nii soe on, siis v6ib 6htuks ka grilli soojaks ajada ;) K6ik, kes seal p6hjas kadedust tunnevad, siis meil on - 20kraadi ja päikeselised päevad ;)

Iseenesest on ju tore, et esimene aprill möödas on, sest mul oli see "vahva" ettekanne eile. Mille jaoks ma terve eelmine nädal (sh. nädalavahetus) katseid tegin (mis isegi välja tulid enamvähem) ning siis kui katsed tehtud said, hakkasin ettekannet tegema. Mina, suur ettekandja, nagu ma olen. Aga mul on vähemalt p6hjust uhke olla oma tubli professori üle, kes oma lubadust pidas, 1. ta päriselt vaatas ka mu ettekande esmaspäeva öösel üle ning 2. ta oli juba eile hommikuks platsis. Natuke magamata ning turris oli, aga ta oli olemas. Ning kella 12 nägi teine juba päris OK välja. Aga see kuulub teemasse, "5 espressos later". Ettekandmisest... oh, jah, see tundus iseenesest ju k6ik nii lihtne, polnudki auditoorium pungil rahvast täis, kuid ikkagi oli seal see üks, kes absoluutselt k6ik mu jutu üles kirjutas ning niikui anti v6imalus kommentaarideks, siis oli selline tunne, et ma ei ole päris kindel, kas ma üldse olen midagi 6igesti ka teinud. Kuid selle eest peab ju hr. professor ka natuke vastutama. Pärastl6unal oli mul ametlik "ülemus-töötaja-motivatsiooni" jutuajamine. Ma ei osanud seda endale kuidagi ette kujutada, mis seal toimuma hakkab. Aga see oli selline, "ma arvan, et sa teed head tööd ja saab k6igiga hästi läbi, väääga hea. Nüüd sa v6id k6igi kohta midagi öelda, kui sul probleeme on... alustades minust". Ehm, kuidas palun? Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas see oli testi m6ttes... et kui ma nüüd k6igist tagaselga miskit kommenteerin, siis tegelikult ma ei olegi nii probleemivaba ja s6bralik, v6i tahtis minu suur ülemus lihtsalt ka natuke klatshi kuulda ;-) Ma sain isegi kuidagi sellest kohast mööda, et ainus asi, mis siin ärritab on lause: ma olen see nädal Helsingis. Aga ma nii ääriveeri ümber nurga ikka pidin selle ära mainima. Vastutasuks oli see, et ma sain nüüd probleemivabalt oma puhkused selleks aastaks kirja panna - puhata on ju ka oluline :D Ning kuna hr. prof. arvab, et ma 50% palga eest hetkel liiga palju tööd teen, siis otseloomulikult täitsin ma need puhkusepaberid juba eile ära... enne kui ta meelt muuta v6ib ;) Aga jah, muidugi ma pean oma "saba" siin paigast nihutama, sest tulemusi on vaja. Kui tulemusi ei ole, siis ei saa ka see doktorantuur kunagi valmis. Ning selleks oleks meil/mul ikkagi nüüd juba seda esimest artiklit vaja. Iga kord kui ma m6tlen, et nüüd tuleb, pole enam palju katseid jäänud, siis leitakse ikka midagi, mis veel vaja teha. Nu jah. Nii kaua kui keegi ei virise, et ma miskit ei tee ;) Pärast eilset on nüüd selline pingelanguse moment, olen ikka veel 6igel teel, mitte kaugele j6udnud sel teel, kuid tee on siiski 6ige. Ning järgmine nädal on ju lihav6tted, ehk meil on ainult kolm tööpäeva ja siis on 5 päeva vaba, jippiii! ;) Easy :)

Pühapäeva pärastl6unal me otsustasime pausi mu töötamisse sisse planeerida. Me läksime nimelt matkama. Oleme ju juba pea kolm kuud uues kohas, aga kohta ise pole nii palju näinudki. Niisiis Jörg otsis sihukese 6-7km ringi ja kella kahest läks lahti. Alguses oli tore, siis läks ju muudkui mäest alla... l6pus läks ainult ülesse ja ülesse ja ülesse. Ma siis püüan uskuda juttu sellest, et ma olen lihtsalt treeningusse pausi jätnud ning sellepärast ma ei saanud esmaspäeval trepist käidud ;)

Järgmisel nädalal on ehk rohkem uudiseid, siis kriban ehk jälle.

Kallid teile sinna vesisesse Eestisse,
- M, kevad, juhhei! -

No nii, otseloomulikult...

... nagu ma mainisin, tuleb siin ettekanne teha. Ma olen nagu tubli orav siin terve hommiku nädalaks katseid plaaninud, ehm... neli v6i viis tükki tuleb kokku. Ja siis pean veel seda ettekannet ka veel nikerdama. Aga pole hullu, professor on ju olemas, kellelt abi küsida. Yeah, right! Tema lendab meil homme - trummip6rin - Helsingisse. Palju 6nne, mis m6ttes jälle - Helsingisse...?! eks me siis vaatame, kuidas selle - "muidugi, ma loen ja VASTAN k6igile oma meilidele, mis siis et mul nii palju teha on seal" - jääb. Ning kui teda järgmine kolmapäev kell 12 siin ei ole, siis mina ei tee seda ettekannet. Punkt ;-)

Nüüd on siis taaskord vahva nädala algus vastu v6etud. Edasi saab ainult paremaks minna.

Kallid ning hääd nädala jätku ;-)
- M, süda läheb soojaks lause peale - I am flying to Helsinki this week for a week -

Saavutused...

Hellou!

Niisiis, nüüd on "kultuurilinn" Bochum ka üle vaadatud ning kongressipäev edukalt seljataha jäetud. Mida ma sellest kõigest õppisin või targemaks sain, ehm... selle üle tuleb veel järele mõelda. Igatahes oli seda postriga nii palju jama, et lõpuks kui see seal rippus ei tekkinud mul tema suhtes enam suuri tundeid. Nüüd ripub see sama poster muidugi siin kodus seina peal :D Kui muidu ma enda saavutustes päris kindel pole, siis sellised väikesed (OK, tegelikult on päris suur) asjad ikka oleks nagu mingid märgid, et ma olen ikka veel mingil õigel teel.

Hetkel on küll taaskord see koht, kus ma mõtlen, et nii loll ei anna olla... ma jäin haigeks, jälle... umbes kümnes kord ma ei tea kui väikese ajavahemiku jooksul. Nina kaudu ei ventileeri siin enam miski ja kurk on ka nati valus. Ma siis istun kodus. Oi kui tore! Väljas möllab täiel rinnal kevad ja mina... mina istun toas ja võin vaid mõelda kui tore oleks tegelikult selle 20 kraadiga õues olla. Või mõtlen sellest, kui tore on maal elada, kui naabrid lastele batuudi ostavad. Ning siis lapsed seal peal iga päev umbes 4h hüppavad. Ei, pole vaja minust valesti aru saada, mul ei ole laste vastu midagi, aga see neljatunnine lõputu kisa, mis hüppamisega kaasneb... see on küll sihuke vastukarva asi. Aga suvi on ju veel tulemas, äkki läheb selleks ajaks tuhin ära, kuigi sport on ju ka lastele vajalik. Kuigi mulle meeldiks rohkem kui nad nt. maratoniks harjutaksid, poleks ehk nii palju võhma üle kisada ;)

Niisiis meil on kevad ja mina oma põhjamaise immuunsusega nende keskeurooplaste viiruste ja bakterite vastu ei saa. Kevad on muidugi tore, krookused on juba õitsemas, lumikellukesed ka. Tulbid on ka kohe-kohe ning ma olen kuulnud jutte kodumaalt, et seal sajab veel lund, hehehehheee :) Siin ähvardati küll ka, et homsest läheb külmemaks, no eks see siis paistab. Loodetavasti mitte ning ma saan ka nädalavahetusel natuke ilusat ilma nautida.

Tööd on ikka veel lademetes ja need lademed ei kao kuskile ära nüüd selle ajaga, mis ma kodus olen... haige. Järgmisel nädalal peaks olema kohumine ka professoriga teemal - mina, instituut ja tulevik. Loodetavasti on siis nendel kolmel asjal ka ühes lauses kohta, positiivses mõttes. Aga mul on ju veel 2 aastat ja 11.5 kuud aega. Et publitseerida kolm artiklit, kirjutada valmis kogu töö ja käia umbes n+1 kongressil, tsaaaa-lllaaa-la-laa ;) Lauspaanikat ei ole veel, aga selline pisike surve trügib küll juba tagumikust. Nii et minust on saanud juba "veel tublim" doktorant, ma käin ka laupäeviti paar tundi tööl :S Jörg tsillib üldjuhul kaasa, ta tahab ka näha, mis ma nende Ebola viirustega seal teen :D Jah, ma ei ole siiski sinna laborisse veel käppa sisse saanud, mis nii kõrge kvalifikatsiooniga on. Aga tore, et periodontiidi ja -implantiidi bakterid mõne jaoks juba elevust tekitavad :) Mul tekkib igatahes tunne, et äkki peaks Jörg iga kord kummikindad kätte tõmbama, kui hambaid peseb. Ja kes need kõik tal seal hambaharjas elavad. Aga las talle jääb tema pisike maailm, muidu osta veel igaks päevaks uus hambahari ;)

Minu kuulsusrikas doktorandi elu on siiamaani siis tipnenud ühe niruse posteri ja ühe juhendatud tudengiga, kes oma töö lõpusõnades mind muidugi kõrgelt kiidab (ahh, mis nüüd mina ;) ). Ühe aasta ja poole kuu kohta... no jah. Aga hetkel pole aega ju nii palju katseid teha, minu kõige suurem sõber, minu professor kesse muu, arvas, et ma võiks ühe seminari pidada. Oh pühajeesus küll, kellele seda siis jälle vaja on. Igatahes on mul nüüd 1.aprillil (ise ta ütles, et ma võin iga kolmapäeva valida, mis mulle sobiks ;) ) pooletunnine ettekanne teemal, mis ma teinud olen. Dumpstidum. Vahel mul on tunne, et ta ei kuula mind üldse kui ma talle räägin, et mu katsed ei jookse nii hästi hetkel. Tore siis ju, et keegi minusse usub. Kuulajaskod on mulle muidugi taaskord kõige meeliülendavam, ehk siis kõik kellel aega on, terve kogu ülikoolikliinikumi hambaarsti osa peale... ma juba mõtlen ette kuidas ma sellest hamba osast valutult üle saan teaduse poole peale, millest ma natuke rohkem tean kui nemad. Küsimused tulevad niikuinii sellised, et "aga kui ma selle implantaadi sinna panen, mis võimalus on et see 5 aastat peab" - kust mina seda tean?! "aga miks sa ainult ühe materjaliga katseid teed" - umm, sest Straumann ei anna hetkel rohkem materjali ja mul ei ole aega siin kolme erineva asjaga katsetada ;) Nagu näha, siis ma pean natuke oma vastuste üle järele mõtlema... mul on ju selleks nii palju aega ;)

Aga nüüd ma lähen ja praen kotlette ning olen tubli perenaine ;)

Järgmise korrani,
Kallid,

- Teie viirusallikas nr.1 -

Teadussaavutus A0 formaadis

Trummip6rin ja k6ik muu, aga nüüd on siis valmis. Minu esimene poster, oli juba reedel valmis, aga ma m6tlesin, et ootan enne trüki ära ja siis kuulutan laiemale publikule (keda mul vist nii palju ei ole) kui tubli ma taaskord olen olnud ;) Ennast kiitmast ei väsi ma küll kunagi, naaa-kaaa, mitte kunagi ;)

Nüüd saab siis tagasi eksperimentide rüppe suunduda. Muid uudiseid nädala peale polegi kogunenud. Ainult et reede-laupäev olid juba täitsa kevadised, kiskus juba 20 kraadini välja. Nüüd sajab edasi, hehe ;) Baselis on karnevali nädal (go figure, mis selle traditsiooniga on?!) nii, et täna on pool päeva vaba ja kolmapäeval ka. Eks see paistab, mis sellest varasemast kojuminemisest saab. Kolmapäeval saab sellest kindlasti - (mitte)ametlikud ületunnid.

Järgmiste saavutusteni!
- M -

Palju 6nne vabariigile ja k6igile, kellel täna vaba päev on ;)

Tere,

me oleme nüüd siis tagasi hallis argipäevas. S6na otses m6ttes... päikest v6ib tikutulega otsida ja siiski eeldavatasti k6rvetaks näpud enne ära kui päikese ülesse leiaks. Lisaks sellele, et päike end ei näita on siin mingi pidev tilkumine taevast, mis millegipärast alati siis tiheneb kui mul on vaja rongi peale minna v6i sealt tulla. To-re. Igatahes olen ma juba kaks hommikut suhteliselt märjana tööle j6udnud. Kui nüüd keegi veel ootab mingit pööret siia juttu, siis ei, positiivseid uudiseid ei ole seda l6iku l6petamas :-)
Nu jah, täna käisin jälle loengus, oeh kus mulle meeldivad loengud. Eriti need, kus on sellised üliagarad professorid, kes kohe peavad oma monoloogi küsimustega vürtsitama. Siis istud seal, k6ik vaatavad ainiti sinu poole ja sa siiski loodad, et see küsimus ei olnud sulle määratud. Aga ei, otseloomulikult pidin ka mina ju olema katsejänes, kelle teadmisi südamehaiguste koha pealt testida. Selleks hetkeks oli minu p6hitegevuseks seal loengus küll ainult mitte liiga avalikult haigutamine. Kuid kuskilt kaugelt mälusopist paarisekundilise hilinemisega, ma suutsin mingi teadmise ja vastuse välja 6ngitseda. Päris totaalselt ikka piinlik polnud. M6ni teine ei suutnud üldse miskit asjalikku vastata. Oh, jah, doktorandid peavadki ju jube targad olema. Eks ma siis hoia jälle seda lippu vardas (oleks ka ju päevakohane) ;-)
Puhkus on jäänud igatahes kuskile väääga kaugele maha meist... eile hommikul kui ma siis ka niisama jutu jätkuks küsisin, mis ka uudist tööl on, tuli tööd nagu lund laviinina mäest alla. Pilgutasin paar korda imestusest silmi ja siis istusin maha ning hakkasin m6tlema, kuidas ma nüüd selle k6ik organiseeritud saan. Esiteks on muidugi tore, et poster millega mul pidi veel kaks nädalat aega olema, peab nüüd reedeks trükki minema. Just hetk tagasi, oli mul äärmisest sisutihe ning produktiivne lühikohtumine professoriga (kes tahtis ka siis täna varem koju...). Anyway, nüüd on mu posteril kaks korda rohkem teksti, mis ei maha sinna kohe kuidagi ära (la-la-laaaa-la... :S) ning arutelu osa pean homseks ise valmis kirjutama. O-K, siis ma oleks v6inud seda ka enne ise kirjutada, mitte suure lootuse ja suurte silmadega oodata, et ehk aidatakse. Säh sulle, ei kooki ega moosi. Aga kui ma homseks selle valmis saan, mis muidugi ei ole küsimus, sest ma pean selle homseks valmis saama; siis ma tean, et pärast professori ülelugemist on see ka päriselt printimisk6lbulik :-) Ning siis saan ma teda k6igi muude asjadega tüütata, mis mul siin laua peal oma järjekorda ootavad. Ma olen päris kindel, et varsti ta jälle enam ei küsi, kuidas mul läheb ning kas mul on millegagi abi vaja, hehehee :-) Märtsikuu p6hiülesanne saab ju niikuinii artikli kirjutamine olema - oi-kui-vahva :-) Olen ju alati suur sulesepp olnud, eriti kui jutus veel m6te ka peab olema ning jutu l6puni säilima.
Mina tunnen puudust nendest hommikutest nagu eelmisel nädalal - maga kaua tahad, vaata telkut ja mine jaluta koeraga ja v6ta Jörg kaasa "p6drajahile". Sihukesed päevad on nii toredad. Mitte nii, et kogu aeg peab produktiivne olema. See pole üldse enam vahva. Ning kui tööl on juba kogu produktiivsus sust välja pigistatud ning sa oled kindel, et täna ei ole enam ühtegi töömeili, millele vastama pead. Siis 6htul kella kaheksa ajal on kindlasti midagi su inboxis h66gumas, et kui sa kohe ei vasta p6leb pool maailma maha. Majanduskriisi olukorras on muidugi tore, et tööd on, ma ei virise, aga viimasel ajal on teda ikka natuke liiga palju. Mul oleks vaja varsti umbes kolme tudengit, et ma oma asjadega 6igeks ajaks valmis saaks ;-) Ning selle peale, mis ma pärast tegema hakkan, kui nime ees "dr." seisab - selle suhtes on mul hetkel t6sised kahtlused. Oleks pidanud ikka Beriti kaasa v6tma ja pärast keskkooli trammi- v6i trollijuhiks 6ppima minema. Siis oleks meil praegu m6lemal rahulik loksuda, v6i mis? Aga kes siis selle peale sel hetkel nii palju m6tles.
Kui keegi veel pole aru saanud, siis meil oli väga vahva puhkus ning me oleme m6lemad tagasi tööl. Ei ole nii tore kui puhkus. Aga mis sa teed. Järgmise puhkuse jaoks peab ju kuskilt raha tulema :-)
Ma kriban siis kunagi paar rida meie kolimisest ja panen uuest korterist pilte, kohe kui mu teadussaavutused selleks aega jätavad ;-)
Kallid k6igile ning näeme/kuuleme/joonistame jälle,
- M -

Pühapäeva hommikul kell 8?!

Kiire postitus enne kui me siin oma viimased asjad kokku pakime ja internetist nädalaks lahkume. Ainus plaan, mis meil tänaseks oli - magada nii kaua kui võimalik ning siis end minekule sättida. Ma olen päris kindel, et minu plaan ei olnud magada kella 8 ning saada äratatud uksekella peale... Jörgi see just ka eriti kõrvu liigutama ei pannud. Igatahes oli ukse taga saksa politsei, esimene asi tõmbasime aknakatted ülesse samal ajal käis peast läbi mõte, kuhu me eile oma auto parkisime ;) Minul vähemalt. Meie oma seisab ilusasti garaazis. Aga see, mis pildi peal on, see nüüd vist viiakse garaazi. Ning saksa politseil oli lihtsalt probleeme shveitsi numbrimärgiga auto omaniku leidmisel ja meie uksekella silt heledab hommikuvalguses kuidagi teistmoodi :)



Uuest ja vanast korterist, pakkimisest ja lahtipakkimisest tuleb eraldi postitus, kui meil rohkem aega on :) Järgmise nädala lõpuks ehk...

Kirjutamiseni,
- M, homme tööle?!?! -

Jõulud, uus aasta, peaaegu nagu puhkus

Heihei!
Ma alustan kohe esimesel päeval uuel aastal uue hooga, enne kui hoog otsa saab ;) Või teiste asjade peale kulub. Igatahes kõigile, kes loevad - head uut, olgu siis ikka parem kui vana oli! :)
Niisiis, meil olid jõulud. Seekord mitte nii toredad, sest ma olin neli päeva enne ning paar päeva pärast ikka haige. Kurk valutas ning igavus tappis, sest ma istusin üksi kodus. Kaua ma neid piparkooke ikka küpsetan. Ning ühel hetkel saab ka koristamiserõõm otsa. Mitte et ma tööst palju puudust oleks tundnud, aga midagi teha, seda oleks küll võinud olla. Kuna rääkimine oli ka vaevarikas, siis need pävad kulusid suures osas mahakandmisele. Igatahes siis tulid jõulud. Käisime Jörgi vanemate juures, söök oli hää ja kinke oli kuuse all suht palju, sest kui kogu pere kokku tuleb ongi meid ju suht palju. Pärast olid kõik õnnelikud ja keset tuba oli suur paberikuhi :D Nägi hea välja. Me saime palju nänni, mis uues korteris vaja läheb ja nüüd see nänn ootab siis kunagi kasutusse sattumist. Jõulu esimesel pühal olime me kodus, tegime ise ahjunotsut koos kartulite, hapukapsa ning kõige muu heaga. Siinkohal pean mainima, et hapukapsa viimased jäänused sai vist üleeilseks söödud ;) Jõulurõõmud, külmkapp on toidujääke täis :D Teisel pühal me käisime vanemate juures lõunat söömas, siis logelesime niisama. Kõik kolm jõuluõhtut mängisime lauamänge. Ei, kõik on korras, meil veel sõltuvust ei ole... aga võib tekkida :D
Jõulude ja uue aastavahel... ei teinud me ka miskit asjalikku. Ma käisin esmaspäeval tööl, seal polnud nagu mitte kedagi. Sain laboris kõik asjad tehtud, kõik oli minu kuningriik :D Teisipäeval olin kodus, sest härra abikaasa jäi haigeks ;) Muidugi see pidi nii minema. Igatahes on nüüd jälle suhtlemisvabad päevad enam-vähem, sest tema kurk on haige ja valus on isegi neelata.
Eile me olime kodus, vaatasime telekat ning tegime hääd süüa. Kella üheteistkümne ajal, siis kui teil juba uueaasta kohale jõudis, me otsustasime kuskile mäe otsa jalutada, et ehk sealt näeb rohkem. Nähtavus oli umbes 20m, hull udu ning midagi sadas ka veel. Sinna mäe otsa me ei jõudnudki... tee peal saime kokku tänapäeva nooruse ning "meie pensionifondiga", tavalised purjus lapsed, kes arvavad, et on juba põnev üksteise ja ka täiesti suvaliste inimeste pihta nn. paugutajaid visata. Jörgil sai mõõt täis ütles ühele, et võiks nagu natuke vaadata ka, kuhu mida viskab ning järgmine hetk me arvasime, et oleks vist asjalikum nüüd kiiremas korras sealt ära kaduda, sest seitmekesi oldi järku jube ähmi täis, et lööks kellelgi ikka näo ülesse, kes see julgeb nendega "möliseda", etc... :S Igatahes me lõpetasime oma 2008. aasta väikese sprindi ning hilisema sörkjooksuga, nii igaks juhuks, kuigi ega need "intelligendid" poleks enam joosta jõudnud ;) Olime kodus tagasi ning vaatasime kõike rakendindust rõdult või aknast. Nii palju kui seda kõike näha oli, aga kuna ametlikku ilusat ilutulestikku niikuinii ei olnud, siis ei jäänud me millestki ju ilma :)
Nüüd me läheme õue ja jalutame natuke, ilm on vahelduse mõttes ilus, isegi päikest näeb ja inimesi pole üldse liikvel. Vahva :) Homme, kui ilm on jätkuvalt lumevaba, siis sõidame uude korterisse, võtame võtmed ning viime paar kastitäit asju jälle ära. Olen siis nii tark ja võtan kaamera ning akud kaasa, teen pilte uuest kohast enne kui me mööbli sisse paneme. Järgmine laupäev on kolimise suurpäev... ma olen terve järgmise nädala hõivatud oma esimese tudengiga, eks vaatab kuidas need asjad kastidesse saavad ning mööbel demonteeritud :D Sest reedel tuleb külmkapp uude kohta, mis tähendab, et pool päeva pole ka Jörgi siin. Aga see-eest on tal ju õde, nt., kellel midagi muud paremat teha pole, kui meie nõusid paberisse pakkida ;)
Uueaastakallid,
- M -