Varajane hommik...

... sest täna on DHLi oodata :D Just-just, ega ei ole siin palju motivatsiooni viimastel päevadel olnud ennast voodist välja ajada hommikul vara... aga jah, kui ikka nänni tuleb, siis see kvalifitseerub hea põhjusena ;) Ikka kont kondi vastu või siis raha kauba vastu (Amazoni moodi ;)).
Natuke kirjutan sellepärast, et kole igav on, kõik lehed on läbi loetud ja polegi nagu rohkem tgevusi hetkel välja mõelda. Ja natuke siis sellepärast, et jagada rõõmu (selle suure lugejaskonnaga, kes minu uut postitust kindlasti ootab :D) - varsti olen tagasi jälle. Varsti on puhkus jälle! Ma ei ole kohe kindlasti see kõige õigem inimene nüüd puhkusest rääkima, aga kuna siin üks kodus koguaeg loeb päevi, millal puhkus hakkab, siis see nakkab natuke. Igatahes meie oleme valmis, ma arvan... ma loodan... kingid ostetud ning soovinimekiri, mis meile siiani edastatud, on kõik läbikriipsutatud (s.t et ikka ostsime ja siis kriipsutasin mitte, et see teine variant oleks kuidagi läbi läinud ;) ).
Pakkima ei ole me veel hakanud, aga nimekirja asjadest, mida me ei tohi maha unustada oleme koostanud. Päris hästi ju, eh? Et siis oma "lahutuspaberite" tõlke tahaks korda ajada (lugeda: natuke tahaks kellelegi pahasti öelda - ei ole loogiline, et me keset abielutunnistust järsku lahutusele alla kirjutasime...), pea 1.5kg schokolaadi tuleb kaasa pakkida, kui läheb üle lubatud normi, siis sööme lennujaamas ära :D. Jörgile see kindlasti meeldiks, viimasel ajal siin sihuke piparkoogihirm, et pidin teistele jõulukingiks mõeldud osa kindlamasse kohta evakueerima. Kui jutt juba piparkookidele läks, siis *trummipõrin* - Jörg ja Monika said hakkama oma esimese piparkoogimajaga!!! Nädalavahetusel siis juba, aga ikkagi. Alguses oli plaan teine natuke suurem teha, aga siis mõtlesime, et hakkame väikeselt pihta - on kuhu areneda. Mhm, ikka-ikka, kes siis vabandust ei leia. Igatahes, pilti mul hetkel veel ei ole, aga meil on maja ja aed ja lumememm - oleme, jah, jälle uhked enda üle. Muidugi oli see ka esimene kord meil glasuuri teha, pühapäeval kleepisime maja, ma leian siiani igaltpoolt kivistunud suhkru jäänuseid. Nii palju siis sellest. Aga maja on uhke, ok, kõik said vist juba aru... :$
Kui jutt juba sihuke - natuke siit, natuke sealt - sai, siis... siin on külm. Jube külm kohe. Jörg oli eile seitsme ajal õhtul näinud -13 lausa, brrrr... lund siiski ei ole veel. Jörg saab ka homme loodetavasti ka veel rallida, sest muidu tuleb see pudruhommik ju veel varem ja seda ei taha siin keegi :D Kuigi täna on siin kõik nii pilves, et ei tea, mis õhtu toob... äkki siis see lumi ootab veel ühe päeva. Kuigi eelmine kord oli ju ka, et see viimane päev enam ei kannatanud.
Pühapäeval, kui õhtul linnas olime, oli ka külm. Oluline teadmine kõigile, jah, ma saan aru küll ;) Aga mõte oli selles, et me mängisime bingot - 15 numbrit - seitsmekesi lauas ja mitte keegi nelja raundi (Jörg naerab jälle kindlasti minu eesti keelsete sõnade peale ) peale ei võitnud. See on ikka küll üks vahva mäng :S Mäng, milles on vähemalt võimatu võita...
Nüüd said vist asjad otsa, millest ma kirjutada võiks. Aga eeldatavasti sai kõik oluline kirja. Ja siis veelkord, kui kellelgi on veel erisoove, siis võib teada anda, äkki seekord me ikka leiame ka, mis tahetakse ;)
Kalli kõigile ning loodetavasti siis näeme juba järgmisel nädalal! :)
- M -

PS:
- Kindasti tuleb siia pilt meie ehitustöödest!
- Enam ei oska vist normaalseid eestikeelseid lauseid moodustada... vahepeal on jube segane, ma vabandan :)

Jõuluhullus Saksa moodi

Täiesti lõpp... kui palju saab tarbida... absoluutselt kõike ostetakse kokku, absoluutselt igast poest. Rahvast nii palju linnas, et tahaks kohe ära joosta... Aga ma siis alustan algusest.
Hommikul käisime minu kohvikukinkekaardi eest söömas. Et siis hommikusöök kahele ja neli tassi kohvi. Pole just paha. Kuigi ma pole kindel, et see kuidagipidi tervislik on nii palju korraga süüa. Aga see toodi ju kõik lauale ning kõik hea, mille eest makstud tuleb ju ära proovida. Mitte et tavalise kahe Brötcheni asemel siis neli tuleks süüa, aga ;) Nämma oli! :) Ning me ei söönud mitte midagi muud täna, kui ainult puuviljasalatit nüüd :) Mhm, uhked enda üle, nagu tavaliselt.
Pärast seda läks asi auto-võtmes edasi... et siis kõigepealt ei mahtunud Jörg meie väikeautoga ning mingi suur maastur ühe tänava peale ära... muidugi lõppes asi sellega, et meie sõitsime parkival autol peegli tagurpidi... tore-tore. Otsisime siis järgmise parkimiskoha ja vaatasime üle, millega hakkama saime, maasturist polnud muidugi jälgegi. Peegel tagasi keeratud, kümme korda kontrollitud, mitte midagi ei olnud viga. Juhhei! Meie peeglil polnud isegi mitte tolmukiht kriimustatud. See oli ka väga hea.
Siis tulime poolägisedes koju ja vaatasime Andrus Veerpalu. Sellepärast jätsime isegi ära laupäevase koogi ja puha. Sõit oli suht segane, ei saanud päris täpselt aru miks just selliseid pilte ning vaheaegu näidati nagu nad näitasid, aga ok... Shveits ikkagi ju, las nad olla :)
Sõit vaadatud, postkaardid kirjutatud (minul vähemalt, Jörg sai ainult aadressid kirja ;) ), linna minek. Riidesse ja autosse. Ehm, et siis autosse... auto ei avanenud... alguses jooksis Jörg siis üles tagasi, et äkki võti andis otsad, aga umm, teine võti ka ei toiminud. Tuli siis vanas stiilis uks avada ja umm... ega see auto ikka nagu mingit elumärki ei andnud. Taibu ja megataibu olid kolmeks tunniks tuled sisse unustanud. Oeh, hetkeks paanika, et mis nüüd tuleb uus aku või? Et meil ei ole eelarve selle jaoks, et see mingi akuga põhja lasta... Helistasime kõige targemale, sellele kes alati teab, mis teha - Jörgi isale :) Ta soovitas ADACle (autoabi Saksa moodi) helistada ning need tulevad appi. Nii siis Jörg helistaski sinna, et jah, me oleme kodus ja jah, meil ei lähe auto käima. Lubati tunni ajaga abi saata. No see tund oli ikka täpselt tund, tsss. Oleks pidanud ütlema, et me oleme teel, oleks kiiremini abi saanud ;) Igatahes abi saabus, saime natuke särtsu ja Jörgi üle naerdi natuke (et siis blondiiniasjad ei juhtu ainult blondiinidega ;) ) ja siis pidime vähemalt pool tundi ringi sõitma. Et siis kõigepealt 15 minutit linnast välja ja alles siis linna tagasi. Mhm, nagu vormeli viimane kvalifikatsioon, et põleta bensiini, no me laadisime akut. Igatahes linna me jõudsime pärast kolme ja siis auto sulgus nupule vajutusega, juhhei! :)
Linnas oli vaja siis jõulukinke vaja organiseerida. Nimekiri koos ning plaan paigas - nagu ka umbes poolel Prantsusmaal ja kõikkidel muudel, kes seal niisama jalus tolgendasid. Stress saabus vähem kui kümne minutiga. Parkimine oli ka naljanumber, kui kõik parkimismajad täis olid ning me lõpuks kuskile kaugele-kaugele tänavaserva ennast poetasime (Jörg keeras oma peegli sisse ilusasti ;) ).
Nii me siis seal võitlesime elu ning kinkide nimel. H&M ei olnudki kõige hullem, mingis lõhnapoes pärast 10 min ringi otsimist ja täieliku peavalu saavutamist, tuli välja et meile vajaminevat lõhna seal polegi... tooo-reee ;) Igatahes peale kahte tundi oli meie nimekiri kõik läbikriipsutatud ja kojuminek võis alata.
Ach ja, saime oma graveeritud sõrmused tagasi. Lahkusime poest teadmisega, et me maksime tunduvalt vähemalt kui ette nähtud. Palju õnne müüjale, kui see aps välja tuleb :) Jõulurõõm on meie poolel, aitäh! :)
Kes küll tuli hullule ideele jõuluturult vorsti osta... igatahes pärast mõningast läbimurret 10cm kaupa edenemist, stressi suurenemist ning inimeste hõõgveinide loksutamist jõudsime vorstimüügini ka... vorst käes, ketshup ja sinep on vasakul ümber nurga - nalja teete või?! Need jäid meist sinna ümber nurga, aga see vorst ei ole kunagi nii niru maitsenud... jõuluturg, ts... Rohkem me sinna ei kipu igatahes :)
Kojutulekul nii palju ummikuid ei olnudki, kõik olid ju veel linnas. Parkimismajades oli kohati lausa 4 vaba kohta :D Auto läks käima ning parkimistrahvi ka ei olnud, kuigi me olime kindlad, et jõuluostude ajal on need trahvjad mitu korda päevas liikvel.
Nüüd siis nautisime oma puuviljasalatit ja hetkel algas "Wetten dass", näeb siis mis need hullud sakslased, austerlased ja muidu igasugused välja mõtlevad... kui eelmine kord oli koeraga võidujoomine, siis mis nüüd, kassiga võidumagamine? :D
See ka veel, et meil on hirm naabrite plaanide suhtes... Das Auto oli jälle igasugust peovärki täis... kui nad nüüd siin jälle laulma hakkavad, siis... aga ehk naabrimees tahab lihtsalt mineraalvee vanni, hullu krõpsulaadugi ja kasti õllega :D Lootus sureb viimasena!
- M, täna tubli blogija, kolmas sissekanne juba -

Pühapäev, välismaa päev :D

Sünnipäevale järgneval pühapäeval käisime jõuluturul Colmaris. Nüüd siis üle teise piiri ;)
Hommikust peale, tähendab pärast seda, kui me olime lõpuks kõik ära koristanud, siis tekkis tunne, et võiks kuskile minna. Ilm ei olnud just kõige soojem ning kõige parem, aga niisama kodus istuda nagu ka ei viitsinud. Nii me siis otsustasime Colmari jõuluturu üle vaadata. Korra olen ma ju juba seal käinud ka, aga see oli esimene kord kui ma siin olin ja ausalt öeldes, meile ju meeldib Prantusmaal käia, seal on need vahvad sildid, millest me mitte midagi aru ei saa ;)
See kord ei läinud keelega just palju paremini... oli ju see alagruppide loosime EMi jaoks ja otseloomulikult jõudsime me üle piiri (mitte et siin mingit piiri kui sellist eksisteeriks) enne ühte ning saksa raadio kadus kus see ja teine. Siis me proovisime prantsuskeelsest raadiost aru saada, et mis grupid olid... hehehehe, leppisime teadmisega, et kodus on internet ja et Saksamaa ei olnud Prantsusmaaga ühes grupis. Nelja grupi peale ei olnud see küll suur keeleline saavutus :D Mitte et minu keeleoskus selleks hetkeks paranenud oleks, kui mingid prantsuse mammid tahtsid, et ma neist pilti teeks. Ei tasu karjuda tänava peal, kätega vehkida, ma ei saa aru... aga kui just kaameraga minu suunas tormata, siis ma ehk mõistan muret ;) Pilt sai igatahes tehtud :)
Turg ise oli rahvast pungil täis, suurt ostuisu ei tekkinud. Niisama jalutasime, kuni vihm väljakannatamatuks muutus. Siis otsustasime oma päeva krooniks crepes osta ning nautida (vihmasajus), aga saime ikkagi mingi keskmise pannkoogi, mis ei maitsenud kuidagimoodi ja oli roppu moodi kallis... ehm, turistid saavad ikka pügada :D
Kojusõidul hoiatati tormi eest, et ei tasu autoga teele minna tuul on tugev ning ei tea, mis juhtuda võib kui metsavahel sõita. Ja jõuluturud ei ole hea teema, sest dekoratsioonid lähevad lendu... no jah, absoluutselt kõik teinud, mida sellel päeval ei oleks pidanud tegema :)
Kodus järgi vaadatatud kuhu gruppi keegi loositi ja siis natukeseks aeg maha võetud. Seitsmest algas meie mänguõhtu venna ja vennanaise ning õde ja tolle noormehega. Pitsat tellisime ja umm... kooki surusime kaasa nii palju kui võimalik :D Et järgi jäi natuke rohkem kui üks kook. Meie olime rahul. Viimased tükid sõime ära kolmapäeva õhtul. Väga hea, muidu me jäämegi külmkapi vahet käima ning kooki sööma ;)
Ach ja, "take 5" või "6 nimmt", ainugi pole kuidas see eesti keelde tõlgitud võiks olla, on üks vahva mäng :) Eriti kui kuuekesi vähemalt mängida.
Nii palju siis sellest nädalast, järgmise korrani!
- M -

Sünnipäev - koogipäev ja järgnev kooginädal

No nii, nädal hiljem, aga ikkagi. Kirjutan siis natuke sünnipäevast ka, nüüd kui ma oma uue vanusenubriga juba leppinud olen :D
Juba kaks päeva enne tehti mulle siin selgeks, et oleks hea, kui ma natuke kauem hommikul magaks, no ok, sellega ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi ;) Ning siis mind ootas hommikusöök ning lilled ja puha :) See oli tore hommik :)
Ja natuke hiljem jõudis postiljon pakkidega ka kohale - palju shokolaadi ning Jaapani mõistatused (oh neid päevi seal laboris, kui me muud ei teinudki ;) ), kõrvarõngad, mis kohe õhtul kasutusse läksid ja siis see ületamatu kommihummik teisest pakist (ausalt öeldes pole enam nii palju järgi, et see isegi väikese hunnikuna kvalifitseeruks). Aitäh siis saatjatele, see oli väga armas :)
Umm... mis veel, ach ja, see koogisaaga... et siis õhtuks oli kogu perekond kokku kutsutud, mis tähendas, et reede õhtul me küpsetasime ja laupäeval käisime vanemate käest nõusid laenamas :D Nagu ikka kombeks, kui me siin "suurüritusi" korraldame ;)
Õhtu iseenesest oli vahva, sai küll ruttu otsa, aga mõnes-mõttes oli see ka tore, niisama logeleda ning telekat vaadata. Koristamine ei kuulunud prioriteetide hulka. Nii me siis veetsimegi õhtu 50 aasta parima hitiga ;) Sakslastel on ikka naljakas maitse küll, aga jah... igatahes "Umbrella" ei olnud esimene, aga nüüdseks oskan ma juba võidulaulu ka. Einen Stern, der deinen Name trägt (just-just, täht, millel on sinu nimi, midaveel? :D).
See ei olnud siiski õhtu nael... nael oli see, kui me siis poole kaheteist paiku mõtlesime magama minna, aga... teisel pool seina hakkas siis alles pidu pihta. Ning kohe selline pidu, et mehed laulsid täiest kõrist kaasa, WC-s olles tekkis tunne, et keegi laulab meie duššikardina taga :D Siin ei ole enne sellist pidu veel olnud... et me siis pakkisime ennast teki sisse, Jörg võttis raamatu ning mina oma mõistatused ja ootasime siis, millisel naabril enne mõõt täis saab. Poole kahe ajal igatahes keerati toonid maha, keegi vist läks midagi ütlema, sest koridoris oli rahulikult rääkivate inimeste hääli kuulda :) Me igatahes jäime ruttu magama, igaks juhuks ;)
Selleks korraks oli siis sünnipäev läbi, viiest koogist söödi ära üks ja pool, ülejäänud ootasid paremaid päevi rõdul sissepakituna.
Aitäh kõigile veelkord meelespidamise eest ning kõigi sms-ide ja kõnede eest! Väga armas teist, kalli! :)
- M -

Sünnipäev on juba käes ;)

Esmaspäeva hommik, kui mul ei olnud absoluutselt mitte mingit motivatsiooni voodist välja ennast ajada... helises uksekell. Mina lootsin, et see on jälle naabrite puu-ja juurviljakast, millele vaid alt ukse peab avama ning siis lükatakse see sisse. Kuna ma ei oleks kohe mitte kuidagi jõudnud seda nuppu vajutama enne mõnd teist naabrit, siis ma ei teinud isegi mitte pingutuse raasu ka, et voodist välja saada. Kerisin end teki sisse tagasi ja nautis fakti, et ma ei pea tööl käima. Eriti see teine pool fraasist - käima ;).
Aga otseloomulikult ei olnud see naabrite Obst kui mina lõpuks üles sain ning isegi alla postkasti sisuga tutvuma läksin. See oli pakk... mulle?! Miks mulle pakk saabus oli muidugi täiesti arusaamatu ;) Igatahes oli see pakk nüüd naabri käes. Naabri, keda ma ei ole siiani näinud ning kelle juurde ma seetõttu isegi mitte natuke ei kippunud. Mina ja pakk jäime Jörgi koju ootama :)
Ja siis õhtul, ma vaatasin hoolega üle, selle ümbriku peal ei olnud mitte ühtegi väidet selle kohta, et seda ei võiks avada. Ning millel sellist märki peal ei ole, see minuga kaua vastu ju ei pea. Igatahes aitäh!!! :):):) Ma ei ole küll päris kindel kuidas ma seda 2/3 paki sisust kasutama pean... 1/3 on juba peaaegu realiseeritud, aitäh-aitäh hea shokolaadi eest :D Aga ma kahtlustan, et ülejäänud sisu kingiks vormimisel sai määravaks fakt "see on ju nii nunnu". Oder was? ;)
Veelkord suur-suur aitäh, tüdrukud, väga armas teist! :) Ma saan nüüd randa või sauna minna... kui mul vaid siin kumbki olemas oleks :)
Kalli teile! Ja teistele ka, aga teile ikka natuke rohkem :)
- M -

Hinterzarten-Rinken-Feldsee-Feldberg Bärental

Mina siis jälle siin. Seekord võttis natuke rohkem aega, et nädalavahetuse kirjeldamiseni jõuda, aga parem hilja kui mitte kunagi ;) Nii et siit see siis nüüd tuleb :)
Igatahes siis me käisime jälle matkamas. Algul plaaniti siin pea 20km matka, mille peale ma küll midagi asjalikku kosta ei osanud peale selle, et ehk alustaks natuke vähesemaga. Lubati kuskil 15 kanti, no ok, elame üle :)
Alguse sai siis jälle päev Hinterzartenist, hehehe, just-just ikka kõigepealt pagariärisse, schokocroissant käes ning siis sammud õiges suunas. Mis tähendas siis 8.5km Rinkenisse. Kogu päeva eesmärgiks oli jõuda Feldsee äärde. Esialgu oli mitte nii tore seal mäeveerel kõlkuda, kus üks samm paremale lihtsalt paarsada meetrit vabalangemist oleks olnud. Seda kõike siis suhteliselt hommikupimeduses ja pilvises metsas. Õnneks sai see siis kilomeetriga otsa, see oli ikka väga tore.

Jörg ja pilved ning mina ja pilved :)

Jalutasime mööda majadest, mis põhimõtteliselt "mitte kuskil" olid. Mina ei tea, mis need inimesed seal teevad, sest kuigi autod on teede pealt kuulda, on siiski suht palju maad, et kuskiltki tsivilisatsiooni jõuda. Esimest korda nägid sellised kohti siin, kus ka selles riigis võib põhimõtteliselt teistest eraldatud elada :)
Edasi minnes hakkas vaikselt sadama, algul vihma, siis aga lund. Kohe päris laia lund, mida edasi jõudsime :) See oli päris tore, kui välja arvata see, et umm... jope sai märjaks suht ruttu... Ning siis sai kogu jalutuskäik vürtsi juurde sellega, et kuskil haukus koer ning natukese aja pärast jalutas meist jahimees mööda. Esimene, keda Jörg siin metsades näinud on... ja veidi maad edasi nägime ka koera, kes meile siis järgnes ning eeldatavasti vaatas üle, kellega siis tegu on. Õnneks ei huvitunud ta kahejalgsetest ;)
Ühel hetkel saabus siis see koht, kus ma mõtlesin, et ei-ole-nii... põhimõtteliselt ikka ülesmäge ja siis veel ülesmäge ja natuke veel ;) Eriti vahva see ronimine nüüd ka ei olnud, aga lõpuks tasus end ära, sest ühel hetkel olime lihtsalt pealpool metsi ja pilvi - vaade missugune :) See ei tähendanud siiski, et ronimine seetõttu kuidagi vähem mõju avaldas. Kõik kohad hakkasid selleks hetkeks juba valutama. Ning see oli alles esimesed 5 km. Ok, edaspidi lubati, et enam niimoodi ülemäge ei lähe. Mhm, seda olen ma varemgi kuulnud :D Nii et leppisin vaid teadmisega, et hetkel ei ole ühtegi kõrgusemeetrit enam silmapiiril. Alustasime omadega 8.17 ning Rinkenisse jõudsime pärast kahteteist. Aga tegu oli ka algajaga grupis nii, et... mina olin õnnelik, et ma üldse nii kaugele jõudnud olin. 893m pealt 1196m peale, yay!!! :)




Rinkenist võtsime siis suuna Feldsee peale, silt ütles, et 3.5km ning kuna Feldsee on 1113m peal tähendas see ka seda, et ei tule nii palju pingutada, vääääga hea. See 3.5 km osutus siiski natuke pikemaks, sest vahelduva eduga näitasid hiljem sildid, et jäänud on 1.8, 2.2 ning 2.0, just sellises järjekorras... edasiminna ning mitte mõelda palju jäänud on. Hea oli, et see etapp oli metsas, sest tuul oli lageda peal nii külm ning tuiskas lund, seda vähest mis alla sadas...
Enne järve äärde jõudmist läksime restoranist mööda, küsisime kaua neil köök lahti on, sest jah, kõht oli tühi ja külm oli ikka ka. Siis veel viimane pingutus, 500m järveni ning tagasi restorani. Järve olen enne ju ülevalt poolt näinud, Feldbergi pealt alla vaadates. Aga jah, see ei tähendanud, et alt ülesse vaadates nüüd mäge näha oli - vaid pilved-pilved. Aga samamoodi oli meil ju ka Alpides - ei midagi uut! :D Viimane pingutus oli see ka kaamera jaoks, siin on siis see viimase pingutuse vili:


Söök oli restoranis hea, nämma-nämma kuubis. Eriti see magustoit, mis ei olnud algselt üldse plaanis, aga vot jah, millal enne oleme me plaanidest kinni pidanud :D Igatahes see ei olnud selline kord. Apfelstudel sooja vaniljekastme ja vahukoorega! :) Mõni asi on siin ikka ka nii hea, et eemal olles hakkaks puudust tundma isegi. Mitte et seda vahukoort nüüd nii palju ilmtingimata olema pidi, aga otsa sai ta ikkagi ;)
Siis saabus taaskord see hetk meie päevas, kus mõtted ei olnud läbi mõeldud ja maksta tuli ikka enda arvelt. Söögi eest maksima otseloomulikult enda arvelt ;) Aga see, et Feldberg Bärentalist läheb rong iga tund 58. minutil ja kuna sel hetkel oli kell 14.45, miks mitte minna 15.58 rongi peale. Otseloomulikult, ainult 4.5km veel :D Mhm-mhm-mhm, ma oleks pidanud ette teadma, et see ei ole hea idee, aga eiiiii. Riidesse ja minekut. Esimesed 2.5km läksid hästi, mäest alla ning kell oli 15.20. Ning siis, tuli see koht, kus enam ei olnud nii lihtne... et siis see mäest alla, hea-hea kõndimine viis meid alla orgu ja rongipeatus oli järgmise mäe peal - hehehe, jalad keeldusid seda veel rohkem uskumast kui pea. Egas siis midagi kui reipal sammul edasi. Siinkohal ei saa jätta märkimata, et iga sammuga ronis lähemale mõte - anna alla, on lihtsam. Aga tund aega eikuskil istuda on ju ka nõme, edasi! Lõpuks jõudsime rongijaama kümme minutit enne rongi väljumist, Jörg oli minu üle uhke (oli ka põhjust ;) ) ning rongis sai saapad jalast ja jalad teise istme peale. Mida veel elult sel hetkel tahta oli. Ach ja, et siin rongijaamas ei oleks treppe, see oleks sellel ikka tipp olnud. Aga olid need trepid siin hommikul nii ka õhtul, ja kõik ei saa ju hästi minna - jäime napilt ka bussist maha :D Ootasime siis vapralt üksteise najal tukkudes järgmist.
Õhtu ei olnud just kõige produktiivsem... uinak ja umm... magama :D
- M -

PS. See ka veel, et laupäeval läksime siit jala vanaema juurde kooki sööma, sest tahtsime sealt pärast bussiga linna minna. Buss oli just läinud ning Jörgi eestvõtmisel läksime siis sealt jala linna - oh jah... linna jõudsime enam-vähem samal ajal kui buss, aga koogikalorid olid realiseeritud millekski muuks kui tagavaraks ;)
Arvestades seda fakti olen ma ikka topelt-uhke oma pühapäevase saavutuse üle :D Mhm, kes see ikka koera saba liputab, kui koer ikka ise ;)

Laulud...

... mis muutsid meie elu! :D
Või siis kui mitte nii dramaatiliselt asja kajastada, aga vahel on see siin suht dramaatiline... eriti kui Jörg leiab õigeks olevat hakata laulma, et "es ist 3 uhr morgens und ich weiß nicht wo ich bin" - oeh, iga kord saab ta siiski pilgu osaliseks mille peale see viisijupp kolmel juhul viiest natukeseks katkeb. Aga see ei tähenda, et siis natukese aja pärast ei tule midagi muud või Christian Venus uuesti. Vannitoast on tihtipeale kosta - now it rains more than ever... umbrella-ella-ella-ee-ee-ee - ta meil siin salalaulik vahel, mulle tundub. Igatahes tore teada, et meie perekonnas siis nüüd ka peale põhjamaiselt depresiivsete muusikute ka midagi muud lauldakse. Aga jah, vahel lihtsalt lambist mulle otsa vaadates öösel kella kolmest laulma hakates, tekkib küll tunne, et... oli seda nüüd siis jälle vaja.
Üks mis kindel, kui me samal lainel jätkame, siis varsti on naabrite mitte-lemmikute top 1 Sunrise Avenue ;) Eile tuli Amazonist tellitud "Live in Wonderland" DVD, mis oli otseloomulikult vaja kohe eile õhtul algusest lõpuni ära vaadata. Algne plaan, et läheme varem magama ning vaatame täna ka midagi - see ei toiminud, aga kes oleks uskunud, et see toimiks... Veendusime siiski, et meie kontsert oli palju parem ;)
Nüüd siis on õhtu käes ning saab näha, millised viisijupid siin täna jälle aktuaalsed on :) Ma ei virise, ausõna, lihtsalt iga kord kisub muige näole, kui viieminutiliste vahedega samu laule lauldakse. Varem oli siin kuidagi niipalju vaiksem, ainult vahetevahel oli kuulda midagi - Alexander the Great - või mõnest muust selliselt loost :)
Kalli-kalli,
- M, muusikalembese abikaasaga -

Hinterzarten - Titisee... tehtud!

Laupäeval valmis otsus, et midagi asjalikku tuleb ometi ju pühapäevaga peale hakata, sest niisama maha magamine ei ole ka just kõige põnevam. Eriti kuna me seda juba laupäeval piisavalt praktiseerisime ;)
Et siis, pühapäev ja kell 6.00 ärkamine. Muidugi tuli see palju paremini välja kui need tööpäevahommikud, kus alarmile järgneb kuulus lause - weiter schlafen :) Aga ülesse me saime ning jõudsime 7.13 rongi peale. Otseloomulikult ei läinud asjad nii nagu vaja, et siis, millal enne on see nii olnud?! Piletiautomaat ei töötanud, ning kuna me pidime siit peatusest pearongijaama jõudma, siis Monika sõitis jänest. Kui rong kohale jõudis, oli Jörg siiski veendunud, et seal ei ole niikuinii kontrolli peal. Hmm, mina ei saa aru kuidas need loogikakäigud siin vahel lähevad. Aga igatahes ei olnud, yay! :)
Enne teise rongi peale ümber istumist saime mulle siis pileti ikka ka ning reis võis alata. Towards the wonderland... ehk siis talvesse! :) Mis on iseenesest suht vahva, kuna olime Hinterzartenis poole tunniga ning seal oli lund rohkem kui mina oleks arvanud. Igatahes vallid olid küll suured, mis tänavakoristus oli organiseerinud. Ei tundunud nüüd küll enam nii, et päriselt ka 30km võib sügisest selline südatalv saada. Aga temperatuur õnneks päris südatalvine ei olnud. Seegi hea.
Esimene vahepeatus meie matkal... Hinterzarteni rongijaama pagariäri, hehehe, me ei ole vist mitte kordagi käinud Hinterzartenis nii, et me sealt midagi ei osta :D Seekord siis schokocrossaint, yumm! :) Päev kvalifitseerus juba kui üks väga hea päev ;) Hakkasime siis oma tavalist teed pidi liikuma, ehk siis hüppetornide suunas. Kell oli 8.30 ning umm, Martin vist sellel kellaajal trenni ei tee... lootus jäi siis, et ehk Sven jalutab koeraga. See lootus suri ka varsti, kugi Jörg pakkus, et ma võiks üle küla karjuda "Sven", aga jah, teisel ju niigi närvid läbi, mis tast enam rohkem traumeerin.

Lõpuks jõudsime siis viitadeni ka, et Titisee kas 4.0 või 7.0km, valisime selle viimase. Esiteks sest tahtsime ikka natuke seal aega ka veeta ja teiseks, vähemalt Titisee poolt otsast on viidad vähemalt kilomeetri vältel näitamas, et Hinterzarten on 4.0km kaugusel.
Ühel hetkel sai küla otsa ning polnud ka viitasid enam, tore... siis me küsisime teed, tuli välja, et tegu oli vast et ühe viimase prantsuse turistiga külas, kes teadis vaid, et Titisee on ikka päris kaugel. No, aitäh! :) Ronisime siis ühest kohast lihtsalt ülesse mäkke ning natukese aja pärast ilmusid ka viidad tagasi. See mäkke ronimine ei ole ikka veel eriti minu teema, aga tundub, et asi läheb paremaks. Lootust on vähemalt ;) Ühel hetkel olime siiski üleval ning tee läks edasi suhteliselt laugelt. Titisee ilmus silmapiirile juba 3.5km pärast, ainult et meie rada läks ümber järve, seetõttu ka need lisakilomeetrid.


Kui ühel hetkel otsustasime, et otsime jälle neid viitasid, mis vahetevahel kaotsi läksid, siis umm... mina lähen mäest alla, vaatan iga puud... ja vaatan, mis Jörg teeb - istub lumes ja vehib kätega... oi-oi-oi, loodetavasti on ikka suurem loom kui jänes oli minu esimene mõte. Teine mõte oli, et miks tal kaamera ikka veel kotis on, aga siis tuli meelde, tal ei ole ju 400mm objektiivi, ehk siis ta ei teegi eeldatavasti pilti sellest, kes ennast seal kuskil metsas näitab... põhiline oli muidugi kätega vehkimine ning lumes istumine... ok, läksin siis ka, läbi põlvekõrguse lume, see oli vahva, nagu päris talv (ei, ma ei olnud tossudega, mul on matkasaapad, mu ainsad saapad hetkel :) ). Natukese aja pärast nägin minagi, et Jörg oli metsast kitse leidnud - mis on siinmail ju palju suurem sündmus kui Eestis. Igatahes tore. Kuna see kits meist eriti siiski välja ei teinud, otsustasime, et pole mõtet seal ju ka lõpmatuseni passida lisaks sellele - üks avastas, et tal on teksad märjad ;) Oeh :) Läksime siis edasi ning siis otsustas ka see kits, et igaks juhuks tuleks vist ikka eemalduda meist.


Alla jõudes nägime maailma suurima läbikäidavusega muuseumi... mis on avatud igal neljapäeval kolm tundi :D Sellest lausa pidi pilti tegema. Kauaks me siiski ei peatunud, sest kuskil hakkas koer haukuma ja silt oli, et siin on kuri koer. Pole ime, et siis ei saa rohkem muuseumit külastada ;)


Selleks hetkeks olid muidugi juba kõik turistid Titisees üles ärganud ning meie viimane etapp - ümber järve kõndimine - toimus turistigruppide saatel. Samuti Titisee ise oli täis turiste, kes mõmmikuid ning muidu nänni kokku ostsid, või siis juba ostnud olid ning tagasi hotelli suundusid.
Meie suundusime rongijaama, kell oli 11.36, rong läks 11.38. Just-just, õige rong läks. Sest esimene piletiautomaat, mille juurde me tormasime ei töötanud ning kuigi rongijuht meid nägi, sest me tormasime edasi nagu elevandid järgmine automaadi juurde - pilet käes, yay, aga rong läinud. Selle peale lendas paar mittepublitseeritavat saksakeelset fraasi ja kommentaar streigi kohta. Aga mis läinud, see läinud. Järgmine läks 12.08, mis tähendas, et linnast pidime bussiga koju tulema ikkagi, sest järgmisest rongist jäime maha. No jah, jõime siis sooja kohvi ja saiakest. Järgmine rong oli rahavast täis ning mul isiklikult oli tükk tegemist, et mitte magama jääda. See kella kuuene hommik hakkas mõjuma.
Päeva tipp oli muidugi see, kui kontroll tuli ja meid imestusega vaatas, kui Jörg oma kuukaardi ja minu pileti talle andis - pühapäeviti saab kuukaardiga ühe täiskasvanu ja neli last tasuta kaasa võtta. Õppetund, alati loe läbi, mis on kirjutatud pilteti tagaküljele, isegi kui see on loetamatu suurus... et siis, me oleksime ammu juba kodus olnud selle 11.38 rongiga ning raha oleks ka alles jäänud. Niipalju siis sellest.
Enne kahte olime kodus tagasi ning lõunauinak võis alati :) Päeva võis lugeda kordaläinuks ja lõpuks ometi olime selle siis ära teinud, et jala minna Hinterzartenist Titiseele :)
- M -

Sunrise Avenue - gut gemacht :)

Just-just, see pidi ju varem või hiljem ka siia jõudma. Ning ikka parem varem kui hiljem :)
Sunrise Avenue kontsert eile Prattelnis, millega kaasnes mitte just kõige täiuslikum päev. Aga kõik lõppes väääga hästi, nii et hea seegi. Esiteks, kui juba hommikust pihta hakata, siis sellel hetkel kui ma silmad lahti tegin, mis ei olnud taaskord mitte just kõige varasem hommikutund, siis... umm... mu pea valutas ja kurk oli täiesti paistes. Alguses ma ei saanud arugi, et millest see nüüd tuli, aga siis tuli välja tõde selle kohta kuidas alati tark ja taibukas poiss, Jörg, oli öösel arvanud, et meil on magamistoas liiga soe ning keeras radiaatori kinni. No jah, ärkamise hetkel oli see tuba kõike muud kui soe enam... ning eks see oli seda juba mõni varasemgi tund, et siis jah, vaat kui tore niimoodi, kohe tekkis tahtmine poodi minna ja siis veel õhtul kontserdile või siis umm - aspiriin ja tagasi voodisse? Aga asjatoimetused ootasid tegemist - poodi kõigepealt. Kus läks oodatust palju rohkem aega, aga osaliselt ka seetõttu, et meil ei olnud päris korralikku plaani, mida osta... ning kui meil on improviseerimisvõimalusi, siis lähebki üldjuhul kaua. Nüüd on jälle Lindt majas, see oli muidugi kõige vajalikum ost kogu ostukäru peale ;)
Pärast poodi oli mul ikka veel tunne, et tahaks tagasi sooja teki alla, mis selleks hetkeks ei olnud ju enam isegi soe, aga mul oli tunne, et minu kehatemperatuur on tõusnud. Yay, et siis palavik ka veel. This is the end... aga ei, sest siis "oli vaja" minna Burger Kingi, hehehehe... vaja ei olnud, aga tahtsime. Sooduskupong tasku ning autoga teele. Burgerid nauditud ning kodus tagasi, otsustasime, et tunnikese võiks nüüd ikka veel magada enne suurt sõitu ning õhtut. Minu puhul ei tulnud see kella peale magama jäämine hästi välja... ma siis tõusin ülesse ja tegin endale teed sidruniga, mis lõpuks maitses nagu kuum sidrun (võib-olla sellepärast, et ma pistsin sinna pool sidrunit sisse ka)... aga ei midagi, mida üks korralik annus suhkrut ei suutnud päästa :D Ja siis juhtus muidugi see, mis meiega alati juhtub kui kuskile minek on. Ehk siis, Monika ja Jörg avastasid ühel hetkel, et nad on etteplaneeritud graafikust maas :D Me ei suuda kunagi ikka endale seatud ajapiirangutest kinni pidada. Igatahes kella kuueks me siis ikkagi jõudsime vanemate juurde ning natuke pärast kuut saime isegi Mercedesele hääled sisse - 60 franki tankimiseks taskusse ning sõit võis alata. Esimene vahepeatus - kodu - sest Jörg unustas meie frangid maha :D Hea, et seekord siis minu pass kaasas oli, ennegi on ju värisevi südami siin piiri ületatud, sest ei ole ühtegi isikut tõendavat dokumenti kaasas (tavaliselt see väriseva südame faas tekkib küll alles tagasitulles, sest sinna minnes pole meeleski, et midagi maha on jäänud :D). Kõigepealt pidin ma kümme minutit kuulama virisemist teemal, et see auto ei ole ikka hea - dumpsti-dum... ma püüdsin ignoreerida ning kirjutasin kogu selle kärss-on-kärnas-ja-maa-on-külmand minutid selle arvele, et ta vaeseke alles tõusis ülesse pool tundi tagasi. Õnneks läks see varsti üle ka :)
Õhtu kontserdiväline nael oli muidugi see, et meil oli küll 60 franki tankimiseks kaasas, aga umm... bensiiniluuk oli kinni külmunud :D Miks-oo-miks peavad sellised asjad alati siis juhtuma, kui nad juhtuma ei peaks... Kuna Prattelnisse jõudes sõitsime juba põhimõtteliselt põleva tulega, siis püüdsime teist lahti muukida bensiinijaamas, kuid tulemusteta. Et siis, jah, ok, proovime pärast veel, lootus sureb viimasena :)
Otseloomulikult kontserdipaika jõudes olime me umbes 40 minutit liiga hilja kohal. Ei, mitte 40 minutit peale kontserdi algust, vaid peale uste avamist. Aga see oli juba liiga hilja. Sest plaan oli ju taaskord joped autosse jätta ning ruttu sisse saada, aga umm... minu palavikuline seisund ning see tibide hord sundisid meid siiski joped selga panema. Kõht oli natuke tühi, mis tähendas, et sõime siis seal väljas järjekorras külmetades (oli juba miinuskraadide aeg) õuna. Külma õuna. Oo jaa, mul oli nii hea olla pärast, huul oli õhtu lõpuks ka veel katki :( Kui olime põhjalikult läbi otsitud, siis järgmine etapp oli vähemalt minu jaoks WC järjekorras seismine... sest jah, me ei olnud vist just tüüpilised Sunrise Avenue fännid. Isegi mina tundsin seal järjekorras end nii vanana ja kiiresti sain aru, et mul on ikka tunduvalt väiksem make-up arsenal kodus kui kõigil nendel 16-aastastel, kes seal õlut jõid ning diskuteerisid teemal - Samu on ikka nii nunnu. Oeh, Samu on ju nii vana ka :D Aga see oli vaid minu mõte :)
Järgmine asi, mis teha tuli - vaja leida nurk, kuhu oma jope panna, sest garderoobi seal ei olnud. Pärast mõningast otsimist leidsime, et esimise rea piirde peale saab ka. Väga hea. Nii me siis positsioneerisime ennast sinna kõlarite ette peaaegu esimesse ritta. Suhteliselt hea koht.
Natuke pärast kaheksat läks lahti - soojendusega siis. Soojendusnoormees, või kuidas iganes ma teda kutsuma pean... ehm, alguses küll mind ei soojendanud... ma ei mõistnud sõnagi, mis ta laulab. Mitte sellepärast, et minu saksa keele oskus siin paranenud pole, vaid et tal oli võimatu diktsioon. Aga pärast paari lugu sai ta ennast soojaks lauldud ning siis toimis ka rahva soojendamine :) Enesereklaami korras rippus üleval ka plakat - Christian Venus www.christianvenus.de. Ma arvan, et mul on vähemalt üks sõbranna, kes sellele noormehele pilku heites veel teisegi pilgu heidab ;) Muidu oli hr. Venus täitsa ok, kui ta vaid oma püksid oleks natuke kõrgemale tõstnud, kippusid teised ikka kohe liiga palju paljastama vahepeal. Aga ma tean, see oli kindlasti nii mõeldud. 16-aastaste puhul see trikk vist toimis isegi.
Natuke pärast üheksat hakkas siis see, mille pärast päriselt ka raha makstud sai. Ning võib öelda, et see raha läks täiesti 100% õigesse kohta. Show oli kogu raha eest ning järgmine kord uuesti, iga kell :) Vahva oli ka see, et keegi ei elanud seljas, suhteliselt tsiviliseeritud noored neiud olid seal, niimoodi võiks ju alati olla. Vahva oli ka see, et enamus neist teadis vaid nelja lugu ning ülejäänute ajal toimus lihtsalt kiljumine ;) Enamus tegi niikuinii koguaeg oma mobiilidega pilte, Samu on ju niiiii nunnu ;) Eks ole... Kogu bänd oli vahva, uus kitarrist vähemalt meie arust sobib bändi väga hästi, nii et goooo Riku (need soome nimed, lihtsalt kisub muige suule :D), sul on meie heakskiit. Kuna Samu isa on sakslane, siis mingil määral toimus suhtlus saksa keeles publikuga, aga enamuses siiski inglise keeles koos lühikeste saksakeelsete fraasidega nagu nt - gut gemacht :) Sellisel tasemel oskan midagi kahte keelt suurepäraselt kombineerida ;) Kontsert oli pea kaks tundi ning enamus ajast rokiti ikka 100-ga või kuidas iganes need popid ja noortepärased väljendid nüüdsel ajal on. Igaühel oli oma soolokava ka, mis andis nii mõndagi juurde. Naljakaim hetk meie jaoks oli siis kui Samu pakkus välja, et laulda ikka hitte ka. Kõigepealt siis Britney "Oops, I did it again" ja siis tuli mingi meloodia, mida meie Jörgiga polnud eluski kuulnud, aga absoluutselt kõik tibid teadsid sõnu... hehehe, tundsime ennast popmuusika võhikutena top 1 ja top 2. Nii juhtub kui sa ei tea "Umbrella" lugu... aga me ei tunne ennast eriti puudutatuna, sest jah, see laul tundus meile ikkagi väga hmmm, misasja? ;) Umbrella - ella - ella...? Järgmine on Raincoat - coat - coat, või?

Video on siin.




Pärast kahetunnist kontserti ostustasime, et jääme ka siis vapralt autogramme ootama, kuna meil oli infot, et neid on igal kontserdil siiani jagatud. Ootasime siis hallis sees, sest õues möllasid miinuskraadid ning minu peavalu rokkis edasi veel sajaga, millele oli lisandunud häälekadu ning Mati trügis ka juba ligi... Ainus ehk "pluss" sellel, et me sees ootasime oli see, et me oleme nüüd 10 frangi võrra vaesemad, 5 minu võtmehoidja eest ning 5 Jörgi Red Bulli eest (oo jaa, see jälle, ja elektrijänese staadium saabus varsti). Samuti veel suurema plussina võib välja tuua, et meil on nüüd Christian Venuse autogramm, pühendusega ja puha ;) Mhm, kui ta kunagi kuulsaks saab, siis meil on tulevaste fännide ees tohutu edumaa. Alguses muidugi pidime kõvasti arutama, kas see tüüp seal leti ääres üldse on tema? :D Nii palju siis jah, sellest.
Otsustasime siis lõpuks, et läheme välja ja vaatame need tuuribussid ka üle ikka. Otseloomulikult olime me ilma jäänud kogu "äktsionist", sest seal käis põhiline kiljumine... Ning fotoaparaadite välgud muudkui sähvisid. Meie, suured fännid, otsustasime ka siis järele vaadata, äkki saab ikka autogrammi. Kuna see bussi ala oli eraldatud kõrge metallvõrega, siis tekkis sihuke loomaaia tunne. Et siis nemad on eksemplaarid ja nii nunnud, et vaja pilti teha. Samuti oli see mingi valli peal, need tibid, kes ennast sinna võrede ümber põiminud olid, neil oli muidugi lihtsam üleval püsida. Kui ma siis julgesin ka enda käpa korraks ühe tühja koha peale panna, siis järgmine hetk hüppas keegi sinna otsa, nii et siitpoolt lendas selline eestikeelne sõna, et selle hääletooni peale tibi vähemalt vaatas, millega ta hakkama oli saanud. No-mida-iganes. Mõtlesime välja uue taktika, mis peab juba ette mainima, et töötas 110% ;) Müüsime Jörgi kui vähemust ehk siis meesfänni. Ta sai kolm autogrammi niikui nihuti, sest oli võimeline tegema natuke tõsisemalt võetavamat häält kui ülejäänud seltskond ;) Mina hoidsin siis targasti tahaplaanile, sest elu oli mulle armas. Mingil hetkel tuli siis Samu, või Saaa-muuu (nagu kõik kiljusid) ka välja, oeh... hakkas teine valest otsast autogramme andma. Ma siis mängsin Jörgile jalatuge, sest seal kallaku peal oli tal raske seista. Samuti mängisin ma eriagent Astashov-Frauenhofferit ning käisin vaatamas kaugele neidude lemmik jõudnud on, kui ma siis tagasi hakkasin minema, ilma et ma kellelegi oleks kasvõi natukene vastu läinud või midagi kobisenud kellegi loomaliku käitumise pärast (eelnev kontserdi tsiviliseeritus, see oli ammu unustatud!) - astus mingi (mõttetu) tibi mina ei tea kas meelga või mitte (aga arvan, et ikka meelega, sest mul oli ju telefon käes, et ka ehk mõni pilt teha). Sealkohal lendas taaskord üks tore sõna, sest mul oli tunne, et mul varbad purunesid sel hetkel tuhandeks killuks... mul ei ole ju ikka veel talvesaapaid ja tossudes olid mu varbad totaalselt ära külmunud. Polnud siis muud kui läksin suure kaarega Jörgi juurde tagasi, kaebasin ära, kirusime veel pool tundi seda loomaaeda seal. Aga ära tasus, ühel hetkel astus Jörg lihtsalt mingite tibide vahele ja suurema ning kõvema häälega küsis ka autogrammi. Monikale ja Jörgile. Mille me ka muidugi saime, nii et meie albumikaanel on nüüd - Monikalle ja Jörgille, HYVA - ning kõigi autogrammid, peale trummari. Lõpuks ometi sai koju.


Mitte päris siiski, sest koju tuli ju ikkagi veel sõita :D Selle tühja paagiga autoga, millel nüüd see tuli lausa seal kohe füüsiliselt mitte põhimõtteliselt enam põles. Tore-tore. Proovisin korra veel avada seda kaant ja ohoo imet see tuli lahti. Et siis umm, kust me kell 1 öösel (oo jaa me olime autogrammide pärast seal 2h ;) ) bensiini veel saame. Esimeses bensiinijaamas ei võtnud automaat sularaha, toooo-reeee . Järgmises siiski saime ning kojusõit võis alata. Läks teine päris kiiresti ning kahest olime juba valmis Matit vastu võtma. Seekord siis nii, et radiaator oli kasutusel kui funktsioneeriv küttekeha.
Olime väsinud, külmunud, kuid see eest õnnelikud :) Ning järgmine kord läheme kindlasti uuesti! :)
- M -

Tali tuleb ;)

No nii, täna hommikul see siis juhtus... midagi, mida pool perekonnast siin suure hirmuga kartis ning teine pool juba suurte lootustega igal hommikul näha lootis. Just nii - lumi! Mitte seal kaugemal ning kõrgemates kohtades, vaid meil siin - Freiburgis! Lumi, jeee! Nüüd tuleb varsti ju lausa isegi jõulutunne juba kallale. Eriti kui me neid piparkooke siin sööme vahelduva eduga ikka veel ;)
Iseenesest on ju lumi tore... aga, siis tulevad kõik need kohad, mis mõtlema panevad. Et siis, kas ei võinud veel paar päeva sellega oodata... Jörgi arust oleks igatahes veel nädalakese ju võinud ;) Jah, noh... loodetavasti siis täna rohkem päeva jooksul juurde ei saja, sest läks teine meil siin suvekummidega uisutama, võiks ikka ilusasti tagasi ka jõuda :) Kui ta kunagi täna üldse tagasi jõuab, sest Bahn streigib jälle :D Mis juhatab sisse meie järgmise probleemi, et homme vaja ju kuidagi Sunrise Avenuele saada. Just-just see on ikka tõsine probleem kui sellega nüüd midagi juhtuks. Ning siiamaani meil ei ole veel lahendust. Eile õhtul ilmateadet vaadates lubati Baselisse juba lund (ei midagi sellest, et see linn siin "tuhksuhkruseks" saab ;) ). Alati on ju võimalus, et läheme siis rongiga homme, aga kui õhtul jälle midagi ei sõida? :D Oeh, Jörgi töö juures laua all magamine ei ole vist kõige parem varuvariant. Hetkel on veel jooksvates võimalikest variantides vanematelt auto laenamine - nemad on meil mõtlevad inimesed ning panid juba kuu aega tagasi talvekummid autole alla (mitte, et meil kõnealuseid autojalavarje üldse olekski, sest siin ei saja ju kunagi lund?!). Aga ma mäletan selgelt kuidas mulle kunagi selle masina kohta öeldi, et see on ju nagu laev võrreldes meie igatpidi väikse Nissani kõrval - aga üheks õhtuks saksa lipulaev-autot omada ei oleks ju ka nii paha ;) Igatahes natuke jama on sellega siin nüüd... Üks mis kindel, mina ei lähe enam sellise mitte ilmaoludele vastava autoga sõitma, ühest täispöördest kunagi mägedes aitas juba :) Kuigi Berit leidis selle isegi tookord äärmiselt vahva elamuse olevat...
Muidu on nädal möödunud suhteliselt mittemidagiütlevalt... lihtsalt niisama. Integreerin siin ennast rohkem ühiskonda, mhm, ma olen rohkem TV vaadanud :D Et siis seda kuidas peremees panustab sellele, et joob kiiremini liitri vett kui tema labrador (samas stiilis siis kui koer) - otseloomulikult koer võitis veenva edumaaga, ts... ja kuidas kanamunasid palgi külge naelutada nii, et nad sinna ka pärast seisma jäävad ning gravitatsiooni mõjul alla ei kuku - peab siinkohal mainima, et sakslased on kas natuke naljakad või on neil lihtsalt väga omanäolisi liigieksemplare siin, kes TV kipuvad. Kokasaated on ikka veel väga IN asjad, nii et vaatasime seda ka kuidas võib võita 15000.- eest köögisisustuse kui kokkad parema shokolaadisuflee kui tippkokk. Meil igatahes tekkis tunne, et kui meil kunagi selline olukord oleks, siis me saaks kindlapeale majaomanikult pinda juurde ning naabrite elutuba oleks poole väikem :D Ei, ma ei ole avastanud midagi ülikultuurset, mida vaadata. Lihtsalt midagi vahvat ja kergestijälgitavat.
Reedel oli Jörgi isal sünnipäev, mitte õige sünnipäev vaid see päev kui kooki ja muidu hääd süüa sai, noh, see tähtsam päev meie otsast vaadatuna ;) Iseenesest oli päris vahva, eriti see osa päevast, mis eelnes koogile ja muule heale, sest meie vastutasime kingi eest, mis laste poolt tuleb. Oeh, teades meid, siis ei olnud meil veel reede kella 15.00 õiget ideed, et mida kinkida, pool kinki oli, aga see oli ikka suht niru niimoodi. Siis me muidugi jõudsimegi enam-vähem viimastena kohale, aga see eest koos väärika kingi ning lisaks ka veel küpsisetordiga (isa peaaegu et lemmik :) ). Algse plaani, et me läheme jala sinna ning säästame kütust (mis on ikka megakallis siin, hea isegi et lumi maha tuleb, siis me ei saa enam sõita = raha mõttetult raisata ;) ) - tuli maha matta, sest me ei tahtnud oma kuulsust alati-hiljaks-jääjatena süvendada ning lisaks kõigele oli kõht ka niiiii tühi juba.
Nädalavahetusse võib kirjutada ka meeletu edu Fantasy Premiershipis, kuigi jah, oleks võinud ju veel natuke paremini minna... aga ma olen kindel, et tarkade Rooney ostude poolest tuntud Jörg suudab antud mängijat veel mitmel korral osta-müüa :) Ning siis saabub kauaoodatud positsiooni taastamine tabeli tipus. Mitte et ma alahindaks teisi, aga info Furbose peatreeneri võimalikust vahetusest ei toonud kauaoodatud kestvat edu, või ehk on see vaid hetkeline nähtus. Jääme ootama edasisi mänge :)
Nüüd on siin juba lobisetud ka, nii et tõmban otsad kokku ja vaatan kuidas lund muudkui sajab ja sajab... mitte et see siiski oleks lumi-lumi, rohkem sihuke hea ettekujutus, laiast lumesajust on siin asi kaugel. Mis on hea, sest muidu peaks Jörg auto koju kas tõmbama või lükkama, kui ta muidugi kunagi siia üldse jõuab, sest Bahn streigib ju. Hehehe, ikka juhtuvad sellised asjad ühel ja samal päeval :)
Ach ja, eilne tsitaat pälvib ka päevatsitaadi tiitli. Kui võimaliku lumespekulatsioonide kohta siin reedeks juttu tehti, siis minu imestus oli suur ning oli ka põhjust, sest umm... mul ei ole talvesaapaid ju siin, sest siin ei pidavat ju kunagi lund sadama. Ehm... selle peale teatati, et see ei ole siiski vahemeremaa siin... ja mina veel lootsin... ts. Puhas petukaup, ma ütlen... :)
Kalli kõigile ning jõuludeni pole nii palju aega enam,
- M -

Sulg on teravaks ihutud ;)

Hehe, ja mis ma nüüd selle sulega siin pihta hakkan? Tuleb teine ikka nüüd ikka kuskile ära panna ning oma trükkimisoskust näidata ;)
Ei, tegelikult oli kohe täiesti plaan kirjutada natuke siin selle nädala alguses. Ja teisipäev klassifitseerub veel kui nädala algus. Kui ma vaid mäletaks, kus ma eelmine kord pooleli jäin...
Eelmise nädalaga meenub kõigepealt see meie suur lennupiletite saaga, ehk siis - broneerimatud lennud. Odavlennufirmad, oeh, ei saa midagi öelda ka ju, sest siit nurgast ei saa ju millegi muuga asjalikult liikuma... Igatahes suutis see meie jõuluplaanidesse korraliku paanika tuua, kui meil ei õnnestunud ei siit- ega sealtpoolt piiri omale pileteid broneerida. Nagu tavaliselt tahtsime, et Basel- Berlin ja Berlin-Tallinn, aga võta näpust. Hehe, et siis minu tark abikaasa suutis mingi valemiga saada lennud Berlin-Tallinn-Berlin - ma ei teadnudki kas olla selle üle õnnelik või mõelda, et umm, Houston we have a problem ;) Jah, me oleme siiski ju mitte just kiviviske kaugusel pealinnast. Aga jah, me siis nüüd avastame kaunist Saksamaad rongiga. Avastamine jääb vist küll tahaplaanile, sest see on öine rong, aga tahes-tahtmata tekkib mul vaid üks jõulusoov - et Deutsche Bahn vaid ei streigiks siis 23.12 :) Sest siis oleks mul kindlasti võimalus taaskord oma jõulud maeiteakus rongi- või lennujaamas veeta, bussijaamas olen ma seda juba teinud, elagu Ecolines ;) Nii et kõik, kes meil näha tahavad võivad siis pöidlaid hoida (ka sellel teemal, et me Frankfurdis ümberistumist oodates oma rongi maha ei maga... seda oleme me kahekesi ka juba korra suutnud :S), et me ilusasti 24.12 Berlini jõuaksime :) Oleme siis kodus, noh seal Eesti kodus (meil on ametlikult kaks kodu ja kerge on vahel mitte aru saada kui me räägime kodus olemisest või sinna minemisest) - jõululaupäevast kuni kolmkuningapäevani. Siis algab taaskord seiklus siia tagasi, hehe :) Nii et regionaalsete spetsialiteetidega seotud jõulusoovid tuleks varem sisse anda ;)
Kui juba jõuludeks see jutt siin kiskus siis, meie tegime juba oma esimese piparkoogiproovi ära. Mhm, muuks meil aega ei ole, aga küpsetamiseks a-la-ti. Retsept pärineb taaskord perekond Kodarite pagaritöökojast :) Ning töötab väga hästi, kohe kui me muidugi kõik kogused vähemalt kolmega läbi jagasime, sest meil ei ole ju ruumi seda kõike siin hiljem säilitada :) Meil on nüüd igatahes terve hunnik piparkooke veel järgi, mhm, ei olegi veel kõike jõudnud ära süüa... ning pool tainast ootab jõulusemat aega külmkapis. Kohe kui pilt on töödeldud targema pea poolt, siis ma panen selle siia ka, meie piparkoogimäest :)
Muidu ei olegi nagu midagi juhtunud... vist... täna on masendav päev, sest eile oli nii soe ja ilus ja puha - täna tilgub, terve päev tilgub vihma... ja sinist taevast pole siinpool mägesid näha, et siis, ju ta tilgub veel mõnda aega... oeh :( Sügis... mitte niimoodi, et sügis ja järgmine hommik lumi ja talv. Siin see nii kiiresti ei käi. Kahjuks. Aga poodi jalutamine jääb vist ära, et siis jälle trepist alla ning ümber nurga siia poodi ainult. Kus müüjaid kohe ootavad sinu teenindamist :)
Siin on siis esimene novembrikuu postitus, meie neljandal kuul! ;)
Tervitused,
- M -

Aprill...

oli ikka väga hea kuu, kui me lausa 14 postitust suutsime kirja panna. Mina küll ei mäleta, mis seal niipalju juhtus, kuid nüüd vähemalt oktoober jõuab samuti esikolmikusse. Alati on võimalus end novembris parandada ;)
Ja see ka veel, et bloggeris saab valida keeleks läti ja leedu keelt, aga mitte eesti. Mis baltikumisisene diskrimineerimine see siis nüüd on? :S Ebaausus, puhas ebaausus... ;)
Ikka veel siin,
- M -

Üllatus ja need teised asjad, millest kirjutama pidin

Ma nüüd siis püüan natuke tihemini taaskord kirjutada. Esiteks kuna siin ei ole ju suurt midagi teha kui juba enne kella 9 hommikul on uudised kõik loetud ning plaane järgnevateks tundideks ka ei ole... isegi kui oleks siis see vihmasadu teistpool akent tekitab sellise, umm... põhjamaise masenduse natuke. Aga jah, see on siin vist esimene päev üle mitme nädala kui sajab, nii et ma ei tohiks viriseda, mida ma ju ka otseloomulikult ei tee ;)
Et siis, ma alustan sellest üllatusest, sest hetkel on see ainus asi, mida ma suudan meenutada, mida ma siia kirja tahtsin panna. See oli iseenesest juba neljapäeval, aga millal ma enne olen suutnud operatiivselt midagi blogisse kirjutada. Asi oli siis nii lihtne, just, mind on lihtne üllatada. Jörg tuli koju, säras jälle, aga ta särab iga nädalavahetuse alguses :) Sellest ei saanud suurt midagi välja lugeda. Tuli välja, et minu paar vihjet selle kohta, et Sunrise Avenue esineb siis põhimõtteliselt ümber nurga (üle piiri, kui täpne olla) - viisid selleni, et mulle näidati kahte piletit. Et siis 16.11, ma tean jah, jälle suutsin oma sünnipäevakingi millekski realiseerida pea pool kuud varem kui tore sünnipäevahommik alles kätte jõuab... Arvatavasti oli see siiski seda väärt ning me igatahes siis läheme. Mhm, Jörg tuleb ka :) Need, kes kahtlesid, et äkki muusika ei sobi talle, siis vot nii on lood nüüd - nii tore abikaasa on mul :) Mhm, keegi peab meid ju kiitma, kasvõi me ise ;)
Nüüd siis need teised asjad, millest ma kirjutama pidin... ma ei mäleta küll hästi, mis need olid... Nädalavahetus ise möödus suht rahulikult. Mulle isegi natuke meeldib see, et nädala sees on meil koduperenaine ning nädalavahetustel on koduperemees, et siis Jörg kokkab ja koristab ja peseb nõud ja isegi küpsetab :) Mhm, see on see koht, kus ma saan jälle öelda, et ta on nii tubli :D Aga ta ju ongi :)
Esimene asi tuli juba meelde, me tegime reedel pelmeene. Mina ei teagi kust see idee tuli, aga kohale ta jõudis siia. Muidugi peavad ju viimasel ajal kõik ideed seonduma kokkamisega, sest meile meeldib ju süüa. Aga ikkagi. Mina tegin taigna, pidin algul kokandusguru Kristelile kirjutama, aga kuna temast ühtegi märki netis ei olnud, siis otsisin ise taigna jaoks retsepti. Sest otseloomulikult oli vaja seda teha siis ja kohe, mitte homme või ülehomme... Jörg on meil ju vana kogenud käpp taignarullimises viimasel ajal, aga see taigen oli tema jaoks liiast. Nii et ma siis sujuvalt suunasin ta keetmise ning praadimise osakonda, kus muidugi ei ole nii palju ruumi kui elutoas laua peal taigna rullimise juures. Kuid saime suuremate probleemiteta siiski kõik tehtud. Päeva lõpuks me igatahes avaldasime lootust, et keegi kuskil leiutab taigna, mis ei jää absoluutselt igale poole kinni - siis me küpsetaks veel tihemini :)
Siiani ei ole mulle meelde tulnud, mis ma veel kirjutada tahtsin... töörindel ei ole hetkel veel muutusi, nii et ei ole vaja mõelda, et mul on siin aega hommikuti, sest ma olen Mäkis õhtuses vahetuses ;) Viimase nädala jooksul oleme välja saatnud suht palju avaldusi, et siis, läheme massiga peale. Minu suureks õnneks on nüüd olnud ka paar doktorantuuri kohta, kust olen küsinud, kas need on veel vabad. Mhm, see taktikamuutus sai tehtud hetkeemotsioonide ajel ning siiamaani ei ole vastust veel kuskilt tulnud. Vaat, siis nii on lood. Ega ma nüüd nii väga ikka veel ei taha, aga raha oleks seegi ning pärastpoole oleks ehk lihtsam selle töö leidmisega :) Mhm, see olen mina sisendamas endale, et see ei olnud rumal tegu :)
Ach ja, viimased kolm ööd lugesin Lunar Parki, mis on nüüd edukalt lõpetatud ja umm, viimased kolm ööd on olnud ka natuke teistmoodi unenäod :S Ei peaks vist ikka sellise sisuga raamatuid nii hilja lugema :) Raamat ise oli väga vahva, nii et võib-olla loen veel midagi Mr. Elliselt, esialgu mitte küll American Phychot...
Mis ma siin ikka siis niisama lugejate (keda mul on kindlasti massiliselt :) ) aega raiskan.
Järgmise korrani,
- M -

Majaomanik vs loodus ja muud ka

Mina siin, jälle! Või siis üle hulga aja, aga jah, jätkuyvalt ei ole siin mingisuguseid põrutavaid sündmusi juhtumas. Seetõttu ma arvan, saab blogiruumi raisata ka intelligentsete naabrite peale ;) Ei, mitte nende naabrite peale, kelle töögraafikust me Jörgiga vaid unistame ning kes hääde saksa autodega ringi sõidavad... vaid tublidest pensionäridest üle tänava.
Nagu teada, siis ristmiku peal elamine ei ole siin mingi tore pesapaik, vahetevahel ärkad öösel selle peale ülesse, et pidurid krigisevad pea voodi all ( oo jaa, mulle meeldib nii meie maja konstruktsioon, need sambad meie poole korteri all on lihtsalt super, külm õhk pluss kõlakoda :S) ning kuuled väikest plekikriginat millele järgneb paariminutiline sõimlemine... oeh, seda ei juhtu küll tihti kuid alati suudab see tuua mind tagasi reaalsusesse unenägudemaalt. Ja kui Jörg siis natuke pärast seitset ära läheb ning ma ennast veel paariks tunniks mõnusasti pikali mõtlen visata, siis ma ei mõtle, et ma tahaks päriselt ka paar tundi olla veel, ikka natuke rohkem... Aga eile hommikul pidin ikka tõsiselt ennast ületama, et mitte kellelegi vett kaela visata. Et siis natuke enne üheksat (isegi mu paar tundi ei olnud veel täis) hakkas mingi kohutav undamine pihta, algul ma mõtlesin, et nüüd on muidugi õige aeg tuletõrjealarmil käima minna... siis mul tuli meelde, et meil ei ole ju tuletõrjealarmi?! Mis see on siis, jube tüütu igatahes, üritasin 5 minutit veel, aga uni oli läinud mis läinud. Mõtlesin, et kaua see ülemine naaber ikka oma tolmuimejaga korteris ringi käib... aga nagu ka eelneva mõtte puhul ei olnud see loogiline, sest ma küll ei tea, mis inimesed sellisel juhul all poes teeksid, kui mina siin nädala suurpuhastust vahel teen ning ka kuskil 10 minutit tolmuimejaga ringi lasen. Aga asi oli juba kaugel 10 minutist. Mis siis ikka, ma ronisin soojast pesast välja ja kui ma siis need aknakatted üles tõmbasin, siis ausalt öeldes ei olnud enam sõnu... miks on vaja omada elektrilist lehepuhurit ning miks-oo-miks on seda vaja kasutada oktoobri keskel kui pole enamus lehtigi veel maha kukkunud. Vaatasin imestusega siis naabripapi tegemisi, mida tal vahelduva eduga jätkus kuni kella 11. Et siis, no comments, tõesti. Õhtuks ei olnud igatahes märgata suurt erinevust sellest hetkest kui ta oma puhumist alustas... et siis, kas nad ei tea kui kallis elekter siin on? ;) Parim kogu asja juures oli muidugi see, et kõik, mis ära ei lennanud, selle jaoks toodi hari - on siis raske need paarkümmend lehealget ka harjaga kokku ajada? :D Ju siis on... jään ootama järgmist meeliülendavat hommikut :)
Inimesed on siin vahel üldse väga naljakad, eriti kui arvestada seda, et poemüüjatest ei saa ma enam üldse aru. Alla poodi ei ole mõtet kunagi minna pärastlõunat, sest see on hullem kui Säästumarket ning müüjal (just täpselt siin vaid üks ongi üldjuhul) on inimlikkuse ning sõbralikkuse kvoot juba ammu ületatud ja midagi head sealt üldjuhul ei tule. Aga tore muidugi siis ju naeratades aitäh öelda ning nägemist, siis ikka vahel veab peaaegu nagu pilvisele näole väikese päikesekiire - aga sellele ei tasu loota. Ja alkoholi müüvad nad ka alaealistele ;) Seda tehes võiks vähemalt oma tegevust mitte kõva häälega kommenteerida, et kolm päeva liiga noor. Et siis, jah... Ning meie suurem supermarket, seal kasvavad sõna otses mõttes juured alla enne kui oma asjade eest makstud saad. Võime kui kiiresti tahes oma asjad poest kokku otsida, järjekorrad on absoluutselt igal kellaajal ühepikkused ning müüjad vaatavad rahatähti sellise näoga, et " mina jälle, tööd tegema või pean", enam vähem sellise näoga need vanemad slaavi päritolu müüjatarid siin on.
Siinkohal peaks ära märkima ka saksa postiteenuse, mis on ikkagi veel ületamatu. Tore on muidugi teada ka põhjust, miks siit saadetud pakk alles kolm nädalat hiljem (ning lootusetule hilja arvestades fakti, et see oli juubelikink) kohale Eestisse jõudis. Ostsime veel ekstra paki mis oli ettemakstud Euroopa siseselt, ning üllatus, imestus ning naer oli suur kui ema teatas, et pakil oli tempel - missent to Jakarta, Indonesia - no comments taaskord. Ning üldse on nad seal vahvad, tõstavad aga margi hindu ning siis kui me ruttu tahtsime osta 20 sendiseid marke, sest täpselt niipalju hind tõusis - lõppes see sellega, et pärast 25 minutilist ootamist läksin vaatama, mida see Jörg teeb seal. Sellel hetkel sai ta aga lõpuks oma margid... et siis, neile ei maksta vist teenindatud klientide arvu pealt ;) Aga üleüldiselt tundub siis inimestel olevat väga palju aega, mis iseenesest minule tekitab küll rohkem stressi vahel kui vaja.
Ilmad on siin ka viimase nädalaga külmaks läinud... brr, ei ole vist ikka nii lõunamaa. Üks ootab siin pikkisilmi reedet, et saaks minna talvejopet ostma, mis on fakt, et tõesti on külm - vabatahtlikult poodi minemise juttu siin tihti ei kuule :) Ja eksperimendi korras kasvatatakse ka habet, et kui talvel kojuminek siis ei ole nii külm. Hetkel on vist 13.päev ning edasised otsused võetakse vastu nädalavahetusel, kas karvkate jääb või kõrvaldatatakse :) Kui jääb, siis ma panen siia pildi ka, kui kaelajoon (neck-line) on ilusasti kujundatud. Ning kes oleks iial osanud arvata, et olemas habemekasvatajate netileht, igatahes www.beards.org. Internet on ikka lõputu infoallikas.
Aitb nüüd vist küll sellest lobisemisest, peaks ikka midagi kasulikku ka veel täna tegema... võib-olla... :)
Järgmise korrani,
- M -

Järelpidustused

No nii, juba on reede aga ma ei ole siiani suutnud maha istuda ja kätte võtta ning eelmisest laupäevast kokkuvõtet kirjutada. Aga ma nüüd siis ikka püüan, sest muidu jääbki see siin jälle venima. Esiteks siis, ega mul muud ei olegi suurt kribada, kui et vaid sellest laupäevasest väikesest järelpeost, mille me siis Jörgi sõpradele siin korraldasime.
Et siis, laupäev, 6.10. Lausa kolm kuud siis juba abielus olnud ning seetõttu sobis see päev ka väikeseks peoks, mida sõbrad siin juba pikkisilmi ning pidevalt vihjates oodanud olid :) Jörgil on reede ka vaba ning seega kulus see päev ära selleks, et osta kokku kõik vajalik söök ja laenata kokku piisav arv toole ning otseloomulikult nõusid ;)
Plaan oli meil iseenesest vägev, et siis lehttaigna juustu-singi snäkid eelroana ning marineeritud notsu ahjus koos ahjukartulitega ning kaks kooki ka. Meie meetort valmis siin hilja reede öösel, sest kogu selle sugulaste vahet jooksmisel (toole nimelt ei olnud kellelgi piisavalt), ning ettevalmistustega unustastime ju ära, et pidime ka kooki küpsetama. Sihuke pisiasi... aga peamine, et me selle siis valmis saime nagu ka tegevuskava, mida me siis laupäeval tegema peame. Algas see sellega, et õigel ajal tuli ülesse saada, et nimekirjast kinni pidada :D Aga see juba valmistas raskusi. Kui Jörg siis 11 juuksurisse läks (mhm, meil käib nii, et meespool lööb ennast pidustusteks üles ;) ), siis ma tegin selle šokolaadikoogi ruttu valmis ning pärast jõudsime isegi veel vanaema juurde kooki sööma, mis oli juba sellel hetkel kella poole ühe ajal, väga vajatud paus.
Tagasi ning valmis tegudeks... et siis natuke tuleks vast koristada ka... oeh, pärast on ju kõik niikuinii jälle sassis. Aga koristasime siis ja panime laua paika ning nõud lauale, sellel lihtsal põhjusel, et siis ei ole need kuskil mujal jalus. Magamistuba hakkas vaikselt taas muutuma läbikäidavaks laoruumiks siiski :D Mina voltisin need ilusad lillad salvrätikud, mhm, ma juba lasteaiast saati suur voltimise fänn (ehk siis mitte kunagi ei läinud ega lähe nüüdki need jooned nii sirgelt kui vaja) - aga kõik seisid taldrikute peal püsti, nii et, midagi tegin ikka õigesti ka :)
Siis Jörg vallutas köögi, sest ta oli salatitoimkonnas, mis jättis mulle kas koristatud elutoa või voodiserva kartulite koorimiseks, selle viimase ma siis ka valisin. Oi, kuidas selg pärast valutas, aga vapralt edasi lehttaigent lõikama ning juustu peale riputama... et siis, miks me koristasime enne seda, sest nüüd oli ikka kogu elamine juustu täis ;) Mina ka ei tea, aga kui me selle küpsetamisega alustasime oli kell juba viis ning kutsutud olid kõik kella seitsmeks. Tund läks nende küpsetamiste peale, sest meil oli absoluutselt ülearvestusega ostetud kokku seda tainast nii et... liha sai ahju alles natuke pärast kuute. No jah, iseenesest olime veel graafikus, sest tahtsime toidu kella poole kaheksaks valmis saada. Niisiis, suurem mürgeldamine möödas, saime isegi korda mööda dušši all käidud ja kui mina siis lõpuks mõtlesin, et ma võiks ju natuke parem välja näha... siis kui mul üks silm ilus ning ripsmetuššiga üle käidud, oli uksekell. Oeh, kell oli mingi 20 enne seitset. Inimesed, keegi ei olnud arvestanud sellise varajase kohalesaabumisega. Kuna Jörg ei olnud kohe kuidagi niimoodi riides, et võiks ust avada, siis ma pidin ruttu ka teise silma kuidagi samasuguseks saama... et siis, selleks hetkeks kui külalised trepist ülesse said olin mina enam-vähem ning Jörg ka, kuigi pluus pidi peaaegu valepidi selga minema ;)
Aga põhimõtteliselt olid kõik kella seitmeks kohal, millega ma muidugi ka eriti arvestanud ei olnud, aga saime päris hästi hakkama :) Mhm, jube uhked enda üle ;) Isegi liha sai õigeks ajaks valmis ning see hetk kui me saime pearoa lauale, sellel hetkel oli meie jaoks hullem möödas, sest siis ei tulnud enam midagi teha :)
Söök kukkus hästi välja, kokka veel 12 jaoks meie köögis. Kes on näinud, see teab selle saavutuse väärtust :) Aga väike toost ning kõik said võimaluse meie suurepäraseid snäkke maitsta ning natuke rääkida kuni me liha ning muud lauale saime. Meeldiv oli see, et me saime ikkagi ka väikese kingi, kuigi me midagi ei oodanud. Et siis nüüd on meil veel üks orhidee (see on minu arust siin väga minev kingitus), siis oli veel üks suht suur kook, mis väga hästi maitses, tänud tegijatele :) Ja siis otseloomulikult, kuidas me ise selle peale ei tulnud, et me saame kinkekaardi oma lemmikpoodi - Ikea siit me tuleme... jälle! ;) Õhtu kulges suht sujuvalt ning Jörgi hea idee, et äkki kõigil ei ole kõht täis pärast sööki, et teeme juustuvahepala ka oli iseenesest isegi hinnatud. Mina ei ole mingi suur juustusõber ning nagu näha siis ka selles osakonnas ostsime me liiga palju kokku, sest midagi seal külmkapis annab endast ikka veel märku (miks peavad küll mõnel asjal olema sellised aroomid :) ). Aga see lubati söögi käigus likvideerida, no loodame ;) Ning ülearvestusega jäi järele ka veini ning umm... kooki, mida igaüks ka küll kaasa sai, kuid ikka oli liiga palju... keegi ei söönud vist rohkem kui tüki meie 6000kcal meetordist, aga seda oli ka ette näha :) Õhtu ainuke ettevõtmine peale niisama istumise ning õhtu nautimise (eriti meie kahe poolt, sest see oli ikka hull päev olnud) oli siis suure kambaga inglisekeelse Aliase mängimise, mis oli ka suht naljakas ning äärmiselt vahva :)
Kella kaheks olid viimasedki lahkunud ning sel hetkel oli mul vaja kindlasti veel kooki süüa ning Jörgil sellest pilti teha. Kuigi esiplaanil on laud mis vajas tõsist koristamist ja meie kallis (mitmes mõttes ;) ) laudlina pesemist ;) Aga see kõik jäi homseks. Oh jaa, homne... magama saime igatahes kell 2.15, sest siis kukkus äratuskell maha ning näitab siiamaani seda aega... ju ta siis ei tahtnud enam kedagi äratada. Kell läks vabasurma ;)
Pühapäev ei alanudki nii väga hommikuga vaid juba varajase lõunaga. Hommikusöögiks olid meie juustusnäkid ning otseloomulikult kooki, mida me vist veel isegi teisipäeval sõime... ja pühapäeva jääb meenutama selle korralageduse koristamine ning köögi päästmine. Peaks mainima, et kui kõik nõud pestud sai ning köögis taas võimalik midagi kuskile panna oli - tundus see köök isegi päris suur :D










Vot niipalju oli mul siis lobiseda selle nädala tegemiste kohta... täpsustavad küsimused võib saata meilile ;)
Palju päikest teile kõigile sinna (vihmasesse) Eestisse! :)
- M -

Viinamarjad

Esmaspäev, 24.09, pärast suurt mööbeldamise nädalavahetust oli siis veel toredam päev, sest ma pakkusin ennast vabatahtlikult appi Jörgi vennale viinamarju korjama - et ma ju ei teadnud, mida see töö endast kujutab. Ning ma tahtsin ju ka midagi oma päeva siin peale hakata, et igavus vahelduseks ei tapaks :)
Igatahes kell 9 hommikul hakkasime pihta. Ja kell 12 oli lõuna. Ja siis mul oli selline tunne, et mu selg annab otsad :D Ning selleks hetkeks oli see vahva uue asja eufooria ka üle läinud, sest sellel istandusel ei tundunud otsa ega äärt paistvat. Aga jah, lõunat sain ning nüüd ma siis tean, et viinamarjad, mis on allpool seda kohta, kus roots on must - need on megahapud ja tuleb ära lõigata ning see, et kui käärinud viinamari on keset ühte gruppi, siis suure tõenäosusega on ka teised sama grupi omad käärinud. Nii, et järgmine kord kui ma viinamarju ostan, siis ma olen targem :)
Igatahes
koju sain ma alles kell 16. Mu nägu on nüüd nii pruun nagu oleks lõunas päevitamas käinud.. Aga viinamarjad ju kasvad päikesepoolsel nõlval, mitte et see oleks siis olnud just see ainus päikesepaisteline pärastlõuna eelmine nädal, kui mina seal neid viinamarju korjasin ;) Siis väike uninak, sest kõik mu lihased valutasid... Muidugi ma ei ole õige virisema, sest vanaema puusaproteesiga ronis ka seal nõlva peal üles-alla :) Vaevatasuks (mis tuli täiesti ootamatult :) ) sain vennalt 2 purki moosi, ühe pudeli schnapsi ja pea neli suurt kobarat erinevat sorti viinamarju - mida
Jörg õhtul pesema hakkas ning siis mööda kööki kolme kõrvaharki taga ajas :D Oli tõesti naljakas :)
Selle aktsiooni tõttu jäime me hiljaks tablequizile iiri pubis, kuhu sõbrad meid kutsunud olid ;) Tulemus sellest iseenesest ei sõltunud, sest auhinnalised kohad on 1., 5., 10. ja 15. Ning kui tulemus sama on õhtu lõpuks siis kohad jaotakse võistkondade tähestikujärjekorra alusel, et siis - me olime jagamas 10.kohta võistkonnaga kelle nimi algas Z-ga :) Järeldus, uhke 9. koht :)

Vana korteri uus nägu ehk kuidas veeta nädalavahetust

Neljapäeva, 20.septembri õhtu, meil oli siin mingi ilmutus, et nii ikka ei saa elada, et meil on ühetoaline korter suure laoruumiga. Niisiis, panime plaani paika, et teeme siis ikka teise tuppa magamistoa ning siia n.ö sööginurga ja elutoa nurga. Ja voila, paar päeva enne oli tulnud ka Ikea uus kataloog, kõik klappis väga hästi. Nii me siis siin mõõtsime pool ööd neljapäeval, kusjuures Jörgil oli vaja veel reedel tööle minna.
Reede õhtul pärast õhtusööki ning hobikokkade saadet läksime siis Ikeasse. Meil läks seal mingi pea kolm tundi, aga hea, et ka siin on nüüd poed mõnel päeval kuni kümneni lahti ;) Ainus mida me päris kindlasti ostma läksime oli, suur mustjaspruun lahtine riiul, mis jagaks selle suure toa pooleks alates rõdu uksest. Valikuline oli ka "sideboard" (mulle nii meeldivad need inglisekeelsed laensõnad, mida siinmaal ka üha rohkem kasutatakse...), kuhu saaks osad nõud panna ning kuhu peale saaks suurema söömigu korral ka midagi panna kui lauale enam ei mahu. Teades meid, läks asi ikka nii nagu ei olnud plaanitud... ja ega seal tegelikult ka ju ühtegi ilusat "sideboardi" ei olnud ning tükke kokku osta ning midagi kombineerida läks juba liiga kalliks. Ehk siis, ära tulime me sihukese 1.92m suure klaasustega vitriiniga, et siis sinna peale me ei pane enam mingit serveeritavad toitu, mis lauale ei mahu :D Oeh, väga konstruktiivsed ostud, aga meile meeldib meie vitriin väga :)
Kui keegi nüüd peaks juhtuma arvama, et me oleme üleöö väga rikkaks saanud, siis ei :) Päris lihtne kuid vägagi sobiv lahendus on kõigele sellele suurele osturallile. Jörg siis korrigeeris ühte doktoritööd, töölt kellegi jaoks, luges lihtsalt üle ja parandas grammatikat ja trükivigu. Tuli siis see neljapäev koju, säras nagu 100W lambipirn, et arva mis, arva mis. No kus mina tean, võitis ehk EuroMillionitega lotos, aga see loosimine on ju tavaliselt reedeti, nii et mina ei tea... aga jah, see noormees oli siis küsinud, et palju aega läks selle töö parandamise peale, Jörg oli aus poiss ja ütles kuskil 10-12 tundi, sest see oli mingi kuiv õigusteduse tekst pea 250lk. Ja siis oli pakutud, et kas 600 franki on piisav, Jörg ei osanud selle peale enam midagi suurt kosta. Noormees kohe paanikas, et liiga vähe või? *naer* :) Meie leiame, et 600 franki ei ole väike raha... Me ise mõtlesime siin, et kui ehk saaks niipalju, et saaks kahekesi korra väljas söömas käia ;) Kuskil 40-50 eurot oleksime ka rahul :)
Aga jah, Ikea on vahva koht, sest meil läks selle suure riiuli ning vitriini ja diivanilaua (oli peaaegu plaanitud ost) peale täpselt 384.- Ehk siis me olime täiesti graafikus ;) Aga see ei olnud siiski õhtu tipphetk. Ooo ei, tead meie megasuur auto, "the mighty nissan almera"... see ei ole mingi transpordi-auto :D Ning selle virtiiniga, mis oli juba kahes pakis ning koos selle riiuliga mis oli kolmes pakis, ei oleks see ka siis sinna ära mahtunud, kui me oleks seda unes näinud :D Nii me siis helistasimegi kell 21 Jörgi vennale, neil on suur Mercedes. Muidugi oli ta vend alles tööl (veinimeistri tipptööhooaeg hetkel) nii, et vennanaine pidi minema rolleriga siis autot venna käest tooma ja siis meile teise linna otsa appi sõitma. Oh jah... planneerijad number 1 ja 2 oleme vahel :D Hea siis et see kõik sinnagi ära mahtus, aga see oli ka suht napikas. Aga muidugi on hea teistelgi tuju heaks teha, et - kuhu te täpselt mõtlesite selle oma autos panna - no iseenesest see diivanilaud ju mahtus meie autosse! :)
Saime siis koju lõpuks mingi peale kümmet ja suured entusiastid nagu me oleme, siis hakkasime pihta ka. Kõigepealt siis oli vaja teises toas kaks riiulit kokku panna, et siit riidekapp ja väike kummut sinna transportida. Millega me ka hakkama saime ning kuulutasime õhtu lõppenuks. Oi, me olime uhked enda üle. Laupäeva pärastlõuna kulus ka mööbeldamisele. Suured kapid ühest toanurgast teise. Hommikul olime jõudnud juba voodi tükkideks võtta, ning rõduakna alla liigutada. No jah, peaks mainima, et need katastroofi meenutavad pildid on sellest hetkest kui meil olid kõik asjad riiulitest väljas ning voodi oli tükkideks. Aga see kapi tõstmine, mul oli selline tunne, et see tuba on palju suurem, sest me liikusime mingi sentimeetrite kaupa siin... Aga saime nad sinna nurka ja siis tuli panna veel see üksik riiul rõduukse kõrvalt nende kappide kõrvale ja voila, valmis. Sellest kuidas me selle üksiku riiuli põhimõtteliselt kapi külge saime, oeh, ütleme nii, et tehnika ei olnud täiuslikkuseni lihvitud ja sellepärast peavad nad nüüd ka edaspidi kokku jääma :D
Voodi teise tuppa manööverdamine - see ei olnud just kõige lihtsam ülesanne, sest see koridor ei ole just kõige suurem koht maailmas, aga peale tõsist pingutust saime siiski kõik tükid sinna ja kruvisime kokku ka. Me oleme tublid. Ja kuna kell ei olnud veel 21 isegi, siis me otsustasime, et paneme vitriini ka kokku. Oh jah, seal oli mingi 30 sammu, et kuidas see käib. Mina ei ole oma elus ise veel ühtegi asja ju kokku pannud. Ehk siis ka mitte kõige lihtsamat asja, rääkimata millestki, millel on uksed (siinkohal klaasist uksed) ning sahtel. Uste ning sahtlini kulus siiski veel paar tundi, sest kõigepealt tuli muu paika saada. Ja siis need uksehinged. Neid oli kuus tükki, igal kolm kruvi. Jörg loobus sellest tegevusest, sest põhimõtteliselt ükski kruvi ei läinud sisse otse, ka siis kui väga tahta. Ma siis näitasin tahtejõudu ning mingi tund aega läks selle peale, et kruvid sisse saada, viimased kolm, ma tunnistan, mind ei huvitanud eriti, et nad täiesti sirgelt läheksid. Selle aja sees jõudis Jörg siiski ka midagi korda saata - ta lõi kapile tagumist külge, ehk siis see keskmine joon, mida ta kolm korda mõõtis ning siis kui kapi püsti saime, oli kaks naela mööda löönud :D Sellel hetkel oli see juba naljakas, sest ma olin oma kruvidega juba suht frusteerunud. Aga need kappi löönud naelad saime siiski sirgeks ning peaaegu peidetud :) Ning isegi uksed said ette, ainult sahtel jäi panemata, sest kell oli liiga palju, et veelkord haamerdada. Mis muidugi ei keelanud Jörgil tolmuimejaga kogu tööpinna ülekäimist :D
Aga jah, magasime siis juba oma uues magamistoas ning pühapäeva hommikul kell 9 alustasime riiuli kokkupanemist :D Enne siiski ootasime ära, et naabrid üles ärkaks, sest seal tuli ju palju haamerdada. Ning pärast vabandasime ka, sest nägime neid koridori peal. Aga neil ei olnud sellest midagi. Väga hea :) Kõige keerulisem asi selle riiuli juures oli selle pea 100 kg asja püstisaamine, aga pärast tõsist pingutust siiski läks... oi, mu seljal oli selle kohta oma arvamus siiski... Ning jah, siis ei olnudki enam muud, kui laud oma kohale vitriini ja riiuli vahele ning asjad kappi ja riiulisse ja koristama. Ach ja, see diivanilaud tuli ka kokku panna. iseenesest lihtne, ainult 4 jalga vaja otsa kruvida. No kolm jalga olid olemas ja siis see neljas kruvi oli defektne, see ei läinud otse. Mann-mann-mann, see oli frustratsiooni 10 aste, viimane f***ing (vabandust :) )kruvi ja see ei saa siis sisse minna. No jah, nii, me siis jätsime laua kolm jalga püsti siia diivani peale.
Esmaspäeva, 24.09 õhtul käisime veel Ikeas, sest umm, kolme jalaga diivanilaud pidi ka neljanda jala alla saama ;) Ning me tahtsime veel kahte punutud korvi riiuli jaoks, kuhu sisse peita triikraud ning pesupulgad ja teise küünlad ning salvrätikud. Samuti oli meil ju ainult 4 veiniklaasi ja polnud meil õiget korgitseri. Ühe pudeli pärast käisime juba naabri juures abi palumas, sest me ei olnud võimelised seda korki sealt välja sikutama. Aga nüüd on meil siis - korgitser, kokku 16 veiniklaasi, taignarull, 3 uut lillepotti, soola- ning pipratoosid külaliste tuleku puhul ning palju uusi salvrätte. Ja kaks tooli ostsime ka juurde, sest siis on kuus ühesugust. Nali on muidugi see, et nüüd saime küll laua kokku ning neljal jalal seisma, aga meil oli 5 ja pool tooli, sest viimasele toolile ei olnud samuti võimalik jalga alla saada... oeh, aga nad vahetasid selle seal ringi nii, et pole hullu. Nüüd lihtsalt vedeles järgmine asi diivani peal :) Ach ja, uue diivanikatte ostsime ka.
Neljapäeval käisime nüüd ning saime uue tooli ka, et siis korter on peaaegu nii nagu meil plaanis oli :) Paar jooksvalt ostetavat asja veel ning ongi kõik :)
Monika ja Jörg on oma kätetööga igatahes väga rahul :) Panen mõned pildid ka siia siis, et millal ja kuidas oli.
Magamistuba enne:


Elutuba enne:


Keset kaosehetki:



Ning peaaegu valmis :)

Picture time :)

Here´s an update again - "finally!" as some of you might be thinking ;) But we do not forget the loyal readers and not only do we update the blog - no! We also give the audience what it asks for and therefore will put on display a bunch of stunning pictures ;)

On the last weekend we decided to make some use of the free time we have and go into the mountains. On Saturday evening we went for the sunset and on Sunday morning for the sunrise, and both places that we visited are just few kilometres away from each other.
So on Saturday we started after watching TV and drove for almost an hour through Schwarzwald until we reached our location. On the way there we had been overtaken by an Audi who thought that it was on Rally Deutschland ;) Then we started the hike - an easy 3 to 5 kilometres, as I remembered... or at least I thought that I did remember. It turned out to be rather steep and Monika was struggling a bit because it was mighty steep. Did I already tell that it was steep? :) And well, I told her all the time that it´d be an easy, totally flat hike - the older I get the more my memory seems to betray me ;)
And well, we also started to go a bit too late (thanks again to my memory as I "knew" that the sun would set at 20:45 not 19:45...). So then it also turned out that we would not make it to the mountain top on time for the sunset, so we just stopped when the sun went down and made our pics from where we were standing. The first picture is from this place, here it comes:


But this evening was just the first test :) We had the plan to go again the next morning. The destination was Feldberg - the highest mountain in Schwarzwald with its 1495 metres. We did not really go to the main peak, but to a neighbouring one, reaching about 1440 in height. Still it was enough to be higher than all the mountains around us and therefore we had a great view when the sun rose.
The journey started a bit harsh though, as 4 o´clock mornings are not among our favourite ones ;) But the weather was too gorgeous to not get the arses out of bed and so we soon were on our way. From where we parked the car it was another 200 metres in height and then we reached the peak and the sun was just about to rise :) We had like another half an hour to just watch around and enjoy the view before the real show started - and boy, was it beautiful :) Here come the pics:







Do not fail to notice how the sunrays caress the tree tops and the mountain ridges and how they spell this magical light upon the landscape! :)

We went home then and arrived at around eleven. Monika went to sleep and I prepared us some pancakes and then we had pancakes together and then we both went to bed again and slept a bit more :) We planned to get up for the Formula 1 race´s start, but we did not really manage. Half an hour after the race had started we finally also started to follow the ongoing events at the track :)
So much about our picture-taking weekend :) I bet there will be more to follow soon :) Pictures are by the way 2 from me and 2 from Monika, so you can see that we had lots of fun, the both of us :)

Another thing: we plan to have a bit of a wedding celebration in Germany. Not really a celebration, it's more like inviting a bunch of friends over and cooking for them :) The plan is to let it take place on October 6th. Invitations are sent out - now let's see how many people are coming - and how many plates, forks, chairs, knives, spoons, glasses, etc. we have to borrow from my parents ;)

So long for now. I hope noone does believe anymore that this blog is "going down" ;)

J